Kirik on sügavas kriisis, pole kahtlustki

Minu Delfis avaldatud artikli kommentaare vaadates jäi silma veel üks punkt, mille suhtes tundsin olevat vajalik kirjutada kommentaar. Nimelt heideti mulle korduvalt ette, nagu õigustaksin kuidagi laste pilastamist preestrite poolt. Ma ei tea, kuidas selline mulje sai tekkida — ehk seetõttu, et kommenteerijad ei hakanud end artikli lugemisega vaevamagi. Kirjutasin ju selgesõnaliselt:

“[N]ii mõnedki preestrid [on] käitunud lapsi väärkoheldes sügavalt häbiväärselt ja sama peab ütlema piiskoppide kohta, kes on jätnud sellistele kuritegudele kohaselt reageerimata. Korduvalt on jämedalt eksitud seades Kiriku maine laste heaolust kõrgemale. Kirik vajab ilmselgelt puhastamist ning mida kiiremini seda tehakse ja inimesed oma koledate kuritegude eest vastutama pannakse, seda parem.”

Ilmselt ei oska ma ka piisavalt selgesti väljendada, kuivõrd vastik see probleem nii minu kui paljude teiste Kiriku liikmete jaoks on. “Vastik” ja “jälk” on sõnad, mida ma oskan ja ei pea kolme väikese lapse isana kohatuks neist paljudest pilastamisjuhtumitest ja moraalselt laostunud piiskoppide poolt nende kinnimätsimisest mõeldes ja rääkides kasutada.

Jutt käib siiski suurest hulgast kõige võikamatest kuritegudest, millega on oma võimupositsiooni kuritarvitanud isikud rikkunud pöördumatult paljude süütute ja usaldavate inimeste elu, Kiriku hea nime kahjustamisest ja seeläbi inimeste Kirikust eemalejuhtimisest rääkimata. Nõustun täielikult Inglismaa peapiiskop Vincent Nicholsi hinnanguga olukorrale (soovitan läbi lugeda kogu tema teksti, millega saab tutvuda siin):

“The child abuse committed within the Roman Catholic Church and its concealment is deeply shocking and totally unacceptable. I am ashamed of what happened, and understand the outrage and anger it has provoked.

That shame and anger centres on the damage done to every single abused child. Abuse damages, often irrevocably, a child’s ability to trust another, to fashion stable relationships, to sustain self-esteem. When it is inflicted within a religious context, it damages that child’s relationship to God. Today, not for the first time, I express my unreserved shame and sorrow for what has happened to many in the Church.

My shame is compounded, as is the anger of many, at the mistaken judgments made within the Church: that reassurance from a suspect could be believed; that credible allegations were deemed to be “unbelievable”; that the reputation of the Church mattered more than safeguarding children. These wrong reactions arise whenever and wherever allegations of abuse are made, whether within a family or a Church. We have to insist that the safety of the child comes first because the child is powerless.”

Olen end jõudu mööda Kirikus toimuvaga kursis hoidnud ning julgen kahtluseta öelda, et Kirik on sügavas kriisis. Olles paljuski oma traditsioonile selja pööranud (selle mõistmiseks piisab pilguheidust kaasaegsele liturgiale ning sakraalarhitektuurile, -muusikale ja -kunstile) ja otsinud liigselt võimalust nö ajaga kaasas käia, on liberalismile (ehk peaasjalikult relativismist tulenevalt vabaduse lahtisidumisele moraalsest hüvest) ja modernismile (ehk peaasjalikult usule, et uus aeg nõuab uusi seisukohti, uusi lahedusi) voli andmine koostoimes sees- ja välispidiste rünnakutega religiooni ja Kiriku vastu toonud kaasa traagilised tagajärjed.

Nagu ütles paavst Paulus VI juba 1972. aastal, on “Saatana suits sisenenud Kirikusse.” See nähtub kasvõi heites pilgu kohutavale pikkade juurtega korruptsiooniskandaalile Vatikanis, millele paavst Benedictus XVI on otsustanud korrumpeerunud kleerikute meelehärmiks jõuliselt vastu astuda ja mille kohta saab lugeda nt isa Tim Finigani blogist või Damien Thompsoni ajaveebist. Erinevalt Mart Sanderist, kes kirjutas hiljuti Eesti Ekspressis, et “ei suuda kuidagi uskuda, et kiriku maine reaalselt mõtlevate inimeste silmis kannatab üksikute tema ritta oma tee leidnud inimeste häbiväärse käitumise läbi”, on minul katoliiklasena Kirikus toimunu ja toimuva pärast kohati sügavalt piinlik.

