Surm kui kokkuhoid riigile

Õiguskantsleri nõunik Mari Amos kirjutas mõne päeva eest Postimehes avaldatud artiklis pealkirjaga “Surm kui kokkuhoid riigile”, et riik ei väärtusta piisavalt inimeste elu.

Kas pole aga irooniline, et mitte kuigi ammu kirjutas sama isik sama lehe veergudel, et riik peab mitte üksi sallima sündimata inimeste tapmist, vaid seda ka omalt poolt (st maksumaksjate rahast, Haigekassa eelarvest) rahastama (vt siit)?

See on hea näide, kuidas inimesed rakendavad oma põhimõtteid valikuliselt. Inimelu peab austama, välja arvatud juhul, kui see minu ideoloogiliste veendumustega ei ühti ja ebamugavaks osutub.

Minu veidi täiendatud kommentaar artiklile:

Muidugi on inimesed väga kulukad ja muidugi on nende surm riigile suur kokkuhoid.

Autor mainib õigesti, et ka lapsed ja lapsehoolduspuhkusel olevad vanemad on väga suur kuluallikas. Seda probleemi on aidanud jõudsalt piirata riigi otsus anda lapsevanemaile võimalus oma lastest juba enne nende sündi lahti saada — kahtlemata on see riigile võrratult odavam kui lapse sündimise ja kasvamisega kaasnevate kulutuste kandmine; isegi niivõrd palju odavam, et riik on võtnud suurema osa sündimata laste tapmise protseduuri maksumusest enda kanda.

Naised mitte ei istu lastega kodus ja ei tarbi niigi nappe resursse, vaid saavad hoopis tööl käia ja panustada SKP-sse. Muuseas, just sama loosungi all toimus abordi seadustamine Nõukogude Liidus, mis tegi seda 1920. aastal esimese riigina maailmas, “vabastades” naised seeläbi perekonna rõhuvast ikkest ja rakendades nad kommunismi ülesehitamise teenistusse (pannes seeläbi naiste õlgadele tegelikult topeltkoormuse).

Õiguskantsler on seejuures leidnud, et riigi poolt sündimata inimeste tapmise rahastamine Haigekassa eelarvest on igati põhiseaduslik — mis sest, et sündimata inimestel on õigus elule, mis sest, et see õigus on absoluutne ja mis sest, et kõik inimesed on teoorias seaduse ees võrdsed.

Kuivõrd ühiskond on juba kord aktsepteerinud, et süütu inimese tapmise keeld ei ole absoluutne, siis saab vajaduse tekkides mujaltki inimeste elu lõpetamise teel kokku hoida. Lisaks eelnevale ka demograafilist reaalsust ja majanduslikku olukorda (st ühe põlvkonna elamist üle oma võimete, tulevaste põlvede arvelt) silmas pidades on üksnes ootuspärane, et majanduskriisi tingimustes on juba mõnda aega valmistatud nn avalikku arvamust ette ka vanade inimeste (eutanaasia teel) tapmise seadustamiseks.

Ehk oli Stalinil siiski õigus, et pole inimest, pole ka probleemi. Tal oli vähemalt piisavalt ausust see otse välja öelda, mitte mängida humanisti, kes inimelu väärtustamise ilusate loosungite varjus kõige väetimate väärikusele ja nende elementaarseimatele inimõigustele vilistab.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: