Uus valitsus alustas oma perepoliitikat abielupaaride ahistamisega

Kirjutasin juba eelmise nädala lõpus veel ühe artikli ühisdeklaratsioonide kaotamise teemal (varasemad käsitlused on kättesaadavad siit, siit ja siit), aga Postimees avaldas selle oma veebiväljaandes alles täna pärastlõunal, mistõttu kadus mõtteavaldus põhimõtteliselt musta auku (tervikkujul on artikkel kättesaadav Objektiivis).

Aga mis seal ikka – ega meedias mingite argumentide esitamise tõttu võimulolijatel ükski asi nii või teisiti elluviimata ei jää, sõltumata argumentide kaalukusest. Praeguseks on kobarseaduse eelnõu, millega mh võeti abikaasadelt tulude ühisena deklareerimise võimalus sisuliselt ära, juba koalitsioonierakondade poolt parlamendis läbi surutud ning presidendi poolt protestidest hoolimata väljagi kuulutatud.

President Kersti Kaljulaiu selgitus selle kohta, miks ta seaduse välja kuulutas, olgugi, et tema hinnangul on selle vastavus põhiseadusele tõsiselt küsitav, jääb mulle seejuures arusaamatuks. Põhiseaduse § 107 lg 2 ütleb selgesõnaliselt, et “Vabariigi President võib jätta Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse välja kuulutamata ja saata selle koos motiveeritud otsusega neljateistkümne päeva jooksul, arvates saamise päevast, Riigikogule uueks arutamiseks ja otsustamiseks”.

Selle asemel kuulutas aga president seaduse kiiresti välja, andes üksnes õiguskantslerile mõista, et too võiks süveneda küsimusse seaduse põhiseaduspärasusest. Nõnda tegutsedes ja vastutust vältides toimis president osana valitsuse teerullist, mitte selle takistaja või talitsejana. (Väga tabava kommentaari kirjutas selle kohta Rait Maruste.)

Igal juhul on see kahetsusväärne, et võimulolijad (valitsuse liikmete, koalitsioonierakondade parlamendisaadikute ja presidendi näol) on nii kergekäeliselt valmis ellu viima abielu- ja perekonnavaenulikke samme, mis tabavad eriti valusalt just ise hakkama saada püüdvaid paljulapselisi (või puuetega lastega või lähedaste eest hoolitsevaid) abielupaare, kus üks abikaasadest suure tõenäosusega ei saa palgatööl käia.

Näiteks minu perekond kaotab selle otsuse tõttu ligi 2400 eurot aastas võrreldes täpselt sama suure sissetulekuga paariga, abielus või mitte, kus tulu teenitakse lihtsalt mõlema osapoole poolt võrdsetes osades. Meie jaoks on see suur summa.

Kui seni kehtinud korra kohaselt saime igas kuus tulumaksuvabastust 340 euro ulatuses (mõlema kohta 170 eurot), siis uue korra kohaselt ei saa üldse, samal ajal kui samasuguse sissetulekuga, ent kahe tuluteenijaga abielus või lihtsalt koos elavatel paaridel tõuseb igakuine maksuvabastus ca tuhande euroni.

Kõnealust eelnõud pooldanud valitsuse ja riigikogu liikmete arvates on see meie perekonnale vajalik karistus selle eest, et mu abikaasa ei saa kuue lapse kasvatamise ja majapidamise eest hoolitsemise kõrvalt palgatööl käia. Sõnum mu abikaasale, kes on mulle teadaolevaist üks kõige tublimaid ja töökamaid inimesi, on lihtne: “Ära istu niisama kodus, vaid mine tööle!” Selle sõnumi peale mõeldes tahaks sõnumi saatjailt küsida “hüva nõu” ka selles osas, kuhu lastekodusse nad soovitaks lapsed viia…

Kui keegi ütleb, et vähemasti antakse meile kolme ja enama lapsega perede toetuse tõstmisega võimalus ühisdeklaratsiooni esitamise võimaluse sisulisest äravõtmisest tuleneva kaotuse korvamiseks rohkem sotsiaalabi kerjata, siis… väga pehmelt öeldes see rõõmu just ei valmista. Lootust ületada rahvastikukriisi läbi selle, et kahandada veelgi suuremate perekondade võimet iseseisvalt hakkama saada, tehes nad veelgi enam sotsiaalabist sõltuvaks, ei oska ma tõlgendada muu kui raskekujulise intellektuaalse piiratuse ilminguna.

Valitsus alustas oma perepoliitika elluviimist abielupaaride ahistamisega

Selgitasin Tallinna TV saates “Uudis+”, et kahetsusväärselt alustas uus valitsus oma perepoliitika elluviimist abielupaaride ahistamisega, võttes neilt sisuliselt ära võimaluse käsitleda tulu deklareerimisel oma sissetulekut ühise tervikuna (intervjuu kokkuvõtte leiab siit). Sama teemat käsitlesin varem kahes arvamusloos (vt siit ja siit). Samateemalist pöördumist peaminister Jüri Ratase poole saab lugeda siit.

Homoaktivistid otsivad kooseluseaduse läbisurumiseks abi kohtult

Eelmisel nädalal sai avalikkus Kanal 2 saate “Radar” vahendusel teada, et homoaktivistid on läinud kooseluseaduse läbisurumise lõpule viimiseks uuele rünnakule.

Kokkuvõtlikult öeldes on ühe kõige agressiivsema homoaktivistina tuntud Reimo Mets otsustanud minna Eesti Vabariigi vastu kohtusse, sest ta ei ole rahul olukorraga, kus riigikogus ei ole siiani õnnestunud kooseluseaduse rakendusakte läbi suruda.

Metsa hinnangul on kooseluseadus praegusel kujul, kus see on justkui vastu võetud, sisuliselt mõttetu, kuna rakendusaktide puudumise tõttu ei saa seda jõustada. Sellist olukorda nimetab ta homoseksuaalide mõnitamiseks.

Poliitikute survestamine kohtu abil

Mets ise väidab, et ta ei taha, et tema ettevõtmisest jääks mulje, nagu püüaks ta poliitikuid survestada. Ent samas kinnitab ta enesele otseselt vastu rääkides, et just seda ta teha püüabki, lootes kohtu abil survestada seaduseandjat ehk parlamenti kooseluseaduse läbisurumist lõpule viima.

“Ma lihtsalt üritan saavutada teiste meetoditega seda, mida ma olen algusest peale rääkinud. Töötage välja üks korralik regulatsioon – tehke midagi,” avab Mets oma eesmärkide tagamaid ja lisab, et “kui kohus ütleb, et nüüd tuleb teha midagi, siis see on väga oluline indikaator poliitikutele, et nüüd tegelikult ka tuleb hakata midagi tegema.”

Et näeksid ka need, kel silmad hästi ei seleta…

Eesti keeles:

Vene keeles:

Inglise keeles:

Sama asi prantsuse keeles, itaalia keeles, hispaania keeles, portugali keeles, saksa keeles, soome keeles, rootsi keeles või poola keeles.

 

“Homoabielu” seadustanud USA Ülemkohus otsustas, et 2+2 ei võrdu tingimata 4

Niisiis, juhtunud on see, mida oligi karta: USA Ülemkohus otsustas – lihtsalt otsustas, rakendades oma elavat kujutlusvõimet konstitutsioonilise vabadusõiguse tõlgendamisel –, et abielu ei ole tingimata mehe ja naise vaheline liit ning et ühelgi osariigil ei ole õigust asuda vastupidisele seisukohale, mida iganes inimesed ka ei arva.

Siin on suurepärane näide sellest, milliseks türanniaks on kujunenud kaasaegne “demokraatia”: viis valimata inimest kirjutab rohkem kui 300 miljonile inimesele ette, et 2+2 ei pruugi võrduda 4, vaid võib võrduda ka nt 3 või 5. Igaüks võib enese jaoks pidada õigeks vaid seda, et 2+2=4, aga kellelgi – ei ühelgi inimesel ega ka osariigil – pole õigust oma arvamust teistele peale suruda, mistõttu ei saa niisuguse eelduse ainuõigsusest lähtuda.

Kuidas Iirimaa “homoabielu” referendum ära osteti ja mida me saame sellest õppida

Kuu aja eest ehk täpsemalt 22. mail toimus Iirimaal referendum, mille keskmes oli küsimus abielu ümbermääratlemisest moel, et see kätkeks ka homoseksuaalseid suhteid. Täpsemalt pandi referendumile küsimus, kas täiendada põhiseadust alljärgneva klausliga: “Abielu võidakse sõlmida kooskõlas seadusega kahe inimese vahel sõltumata nende soost.”

Referendumist võttis osa 60% hääleõiguslikest inimestest, kellest omakorda 62% pooldas abielu olemuslikku ümbermääratlemist. Niisiis said “Jah” leeri esindajad rahvahääletusel ülekaaluka võidu, kuigi õigus on ka neil, kes juhivad tähelepanu asjaolule, et “homoabielu”* seadustamist pooldas kokku vaid 36% hääleõiguslikest inimestest ehk selgelt vähem kui rahvaenamus ning et 64% hääleõiguslikest inimestest hääletas referendumil “Ei” või jättis oma hääle andmata.

FAKT: “Homoabielu” seadustamist pooldas kokku vaid 36% hääleõiguslikest inimestest ehk selgelt vähem kui rahvaenamus. 64% hääleõiguslikest inimestest hääletas referendumil “Ei” või jättis oma hääle andmata.

Objektiivi hooaja kokkuvõte

Eelmisel nädalal salvestasime Markusega selle hooaja viimase Objektiivi saate. Selle napi tunni jooksul, mis alati nii kiiresti möödub, peatusime põgusalt uute parteide esimestel sammudel parlamendis, puhkenud immigratsiooni-teemalisel hüsteerial ja Iirimaa referendumil, millega anti toetus abielu õiguslikuks ümbermääratlemiseks moel, mis kätkeb ka homoseksuaalseid suhteid.

Objektiivi hooaeg on aga jälle läbi saanud, sel aastal peamiselt Markuse eestvedamisel. Paljud inimesed on öelnud, et sellise saate järele, kus püütakse ühiskonnas toimuvat lahtimõtestada kristliku maailmatunnetuse pinnalt, on Eestis vajadus. Loodan minagi, et saade jätkub uuel hooajal uue hooga – ehk lennukamaltki kui seni, sest probleemid, millele tähelepanu pöörata, paraku üksnes süvenevad ja muudkui kasvavas tempos.

Hea ja meeldiva koostöö eest tänan südamest Pereraadio pealikku Mare Pihlakut ja Liina Kütsonit, meie hindamatut abimeest ja toredat saatekaaslast, kellega koos oleme saanud veeta palju lõbusaid hetki.

Saadet saab kuulata siit. Varasemad Objektiivi saated on kuulatavad Pereraadio arhiivist.

Tuhkatriinu 2.0

CNN pakub võimaluse vaadata, millises suunas lääne kultuur on liikumas (degenereerumas). Magusas kastmes lugu räägib nn progressiivse eliidi seas üha laiemalt levinud nähtusest nimega “polüamooria” ehk “mitmikarmastus”. Sisuliselt on tegu monogaamia kui normi eitamisega.

Neli partnerit, üks armastus – saage tuttavaks, see on polüamooria.

Noor naisterahvas Miju Han selgitab, et tema on nagu Tuhkatriinu 2.0 – ta on küll kihlatud, ent samas on tal täiesti avalikult lähisuhe ka ühe naisega, kellega ta kohtub regulaarselt, ning kahe mehega, keda ta kohtab ca korra kuus. Selline eluviis olevat lihtsalt uus ja loominguline alternatiiv traditsioonilisele “üks mees, üks naine” suhtevormile.

“On ka varjupool,” kurdab Han: “Polüamoorsed inimesed kohtavad sageli diskrimineerimist.” Ja kui temalt küsitakse, mis on sellise elukorralduse juures raskeim asi, vastab ta “ajaplaneerimine”. “Minu kohtamistekalender on väga tihke ja minu töö väga nõudlik,” ütleb Han, kes kasutab oma kohtingute planeerimiseks Google’i kalendrit. “Raske on tasakaalustada suhteid, mida sooviksin näha süvenemas, kõigi oma muude eluvajadustega.”

Loomulikult on ajaloos ka varem olnud inimesi, kes elavad oma elu sellisel promiskuiteetsel moel. Aga radikaalselt uus on see, kuidas kõnealusele eluviisile nõutakse nö rikastava erinevuse loosungi all ühiskonna heakskiitu ja tunnustust ning võrdset kohtlemist.

Nagu näha, on homoliikumine oma püüdlusega perekonna ja normaalsete lähisuhete ümberdefineerimisega juba eilne päev – elu liigub kiiresti edasi. Tõsi, monogaamia kui normi eitamine on olnud alati oluline osa ka homoliikumise strateegiast. Nagu üks homoseksuaalist kirjanik on tabavalt öelnud: “Püüe leida meeshomoseksuaalide seast monogaamiat sarnaneb püüdlusele leida mullast trühvleid.”

Ilmselgelt ei saa niisugused enesekesksed ja hedonistlikud hoiakud ja ellusuhtumised piirduda vaid homoliikumisega, vaid osaliselt selle kaudu kujuneb sellest aktsepteeritud norm kogu ühiskonna jaoks. Selline näib olevat meie ühiskonna ja kultuuri tulevik – kui aega antakse.

Igal juhul on siin mõtlemiskoht ka kooseluseaduse pooldajatele, eestvedajatele ja läbisurujatele – ilmselt oleks mõistlik suunata pilk tulevikku ja võtta arvesse mitte üksi homoseksuaalide, vaid ka polüamoristide huve. Kooseluseaduse § 1 lg 1 sõnastus, et kooselulepingu võivad sõlmida vaid kaks füüsilist isikut, näib olevat ajale jalgu jäänud.

Kommentaariks Eesti Naistearstide Seltsi presidendi väidetele

Täna oli Vikerraadio saates Uudis+ teemaks alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude kaotamine, mis plaanitakse raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse (RKSS) muutmisega ära teha. Just eile kirjutasin sel teemal lähemalt.

Saate tuumaks oli intervjuu Eesti Naistearstide Seltsi presidendi, dr Made Laanperega, kuid mõne minuti jooksul küsiti kommentaari ka minult (saatelõigus ajavahemikus 5:32-i 9:37). Päeval ma saadet ei jälginud, ent nüüd õhtul seda kuulates täheldasin mitmeid väiteid, mis väärivad lähemat vaatlemist. Allpool olen neist peamised välja toonud.

Eesti Naistearstide Seltsi president Made Laanpere

Lastega Tohisoo mõisas väikesel kontsertil

Täna õhtul laulsime-mängisime lastega Tohisoo mõisas taas kord “Kuninganna unenägu”. Benital sai just enne esinemist julgus otsa, mistõttu tuli tuua solisti kõrvale tagalast lisajõudu…

Lastega VHK laulufestivalil

Reede õhtul esitasime lastega VHK laulufestivali lõppkontserdil ühe Piret Ripsi ilusa laulu. Pidades silmas, et proovi eriti teha ei jõudnud ja viimasel hetkel helistikku muutsime, tuli asi päris armas välja. Lapsed sirguvad ja on juba päris tublid muusikud. (Meie lugu algab 9:56)

Uue lastekaitseseaduse eelnõu kätkeb tõsiseid probleeme

Siin on mõned mõtted riigikogu menetluses oleva lastekaitseseaduse teemal, mis kujutab endast kahjuks järjekordset näidet tõsiasjast, et seadusandlikud suundumused Eestis on võtmas järjest perekonnavaenulikumaid pöördeid.

Tõeline naiselikkus

Naiseilu särab eriti eredalt pruudi kujus. Tema õrnus ja haprus, peen romantilisus ja kõrge hingestatus täidavad ümberringi kõikide südamed rõõmu ja vaimustusega. Pruudi kuju on kõikidel aegadel sümboliseerinud puhtust ja harmooniat, armastust ja lootust, väärikust ja salapära, õrnust ja hoolivust. Pruut – see on naiseliku alge õidepuhkemine naises.

Naine on kutsutud olema õrn ja kaunis nagu lill: õrn on tema suhtumine, õrn on tema loomuse saladus, õrn on tema figuur, õrn on tema vaade. Tütarlaps, kes ei soovi midagi teada õrnusest, reedab oma olemuse ning võitleb oma enda loomuse vastu. Õrnus kohustab naist olema ilus.

Iga naine võib olla ilus, sest tõeline pole mitte niivõrd füüsiline, vaid vaimne ilu. Hingerikkus kumab läbi välimuse, laulab ja kiirgab endast õnne. Kui pilgust õhkub headuse valgust, mis muudab näo hingestatuks, juhib liigutusi ja kõlab kõne soojusena, siis kes pöörab veel tähelepanu ebaproportsionaalsetele näojoontele, kehavormidele ja teistele võimalikele puudustele välimuses. Sellisel juhul valitseb vaim keha üle ning suureärane hing väljendub tütarlapse hingestatuses. Ja vastupidi, sisemine tühjus moonutab ka kõige kaunima näo.

Naiselikul loomusel on võime ohjeldada mehes madalat ning vabastada tema loominguline energia. Selleks on naisele antud mehe hingeehituse mõistmise tundlikkus. Inspiratsiooniallikana näitab ta mehele kätte õige tee, saab oma nõuannete, manitsuste, hoiatuste ja toega talle lohutuseks ja rõõmuks.

Naiselikkus on sisemine harmoonia, headus, väärikus, hingerikkus, iseloomujõud, armastav süda ja rõõmsameelsus – see on tütarlapse vaimse väärikuse alus. Kui ühiskonna moraalis on naiselikkuse ideaal kaotanud vaimse aluse, ihuline loomus aga kuulutatakse peamiseks, siis moondub naises tema hingeehituse olemus. Ta lakkab olemast tõeliste naiselike omaduste kandja.

(Tekst baseerub Nadešda Hramova raamatul “Perekond”, maali autoriks on Edmund Blair Leighton)

Meeleavaldus perekonna ja demokraatia kaitseks!

Tervise Arengu Instituut: me ei ole ei ole viinud läbi ega toetanud ühtegi perekonnakeskset eluviisi propageerivat kampaaniat

Kuivõrd TAI korraldab juba teiste aastat järjest väga labast ja vulgaarset ning ilmselgelt ka äärmiselt kallist kampaaniat “Kumm on seks”, mis eelmisel aastal meie protesti peale pärast Tarbijakaitsemati sekkumist osaliselt peatati, siis saatsin 13. juulil teabenõude ja palusin maksumaksjate raha seesuguse kasutamise kohta mõne küsimusega selgitust.

Minu küsimused olid järgmised:

1. Milline on TAI roll kampaania “Kumm on seks” läbiviimisel? Kas TAI on kampaania korraldaja, üks kampaania korraldajatest, kampaania toetaja või muus rollis?
2. Milles seisneb TAI toetus kampaaniale “Kumm on seks”?
3. Kui TAI toetab 2014. aasta kampaaniat “Kumm on seks” rahaliselt, siis millise summa ulatuses?
4. Kui TAI on kampaania “Kumm on seks” korraldaja, siis palume edastada kampaania detailse eelarve.
5. Millise sumam ulatuses toetatas TAI kampaaniat “Kumm on seks” 2013. aastal?
6. Kas TAI on viinud läbi või toetanud ka mõnda kampaaniat, mis propageerib perekonnakesksust, abiellumist, abikaasade vahelist truudust ja hoidumist seksuaalsuhetest enne abielu? Kui ei, siis miks?

Kommentaar Katrin Kivimaa artiklile “Sallivus sõnades?”

Huvitav on jälgida, kuidas praktiliselt iga kord kirjutatakse homopropagandistlikud artiklid just kui ühe ja sama valemi järgi, kusjuures valemi põhikomponent on demagoogia ehk inimeste eksitamine keelelise manipuleerimise teel. (Kunagi kirjutasin sel teemal veidi pikemalt: “Homoküsimuses toimub manipuleerimine, mitte avalik arutelu”.)

Sama tuleb öelda tänases Postimehes avaldatud Kunstiakadeemia professori Katrin Kivimaa loo kohta, mis kannab pealkirja “Sallivus sõnades?”. Artiklis räägitakse palju sallimatusest, ent autori nägemus sellest, mis sallivus on, on — nagu ikka — jäetud varjatuks. Implitsiitselt on aga selge, et autor märgistab sallimatuse sildiga valimatult kõik inimesed, kes täielikult homoideoloogia manifestile alla ei kirjuta ja kes ei nõustu abielu institutsiooni lahustamisega. See on efektiivne strateegia inimeste kõrvaldamiseks avalikust arutelust, sest kes siis ikka tahaks tolerantsusekultuslikus ühiskonnas kanda avalikus ruumis liikudes kuuevarrukal punast linti kirjaga “SALLIMATU”. (Näiteid sellest, kui “salliv” on selline arusaam sallivusest, tuleb laiast maailmast iga päev üha juurde: vt nt “Teacher Kicked out of Tory Party for Christian Views on Homosexuality Issued ‘Warning’ by School”).

Samuti räägitakse pea alati nn homoõigustest, mida ühiskond väidetavalt pidevalt rikub. Samas jäetakse targu täpsustamata, millistest õigustest käib jutt… Homoabielust räägitakse kui inimõigusest hoolimata sellest, kui palju kordi on avalikult selgitatud, et mitte ükski rahvusvaheline inimõigusteleping ei näe ette õigust abielluda samast soost isikuga ning et sellist inimõigust, nagu samast soost isikute õigus teineteisega abielluda, lihtsalt ei eksisteeri (seda taaskinnitas hiljuti ka Euroopa Inimõiguste Kohus, asjas nimega Schalk & Kopf vs Austria).

“Homoabielust” ja “homoperekonnast” rääkides ei avata pea kunagi oma nägemust sellest, mida kujutab endast abielu ja mida perekond ning milline on nende ühiskondlik tähendus (st mis kõik neist sõltub). Varjatud eelduseks on, et mõlemad nähtused on sotsiaalselt konstrueeritud (st mitte seotud inimloomusega) ning lõputult ümbervormitavad. Need eeldused jäetakse sihilikult välja joonistamata, kuna väga paljud inimesed ei jaga neid mingil juhul.

Artikli autor küsib, kas ei oleks aus tõele otsa vaadata ning tunnistada, et Eesti ühiskond pole nii salliv ega mõistev, kui seda välismaailmale reklaamitakse. Mina tahaks aga küsida, kas ei oleks aus tõele otsa vaadata ning tunnistada, et sellisel demagoogilisel tasandil ei ole mõtet ühiskondlikust arutelust (ega ka sallivusest ja mõistmisest) rääkida. Arutelu eeldab intellektuaalset ausust, sh nö mängimist avatud kaartidega.

Rääkides aga ühiskondlikust arutelust, võiks alustda küsimuse püstitamisest selle kohta, kas homoseksuaalne käitumine on moraalne, kas see on tervislik (nii füüsilise kui psüühilise tervise mõttes), kas samast soost isikute liidud on püsivad, kuidas mõjub lastele kasvamine samast soost “vanematega”, mis on abielu ja perekonda, milline on nende seos inimloomusega, milline on nende funktsioon ja tähtsus üksikisikule ja ühiskonnale jne. Neil teemadel ei näe me aga pea kunagi ühtegi artiklit, sest vastused on homoideoloogiaga ühitamatud.

Ühte mõistuslikku käsitlust sellest, kuidas samast soost isikute liidu määratlemine abieluna lõhub arusaamist abielust ja perekonnast, vt nt siit (see on ühtlasi näide sellest, millisel tasemel tuleks ühiskondlikku arutelu pidada):

Mary Rice Hanson: “Open Monogamy”:

[…] The truth is that the gay experience, dressed in the language of heterosexual normalcy, bears little resemblance to traditional marriage relationships. For some researchers, that’s exactly the point. They believe that gay relationships herald a long-overdue deconstruction of the meaning of “marriage,” for gays and straights alike, away from the notion of sexual exclusivity and towards emotional bonding and “open” sexual coupling, or tripling, or whatever.

“It’s a redefinition of marriage” says Blake Spears, a researcher and partner in one such relationship, to mean “emotional commitment, the closeness.” As one gay man, Daemon from Phoenix, explains, “I am in an open relationship right now and it works fine… I personally do not associate sex with marriage; to me they are completely different acts. I would also love to get married from a legal perspective, regardless of who I have sex with.”

Will the gay norm of sexual “freedom” herald a more relaxed approach to heterosexual marriage, deemphasizing fidelity but encouraging couples to stay together longer? For Dr Hoff, the Gay Couples Study does just that, suggesting that open but non-monogamous relationships build trust and keep couples together, even when sexual interests wander.

Unfortunately, it is not hard to find relationship experts who agree with Dr. Hoff, inviting heterosexual couples to experience the pleasures of non-monogamy. A Psychology Today piece, for example,  counsels that, “gay couples can teach other couples about sexual monogamy,” which means to “engage in sexual encounters based on sexual attraction only and not emotions or affection. It is about sex and nothing more…any sexual inclusion is simply behavioral in nature, not relational.” Untangling the doublespeak, gay-style “monogamy” allows unrestricted sex outside the relationship, as long as it’s meaningless sex. […]

Neid ridu lugedes tuleks mõelda ja arutada, kas me soovime ühiskonnas näha abielu(truuduse) seesugust ümberdefineerimist. Seda tehes tuleks eriti pingsalt mõelda, mis kõik omakorda sellest sõltub.

Õigus abielluda pole inimõigus?

Postimehe andmeil väidab IRL, et õigus abielluda ei kujuta endast inimõigust (vt “IRL: abielu pole inimõigus”). “Õigus abielluda ei ole kuskil üldiste inimõiguste hulgas,” tsiteeritakse Liisa Pakostat.

Kui tõepoolest sellise väitega lagedale tuldi (mis ei pruugi sugugi tõsi olla, arvestades kui vabalt ajakirjanikud inimeste sõnadega ümber käivad — eriti, kui see aitab edutada oma ideoogilisi eesmärke), siis sai ta küll hakkama paraja rumalusega.

Piisab pilguheidust kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklile 23 lg 2, et veenduda väite väärsuses:

Artikkel 23.

1. Perekond on ühiskonna loomulik ja põhiline rakuke ning tal on õigus kaitsele ühiskonna ja riigi poolt.

2. Abieluealisteks saanud meestel ja naistel on õigus abielluda ja õigus asutada perekonda. [ …]

Sama kinnitab Euroopa inimõiguste konventsioon artiklis 12:

Artikkel 12. Õigus abielluda

Abieluealisel mehel ja naisel on õigus abielluda ja luua perekond vastavalt selle õiguse kasutamist reguleerivatele siseriiklikele seadustele.

Muidugimõista on igal inimesel õigus abielluda ja selle eitamine näitab mitte ainult teadmistepagasi nappust, vaid ka mõtlemisaparaadi nõrkust. Kasutades abieluõiguse eitamist vahendina eitamaks samast soost isikute võimalust omavahel abielluda, saetakse aga oma istmiku alust oksa.

Justiitsministeerium loobus mitteabielulise kooselu reguleerimisest

Postimees vahendab, et justiitsministeerium loobus mitteabielulise kooselu õiguslikust reguleerimisest, põhjendades seda Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) vastuseisuga:

Justiitsministeeriumi pressiesindaja Diana Kõmmuse sõnul teatas IRL ministeeriumisse saadetud kirjas, et ei toeta täiendavat mehe ja naise vahelise partnerlussuhte riiklikku reguleerimist ega ka abielu sõlmimist või partnerlussuhte reguleerimist samasooliste inimeste vahel.

“Tulenevalt sellest, et koalitsioonis valitseb konsensuse põhimõte ning koalitsioonipartner IRL on antud valdkonna reguleerimise vastu, ei ole justiitsministeeriumil võimalik antud küsimuses praegu mingeid edasisi samme astuda,” ütles Kõmmus BNS-ile.

Tore, et vähemalt üks parlamendierakond julgeb avalikult asuda positsioonile, et samast soost isikute liitu ei saa käsitleda perekonnana. Eeltsiteeritust jääb aga mulje, et Reformierakond on teist meelt ja et samasooliste isikute liitudele seadusega perekonna staatuse omistamine jääb vaid koalitsioonipartneri erimeelsuse taha. Sama mulje jääb justiitsministeeriumi seisukohast, et Eesti ühiskond ei ole samasooliste abielu lubamiseks veel valmis. Paradigma näib seega olevat, et samasooliste liitude tunnustamine perekonnana on iseenesest igati õige, ent ühiskond peab veel mõnevõrra arenema.

Jääb üle loota, et kodanikud panevad neid seisukohavõtte tähele ning võtavad neid järgmine kord valimiskasti ees seistes arvesse.

Martin Lutheri nägemus abielust

Blogis Tabernaakel on toodud välja, kuivõrd madal nägemus oli Martin Lutheril abielust.

Katoliku Kirik õpetab, et abieluakt on abikaasade vastastikuse armastuse väljendus, mis on olemuslikult sakramentaalne (ehk Jumala armu vahendav, sellisena oluslikult hea) ja omab nii nende kokkuliitmise kui uue elu loomise tähendust, võimaldades selliselt osaleda vahetult Jumala loomistöös.

Vastavalt Tabernaaklis viidatud allikatele nägi Luther aga abieluakti loomalike tungide (iharuse) rahuldamise vahendina ja sellisena paratamatult patusena, mitte millegi poolest olemuslikult erinevana seksuaalaktist väljaspool abielu:

“Abielukohus on patt, möllav patt. Mis puutub tulisusse ja selles leitavasse mõnusse ei erine see mitte millegi poolest abielurikkumisest ja liiderlikkusest. Oleks kohane mitte langeda sellisesse pattu, ent abikaasad ei saa seda vältida. Nõnda siis ei arva Jumal, oma halastuse tõttu, seda neile patuks.”

Muidugi viib selline lähtekoht loogilise järelduseni, et abielu ei saa olla lahutamatu:

“Kui abieluakt ei ole vaimse armastuse väljendus, vaid füüsilise vajaduse rahuldamine, siis oleks ilmselgelt loomusega vastuolus hoida teineteisega seotuna abikaasasid, kes ei saa vastastikku enam teisest endale rahuldust.”

Veelgi enam, see viib loogilise järeldusena, nagu Luthergi möönis, nii vaimulikkonna tsölibaadi võimalikkuse eitamiseni (inimene on oma ihade ori), just nagu ka kontratseptiivide loomuvastasuse eitamise (mida tegid protestantlikud kogukonnad 1930ndatel) ja polügaamia jaatamiseni.

Tappa võib, karistada mitte

Viimase nädala jooksul on laste kehalise karistamise teemal meedias nii palju kära olnud, et raske on järge pidada. Pikalt ei ole aega sel teemal kirjutada, ent kõnealustele küsimustele mõeldes ja meedias avaldatud seisukohti vaadates on mul tekkinud ennekõike kaks põhimõttelist küsimust.

Esiteks, raske on mõelda välja suuremat silmakirjalikkust, kui see, millega on viskutud kaitsma laste inimõiguseid. Täna Postimehe veebis vahendatud väitluseski kirjutavad prouad Mari Kalkun ja Anniki Tikerpuu:

“Väidame, et Eesti peab keelama laste füüsilise karistamise, sest see on inimõiguste rikkumine kehalise puutumatuse ja inimväärikuse seisukohalt. Miks me seda väidame? Sellepärast, et lastel on täiskasvanutega võrdne õigus inimväärikusele ja kehalisele puutumatusele ning seaduse kaitsele.”

Või et laste inimväärikuse ja inimõiguste kaitsmise nimel? Ent lubagem küsida, miks teie, kes väidate end valutavat südant laste inimväärikuse ja -õiguste rikkumise pärast, ei ole kunagi öelnud sõnagi abordi teel laste massilise tapmise ja selle seadustamise vastu. Ei, veelgi enam, Sotsiaalministeerium on mitte üksi sündimata inimeste tapmise seadustamist, vaid ka selle riiklikku rahastamist korduvalt õigustanud. Miks?

Nõnda kaitstakse oma rahvast ja kultuuri

Samal ajal, kui meie poliitilised ringkonnad teevad ideoloogilsite huvigruppide survele järgi andes ettevalmistusi õiguslikus regulatsioonis perekonna mõiste taandamiseks kõikvõimalikule (esialgu veel vaid) inimeste vahelisele seksuaalsele läbikäimisele, serveerides seda kui paratamatust, ajaga kaasas käimist, demokraatia ja inimõiguste möödapääsmatut nõuet ja kes teab veel mida, jõustasid vennased leedukad “progressiivselt” meelestatud jõudude (sh Euroopa Parlamendi) raskest vaenulikust kriitikast hoolimata seaduse, millega keelatakse meedias ja koolides noori kahjustava seksuaalkäitumise, just nagu ka vägivalla ja enesetapu propageerimine.

Nn alaealiste kaitse seadusega piiratakse muu hulgas homoseksuaalsete liitude propageerimine ja nn gei-paraadide korraldamine. Seadus, mille ettevalmistamise ajal paari aasta eest oli mul suurepärane võimalus osaleda ettekandega Seimis peetud temaatilisel osalejaterohkel konverentsil, seisab vastu igasuguse informatsiooni levitamisele, mis “kahandab austust perekonnaväärtuste vastu” ja “propageerib muud abielu ja perekonna kontseptsiooni kui see, mis on sätestatud Leedu Vabariigi põhiseaduses ja tsiviilseadustikus”. Viimased määratlevad abielu ja perekonna ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna.

Kuigi ka meie põhiseadus määratleb perekonna mehe ja naise vahelise liiduna (ehkki mitte eksplitsiitselt ja see viga tuleks parandada), rääkides sellest kui “rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusest”, ei takista see võimuteostajaid kaalumast seaduste tasandil sellisest perekonna mõistest taandumist. Vähe näib maksvat tõsiasi, et põhiseaduse §-i 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sageli näib, et põhiseadust kohaldatakse riigielu korraldamisel ja suunamisel valikuliselt — üksnes siis, kui see soodustab “progressi”.

Kes siis ikkagi on perekond?

Riigikogu liige Liisa Pakosta küsib Delfi vahendusel, kes siis ikkagi on perekond. Üks kommenteerija, kes kirjutab nime “Margot” all, märgib kohe kommentaariumi alguses tabavalt, et “Perekonna mõistet ei tohi küll devalveerida lähtuvalt sotsiaaltoetustest või muudest riigi poolt antavatest abidest, sest toetuse saamisel pole tähtis perekond, vaid leibkond, kes elab koos ja kes toetusi taotleb.”

Tõepoolest, kui küsimusele “Mis kujutab endast perekonda?” hakatakse vastama lähtudes sellest, kuidas ja kellele oleks tarvis sotsiaaltoetusi maksta, siis on midagi väga valesti läinud – pragmatism on mõistuse troonilt tõuganud.

See, et poliitilisest korrektsusest domineeritud poliitikud ei suuda määratleda, mis asi on perekond, on tõesti hämmastav, lihtsalt tragikoomiline. Veel jaburam on, et oma küündimatuse varjamiseks loobutakse ise otsuste langetamisest ja sellega kaasnevast vastutusest ning vaadatakse hoopis Riigikohtu poole. Samas on ju selge, et Riigikohtul ei ole pädevust selliste kriitilise tähtsusega ja samal ajal olemuslikult täiesti mittejuriidiliste küsimuste osas ebademokraatlikul moel ühiskonnale ettekirjutusi teha.

Kui loobuda määratluse kriteeriumina inimloomusest, siis jääb üle küsida, kas lisaks kõigile artiklis mainitud variatsioonidele ei peaks perekonnana tunnustama ka ka nt kolme, nelja, viie või miks mitte ka kaheksa naise või ühe (või nt kolme) mehe ja viie naise vahelist liitu – sellist kommuuni tüüpi kooslust -, mille raames jagatakse eluaset, külmkappi, voodit ja kasvatakse ühiselt lapsi? Millise mõistusliku kriteeriumi alusel võiks väita, et nõue, et perekonnas oleks üksnes kaks vanemaks nimetatavat isikut on kuidagi olulisem kui nõue, et vanemaks nimetatavad isikud oleks erinevast soost?

Huvitav on seegi, et ettepanek, mis sisuliselt (kuigi tõenäoliselt mitte tahtlikult) toetab samast soost isikute koosluste määratlemist perekonnana, tuleb poliitikult, kes esindab end konservatiivsena määratlevat erakonda. Võiks küsida, et milles IRL-i konservatiivsus seisneb? Ja milles seisneb nende ilmavaate perekesksus, kui ei osata määratleda, mis perekond on?

Ühtlasi loodan, et Liisa ei pane siin kirjutatut pahaks. Pean temast lugu, sest erinevalt paljudest teistest poliitikutest on ta tõestanud, et kuulub selgroogsete hulka.

Sotsialistlik totalitarism tugevdab haaret

Saatsin täna Postimehe välistoimetuse juhatajale alltoodud kirja:

Tere!

Mõtlesin juhtida Teie tähelepanu ühele väga tõsisele juhtumile Rootsis, mis on ühelt poolt kujuteldamatult sügav perekondlik tragöödia, ent ehk veelgi olulisemalt karm näide Euroopa sotsialistlikes heaoluriikides pead tõstvast sügavalt ebainimlikust totalitarismi vaimust:

http://www.hslda.org/hs/international/Sweden/200909160.asp

Minu arvates oleks kindlasti vajalik juhtumit Eesti meedias kajastada nii põhjalikult kui võimalik — ma ei saa tõtt-öelda aru, miks seda seni tehtud ei ole. Hea oleks küsida selgitust Rootsi Kuningriigi suursaatkonnalt. Usun, et nõustute, et kui riik leiab endal olevat õiguse röövida inimestelt nende lapsi üksnes põhjusel, et need inimesed tahavad oma last ise harida ja kasvatada, mitte anda last riiklikesse kasvatusasutustesse, siis seisame silmitsi ühemõtteliselt ja rängalt totalitaarse olukorraga — olukorraga, kus riik arvab, et lapsed on tema omand ning röövib endale õigused, mis kuuluavad võõrandamatult perekonnale.

Antud juhtum väärib erilist tähelepanu ka seetõttu, et tegu ei ole ühekordse isoleeritud intsidendiga, vaid sarnased trendid on täheldatavad ka teistes Euroopa riikides, nt Saksamaal. Rootsi parlament plaanib aga laste kodus õpetamise üleüldse keelustada.

Palun andke teada, kas kavatsete küsimusega tegeleda või mitte. Algul mõtlesin sel teemal saata arvamusartikli, kuid pärast seda, kui vähamalt viis viimast minu saadetud artiklit on avaldamata jäetud (arvamustoimetaja pole isegi vastatud), olen aru saanud, et mul ei ole mõtet peaga vastu seina joosta.

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

Homoküsimuses toimub manipuleerimine, mitte avalik arutelu

Ükskõik milliseid ühiskondlikke protsesse jälgides on kõige häirivam, kui inimestega manipuleeritakse. Manipuleerides alandatakse inimesi, koheldes neid mitte kui kõrge väärikusega isikuid — eesmärke iseeneses — vaid kui vahendeid, mille ebaausate võtetega kontrollimise teel püütakse saavutada varjatud omakasupüüdlikke eesmärke.

Manipuleerimist, mis väljendub demagoogias, valetamises, tõe salgamises või pooliku tõe rääkimises, võib homoaktivistide retoorikas ja ettevõtmistes kohata rohkem kui kusagil mujal. Tõepoolest, manipuleerimine näib olevat selles liikumises mitte juhuslik, vaid olemuslik.

Eelöeldu kinnituseks võib heita pilgu homoaktivistide juhtfiguuri Reimo Metsa hiljuti Delfis avaldatud artiklile pealkirjaga “Kas algas uus ristisõda?” (3.12).

Kristlaste vastandamine ülejäänud ühiskonnale

Nagu on hästi teadnud kõik revolutsionäärid, on ühiskondliku reformi kiireks läbisurumiseks üks tõhusamaid strateegiaid inimeste vahel kunstlike vastanduste rõhutamine ja seeläbi klassivaenu õhutamine. Ja millele oleks tänases üha sekulariseeruvas ning kultuuriliselt ja religioosselt aina viletsama kirjaoskusega ühiskonnas parem vastanduda kui kristlusele ja kristlastele?

Algatuseks püüab hr Mets vastandada kristlasi ülejäänud ühiskonnale, jättes mulje, et vastuseis homoseksuaalsusele on tühipaljas kristlik igand, millele ei tohiks kaasaegses progressiivses ühiskonnas ja edumeelsete inimeste seas mingit kohta olla. Vormular on lihtne: kui sa homoseksuaalset käitumist heaks ei kiida, pooldad järelikult kristluse teistele jõuga pealesurumist. Oskuslikult portreteerib hr Mets homoseksuaalse käitumise taunimist ja perekonna institutsiooni kaitsmise püüdlusi uue ristisõjana ja kutsub sellisele “usu pealesurumisele” vastu seisma apelleerides inimeste rahvusromantilistele sentimentidele.

Tõde, mida hr Mets üritab sellise demagoogiaga peita, on aga lihtne: selleks, et näha homoseksuaalse käitumise vastuolu inimloomusega ja seega selle ebamoraalsust, ei ole Piiblit tarvis — piisab toetumisest tervele mõistusele. Perekonna kaitseks astuvad üldjuhul välja kristlased, kuna nad tunnevad erilist kohustust seista ühiskonnas mitte üksi erahuvide, vaid ühise hüve, sh moraaliseaduste austamise eest. Kuid see ei muuda tõsiasja, et lisaks kristlastele, juutidele ja moslemitele peavad homoseksuaalset käitumist mõistusele tuginedes ebamoraalseks väga paljud inimesed, kes ei määratle end üldse religioossena.

Inimvaenulik rünnak perekonna vastu

Ei ole tarvis pikalt selgitada, et ei saa olla tugevat rahvast ja riiki ilma, et eksisteeriks palju tugevaid perekondi. Seda tõsiasja on nenditud ka meie põhiseaduses, mille § 27 lg 1 kohaselt on “Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena … riigi kaitse all.”

Just perekond on ainuke sotsiaalne kooslus, mis on rajatud armastusele, milles valitsevad kõige lähedasemad võimalikud inimsuhted, mis aitab inimestel õppida oma ninast kaugemale vaatama ja teineteisega arvestama ning mis loob lastele nende arenguks ja kasvamiseks hädavajaliku turvatunde. Seepärast on fundamentaalselt oluline, et ühiskond teeks kõik võimaliku tagamaks perekonna institutsiooni heaolu.

Riigi ja perekonna suhtest rääkides on üheks peamiseks printsiibiks subsidiaarsuse põhimõte: riik peaks hoiduma sekkumisest perekondlikesse suhetesse, kui selleks ei ole just hädavajadust. Riik peab võimaldama perekondadele perekonda puudutavates küsimustes iseregulatsiooni ning hoiduma perekonna kompetentsi kuuluvaisse küsimustesse sekkumast. Iga riigipoolne sekkumine sellistesse küsimustesse, välja arvatud hädavajaduse korral, kujutab endast riigivõimu tugevdamist perekonna institutsiooni nõrgestamise arvel — seda enam, kui sellised sekkumised ei ole üksnes juhuslikud, vaid kirjutatakse kehtivasse õigusesse ning institutsionaliseeritakse.

Üheks peamiseks perekonna kompetentsi kuuluvaks küsimuseks, millesse riik ei tohiks sekkuda, on vanemate õigus ja kohustus hoolitseda oma laste eest ning neid kasvatada. Sedagi inimvabaduse seisukohast üliolulist põhimõtet on tunnustatud meie põhiseaduses, mille § 27 lg 3 kohaselt on “Vanematel … õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest.” Kui riik hakkab sellesse lastevanemate õigusesse sekkuma ning pretendeerib ise laste kasvatamise õigusele või üritab lapsevanemaid eelnimetatud õigusest ilma jätta (või seda õigust piirata), tuleb nentida, et tegemist on totalitaarsete ning inimvabaduse kahjustamisele suunatud ilmingutega — ilmingutega, mida on täheldatud nii kommunismi tingimustes kui ka tänases, end valgustatuks ning vabaks kiitvas õhtumaade kultuuriruumis.

Üheks selliseks ilminguks — ning seejuures väga räigeks ilminguks — on praegusel ajal naistearstide erialaorganisatsioonide eestvedamisel inimvaenulikust ideoloogiast läbikasvanud Sotsiaalministeeriumis küpsev plaan anda naistearstidele õigus tappa abordi teel alaealiste tütarlaste sündimata lapsi ilma, et tütarlaste vanemad sellest teadlikuks saaks — nende nõusolekust rääkimata.