Kommentaar Katrin Kivimaa artiklile “Sallivus sõnades?”

Huvitav on jälgida, kuidas praktiliselt iga kord kirjutatakse homopropagandistlikud artiklid just kui ühe ja sama valemi järgi, kusjuures valemi põhikomponent on demagoogia ehk inimeste eksitamine keelelise manipuleerimise teel. (Kunagi kirjutasin sel teemal veidi pikemalt: “Homoküsimuses toimub manipuleerimine, mitte avalik arutelu”.)

Sama tuleb öelda tänases Postimehes avaldatud Kunstiakadeemia professori Katrin Kivimaa loo kohta, mis kannab pealkirja “Sallivus sõnades?”. Artiklis räägitakse palju sallimatusest, ent autori nägemus sellest, mis sallivus on, on — nagu ikka — jäetud varjatuks. Implitsiitselt on aga selge, et autor märgistab sallimatuse sildiga valimatult kõik inimesed, kes täielikult homoideoloogia manifestile alla ei kirjuta ja kes ei nõustu abielu institutsiooni lahustamisega. See on efektiivne strateegia inimeste kõrvaldamiseks avalikust arutelust, sest kes siis ikka tahaks tolerantsusekultuslikus ühiskonnas kanda avalikus ruumis liikudes kuuevarrukal punast linti kirjaga “SALLIMATU”. (Näiteid sellest, kui “salliv” on selline arusaam sallivusest, tuleb laiast maailmast iga päev üha juurde: vt nt “Teacher Kicked out of Tory Party for Christian Views on Homosexuality Issued ‘Warning’ by School”).

Samuti räägitakse pea alati nn homoõigustest, mida ühiskond väidetavalt pidevalt rikub. Samas jäetakse targu täpsustamata, millistest õigustest käib jutt… Homoabielust räägitakse kui inimõigusest hoolimata sellest, kui palju kordi on avalikult selgitatud, et mitte ükski rahvusvaheline inimõigusteleping ei näe ette õigust abielluda samast soost isikuga ning et sellist inimõigust, nagu samast soost isikute õigus teineteisega abielluda, lihtsalt ei eksisteeri (seda taaskinnitas hiljuti ka Euroopa Inimõiguste Kohus, asjas nimega Schalk & Kopf vs Austria).

“Homoabielust” ja “homoperekonnast” rääkides ei avata pea kunagi oma nägemust sellest, mida kujutab endast abielu ja mida perekond ning milline on nende ühiskondlik tähendus (st mis kõik neist sõltub). Varjatud eelduseks on, et mõlemad nähtused on sotsiaalselt konstrueeritud (st mitte seotud inimloomusega) ning lõputult ümbervormitavad. Need eeldused jäetakse sihilikult välja joonistamata, kuna väga paljud inimesed ei jaga neid mingil juhul.

Artikli autor küsib, kas ei oleks aus tõele otsa vaadata ning tunnistada, et Eesti ühiskond pole nii salliv ega mõistev, kui seda välismaailmale reklaamitakse. Mina tahaks aga küsida, kas ei oleks aus tõele otsa vaadata ning tunnistada, et sellisel demagoogilisel tasandil ei ole mõtet ühiskondlikust arutelust (ega ka sallivusest ja mõistmisest) rääkida. Arutelu eeldab intellektuaalset ausust, sh nö mängimist avatud kaartidega.

Rääkides aga ühiskondlikust arutelust, võiks alustda küsimuse püstitamisest selle kohta, kas homoseksuaalne käitumine on moraalne, kas see on tervislik (nii füüsilise kui psüühilise tervise mõttes), kas samast soost isikute liidud on püsivad, kuidas mõjub lastele kasvamine samast soost “vanematega”, mis on abielu ja perekonda, milline on nende seos inimloomusega, milline on nende funktsioon ja tähtsus üksikisikule ja ühiskonnale jne. Neil teemadel ei näe me aga pea kunagi ühtegi artiklit, sest vastused on homoideoloogiaga ühitamatud.

Ühte mõistuslikku käsitlust sellest, kuidas samast soost isikute liidu määratlemine abieluna lõhub arusaamist abielust ja perekonnast, vt nt siit (see on ühtlasi näide sellest, millisel tasemel tuleks ühiskondlikku arutelu pidada):

Mary Rice Hanson: “Open Monogamy”:

[…] The truth is that the gay experience, dressed in the language of heterosexual normalcy, bears little resemblance to traditional marriage relationships. For some researchers, that’s exactly the point. They believe that gay relationships herald a long-overdue deconstruction of the meaning of “marriage,” for gays and straights alike, away from the notion of sexual exclusivity and towards emotional bonding and “open” sexual coupling, or tripling, or whatever.

“It’s a redefinition of marriage” says Blake Spears, a researcher and partner in one such relationship, to mean “emotional commitment, the closeness.” As one gay man, Daemon from Phoenix, explains, “I am in an open relationship right now and it works fine… I personally do not associate sex with marriage; to me they are completely different acts. I would also love to get married from a legal perspective, regardless of who I have sex with.”

Will the gay norm of sexual “freedom” herald a more relaxed approach to heterosexual marriage, deemphasizing fidelity but encouraging couples to stay together longer? For Dr Hoff, the Gay Couples Study does just that, suggesting that open but non-monogamous relationships build trust and keep couples together, even when sexual interests wander.

Unfortunately, it is not hard to find relationship experts who agree with Dr. Hoff, inviting heterosexual couples to experience the pleasures of non-monogamy. A Psychology Today piece, for example,  counsels that, “gay couples can teach other couples about sexual monogamy,” which means to “engage in sexual encounters based on sexual attraction only and not emotions or affection. It is about sex and nothing more…any sexual inclusion is simply behavioral in nature, not relational.” Untangling the doublespeak, gay-style “monogamy” allows unrestricted sex outside the relationship, as long as it’s meaningless sex. […]

Neid ridu lugedes tuleks mõelda ja arutada, kas me soovime ühiskonnas näha abielu(truuduse) seesugust ümberdefineerimist. Seda tehes tuleks eriti pingsalt mõelda, mis kõik omakorda sellest sõltub.

8 Responses to Kommentaar Katrin Kivimaa artiklile “Sallivus sõnades?”

  1. Kadri Soova says:

    Aga sa ka ju omakorda ei anna vastust sellele, et milles siis ikka tapselt seisneb kristliku abielu institutsiooni tahtsus yksikisikule ja yhsikonnale. Mis need konkreetsed vaartused on mida ainult kristlikult yhendatud kooselu annab ja mida teised ilmalikud kooselu vormid ei anna?

  2. vooglaid says:

    Tere Kadri! Jah, nendest küsimustest peaks kindlasti kirjutama, kuid siin kohal ei olnud see minu eesmärgiks – soovisin lihtsalt tähelepanud juhtuda, et tõeliselt olulisi sisulisi küsimusi eiratakse, samal ajal kui pidevalt räägitakse suhteliselt pinnapealsetest küsimustest, pealegi veel irratsionaalses võtmes (nt kasutades järjepidevalt ühtesid ja samasid tõele mittevastavaid väiteid).

    Mis aga abiellu puutub, siis üksikisiku jaoks on see ennekõike oluline inimesena kasvamise keskkonnana. See kultiveerib voorusi, mh pühendumist, truudust ja eneseandmist. Ühiskondlikult on see väga oluline stabiliseeriv institutsioon, tagades lisaks inimeste suunamisele vooruslikkusele ka austust elu vastu ja kujundades lastele turvalist kasvukeskkonna. Abielu positiivne tähendus on väga mitmekesine ning seda saab vaadata nii eetilisest, filosoofilisest, ajaloolisest, majanduslikust, õiguslikust, sotsioloogilisest, psüühilisest, meditsiinilisest kui ka poliitilisest seisukohast. Kui teema Sind tõsiselt huvitab, soovitan meeleldi kirjandust, kus on küsimust põhjalikult lahatud.

  3. Kadri Soova says:

    Nojah, aga kas sa vaidaksid, et vooruste kultiveerijana omab moju ainult kirikus solmitud abielu voi annab perekonnaseisuametis solmitud abielu yhiskonnas sama efekti? Kas sa arvad, et jumala voi ametniku ees registreerimata kooselus ei saa olla sama palju pyhendumist, truudust ja head kasvukeskkonda lastele? Kuidas peaks symboolne abieluakt koiki neid toredaid asju tagada paremini kui kahe inimese omavahelistele pohimotetele, kokkulepetele ja vaartustele tuginev kooselu? Lapse heaolu, onne ja eduka arengutee kindlustab vanema(te) (voi lahima hooldaja) tahelepanu, armastus ja hoolitsus, eriti varajases elueas, mitte vanema(te) usulised toekspidamised voi omavahelised seaduslikud lepingud. See on teaduslikult toestatud fakt. Ma leian, et on aarmiselt ylekohtune (ja absoluutselt ebatoene), kui sa vaidad, et kristlikus abielus kasvavad kindlasti onneliku(ma)d lapsed.

    • vooglaid says:

      Siin on palju küsimusi, Kadri – rohkem, kui jõuan vajaliku põhjalikkusega vastata. Küll aga ütlen, et ma ei mäleta, et oleksin kunagi kusagil öelnud või kirjutanud, et “kristlikus abielus kasvavad kindlasti onneliku(ma)d lapsed” – see väide oleks muidugi ebatõene. Küll aga võib väita, et üldjuhul seob abielu inimesed tugevamini kokku ja loob seega lastele igakülgseks arenguks palju turvalisema keskkonna kui lihtsalt kooselu. Samast soost isikute kooselud on seejuures eriti ebastabiilsed. Kui Sa aga räägid teaduslikult tõestatud faktidest, siis tore oleks, kui annaksid teine kord ka viite allikale, millele tugined.

  4. vooglaid says:

    Postimees on asja tõsiselt käsile võtnud. Täna avaldati siis viis erinevas vormis ja mahus artiklit/uudist, millega hurjutati eesti rahvast tema väidetava sallimatuse pärast homoküsimuses ja/või selgitati vajadust tunnustada homoseksuaalselt käituvate inimeste liite abieluna/perekonnana:

    “Katrin Kivimaa: sallivus sõnades?”
    http://www.postimees.ee/?id=298348

    “Sotsioloog: eestlased on sallimatud ja õnnetud”
    http://www.postimees.ee/?id=298551

    “Hollandis plaanitakse homoabielud kooliõpikutesse viia”
    http://www.postimees.ee/?id=298422

    “Aasta eurooplane: palju vähemusjuttu ajab eestlase närvi”
    http://www.postimees.ee/?id=298604

    “Mehhiko ülemkohus nõuab homoabielude tunnustamist”
    http://www.postimees.ee/?id=298418

    Lisaks veel päeva küsitlus teema “Kas loete end vähemuste suhtes tolerantseks
    inimeseks?”

  5. Heido says:

    Hm… mitte et see kokkuvõttes kuigi oluline oleks, kuid kaks artiklit (hollandi ja mehhiko kohta) on lihtsalt ülevaade maailmas toimuvast, milles ei selgitata ega hurjutata kellegi vajadusi või sallimatust.

    Muidugi ei tähenda see, nagu ei võiks tegu olla varjatud propagandaga :)

  6. Ero says:

    Sellel häälekandjal on vist teemad otsa saanud? Olles vaadanud ka neljapäevast Ekspressi, tekkis veidi laiem küsimus – ajalehed on ju põhimõtteliselt teenus, mida ostetakse nagu muud toodet, “tarbitakse meediat”. Kui nüüd netis ilmunud lookesed välja arvata, siis selle eest, et leht jõuaks koju on tellija ka midagi maksnud. Ja siit siis küsimus: miks pean mina, kui lehe tellija või ostja maksma selle eest, et mind seal “pommitatakse” mingite teemadega, milles ma toimetuse huvi ei jaga? Miks peaks leheostja kinni maksma tema jaoks soovimatu “homotrummi”? Paistab, et neil lehtedel on mingi oma asi ajada, mille käigus eriti ei mõelda klientide huvidele (näiteks teemade suhtes). PS. Lisan ka, et ma jälgin väga minimaalselt kogu seda “homotrummi”, kuna mul on oma seisukoht olemas ega vaja nn arvamusliidrite seisukohavõtte.

  7. Ero says:

    PS. mõtlesin siin eelkõige paberil ilmunud ajalehti nagu see Postimees, millele Varro, Sa siin ühes kommentaaris viitad. Kahjuks mul paberil Postimees ei käi, aga seda pealkirjade jada vaadates selline mõte tekkis.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: