Endine välisminister: Läti on pankrotis ja tulevikuta

June 30, 2010

Delfi annab teada, et Läti endise välisministri ja rahvusliku üksmeele partei ühe asutaja Jānis Jurkānsi sõnul ei ole Lätit enam riigina olemas ja tal puudub tulevik:

Läti on riigina pankrotis. Kui meile enam raha ei anta, kuidas maksate te pensione, kuidas ravite inimesi jne? Pöörake tähelepanu kolmele tähtsamale valdkonnale: meditsiinile, haridusele ja sotsiaalkindlustusele. Lätis on praegu pool miljonit pensionäri. Keskmine pension on alla elatusmiinimumi. Aga tervishoid? Mida oleme me 20 aastaga saavutanud? Mõningatel aladel on olnud edusamme, aga need pole kõigile kättesaadavad.

Jurkāns lisas:

Läti on tõestanud, et ei suuda riigina eksisteerida. Ta peaks olema Euroopa Liidu lipu all. Välispoliitikat meil ei ole, riigikaitset ei ole, kui astume eurotsooni, hakatakse raha ka väljaspool Lätit trükkima. Majanduselu dikteerivad aga need, kes raha trükivad. Me liigume ühest korruptsiooniskandaalist teise. Elamegi skandaalides. Me oleme nii palju raha võlgu, et seda maksavad tagasi veel lapselapselapsed. Seega ei näe ma väikesele ilusale Lätile tulevikku.

Neid karme sõnu lugedes meenuvad president Ilvese poolt 2009. aastal iseseisvuspäeva kõnes öeldud sõnad, et majanduskriisis on meil tarbetu otsida süüdlasi ning et pigem peaksime ühiselt vastutuse võtma (vt siit). Presidendi sõnad näivad lähtuvat eeldusest, nagu oleks kriis kuidagi iseenesest ja paratamatult tekkinud, mitte kellegi poolt põhjustatud. Aga miks peaks seda eeldust aksioomina käsitlema? Kas kõigepealt ei peaks mitte uurima, miks selline olukord kujunes, et alles seejärel otsustada, kas on süüdlasi, keda otsida või mitte?

Kuidas siis ikkagi juhtus nii, et meie naaberriigis on kujunenud välja sedavõrd nukker olukord. Ülevaatliku selgituse sellest annab professor Michael Hudson, kelle sõnum on kokkuvõtlikult see, et ennekõike tuleb Läti hädade põhjust otsida valitsuse soovimatusest või suutmatusest ohjeldada predaatorlike finantsinstitutsioonide (ja teiste suurte korporatsioonide) röövellikult omakasupüüdlikku tegevust, mis on omakorda hävitanud kogu reaalmajanduse. “You don’t need to let the companies rape you [the society] to have a relationship with them,” ütleb Hudson oma analüüsi kokkuvõtteks.

Lõpetuseks meenutan sõnu, mille üks hea sõber kirjutas mõne aja eest iseloomustamaks Läti olukorda:

Vahemärkusena olgu öeldud, et maksutulu makstakse riikidele nüüd üha enam sellel eesmägil, et need saaksid selle kulutada mitte selleks, et tagada rahvale sotsiaalteenuseid, vaid üha enam selleks, et maksta pankadele riigivõlga või päästa panku pankrotist. Selle süsteemi parimaks näiteks on meie lõunanaaber Läti, kes hiljuti kaotas täielikult ära igakuise lastetoetuse, kärpis pensione, koondas pool sõjaväge (Läti kaitseministeeriumi avaldatud andmete kohaselt langesid sõjalised kulutused 2009-2010 tervelt 52% sic!) ja sulges pooled haiglad, et riik võtaks enda kanda ühtede pankurite võlad teistele pankuritele. Voila!… ja Läti riigivõlg paisub hetkega circa 10%-lt 2008. aastal umbes 100%-ni 2011/12 aastaks. Rahvas sureb muidugi välja (või täpsemalt põgeneb ära), kuid pole parata — pankade ellujäämise nimel ei ole mõne väikerahva (ja kui hullumeelsus jätkub siis peagi ka mitmete suurte rahvaste) kadumine kõige suurem tragöödia. Põhimõtteliselt on võlakoorem Eestis sama suur kui Lätis, kuid kuna püramiid ei ole kokku kukkunud, siis ei ole seda veel ka riigi õlgadele lükatud. Niipea, kui see juhtuma peaks, kanditaks meilgi ca 130% SKT-st välisvõlga kohe riigi õlule ja kohe näeksite kuidas Meremeeste ja Maarjamõisa haiglate tiibu hakatakse sulgema, et Swedbank saaks oma võlapositsioonid ilusti kaetud. C’est la vie!

Advertisements

Uuring: liitumiseks euroga puudub rahva mandaat

June 29, 2010

Portaal E24.ee vahendab Postimees Online’i kaudu, et AS Emori uuringu tulemuste kohaselt peab ligi kaks kolmandikku Eesti elanikest eurole ülemineku otsustamiseks vajalikuks rahvahääletust. Küsitletuist koguni 59,52 protsenti leidis, et eurole ülemineku otsustamiseks tuleks läbi viia rahvahääletus.

“Uuringu tulemused näitavad, et Eesti elanikud tahavad otsuse teha nii nagu Taani ja Rootsi rahvas, kes viisid selles küsimuses läbi rahvahääletused,” leidis uuringu tellinud teabekeskuse Oma Riik esimees, jurist ja ajaloolane Anti Poolamets. Ta lisas:

“Nende riikide kodanikud otsustasid selgelt oma rahvusliku vääringu kasuks. Tänane suur kriis eurotsoonis on nende otsuse õigsust kinnitanud. Miks Eesti valijat rumalamaks peetakse?”

Samuti küsiti uuringu käigus: “Kas Teie pooldate üleminekut Eesti kroonilt eurole?” Vastanutest 49,9 protsenti olid eurole ülemineku vastu ning 39,48 protsenti selle poolt. Oma arvamust ei osanud öelda 10,62 protsenti vastanuist.

Tartu Ülikooli sotsioloogiadotsent Henn Käärik leidis, et tulemused on ootuspärased:

“Uuring näitab, et valitsusel ei ole eurole üleminekuks endiselt rahva mandaati. Sama selge on, et valitsus ei kavatsegi seda mandaati rahvalt küsida.”

Nagu harjumuspäraseks saanud, langetatakse ka antud juhul riiklikult väga oluline otsus (mida oma rahast loobumine vaieldamatult endast kujutab) ebademokraatlikult. (Mõelda vaid, milline ettearvamatus ja “kaos” vallanduks, kui rahval lastaks tegelikult võimu teostada!)

Nii on riigi demokraatlikkuse esmaseks möödupuuks kujunenud mitte see, kas rahvas tegelikult teostab riigivõimu või mitte, vaid see, kas rahvas usub end riigivõimu teostavat või mitte. Mida selgemini sellise “demokraatia” tegelik pale paljastub, seda ebausutavamaks muutub meie presidendi alljärgnev loosunglik seisukoht:

“Kui me vaatame, kuidas mujal, kasvõi Euroopas, on olnud väga populistlikke loosungeid, kus uuringud näitavad, et inimesed kõhklevad või kahtlevad demokraatias, siis Eestis küll ei ole selliseid märke.”

Küsimus ei ole selles, kas neid märke on või ei ole; küsimus on selles, kas keegi soovib neid märgata ja neid tunnistada või mitte. Neid märke on kõikjal — nendest teadlikuks saamiseks tasub vaid maale sõita ja inimestega rääkida. Mida kauem neid märke eiratakse või koguni eitatakse, seda valusamalt need end ühel hetkel teatavaks teevad.

Seonduval teemal:


Belgia Kiriku allakäik

June 28, 2010

Mõne päeva eest viis Belgia politsei läbi haarangu laste pilastamises süüdistatavate katoliku preestrite asjus, otsides muu seas läbi kohaliku peapiiskopi residentsi ning konfiskeerides hulga dokumente ja mitmed arvutid. Samuti otsiti läbi jaanuaris ametist lahkunud endise peapiiskopi Godried Danneelsi kodu.

Nagu Postimees vahendab (vt siit ja siit), on Vatikan reageerinud valulikult: riigisekretär kardinal Bertone olla öelnud, et tegemist oli tõsise ja uskumatu rikkumisega, mis sarnaneb kommunistlike režiimide tegevusele. Kardinal Danneels ise ütleb (vt siit), et on juhtunust “tõsiselt šokeeritud”.

Kuid vaevalt on tal põhjust olla rohkem šokeeritud kui nt Bruges’i elanikel, kes said käimasoleva aasta algul teadlikuks, et nende piiskop ja kardinal Danneelsi lähedane sõber Roger Vangeluwe oli nii enne piiskopiks saamist kui kogu oma piiskopi aja vältel pedofiil ja kuritarvitas teiste seas ka oma 11-aastast nõbu.

See, kui ulatuslik on olnud modernismile ja liberalismile andunud piiskoppide juhitud Kiriku allakäik Belgias (ja mujal) pärast Vatikani II Kirikukogu 60ndatel aastatel, ei ole mingi saladus. Nõnda ei ole põhjust ka kõnealuse politseihaarangu üle imestada, kuna see on aastaid väldanud protsesside loomulikuks tagajärjeks.

Lugedes murelikku iseloomustust katoliiklikust elust Belgias kardinal Danneelsi valitsemise ajal, mille on pannud kirja katoliiklasest viie lapse ema ja Belgia parlamendi liige dr Alexandra Colen (vt siit), tundub mulle, et politsei teravdatud tähelepanu nimetatud meeste tegemiste ja saladuste suhtes on igati põhjendatud ning tuleb Kirikule lõpp-astmes üksnes kasuks.

Ka Eesti Kirikule ei ole hoiak, nagu oleks Kirikus üldjoontes kõik hästi, kaugeltki võõras. Nt eelmisel pühapäeval ütles piiskop Philippe Jourdan oma jutluses, et arvamus, nagu oleks Kirikust saanud erievate huvigruppide võitlusväli, olevat haletsusväärne. Olgu sellega, kuidas on, mulle tundub, et Kirikule ei tule kasuks, kui temas esinevad tõsised probleemid kas maha vaikitakse või kui neid koguni eitatakse. Muidugi on ignorantne positsioon mugav, kuna võimaldab õigustada tegevusetust ja vana allakäigutee jätkamist.


Tähelepanuväärsed kohtuotsused

June 26, 2010

Viimastel päevadel on Euroopas langetatud kaks põhimõttelise tähtsusega kohtuotsust.

Esiteks kordas Euroopa Inimõiguste Kohus asjas Schalk ja Kopf vs Austria oma varasemat seisukohta, et riikidel ei lasu kohustust tunnustada õiguslikult samast soost isikute liitusid perekonna või mingis muus vormis tsiviilliiduna. Ehk teisisõnu: ei eksisteeri inimõigust nõuda riigilt tunnustust samast soost isikute vahelisele liidule ning sellise tunnustuse puudumine ei kujuta endast põhjendamatut erinevat kohtlemist ehk diskrimineerimist.

See otsus kinnitab tõsiasja, mida on oma hiljutises raportis nentinud ka Eesti Inimõiguste Keskus, et “Rahvusvaheline õigus … ei nõua, et samasoolistele paaridele võimaldataks abielluda”.

Otsuse juures on aga oluline täheldada ettevaatlikku keelekasutust, millega kohus oma seisukoha sõnastab:

The Court cannot but note that there is an emerging European consensus towards legal recognition of same-sex couples. Moreover, this tendency has developed rapidly over the past decade. Nevertheless, there is not yet a majority of States providing for legal recognition of same-sex couples. The area in question must therefore still be regarded as one of evolving rights with no established consensus, where States must also enjoy a margin of appreciation in the timing of the introduction of legislative changes

Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt demonstreerinud, et inimõiguste kontseptsioon, millest ta lähtub, ei rajane nägemusel loomuõigusest, vaid on puht-poliitiline, sõltudes ennekõike ühiskonna ideoloogilisest hetkeseisundist. Kohus käsitleb inimõigusi mitte eel-poliitiliste ja muutumatutena, vaid nö areneva nähtusena (vt ülalaltsiteeritud lõigus sõnapaari “evolving rights”). See jätab avatuks võimaluse, et EIK võib tulevikus asuda seisukohale, et on “kujunenud välja” õigus nõuda samasooliste liitudele riiklikku tunnustust perekonnana. Et see juhtuks pigem varem kui hiljem, selle eest töötavad väga jõuliselt paljud hästi rahastatud rahvusvahelised lobigrupid (vt lähemalt nt Jakob Cornidese analüüsi sellest, kuidas inimõigustega manipuleeritakse “loomingulise tõlgendamise” teel loomaks illusiooni, et eksisteerib õigus “abielluda” samast soost isikutega).

Teine oluline otsus pärineb Saksamaa Föderaalkohtult, mis asus “Erika K” asjas seisukohale, et koomas viibiva naispatsiendi otsene eutanaasiakatse ei olnud seadusevastane, kuna viimane oli selleks eelnevalt oma nõusoleku andnud. Selle otsusega seadustas kohus põhimõtteliselt otsese eutanaasia, märkides et “patsiendi otsesed sooviavaldused … õigustasid mitte ainult ravi lõpetamist toiteainete manustamise peatamise näol, vaid ka aktiivseid samme lõpetamaks või välistamaks ravi, mida ta enam ei soovinud.”

Kõnealuse kohtuotsusega tühistati madalama astme kohtu otsus, millega mõisteti tahtlikus tapmises süüdi jurist, kes soovitas koomas viibiva 70ndates aastates naise tütrel oma ema toitmisseadeldise voolik kääridega läbi lõigata pärast seda, kui hooldekodu personal oli keeldunud toitlustamist lõpetamast.

Alama astme kohus oli mõistnud tütre oma ema tapmise süüdistuse osas õigeks, kuna ta oli “ekslikult” järginud oma juristi nõuandeid. Jurist Wolfgang Putz mõisteti aga süüdi ja talle määrati tingimisi 9-kuuline vangistus, kuigi riiklik süüdistaja oli taotlenud karmimat karistust. Putz väitis, et toiteseadeldise kasutamine kujutab endast “sunnitud ravi” ning et tütrel oli õigus see oma ema viimast tahet järgides lõpetada.

Kuigi Saksamaa kantsler Angela Merkel on varem kinnitanud, et on vastu igasuguse assisteeritud enesetapu seadustamisele, tervitas Saksamaa justiitsminister Sabine Leutheusser-Schnarrenberger värsket kohtuotsust, öeldes et “inimese vaba tahte alusel formuleeritud tahteavaldust peab respekteerima igas elu olukorras.”

Nagu Hollandi kogemus näitab, on sellisel regulatsioonil tendents hakata laienema. Kui on kord aktsepteeritud, et süütu inimese tapmine ei ole absoluutselt lubamatu, siis jääb ainsaks küsimuseks, millistel tingimustel peaks seadus seda lubama. 2003. aastal sai Hollandist Saksamaa natsirežiimi langemise järgselt esimene riik Euroopas, mis eutanaasia seadustas. Viimasel kahel aastal on eutanaasiajuhtumite arv järsult kasvanud (2008. aastal 10% ja 2009. aastal 13 %). Selle aasta maikuus ajakirjas Canadian Medical Association Journal avaldatud raporti kohaselt enam kui 30%-l Hollandis registreeritud eutanaasiajuhtumitest ei olnud patsiendi tahteavaludust fikseeritud. Ühe 2005. aastast pärineva uuringu kohaselt põhjustavad eutanaasiajuhtumid, mille korral arstid ei järgi patsientide või nende perekondade nõusoleku saamiseks ettenähtud õiguslikke protseduure, Hollandis aastas ligi 550 surmajuhtumit.

Dr Els Borst, Hollandi endine terviseminister ja asepeaminister, kes oli ametis eutanaasia seadustamise ajal, on avaldanud eutanaasiajuhtumite arvu kasvamise üle kahetsust ning öelnud, et see on praktiliselt hävitanud riigi hooldusravi süsteemi.

Allikas: LifeSiteNews.com

Vaata lisaks:


Ahvist inimeseni ja tagasi…

June 25, 2010

Siin on pilt, mis võtab meie aja kultuurilise olukorra kenasti kokku. Seda vaadates on keeruline säilitada usku inimkonna progressi. Ehk on tänases olukorras aktuaalsem küsida mitte niivõrd seda, kas inimene arenes ahvist, kuivõrd seda, kas mitte ei ole inimesest “arenemas” ahv?

Keeruline oleks leida kõnekamat illustratsiooni Alasdair MacIntyre sõnadele, et “barbarid ei oota oma hetke teisel pool piire; nad on meid valitsenud juba õige pikka aega. Ja teadmatus sellest moodustab osa meie olukorra raskusest.”

Seda ülevoolava märgilise tähendusega pilti vaadates tekkivatest mõtetest võiks kirjutada romaani, ent rääkigu see sel korral iseenda eest.

Ühisosa leitud!


Liitumine euroga – kas astumine uppuvale laevale?

June 15, 2010

Ma ei ole küll majandusküsimustes kuigi kompetentne (püüan end selles osas jätkuvalt harida), aga pean ütlema, et kuulun nende hulka, kelle jaoks ei ole kaugeltki selge, miks on Eestil tarvis lahti öelda oma rahast ja liituda eurotsooniga.

Olen silmad-kõrvad enam-vähem lahti hoidnud, et leida selgitusi, milleks see samm, millest valitsus räägib kui suurest rahvuslikust eesmärgist, vajalik on, aga rahuldavat selgitust ei ole seni näha-kuulda õnnestunud. Üldine jutt stabiilsusest ja usaldusväärsusest ei ole veenev, eriti veel olukorras, kus enamik eurotsooni liikmesriike on pidevalt Maastrichiti eelarvedefitsiidi kriteeriumitele vilistades kutsunud esile euro enda ebastabiilsuse ja ebausaldusväärsuse ning kus isegi Euroopa Liidu kõrged ametnikud ja riigijuhid ei salga, et euro tulevik on kõike muud kui kindel.

Ettevaatlikuks teeb ka see, et ajakirjanduses ei ole antud teemal tekkinud kuigivõrd sisulist arutelu selle üle, mis näib paljudele pea skandaalne: Eestil tuleb hakata solidaarsuse loosungi all väga suurte summadega toetama kaugelt üle oma võimete (st priisates ja võlgu) elanud eurotsooni riike veel enne, kui oleme eurotsooni liikmeks saanud. Kas see ei ole midagi sellist, mis peaks tekitama tõsiseid küsimusi?

Vaadates Eesti majanduspoliitikat ja seda puudutavat avalikku diskussiooni üleüldse, nähtub et see on kõike muud kui ratsionaalne. Nagu kirjutas hiljuti Eesti Ekspressis avaldatud harvanähtavalt ausas, ent teenimatult tähelepanuta jäetud artiklis Siim Nurklik:

Ent ka riiklikke poliitilisi valikuid ei põhjendata Eestis enam niivõrd ratsionaalsete argumentidega, rääkimata kriitilisest analüüsist või mitmekülgsest diskussioonist, kuivõrd viidates “autoriteetsete” välismaiste organisatsioonide soovitustele ja hinnangutele. Organisatsioonidele, kelle ametlik eesmärk on levitada kindlat maailmavaadet, kes esindavad ja toetavad kindlaid huvigruppe ja kelle roll senise Eesti poliitika kaudsel või otsesel kujundamisel on olnud märkimisväärselt suur.

Mingi välja pakutud reform on hea, sest sellised väljaanded nagu Economist, institutsioonid nagu IMF, mõttekojad nagu Heritage Foundation või krediidiagentuurid nagu Moody’s ütlevad, et see on hea. Ehkki selle jaoks nad loodud ongi – ja selle jaoks me neid järgimegi. Eesti elab peegelskeemis, kus ühe leeri kiitus oma tegudele õigustab tema enda ideoloogiat. Edetabelid ja raportid on pandud mõõtma seda, mida tahetakse objektiivse ja legitiimsena kinnistada. Poliitilised, eetilised ja sotsiaalsed vaidlused taandatakse puhttehnilisteks. Seadusi on vaja uuendada, otsuseid peab langetama, turg nõuab ja Wall Street Journal kiidab. See ei ole enam kallutatus, see on suletud ring.

Tänagi võib uudistest lugeda, kuidas isegi BBC analüütikud avaldavad imestust, et miks tahab Eesti hüpata uppuvale laevale ehk võtta kasutusele euro. Nad väljendavad seisukohta, et selline käitumine näib lihtsalt uskumatu ning meenutab  äärmuseni viidud orjalikku lojaalsusust:

Isegi kreeklased küsivad, kas eestlastel pole viimased kuus kuud olnud internetiühendust? Kas Tallinnas paiknev valitsus pole kuulnud uudiseid eurot tabanud kriisist ja majandusekspertide arvamusi, kes leiavad, et rahvas peaks ise omama kontrolli oma raha üle? Või on Euroopa Komisjon suutnud luua uue salarelva, mis suudab eemaldada rahva iseseisva mõtlemise ning asendada selle Brüsseli-propagandaga?

Raske on säilitada usku demokraatiasse ja rahva heaolu nimel töötavasse valitsusse, kui suurteks eesmärkideks seatud sammud näivad olevat mitte üksi rahvale põhjendamata, vaid talupojamõistusest lähtudes otseselt rahva huve kahjustavad. Vaevalt, et keegi tahab vastu väita, et sedavõrd olulised otsused, nagu oma rahast loobumine — otsused, mis vaieldamatult mõjutavad tugevalt riigi sõltumatust –, peaks olema rahvale palju põhjalikumalt lahti seletatud. Nii president kui (Riigikogu valimiste eel Eesti 15 aastaga Euroopa 5 rikkama riigi hulka viimise oma suureks eesmärgiks ja lubaduseks seadnud) peaminister räägivad eurost aga ülivõrretes, ilma kriitikameeleta ja sisulistesse selgitustesse laskumata, justkui lunastaja tulekust. See ei ei ärata usaldust.

Liitumine eurotsooniga, nagu liitumine Euroopa Liidugagi, näib olevat otsus, mis on langetatud sedavõrd kitsas ringis, et selle iseloomustamine demokraatlikuna oleks kohatu. Nagu kaasaegsele demokraatiale omane, ei peeta ka Eestis võimalikuks oluliste küsimuste osas rahva arvamusele kuigivõrd palju kaalu omistada — olulisi otsuseid võib küll rahva tahtega kinnitada ja legitimeerida (nagu tehti EL-iga liitumise küsimuses korraldatud referendumiga, mille “õige” tulemus garanteeriti aastaid väldanud ja väga suuri summasid nõudnud massiivse avaliku arvamuse kujundamise kampaaniaga), ent neid ei või jätta rahva otsustada.

Muidugi tekib küsimus, kas selline mudel demokraatiast omab piisavalt olemusühtsust antiikajast pärineva ideega demokraatiast kui rahva võimust, et seda võiks üleüldse demokraatiaks nimetada. Paljuski kord paari aasta tagant valimiskasti juures käimisele ja seal tihti vaid protestihäälte andmisele taandatud nägemuses demokraatiast ei ole demokraatia algsest ideest enam kuigivõrd palju alles jäänud. Demokraatia on tänases Eestis — nagu enamikus teisteski end demokraatlikuks nimetavatest riikidest — ju sisuliselt võimatu, sest rahval puudub juurdepääs valdavale osale strateegiliselt olulisest teabest, mis on lihtsalt salastatud. Ilma teabeta ei ole aga võimalik vastutustundlikult otsuseid langetada. Sellest ei maksa rääkidagi, et enamikul inimestest ei ole tegelikult huvi, võimalust ja võimet olemasolevatki teavet läbi töötada, seda mõista ja tõlgendada.

Ei ole midagi üllatavat, et sedamööda, kuidas arusaamine sellest aina enamate inimeste peas jõudu kogub, on nii mõneski Euroopa riigis hakanud levima tõsised kahtlused demokraatliku riigikorralduse kui sellise suhtes — kujunenud nägemus demokraatiast ei ole lihtsalt rahuldav. Nõnda on üksnes ootuspärane, et nt Saksamaal tõstavad natsionalistlikud tunded jõuliselt pead ning et isegi kõrged ametiisikud on hakanud väljendama muret selle üle, et nagu 1930ndatel, võivad ka nüüd hakata Euroopa riigid demokraatiale selga pöörama. Nt eile vahendas Postimees Online Euroopa ametiühingute konföderatsiooni peasekretäri John Monksi sõnu, kes kinnitas, et Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso olla temaga kohtumisel väljendanud apokalüptilist nägemust sellest, kuidas Euroopa demokraatiad riikide võlgade tõttu kokku kukuvad.

Muidugi tajuvad inimesed, et on ebaõiglane, et tööinimesed kannavad täiesti vastutustundetult tegutsenud rahavürstide poolt põhjustatud (kuid samas ka arutult heldete sotsiaaltoetussüsteemide ülesseadmise ja riigivalitsemiskulude paisutamise läbi esile kutsutud) kriisi põhiraskust. Nagu Monks selgitab, on toimunud võla massiline ülekandmine pangandussektorist riikide bilanssidesse ehk maksumaksjate õlgadele. Pisikesele osale inimestest on antud õigus sõna otseses mõttes raha välja mõelda ja siis seda suurte intressidega edasi laenata, orjastades sedasi mitte ainult üksikuid inimesi, vaid terveid riike ja rahvaid. Mitmete riikide võlakoorem on kasvanud nii suureks, et enam ei tulda toime isegi mitte laenuintresside tagasimaksmisega, pidevalt paisuvast võla põhiosast rääkimata. Järeltulevatele põlvedele jäetakse pärandiks mitte ainult hävinenud kultuur, loodus ja riik, vaid ka üüratu võlg maailma üle üha tugevamat haaret omavate pankurite ees.

Kui see on viis, kuidas demokraatlik riigikorraldus toimib — st kui demokraatia seisneb selles, et käputäis inimesi võib rahva valitsemise loosungi varjus suunata ühiskondlikke protsesse nii, et need teeniks mitte ühist hüve, vaid rahva heaolu arvelt võimupositsioonidel olijate erahuvisid (tasub mõelda vaid Läti ja Parex panga juhtumile) –, siis on üksnes loogiline, et õige pea hakatakse otsima alternatiivseid riigikorralduse vorme.

Nn demokraatia kokkukukkumises on siis aga süüdi mitte need, kes ei suuda taluda üle taluvuse piiride kuhjunud ebaõiglust, vaid need, kes on demokraatia kattevarjus võimu usurpeerinud ja seda omahuvides kuritarvitanud. Vabadus, mis ei ole allutatud moraaliseadustele ega orienteeritud ühisele hüvele, kujuneb anarhiaks ja jõuab varem või hiljem suure ebaõigluse näol oma loogilise kulminatsioonini, tipnedes ülestõusuga — olgu ebaõigluse struktuurid kui tahes peenelt punutud.

Kuigi arusaamises sellest, et demokraatia on taandunud illusioonile demokraatiast, kiputakse lahendusi otsima teise äärmusse kaldumisest ja diktatuuriliste struktuuride ülesseadmisest, ei ole see lahendus, sest probleem ei seisne mitte valitsemise struktuuride vormis, vaid selles, kas võim on sisuliselt allutatud moraalsele hüvele või mitte. Nii on demokraatiast lahtiütlemine, isegi kui see on siiras väljapääs leida kujuenud probleemidele lahendus, ise osa illusioonist ja ajaloolisest draamast, millesse moraaliseadustele selja pööranud ühiskond on vangistatud.

Selle mõnerealisena mõeldud, kuid jälle kord kontrolli alt väljunud jutuvada lõpetuseks tsiteerin veel kord Siim Nurkiliku ülalosundatud artklit, milles kirjutatud read peaks igaühe mõtlema panema:

Eesti ühiskond on kinni lõksus, kus me oleme korraga üks kõige optimistlikumaid ja üks kõige rahulolematumaid rahvaid, kus meil on erakordsel hulgal luksusautosid ja erakordsel hulgal liiklusõnnetusi, kus me tunneme uhkust oma puutumata looduse üle, aga mürgitame samal ajal keskkonda rohkem kui peaaegu ükski teine riik. Kaheks rebituna selle vahel, mida me tunda soovime ja milleks me muutunud oleme. Eesti töötajate loovus on suunatud reklaamklippidesse, empaatia müüginippidesse, tarkus finantsmudelitesse ja unistused massikaupadesse. Erahaiglad, lobifirmad, hävituslennukid ja turvatud elamurajoonid on aga pandud sümboliseerima vabadust ja progressi, mitte selle läbi kukkumist. /…/

Taasiseseisvunud Eestist on saanud mitte representatiivne, vaid elitaarne, mitte liberaalne, vaid kapitalistlik demokraatia. Eesti poliitika on eeskätt ettevõtluspoliitika, Eesti kultuur enamjaolt kommertskultuur, Eesti ühiskond ennekõike tarbimisühiskond ja Eesti vabadused peamiselt majanduslikud vabadused. Me oleme hüpanud ühest äärmusest – ja ühest arutusest, moonutusest ja tasakaalutusest – teise. Mürk on asendunud vaakumiga. Eestist on tehtud soodne pakkumine, tulus tehing, ahvatlev panus, aga mitte väga palju enamat.

Tõepoolest, “Eesti suurim probleem pole, et meil ei leidu õigeid vastuseid; Eesti suurim probleem on, et meil pole veel hakatud küsimusigi esitama.” Miks me isegi mitte ei julge küsimusi esitada? Esimeses järjekorras tuleks püstitada küsimus sellest, mis on tegelikult see, mis aitaks Eesti riigil ja rahval püsima jääda? Kas tõesti näeme vastust ei enamas kui liitumises euroga?


Inimsusevastased kuriteod ja silmakirjalikkus

June 14, 2010

Täna on 1941. aastal aset leidnud juuniküüditamise 69. aastapäev. Selle võika operatsiooni käigus deporteeriti kirsadega inimväärikusel talludes oma kodudest vägivaldselt enam kui 65 tuhat inimest. Eestist viidi NKVD poolt kohalike kollaborantide kaasabil punast terrorit külvates ja rahvuslikku identiteeti hävitades minema üle 10 tuhande ohvri, kelle seas oli nii mehi, naisi kui ka lapsi ja kellest enamik kas tapeti või suri vangilaagrites.

Liitun minagi nendega, kes meenutavad seda kuritegu eesti rahva ja inimsuse vastu ning mälestavad küüditamise ohvreid. Minu enda tollal 5-aastane isa pääses (ja seega pääsesin kaudselt ka mina) sellest haarangust vaid juhuse läbi. Nii mõnedki tema sõbrad — kaasa arvatud tema eakaaslasest “kallim” koos oma eesti ohvitserist isa ja teiste perekonnaliikmetega — kadusid igaveseks Siberisse.

Kõnealuse koleda sündmuse ohvrite mälestamiseks tegid president, peaminister ja Riigikogu spiiker ühisavalduse, milles nenditakse muu hulgas, et kuriteod inimsuse vastu ei aegu, neid peab mäletama, neist peab õppima ning et Eesti jääb igavesti püsima (kuigi, olgem ausad, riigi püsimine igavesti on paatoslik illusioon) ainult siis, kui sedalaadi kuriteod enam mitte kunagi ei kordu.

Seda avaldust lugedes tekib vastuoluline tunne. Ühelt poolt on muidugi õige, et küüditamine ja selle sarnased kuriteod tuleb ühemõtteliselt hukka mõista. Neid tuleb meeles pidada, neist tuleb ausalt rääkida, neist tuleb siiralt õppida. Teiselt poolt mõtlen tihti, kui mineviku ebaõiglusest räägitakse, kui võlts see on, kui samal ajal eiratakse palju mastaapsemaid inimsusevastaseid kuritegusid, mis leiavad aset just praegu otse meie keskel ja meie (k.a. selle ühisavalduse tegijate) otsesel või kaudsel heakskiidul või koguni osalusel ja toetusel.

Read the rest of this entry »