Kindlasti nii mõnedki Kiriku liikmed pahandavad seda postitutst lugedes ja heidavad mulle vähemalt mõtteis ette, et miks ma sellistest asjades kirjutan, eriti veel ajal, mil Kirik on niigi rünnakute all. Kirjutan väga lihtsal põhjusel: nimelt selle pärast, et nõustun paavst Benedictus XVI-ga, kes on juba kardinalina järjepidevalt rõhutanud, et roojal ei ole Kirikus kohta, eriti veel nende seas, kes peaks olema teistele eriliseks eeskujuks, ning see tuleb otsustavalt välja rookida. Senikaua, kui me probleemi ees silmad kinni pigistame ja selle maha vaikime, lootes Kiriku mainele mõeldes, et see laheneb iseenesest, liiguvad asjad ainult halvemuse poole. Paavst Benedictus XVI saab sellest väga hästi aru ja aeg oleks kõigil tema eeskuju järgida. Jagan ka seda paavsti seisukohta, et Kirik ei tohi populaarsust otsida oma identiteedist lahtiütlemise hinnaga — parem tagakiusatud, väike ja tugev kui populaarne ja laia liikmeskonnaga, kuid lahustunud identiteediga Kirik.

Niisiis on ilmne, et Kirikus on tõsised probleemid ja et laste pilastamine on nende kohutavaks ilminguks ning ma ei taha öelda midagi, mis selle kahtluse alla seaks.

Delfis avaldatud artiklis püüdsin selgitada vaid järgmist:

1. Pilastamisprobleemi ei ole põhjendatud kontekstist välja rebida ja käsitleda seda moel, nagu see oleks ainult või isegi peamiselt Katoliku Kiriku probleem. Nagu selgitasin, on probleem kohutavalt palju mastaapsem ning väljaspool Kirikut märksa teravam. Sellega ei püüa ma kuidagi — mitte kuidagi ega kõige vähemalgi määral — Kirikus toimuvat õigustada, vaid tahan juhtida tähelepanu asjaolule, et meediakajastus, mis keskendub oma kriitikas ülevoolavalt just Katoliku Kirikule, on tugevalt kallutatud ja sellest nähtub pigem liberaalselt meelestatud ja enamjaolt ateistlike (kuigi ise kasutavad nad pehmemant sõna “sekularism”) meediaringkondade viha Kiriku kui religiooni hoidja ja moraalse tõe kaitsja vastu kui mure laste pärast.

2. Pilastamisprobleemi tuleks vaadata sisuliselt, otsides selle tegelikke põhjuseid, mitte püüdes lihtsalt süüdlasi leida. Jah, süüdlased peavad vastutuse võtma ja kandma karistust, mis on konkreetsete kuritegude eest karistusõigusega ettenähtud. Aga kui meie mure on tõesti kantud ennekõike hoolest laste pärast, siis peaksime tegema erilise pingutuse mõistmaks, kus paiknevad selle jäleda probleemi tegelikud põhjused. Nagu artiklis märkisin, viib selline analüüs aga tõsiasjadeni — nagu nt see, et valdav osa pilastajaid on mehed, kes kuritarvitavad puberteediealisi noormehi ehk homoseksuaalse orientatsiooniga meessosst isikud ning et kõige laiemaks teguriks on kultuuri hüper-seksualiseerimine, st seksuaalsuse käsitlemine vastutusvaba naudingute allikana ja ühiskonna seksuaalse ahvatlusega ülekülvamine –, millest ei ole seksuaalrevolutsiooni järgses maailmas poliitiliselt korrektne rääkida; seda enam, et väga suur hulk inimesi on ise andnud kõikvõimalikele perverssetele ebamoraalsustele (nagu nt oma kaaslase petmine, oma abikaasa ja laste mahajätmine noorema naise pärast, oma sündimata laste tapmine, teise inimese kasutamine raha eest oma ihade rahuldamiseks, porno vahtimine ja eneserahuldamine jne) ning kujutavad ise osa probleemist.

Ehk kokkuvõttes pean oluliseks ühelt poolt täielikult tunnistada probleemi olemasolu Kirikus ja sellele jõuliselt vastu astuda (nagu näitab eeskuju korrumpeerunud kleerikutega maadlev paavst), kuid teiselt poolt käsitleda pilastamisprobleemi nii selle leviku kui põhjuste tähenduses kogu selle terviklikkuses.

Kõige eelneva juures kipub aga sageli ununema (tundub, et nii mõnigi kord ka sihilikult), et on lihtsalt ebaloogiline omistada Kiriku liikmete poolt endast Kiriku õpetuse jämedat rikkumist kujutavad ja sellisena ka Kirikut ja selle õpetust raskelt kahjustavad teod Kirikule. Sellest, et Kirikus on kriis, mis on suuresti tingitud paljude Kiriku liikmete poolt Kiriku õpetuse eriamisest ja rikkumisest, saavad kristlased teha vaid ühe loogilise järelduse — järelduse, mida kutsus tegema ka paavst Benedictus XVI oma viimases pühadeläkituses: kristlased, just nagu kogu maailm, vajavad meeleparandust ja pöördumist Kiriku õpetuse juurde. (Kirik on oma pika ajaloo vältel ennegi tõsistes kriisides olnud, kuid alati on suudetud need meelekindlust säilitavate inimeste (ennekõike pühakute) abil Jumala armule toetudes ületada.)

Seda pöördumist peab igaüks alustama iseendast, mitte selle nõudmisest kõigilt teistelt. Kirik vajab täna kõigi oma liikmete poolt abi, et enese rüpest roe välja rookida ning väärikus ja usaldus taastada. See nõuab igaühelt tõsist pingutust ja ennekõike suuri isiklikke ohvreid.

Muidugi on lihtsam pöörata Kirikule selg, leides (tihti hoopis teistes riikides toimunud) pilastamisskandaalidest ettekäände Kirikust lahkumiseks. Ent sellisest käitumisest nähtub, et inimene ei mõista ei seda, mis Kirik on, milles seisneb Kiriku kriis, milles seisneb kristlaseks olemine ega seda, milline on tee Kiriku kriisi ületamiseks.

Tõepoolest, et tihti näib Kiriku kriisile viitavate inimeste poolt Kirikule selja pööramise tegelikuks põhjuseks olevat pigem soov leida õigustus käitumiseks ise moel, mida Kiriku õpetus ei luba (või ehk mõni veelgi labasem põhjus, nagu nt laiskusest tulenev soov pühapäeva hommikuti kauem magada), kui siiralt südametunnistuses läbikaalutud veendumus, et Kirikust on kadunud see, mille pärast on üleüldse põhjust Kiriku liige olla.

PS! Kõrvalmärkusena veel üks tähelepanek. Delfis avaldatud artiklis kirjutasin, et tõsiasi, millest meedia täielikult vaikib, on see, et enamik pilastamisjuhtumitest seisneb meessoost vaimuliku poolt puberteediealise (kõige tihemini 15-17 aastase) noormehe ärakasutamises.

Pangem hästi tähele, et kui Kiriku õpetuse kohaselt kujutab selline käitumine ühemõtteliselt rasket ja täiesti lubamatut ebamoraalsust, siis Eesti Vabariigi õiguskorra kohaselt ei ole neis samades tegudes üleüldse midagi taunimisväärset, sest meie oleme rahvana pidanud õigeks sätestada oma seadustes (KarS § 145), et täisealise isiku (nt 48-aastane mees) seksuaalsuhetesse astumises vähemalt 14-aastaseks saanud isikutega (nt 14- ja 15-aastaste poiste/noormeestega), kas ükshaaval või mitmega üheaegselt, ei ole midagi etteheidetavat (eeldusel, et see toimub nö vabatahtlikult).

Kui ühiskonna poolt Kiriku süüdistamine selles, et väike osa Kiriku liikmetest rikub Kiriku õpetusest tulenevat normi, millest see sama ühiskond on ise lahti öelnud ja kõnealuse käitumise (st selle, mida Kirikust rääkides nimetatakse laste pilastamiseks) seeläbi aktsepteeritavaks tunnistand, ei kujuta endast silmakirjalikkust, siis mis seda üleüldse kujutab?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: