Järjekordne näide sellest, mil moel massimeedia tegutseb

Eile avaldati Postimehe arvamusportaalis Madis Millingu nimel lugu, kus püüti avalikkust veenda, nagu oleks parlamendi liikmed sunnitud hääletama kooseluseaduse rakendussätete poolt.

Olles seda lugu lugenud ja nähes, kuidas see edastab ilmselt PR-meeste poolt reformierakondlastele ja sotsidele ette antud uusi jutupunkte, kribasin kiiresti omapoolse vastuse, kus osundasin lihtsalt tõsiasjale, et ühelgi parlamendiliikmel ei ole mitte mingisugust kohustust aidata kooseluseaduse läbisurumist lõpule viia ning et kui riigikogus ei leidnud kooseluseaduse tervikkujul vastuvõtmiseks toetust ei eelmises ega ka praeguses koosseisus, tuleks seadus lihtsalt tühistada või vähemasti muuta seda moel, mis lükkaks seaduse jõustumise aega pärast järgmisi parlamendivalimisi.

Positiivse üllatusena sain hommikul Postimehe arvamustoimetusest vastuse, et minu lugu avaldatakse päeva jooksul ning nii ka tehti – nagu artikli avaldamismärkest nähtub, tehti mu lugu kella 13.14 paiku lugejaile kättesaadavaks.

Õhtupoolikul läksin aga vaatama, millist tagasisidet on lugu saanud, kuid avastasin huvitava seiga. Nimelt tuli välja, et minu lugu ei ole enam üldse Postimehe arvamusportaali arvamuslugude nimistust leida – olgugi, et kuivõrd minu artikkel on Postimehe arvamusportaalis üks viimasena avaldatud lugudest, peaks see kõigi eelduste kohaselt olema kuvatud kohe lehekülje ülaosas.

Kerisin ja kerisin ja kerisin lehte allapoole, aga mida ei ole, seda ei ole. Et sellest huvitatud saaksid minu väite paikapidavuses veenduda, tegin nähtust ka ekraanipildi, kust on jäänud välja vaid mõned reklaamide blokid (kerige rahulikult pildi lõpuni, sest tekst jätkub):

Kuid see ei ole veel kõik, sest loole lisab vürtsi seik, et sama lehe paremast äärest leiab ülaäärest jõudsalt allapoole kerides väikese kastike, kus on toodud välja Postimehe arvamusportaali “TOP lood” ehk eeldatavasti viimase aja loetumad arvamusartiklid ning üllatus-üllatus – nimistus figureerib ka minu loo pealkiri:

Kes seda nüüd täpselt teab, millest niisugused asjad on tingitud. Aga ei näi ebatõenäoline, et inimene, kes on minu artikli arvamusportaali lugude seast ära koristanud, osutus veidi hooletuks, unustades “TOP lugude” loetelu “puhtaks” teha.

Kui sellised asjad juhtuks mõnel üksikul korral, siis võiksin uskuda, et tegu on mingi viperuse või halva juhusega. Paraku näen aga alatasa, kuidas seesugustest iseenesest väikestest asjadest joonistub välja manipulatiivne muster.

Igal juhul on huvitav jälgida, millisel moel massimeedia tegutseb – kel silmad on, see nähku.

Topeltstandardid rahvusvahelistes suhetes

Kui mina veel rahvusvahelist õigust õppisin ja õpetasin, siis peeti teiste riikide valitsuse kukutamisele suunatud rühmituste ja liikumiste toetamist, treenimist ja varustamist õigusvastaseks sekkumiseks asjakohaste riikide siseasjadesse.

Ütleb ju ÜRO põhikiri artiklis 4 lõige 2 selgesõnaliselt: “Kõik ÜRO liikmed hoiduvad oma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu tarvitamisest nii iga riigi territoriaalse puutumatuse, poliitilise sõltumatuse vastu kui ka mõnel muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega.”

Sellest lähtudes mõistis isegi Rahvusvaheline Kohus 1986. aastal USA süüdi rahvusvahelise õiguse rikkumises seonduvalt relvastatud mässuliste toetamisega Nikaraaguas. (USA loomulikult ei täitnud Rahvusvahelise Kohtu otsust, jättes Nikaraaguale määratud kahjutasu maksmata.)

Kuid nagu rahvusvahelises suhetes ja PR-sõjas ikka, võib ühele ja samale teguviisile anda sootuks erineva õigusliku kvalifikatsiooni sõltuvalt sellest, kes on teo toimepanijaks.

Üks on igal juhul selge: kui Venemaa toetab mässulisi Ukrainas, siis on tegu räige rahvusvahelise õiguse rikkumise ja jultunud sekkumisega teise riigi siseasjadesse, millele ei saa 21. sajandil olla mingit õigustust!

Meediamanipulatsioonide tülgastav silmakirjalikkus

Viimased päevad on pakkunud  suures koguses materjali mõistmaks, kuidas meedia piltide abil inimeste tunnete ja hoiakutega manipuleerib. Kes meist ei oleks näinud kõikvõimalikes väljaannetes seda pilti poisist, kes uppus oma isa ja inimkaubitsejate vastutustundetu käitumise tõttu, ent kelle surma üritatakse süüks panna kõigile, kes ei nõustu uste avamisega massilisele immigratsioonile?

Nagu näha, ei ole väikeste laste surnukehade eksponeerimine meedia jaoks probleemiks, kui seda saab rakendada ideoloogilise propaganda vankri ette.

ERR palub uudise pealkirja moonutamise pärast vabandust

Täna hommikul leidsin ootamatult oma postkastist kirja, kus ERR-i uudisteportaali peatoimetaja Rain Kooli palub “Vabariigi kodanike” kajastuse pealkirja moonutamise pärast vabandust, lubab välja selgitada, kes oli pealkirja muutmise taga ning pidada maha tõsise kollegiaalse vestluse. Uudis, mille pealkirja reaalsust moonutavale muutmisele eilses postitutses viitasin, on nüüd taas algse pealkirjaga. Tänan!

Uudis ERR-i uudisteportaalis moonutavalt muudetud pealkirjaga:

Uudis ERR-i uudisteportaalis tagasi algseks muudetud pealkirjaga:

Uus tase: riiklik propagandateenistus (ERR) võrdleb Vene Õigeusu Kirikut al-Qaidaga

Mõni kord juhtub, et midagi kuuldes või nähes kukub suu lihtsalt lahti. Nii läks ka esmaspäeva õhtul, kui nägin külas olles vilksamisi videolõiku ETV välispoliitika saatest “Välisilm”, kus saatejuht Astrid Kandle initsiatiivil võrreldi Vene Õigeusu Kirikut terroriühendusega al-Qaida.

Nimelt ütles Venemaa presidendi endine nõunik Andrei Illarionov saatejuhi suunavale küsimusele vastates, et ei ole mõtet rääkida Vene õigeusust, vaid fundamentalismist. Erinevus al-Qaidaga seisnevat selles, et Vene õigeusu fundamentalistidel on olemas oma suur riik koos armee, relvastuse ja tuumarelvaga. “Ja see eristabki meie õigeusklikku al-Qaidat väikesest nõrgast islami al-Qaidast,” jutustas Illarionov, kes viibis Tallinnas seoses kaheksanda Lennart Meri konverentsiga.

Ehk siis kokkuvõtlikult: ERR-i vahendusel ja osalusel süüdistatakse Vene Õigeusu Kirikut terroristlikuks organisatsiooniks olemises, kuna president Vladimir Putin on õigeusklik ja Vene Õigeusu Kirik omab Venemaal laialdast kandepinda. Loomulikult on tegu täiesti jabura ja ebaloogilisele arutlusele tugineva väitega, aga paraku ka väitega, mille järelmiks on see, et mitte ainult valdav osa venelastest, vaid ka suur osa Eestis elavatest inimestest tembeldatakse pelgalt nende religioosse kuuluvuse pärast terroristliku organisatsiooni liikmeks. Võimalik, et eksin, aga minu hinnangul on siin ERR-il rohkem kui küllalt põhjust avalikuks vabandamiseks.

Eesti meedia ei olegi ideoloogiliselt kallutatud!?

ERR-i uudisteportaali peatoimetaja Rain Kooli oskab etteheidete peale meedia ideoloogilises kallutatuses vaid käsi laiutada.

Rain Kooli riiklikust propagandateenistusest* ei nõustu Mart Helme etteheidetega eesti meedia kallutatuse osas ning peab vastavasisulist kriitikat täiesti põhjendamatuks. On huvitav, et siin ei näe Kooli asja isegi mitte pooltoonides – tema hinnangul lihtsalt probleemi kui sellist ei eksisteeri, sest meedia olevat üht moodi kriitiline kõigi ja kõige suhtes, mis poliitilisel maastikul toimub.

Nimelt rääkis Helme nädalavahetusel peetud EKRE kongressil: “Pluralism, mille eest paljud siin­viibijad 25 aastat tagasi võitlesid, on asendunud Eestis – ja laiemalt ka Euroopas – kitsa­rinnaliselt doktrinäärsete vasak­liberaalsete stampidega, millede ainu­õigsuses kahtlemine või millele oponeerimine põhjustavad koheselt aja­kirjanduslikule tule­riidale saatmise.“

Kooli selgitab aga, et sellised etteheited on alusetud ning et Eesti meedia olevat igati neutraalne, objektiivne ja tasakaalukas. “Millegipärast ei mäleta ma, et Keskerakonna või EKRE ridadest oleks kostnud protestihääli, kui Reformierakonna toetust laastas rahastamisskeemide päevavalgele tirimine sellessamas ajakirjanduses, kui Jürgen Ligi on oma väljaütlemiste pärast korduvalt meedia tulipunktis olnud, kui Eesti ajakirjandus avalikustas IRLi poliitikute viisaäri, kui on kirjutatud sotsiaaldemokraatide rahavoogude võimalikust ulatumisest idapiiri taha,” selgitab Kooli.

Pressinõkogu sõnul ei riku SAPTK kujutamine Venemaa vaenuliku mõjutustegevuse instrumendina ajakirjanduseetika põhimõtteid

Pressinõukogu tegi täna teatavaks oma otsused kahe kaebuse osas, mille hiljuti SAPTK nimel esitasime, asudes mõlemal juhul seisukohale, et ajakirjanduseetika põhimõtete rikkumist ei ole toimunud. Otsuseid lugedes tekkis esmalt tõsine kahtlus, et tegu ägaõib olla terase aprillinaljaga, aga paraku see vist nii ikkagi ei ole.

Kanal 2 suhtes esitatud kaebuses osas otsustas Pressinõukogu, et kuivõrd saates pealkirjaga “Kuidas peatada Putinit?” (2. osa), mis rääkis ühemõtteliselt ja ainult Venemaa vaenulikust mõjutustegevusest naaberriikides, näidati küll kaadreid SAPTK meeleavaldusest ja pressikonverentsist, ent SAPTK nime otseselt ei mainitud, siis ei ole SAPTK-le viidatud:

“Pressinõukogu otsustas, et Kanal 2 ei ole eksinud ajakirjanduseetika koodeksi vastu. Kuigi saates näidatakse kooseluseaduse vastu korraldatud meeleavaldusi, ei viita ükski saates esinenud ekspertidest SAPTK-ile.”

ERR-i eetikanõunik: ERRi uudisteportaal halvustas kohatult SAPTKi

Kroonika huvides toon ära järjekordse näite selle kohta, kuidas SAPTKi tegevuse kajastamisel eksib meedia rutiinselt ajakirjanduseetika põhimõtete vastu. Esmalt toon välja oma pöördumise ERR-i ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerkile, seejärel hr Tammerki vastuse.

Minu pöördumine:

Tere, hr Tammerk!

Kas Te palun selgitaksite, mis põhjusel on SAPTK-ile viitava artikli pealkirjas, mis osundab meie sihtasutusele kui perekonda ja traditsiooni kaitsvale ühendusele, sõnad “perekond ja traditsioon” jutumärkides?

Kas selline halvustamine on rahvusringhäälingu uudisloole kohane, pidades silmas ERR-i heas tavas sõnastatud sõltumatuse põhimõtet, mille kohaselt “töötajad, eriti ajakirjanikud, peavad oma tegevuses vältima kõike, mis võib tekitada õigustatud kahtlusi ERRi erapooletuses”?

Või millega see põhjendatud on? Kas sellega, et ERR-i uudistetoimetuses valdavate ideoloogiliste hoiakute kohaselt ei kaitse SAPTK tegelikult perekonda ja traditsiooni? Kas sellisel juhul on tegu uudis- või arvamuslooga, mis peaks Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi punkti 4.1. kohaselt olema selgelt eristatavad?

Ja kas edaspidi hakkabki nii olema, et kuivõrd ERR-i uudistetoimetuse arvates ei kaitse SAPTK perekonda ja traditsiooni, siis viidatakse meie ühingule sellisel halvustaval moel? Kui nii, siis kas seesugune hinanngute andmine uudislugudes saab olema piiratud vaid SAPTK-le või on see ERR-is üldaktsepteeritud tegevusprintsiip?

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid
Juhatuse esimees
SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks

Hr Tarmu Tammerki vastus:

Lugupeetud Varro Vooglaid

Jutumärgid pealkirjas sõnade „perekonda ja traditsiooni” ümber tekitasid halvustavat fooni SAPTK-i kohta. Minu hinnangul on asjakohane jutumärgid pealkirjast ära võtta või pealkirja sõnastust muuta, sest ilmunud variant ei ole kooskõlas uudisloolt eeldatava neutraalse stiiliga. Jutumärgid andsid edasi pigem iroonilist hoiakut sihtasutuse tegevuse kohta, tegu ei olnud neutraalse võttega. Ajakirjanduseetika reeglite järgi ei väljenda uudistetoimetus oma arvamust uudisteemade kohta (uudiste ja arvamuse lahususe printsiip).

Praeguseks on uudisteportaali toimetus pealkirja muutnud:

Komisjon: SAPTK-i voldikute näol oli tegu valimisreklaami ja keelatud annetusega

Lugupidamisega

Tarmu Tammerk
ERRi ajakirjanduseetika nõunik

Järjekordne kaebus Pressinõukogule

Eelmises sissekandes juhtisin tähelepanu sellele, kuidas Kanal 2 saates “Kuidas peatada Putinit?” (2. osa) tehti taas kord tubli pingutus, et teadlikult diskrediteerida ja häbimärgistada SAPTK-i ja keerutada meie suhtes üles alusetuid kahtlusi ja kõhklusi, justkui me tegutseksime Kremli käsilaste ja vene propaganda instrumendina.

Kuivõrd seesugune käitumine Kanal 2 poolt ei ole kooskõlas Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksis esitatud põhimõtetega ja kuivõrd me ei saa leppida oma hea nime kahjustamisega ning SAPTK-i tegevusest sügavalt moonutatud ja eksitava kuvandi loomisega, olime sunnitud taas kord pöörduma kaebusega Pressinõukogu poole.

Kaebuse kokkuvõttes seisab:

“Kokkuvõttes loodi saatega “Kuidas peatada Putinit?” (2. osa) SAPTK-ist moonutatud, avalikkust eksitav ja meie head nime kahjustav kuvand, mis ei vasta vähimalgi määral reaalsusele. See on vastuolus Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi punktiga 1.4., mille kohaselt “ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon.”

Lisaks sellele ei ole peetud kinni Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi punktist 5.1., mille kohaselt tuleb neile, kelle kohta avaldatakse tõsiseid süüdistusi – mida Venemaa vaenuliku mõjutustegevuse instrumendiks olemise süüdistus või kahtlustus kahtlemata on –, pakkuda kommentaari võimalust samas saates.

Eelnevat silmas pidades palume taunida Pressinõukogu otsusega Kanal 2 tegevust saate “Kuidas peatada Putinit?” (2. osa) eetrisselaskmisel ja levitamisel järelvaatamise võimaluse pakkumise kaudu.”

Kaebuse tekstiga saab tutvuda siit.

Alles möödunud aasta novembrikuus langetas Pressinõukogu kaks otsust (vt siit ja siit), mille kohaselt rikkusid Eesti Päevaleht, Delfi ja ERR ajakirjanduseetika põhimõtteid, avaldades artiklid, milles väideti SAPTK-l olevat lähedased suhted Venemaa võimuringkondadega.

Ühe uudisloo metamorfoos

Omamoodi kõneka ja teatud mõttes ka humoorika näitena sellest, kuidas meie ajakirjandus tegutseb, toon kokkuvõtlikult välja lühiülevaate ühe uudisloo metamorfoosist.

Neljapäeval, 22. jaanuaril avaldas Postimees alljärgneva pealkirjaga uudise. Pealkirja keskseks verbiks oli “pommitab”.

Kui ajakirjanik mulle pärast uudise avaldamist lõuna ajal helistas, et ka meie kommentaar võtta (ma küll arvasin, et osapoolte kommentaari tuleks taotleda enne uudise avaldamist, aga see selleks), küsisin muu hulgas, miks nimetatakse uudise pealkirjas ühe viisaka kirja saatmist pommitamiseks. Ajakirjanik jäi vastuse võlgu ja lubas asja üle vaadata. Mõne aja pärast muudetigi uudise pealkiri ära ja see asendati alltooduga. Nagu näha, sai nüüd uudise keskseks verbiks “nõuab”.

Selle peale kirjutasin Postimehe tegevtoimetajale ja selgitasin, et ka niisugune kajastus moonutab reaalsust:

“Pöördun Teie kui ajalehe Postimees tegevtoimetaja poole palvega, et Postimees lõpetaks eksitava info levitamise SAPTK ettevõtmiste kohta. Eile avaldatud artiklis sisaldub selline lõik:

“SAPTK märgib küsimustikus, et küsimustele vastamine on kohustuslik ning hiljem avalikustamisele kuuluvad vastused tuleb ära saata hiljemalt 27. jaanuari südaööks.”

Tegelikult ei ole küsimustele vastamine kohustuslik ja on arusaamatu, kust võetakse vastupidist. Iga kandidaat saab ise otsustada, kas vastata küsimustele või mitte. Et saaksite selles veenduda, lisan Teile vaatamiseks ka kirja, millega kandidaatide poole pöördusime. /…/ Eelnevat silmas pidades palun, et Postimees lõpetaks eksitava info levitamise ja avaldaks vastava paranduse.”

Pärast mõne kirja vahetamist artikli autoriks oleva ajakirjaniku Tiina Kaukverega jõudis asi nii kaugele, et sain alljärgneva vastuse:

“Tegin artiklisse parandused ja avaldame selle uuesti meie esileheküljel. Vabandan ja rääkisin ka meie koostööpartneri BNSi reporteriga, kes selle lause nii sõnastas.”

Tulemuseks on see, et uudislugu sai veel kolmandagi pealkirja, mis enam ei halvusta, vaid annab lihtsalt edasi informatsiooni – algses versioonis kasutatud verbi “pommitab” ja teises versioonis sisaldunud tegusõna “nõuab” asemele on saanud sõna “küsib”.

Uudise kehas avaldati selline parandus:

BNS kirjutas, et SAPTK märgib küsimustikus, et küsimustele vastamine on kohustuslik. Varro Vooglaid lükkas selle väite aga ümber. «Iga kandidaat saab ise otsustada, kas vastata küsimustele või mitte,» teatas Vooglaid.

Paraku ei jõua pidevalt selliseid mõttetuid kadalippe läbi kolistada, mistõttu jäävad enamasti kallutatud ja reaalsust moonutavad kajastused parandamata. Aga vähemasti oli ajakirjanik valmis viga tunnistama – asi seegi.

* Ajakirjanik Tiina Kaukvere palvel toon eraldi välja, et väärinfo, nagu nõudnuks me kandidaatidelt küsimustikule vastuseid kohustuslikus korras, pärines BNS-lt.

Järjekordne näide ajakirjanduse kallutatusest kooseluseadusega seonduva kajastamisel

Eelmisel nädalal läks Kanal 2 eetrisse saade Radar, milles sisaldus imal portreelugu Imre Sooäärest, kes oli riigikogus üks peamistest kooseluseaduse läbisurujatest. Kuivõrd Sooäär väljendas meie sihtasutuse suhtes taas kord mitmeid laimavaid valesid – nagu ikka, ennekõike seonduvalt väitega, nagu saaksime Venemaalt varjatud rahastamist–, siis küsis Radari toimetus ka minu seisukohta, mida kajastati nii napilt kui võimalik.

Nagu antud loost nähtub, annab meedia jätkuvalt oma panuse, et võimendada ja aidata levitada meie suhtes välja paisatud alatut laimu. Eesti ajakirjanduseetika koodeks ütleb seejuures punktis 1.4. väga selgelt, et “ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon” ning lisab punktis 3.5., et “toimetus kontrollib, eelkõige kriitilise materjali korral, informatsiooni tõesust ja allikate usaldusväärsust … ka juhul kui avaldatava/edastatava materjali autoriks ei ole toimetuse töötaja”.

Radari meeskond lasi aga Imre Sooääre laimavad väited eetrisse täies teadmises, et neil puudub igasugune faktiline aluspõhi – võin nii väita, kuna selgitasin seda Radari toimetusele juba siis, kui intervjuusooviga minu poole pöörduti. Sellist käitumist nimetan mina mitte ainult ajakirjanduslikuks ebaprofessionaalsuseks, vaid ka piinlikuks erapoolikkuseks, avalikkusega manipuleerimiseks ja tõetaotluse defitsiidiks.

Omamoodi huvitav on ka asjaolu, et Radar ei pidanud vajalikuks kajastada minu poolt intervjuus väljendatud ühemõttelist ja selget seisukohta, et ükskõik missugustel vägivallategudel või vägivallaga ähvardamisel ei tohiks kultuursete inimeste ettevõtmistes olla vähimatki kohta, käigu jutt Imre Sooäärest või nt Igor Gräzinist, kelle üks homoseksuaal ähvardas kooseluseaduse vastu hääletamise korral ära vägistada. Ilmselt pidas Radari toimetus soovitavaks, et meie sihtasutuse esindajate seesugune seisukoht televaatajateni ei jõuaks, sest see ei haakuks kuvandiga, nagu oleksime mingid radikaalid või äärmuslased.

Sellest, et varemgi täiesti ühekülgselt kooseluseadust propageerivaid lugusid teinud Radari toimetus pidas põhjendatuks pöörata tähelepanu vaid sellistele vulgaarsustele, mis on lähtunud kooseluseaduse vastu olevatelt inimestelt, mitte aga vastupidi, ei hakka rääkimagi. Allpool on üks paljudest näidetest sellest, mille Radari toimetus tahaks ilmselt olematuks vaikida.

Järjekordne kinnitus ERR-i kallutatusest

10. oktoobril ehk päev pärast kooseluseaduse vastuvõtmist riigikogus, oli Vikerraadio eetris Alari Rammo päevakommentaar, mis torkas oma sügavas ja pahatahtlikus kallutatuses kõrva paljudele inimestele. Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu töötaja Rammo kasutas meie perekeskse meeleavalduse halvustamiseks mh sõnu “vihkamine” ja “toores vägivald” ning võrdles sealset õhustikku 1944. aasta märtsipommitamise aegu valitsenuga.

13. oktoobril kirjutasin sellise erapoolikuse ja kallutatuse vastu protesteerimiseks ERR-i eetikanõunik Tarmu Tammerkile:

Tere, hr Tammerk!

Palun Teie kommentaari ka sellele päevakommentaarile, mida olen mitu korda järjest läbi kuulanud, suutmata siiani uskuda, et selline asi võib olla eetris rahvusringhäälingu peamise raadiokanali päevakommentaarina päev pärast kooseluseaduse vastuvõtmist.

Kardan, et ma ei ole vist mitte kunagi nii ühekülgset, tigedat ja kallutatud poliitilist kommentaari kuulnud (stiilinäide: “Kõikjal lokkas viha ja toores vägivald.”). Päevakommentaariks kooseluseaduse vastuvõtmise järgsel päeval antakse sõna mitte kellelegi, kes arutleks toimunu üle ühelt ja teiselt poolt, kainelt ja rahulikult — ei, sõna antakse end väga selgelt ja avalikult homoaktivistina positsioneerinud isikule, kes siis kasutab seda võimalust, et täiesti mõõdu- ja taktitundetult ning ilma igasuguse arutluse või argumentideta tembeldada meie meeleavaldus vihkamisürituseks, mille vastu tuleks mobiliseerida valitsuse jõud. Mulle tundub, et asi on läinud selgelt üle mõistlike piiride ja see ei ole enam sugugi naljakas.

Vihkamislipuke? Kas austus traditsioonilise perekonna ja abielu ideaalide vastu on ERR-i arvates samastatud vihkamisega?

Taas kord Delfi pahatahtlikust kallutatusest

Ajal, mil Pressinõukogu menetleb meie kaebust EPL-i, Delfi ja ERR-i vastu seoses ebaõigete andmete ja eksitava kuvandi loomisega SAPTK ja selle juhtorganite liikmete suhtes, saame taas kord kinnitust Delfi toimetuse pahatahtlikust kallutatusest. Nimelt avaldas Delfi aasta isade-emade kirja kritiseeriva artikli, mille juurde pandi minu ja Markus Järvi pilt, olgugi, et meile ei ole saanud osaks au olla valitud aasta isaks, mistõttu ei ole meid ka aasta isade-emade kirja allkirjastajate seas. Allpool on minu asjakohane kiri Delfi ja EPL-i peatoimetajale, Urmo Soonvaldile. Täiendavad kommentaarid oleks ülearused.

---

Tere, hr Soonvald!

Lubage küsida, miks ehib autismiühingu seisukohti kajastavat artiklit Delfis minu ja Markus Järvi pilt? Nagu ma aru saan, on avalduse kriitika suunatud aasta isade-emade avalduse, mitte minu ja Markus Järvi tegevuse-väljaütlemiste pihta.

Kas peaksime jälle Pressinõukogusse pöörduma? Ütleb ju Eesti Ajakirjanduseetika Koodeks väga selgelt punktis 1.4., et “Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon”.

Sellest, et Delfi kasutab jälle ilmselgelt halvustava alatooniga pilti, kus ma seisan projektori valgusvihus, ei hakka enam rääkima — sellest oleme juba rääkinud ning näib, et tultutult.

Tervitades,

Varro Vooglaid

Delfi uudis oli esitletud selliselt:

Pärast minu kirja hr Soonvaldile muudeti pilt ära, ent ikkagi olen sellel millegi pärast kujutatud mina (nüüd koos hr Gräziniga):

Allaheitliku isikukultuse seemned

Eesti Päevalehe ja Delfi arvamustoimetused – jah, märkimisväärselt just arvamustoimetused in corpose, mitte lihtsalt üksikud ajakirjanikud – on üllitanud president Toomas-Hendrik Ilvese 60. juubeli puhul sellise isikukultusliku kiidulaulu, mida ei ole minu silmad taasiseseisvunud Eesti Vabariigi kontekstis ühegi riigijuhi suhtes veel näinud.

Allpool on toodud sellest tekstist mõned stiilinäited. Aga neid näiteid lugedes tasub meeles pidada, et jutt käib mehest, kes kuulub küll mõjukatesse globalistlikesse võimuringkondadesse (vt ka siit) ja saab USA-st mitmesuguseid demokraatia eriauhindu, ent kelle ametiajal on presidendi institutsiooni toetus Eesti rahva seas langenud rekordmadalale; mehest, kes ei ole minule teadaolevalt kordagi üheski vähegi tõsises küsimuses vähegi tõsisel moel meie rahvuslike, kultuuriliste ja riiklike huvide kaitseks USA-le või EL-ile vastandudes välja astunud, ent kes näib kasutavat ära iga võimaluse pingestada meie suhteid Venemaaga.

President Ilves on rahvusvaheline mees

Ta mõtleb märksa kõrgemal tasandil kui Eesti „konnatiik“. Seepärast võib kaudselt ka mõista tema pahameelt „tintla“ suhtes. /…/ Oma sõnades seisab president Ilves ilusa maailma eest, kus valitsevad inimõigused ja demokraatia ning varisevad türannid. Tema nägemus on sama ilus kui see, mida jutlustavad Ameerika Ühendriigid, kelle mõtte saadikuks ta Eestis kahtlemata on. /…/

President Ilves on ka välisminister

President Ilves on ilma kõhkluseta Eesti parimaid välispoliitika analüütikuid ja tema rahvusvaheline haare võib ühtlasi olla ka tema siseriiklikuks nõrkuseks. Tema mõtetes on haaret ja suutlikkust maailmas käivaid protsesse omavahel siduda. Teinekord on suisa kahju, et tal on amet, mis ei luba avalikult välja öelda kõike, mida ta maailmas näeb.

Ja on kahju, et vaevalt sellise klassiga analüütikut suudab Eesti niisama kergelt pärast ta ametiaja lõppu ülal pidada. Eriti tuleb Ilvese sära ja intellekt välja tema algses emakeeles ehk inglise keeles: ta on vaimukas, kiire reaktsiooniga, pillub kalambuure ja tõesti täidab elektriliselt õhku. Selles on stiili, mida saab kergesti tõlgendada ka stiilse ülbusena.

President Ilves – tõenäoliselt suurima lugemusega riigipea

Ühte peavad kõik tunnistama – presidendi lugemus on piiritu. Ta suudab igapäevaselt meenutada tsitaate raamatutest, mida ta luges tudengina, samuti teab ta täpselt mainida ja meenutada kaasaegeid kohalikke ning rahvusvahelisi autoreid, nende tsitaate ja positsioneerimist ühiskonnas. /…/

President Ilves julgeb olla (liiga) arrogarntne

President Ilveses on (kergelt) arrogantset sarmi ning samas julgust kombata piire – mõelgem või tema kikilipsule ja kunagisele rätsepistele. Lennart Merit ehk välja ei anna, aga eks ole ka lastetuba teine, lääne oma. Igal juhul taas – särav juht ja mitte mingi tuim Ida-Euroopa tšinovnik.

President Ilves püüab seda kõike ka edukalt maha müüa. Palju on räägitud, et Eesti peaks valima endale sihi, meie oma Nokia. Midagi, mille poole pärast ELi ja NATOt ja eurot enam üldse püüelda.

Ajal, mil teised kemplevad, on Ilves selle sihi endale ja ühtlasi ka meile kõigile seadnud. E-E-E. Küberkaitse, e-hõlvamine, pilvetehnoloogiad… Kui see kõik kõlab mumbo-jumbona, pole te võib-olla lihtsalt presidendiga intellektuaalselt võrdne. /…/

President Ilves – kodurahu president

President Ilvese valitsemisajal on Eesti elanud üle ka siseriiklikult üle ühe stabiilseima perioodi, kus kriisid nagu pronksöö või majanduskrahh ületati siiski võrdlemisi valutult. Oleks võinud minna palju hullemini – ühel juhul verevalamine, teisel vähemalt Läti stsenaarium. Rahvast ühendava tegurina ei saa presidendi rolli siin alahinnata. Ning ka välispoliitikas pole Eesti olnud kunagi nii usaldusväärne ning tõsiseltvõetav partner kui praegu.

Eelneva taustal on naljakas lugeda Eesti Päevalehest kriitilist artiklit pealkirjaga “Putini isikukultus levib Venemaal” (sarnaseid artikleid on üllitatud ka Delfis, Õhtulehes, Postimehes ja ERR-is)…

Muidugi ei ole selles midagi imelikku, et suured meediumid soovivad presidendile tema juubeli puhul õnne ning teevad ka tema ametiajast kokkuvõtte. Lihtsalt on raske mõista, miks peaks seda tegema sellisel pugejalikul moel ilma igasuguste märkideta kriitilisest mõtlemisest.

Igal juhul võiks keegi ajaloolane otsida välja mõned kohalikus meedias avaldatud artiklid eelmise sajandi 40ndate lõpust või 50ndate algusest, kus räägiti sellest, kui fantastiline mees juhib Nõukogude Liitu. Usun, et sarnasused oleks ulatuslikud.

“Milline üllatus”: meedia väänab paavsti sõnu

Eile kuulutasid paljud maailma meediumid suurel õhinal, nagu oleks Kirik muutnud oma õpetust rasestumisvastaste vahendite moraalsuse küsimuses. Teiste seas kaunistas ka Postimees Online’i esilehte triumfaalne pealkiri “Paavst: erijuhtudel tohib kondoomi kasutada” (Delfis on sama jutt esitatud pealkirja all “Paavst: mõnikord on kondoomid lubatud”).

Nagu arvata võib, on see pealkiri otseselt eksitav, moonutades paavsti sõnumit. Kes iganes võtab vaevaks lugeda intervjuud, millele artiklis viidatakse, näeb, et paavst ütleb otse vastupidi, et kondoomide kasutamine on igal juhul ebamoraalne, moonutades inimseksuaalsuse tõelist tähendust. Selgitades, et Kirik võiteb seksuaalsuse banaliseerimise vastu, ütles paavst:

Kaebus ajalehe Postimees otsuse peale mitte võimaldada vastulauset

Avaliku Sõna Nõukogule

17.08.2010 pöördus minu poole ajalehe Postimees ajakirjanik Priit Pullerits ja tegi ettepaneku viia läbi intervjuu. Intervjuu tekst avaldati Postimehes 8.09.2010 (Lisa 1).

15.09.2010 avaldas Postimees Linnar Priimägi artikli pealkirjaga „Moraalist ja kultuurist“ (Lisa 2), mis kujutas endast kriitikat minu poolt intervjuuküsimustele vastates väljendatud seisukohtade suhtes.

Kahjuks omistas Priimägi oma kriitilises käsitluses mulle seisukohti, mida ma ei ole kunagi väljendanud — ennekõike vaade, nagu pärineksid moraaliseadused geenidest. Edasise käsitluse rajas Priimägi suuresti sellele väärale eeldusele.

Et end alusetu kriitika eest kaitsta, kirjutasin lugupidavas ja arutlevas vormis vastulause (Lisa 3), mille saatsin 22.09.2010 e-kirjaga Postimehe arvamustoimetuse juhataja Neeme Korvile, lisades kirjast koopia ka aadressile arvamus@postimees.ee ja Priit Pulleritsule (Lisa 4). Vastulause maht on märkimisväärselt väiksem, kui artikli maht, millele vastulause vastab (vastavalt 7524 ja 8905 tähemärki).

Asi läheb järjest jaburamaks

Vaadates tänases Postimehes avaldatud Imbi Paju artiklit, mis kannab uhket pealkirja “Homofoobia ja vihaga loova Eesti vastu”, tekib jõuetuse tunne. Sama tunne tekib vaadates eilses EPL-s avaldatud Tanel Jan Palgi artiklit pealkirjaga “Euroopa vikerkaar tuhmub idas. Miks?”. Neid tekste lugedes saab selgeks, et kui autori ideoloogilised hoiakud on “õiged”, siis ei ole argumentatsiooni kvaliteedil ajalehes sõna saamise võimalusega pea mingit pistmist.

Nt saame Paju artiklist teada, et Eesti on väga sallimatu ühiskond ja kõik, kes ei ole homoseksuaalse käitumise suhtes soosival seisukohal, on loovuse vaenlased ja seetõttu ka eesti majanduse õõnestajad. Seda väidet esitades apelleerib ta koguni teduslikkusele.

Minule paneb ta muu hulgas suhu sõnad “homodel ei eksisteeri objektiivseid moraaliseadusi, mistõttu seavad nad kahtluse alla inimõiguste idee” — sõnad, mida ma pole kunagi öelnud ega ka mõelnud (olen rääkinud homoaktivismist (ja sellest, et selle filosoofiliseks aluseks, nagu nt Linnar Priimägi kinnitas, on moraalirelativism ehk inimese tahtest sõltumatute üldkehtivate moraaliseaduste eitamine), mitte teinud üldistusi kõigi nende kohta, keda Paju tähistab sõnadega “homod”).

Lõpetuseks saame teada, et kõik kes homoseksuaalset käitumist igakülgselt terveks ja moraalseks ei kiida ega lepi sellest lähtuvalt ühiskondlike institutsioonide ümberkirjutamisega, on mitte üksi loovuse vaenlased, vaid sõna otseses mõttes haiged.

Veelgi enam, nad on (nagu Paju selgitab, tuginedes Freudile ja apelleerides jällegi teaduslikkusele) suure tõenäosusega latentselt ehk varjatult homoseksuaalse orientatsiooniga, ent soovimatusest seda tunnistada väljendavad viha nende vastu, kes käituvad tõesti homoseksuaalselt. (Pange tähele, kui elegantselt on mittenõustumine väitega, et homoseksuaalne käitumine on moraalne, tembeldatud homovihaks.)

Tõepoolest, enam ei tea, mida öelda, sest on selge, et argumendil, rajanegu see kui tahes kindlatel faktidel ja raudsel loogikal, ei ole mingit kaalu.

Homoaktivistide hääl muutub Euroopa Liidu, Sorose jt valgustatud kosmopliitsete jõudude ülevoolaval rahalisel toel järjest valjemaks ja irratsionaalsemaks, samal ajal kui Kiriku esindajad jt, kes peaksid püüdma kaitsta inimloomusega kooskõlas olevat nägemust ühiskonnast, on oma seisukohtade väljendamisest praktiliselt loobunud. Nt piiskop Jourdan, kellele paavst pani 2006. aastal temaga kohtudes eriliselt südamale vajadust kaitsta perekonna institutsiooni (vt siit), ei ole minu mäletamist mööda kordagi sel teemal meedias sõna võtnud, hoides Opus Deile omaselt madalat profiili. Ei meenu, et Andres Põder, metropoliit Stefanos või teised usuühenduste juhid oleks oluliselt erinevalt käitunud.

Nii pannakse kehtima see, mida Palgi nimetab “tolerantsuseks ilma agadeta” — st nägemus sallivusest, mis tähendab kohustust nõustuda ilma oma südametunnistust kuulamata ja küsimusi esitamata.

Huvitav on ka see, et sulle võidakse ajalehes sõnad suhu panna — nagu paneb mulle osundatud artiklis Paju ja nagu tegi seda ka Linnar Priimägi –, aga võimalust sellele tähelepanu juhtida ja end alusetute süüdistuste eest kaitsta need ajalehed ei võimalda. Nt saatsin Postimehele vastulause Linnar Priimägi kriitikale, mis rajanes mulle alusetult geneetilise moraalikäsitluse omistamisel, ent toimetus ei pea vajalikuks isegi mitte vastata.

Selline see meie avalik arutelu on: ühel poolel on väike ja agressiivne vähemus koos miljonite ja miljonite kroonide ja meedia toetusega, mille abil ehitatakse üles järjest jõulisemat propagandamasinat, teisel pool seisavad aga need, kes on kartuse tõttu saada tembeldatud “homofoobiks”, “sallimatuks”, “radikaaliks”, “äärmuslaseks”, “fundamentalistiks”, “loovuse vaenlaseks”, “avatud ühiskonna vaenlaseks” ja milleks kõigeks veel oma seisukohtade väljendamisest loobunud. Sama häbiväärne, kui avalikus arutelus selliste jõumeetodite kasutamine, on ka nendele alistumine.

Maailmameedia vaikib Saksa ilmaliku kooli laste kuritarvitamise skandaali maha

Üks sõber saatis mulle lingi kõnekale artiklile, mille räägitakse mastaapsest laste kuritarvitamise skandaalist, mis on tulnud ilmsiks Saksamaal paiknevas prestiižikas ja progressiivses ilmaliku Odenwaldi koolis.

Nestled in rustic style buildings amidst the hills of the Odenwald mountains, Germany’s most prominent progressive boarding school has become embroiled in the latest revelation of abuse in German schools. Almost the entire governing board of the Odenwaldschule has resigned after it was revealed that a culture of permissive abuse of schoolchildren was tolerated from 1966 to 1991, involving at least thirty-three victims and eight teachers, and perhaps more. The details of the case are too lurid for reproduction here, but involve the abuse of students by teachers and even a headmaster, as well as tolerating and sometimes encouraging the abuse of students by other students.

Eriti tähelepanuväärne on artikli viimane lõik, millest nähtub, et samal ajal kui maailmameedias tehakse meeletuid pingutusi leidmaks kasvõi kõige pingutatum seos paavsti ja Katoliku Kirikus aastate eest toimunud laste kuritarvitamisjuhtumite vahe, on meedia väljaspool Saksamaad kõnealuse juhtumi (nagu paljud teisedki sarnased juhtumid ilmalikes koolides) täielikult maha vaikitud.

The revelations are only the latest among many surrounding Catholic, Protestant, secular schools, as well as the schools of Communist East Germany. Outside Germany, however, the mainstream media have only taken an interest in whichever scandals or stories they can link back to Pope Benedict XVI, or, failing that, his brother Fr. Georg Ratzinger. No English-language media from outside Germany have bothered to report on the Odenwaldschule affair, except for the tiniest of mentions in the Guardian on 17 March.

Lastepilastamine ja homoseksuaalsus

Mul ei ole antud teemaga seonduvalt mingit kinnisideed, aga kuivõrd see oluline küsimus on meedias pea täielikult maha vaikitud, siis viitan veel ühele põhjalikule käsitlusele, milles väljatoodud faktid ei jäta kahtlust, et lastepilastamine on homoseksuaalse eluviisi viljelejate seas (eriti meeste osas) märksa levinum kui heteroseksuaalselt käituvate inimeste seas.

Brian Clowesi põhjalikus ja väga informatiivse analüüsiga saab tutvuda siin. LifeSiteNews on toonud sellest analüüsist välja mõned kõnekad punktid:

– Homosexual Alfred Kinsey, the USA’s preeminent sexual researcher, found in 1948 that 37 percent of all male homosexuals admitted to having sex with children under 17 years old.

– A recent study published in the Archives of Sexual Behavior found that “The best epidemiological evidence indicates that only 2.4% of men attracted to adults prefer men.  In contrast, around 25-40% of men attracted to children prefer boys.  Thus, the rate of homosexual attraction is 6-20 times higher among pedophiles.”

Moraalne paanika

Tabernaakel vahendab eesti keelde tõlgitult Massimo Introvinge artiklit, mis avaldati algselt portaalis MercatorNet. Mõtlemapanevad tähelepanekud:

Miks kaevatakse 2010. aastal päev-päeva järel välja vanad ja sageli läbiuuritud juhtumid, rünnates alati paavsti? See on paradoksaalne, kui võtta arvesse suurt rangust antud teema osas nii toonase kardinal Ratzingeri kui praeguse paavst Benedictus XVI puhul. Moraali-ärimeestel, kes paanikat organiseerivad, on agenda, mis saab üha selgemaks ja mis ei seisne just laste kaitsmises. Praegu on aeg, mil nii Euroopas kui mujal tehakse poliitilisi, juriidilisi ja isegi elektoraalseid valikuid aborditableti RU-486 [mifepristoon], eutanaasia ja samasooliste liitude tunnustamise osas. Elu ja perekonna kaitseks kostab ainult paavsti ja Kiriku hääl. Teatud artiklite lugemine meedias näitab, et väga mõjuvõimsad lobby-rühmitused püüavad seda häält vaigistada halvima võimaliku laimuga — mida on kahjuks kerge teha — nimelt pedofiilia soodustamise või sallimise süüdistusega.

Mure laste pärast või viha Kiriku vastu (Delfi artikkel viidetega)

Täna avaldas Delfi teksti, mille panin kokku mõne eelneva blogipostituse pinnalt ning milles vaatlen seda, kuidas maailma meedia on käsitlenud lastepilastamise probleemi Katoliku Kirikus. Lisan teksti ka siia koos viidetega.

Mure laste pärast või viha Kiriku vastu?

Hiljutises postituses kirjutasin, et kõik laste seksuaalse pilastamise juhtumid on loomulikult kohutavalt kahetsusväärsed ning et on äärmiselt hea, et need välja tulevad. Samuti märkisin, et on sügavalt kahetsusväärne, et Kiriku hierarhia ei ole sellele probleemile varem piisavalt tähelepanu pööranud ning et mida kiiremini Kirikus puhastus läbi viiakse ja inimesed oma kuritegude eest vastutama pannakse, seda parem.

Teiselt poolt märkisin, et ajakirjandus võiks uurida ka seda, kui palju on seksuaalse pilastamise juhtumeid toimunud ilmalikes kasvatusasutustes. Toona selgitasin, et ma küll ei tea, ent kahtlustan, et numbrid võivad olla märksa (kui mitte kordades) suuremad kui Kiriku juhtimisel tegutsevates asutustes.

Sedamööda, kuidas meedia rünnakud paavsti ja Kiriku vastu on hoogu kogunud, on välja otsitud ka uuringud just nimelt selle kohta, kui levinud on laste seksuaalne kuritarvitamine ilmalikes kasvatusasutustes — ja minu kahtlused on leidnud kinnitust.

Kultuuriliste jõujoonte teisenemine

Viimastel nädalatel on lääne meediahiiud New York Timesi eestvedamisel püüdnud vägisi seostada paavst Benedictus XVI-t mitmete lastepilastamise juhtumitega Katoliku Kiriku preestrite poolt. Ka Eesti meedia, eesotsas Postimehega, on peost osa võtnud.

Nagu on välja toodud paljudes kommentaarides, millega saab lähemalt tutvuda nt siin, on seosed parimal juhul raskelt meelevaldsed, halvemal juhul aga pahatahtlikult laimavad.

Üldkultuuriliselt on aga huvitav, kuidas maailmas on jõujooned ümberkujunemas. Kui Nõukogude Liidu ajal pidas USA meedia nö püha sõda ateistliku kommunismi vastu, siis nüüd näikse Venemaa meedia astuvat vastu ateistlikule läänele. Samal ajal kui NYT püüab paavsti mustates kasvõi pükstest välja hüpata, loobudes elementaarsetest ajakirjandusliku erapooletuse ja aususe standarditest, asub Kiriku kaitsele ajaleht Pravda.

Pilastamisskandaalid Kirikus on ennekõike homoseksuaalsete meeste probleem

Postimees tunneb oma veebiväljaande esilehel muret laste seksuaalse ahistamise juhtumite pärast Katoliku Kirikus (vt “Paavsti nõunik tahab katoliku kirikus suurpuhastust”). Ja õigesti teeb.

Ühelt poolt on kõik laste seksuaalse pilastamise juhtumid loomulikult kohutavalt kahetsusväärsed, teiselt poolt on äärmiselt hea, et need välja tulevad. Mida kiiremini Kirikus puhastus läbi viiakse ja inimesed oma kuritegude eest vastutama pannakse, seda parem. On sügavalt kahetsusväärne, et Kiriku hierarhia ei ole sellele probleemile varem piisavalt tähelepanu pööranud.

Samas võiks ajakirjandus uurida ka seda, kui palju on seksuaalse pilastamise juhtumeid toimunud ilmalikes kasvatusasutustes (teha võrdlus nt internaatkoolide lõikes) — ma küll ei tea, ent kahtlustan, et numbrid võivad olla märksa (kui mitte kordades) suuremad kui Kiriku juhtimisel tegutsevates asutustes. Senise meediakajastuse pinnalt võib tekkida ekslik mulje — mille kujundamine on kardetavasti tihti ka taotluslik –, et laste ja noorukite seksuaalse ärakasutamise juhtumid leiavadki aset vaid või ennekõike Katoliku Kiriku raames.

Teine aspekt, millele tasuks tähelepanu juhtida, seondub küsimusega sellest, kes siis ikkagi neid koledaid tegusid toime panevad. Tõsiasi, millest meedia täielikult vaikib, on see, et laste pilastamise probleem Kirikus on ülevoolavalt homoseksuaalselt käituvate meeste probleem: väga suur enamik juhtumitest seisneb meessoost vaimuliku poolt teismelise (kõige tihemini 15-17 aastase) nooruki ärakasutamises. Seepärast on õigesti tähelepanu juhitud ka sellele, et täpselt väljendudes on tegu pigem hebefiilia– kui pedofiiliaprobleemiga.

Nagu ütles septembris toimunud ÜRO Inimõiguste Nõukogu kohtumisel Genfis peapiiskop Silvano Tomasi, Vatikani alaline esindaja ÜRO juures (vt siit): “Of all priests involved in the abuses, 80 to 90 per cent belong to this sexual orientation minority which is sexually engaged with adolescent boys between the ages of 11 and 17.”

Nii on üksnes mõistuspärane, et Kirik püüab vältida homoseksuaalse kalduvusega inimeste saamist vaimulikuks. Oleks sellele varem tähelepanu pööratud, ei oleks täna suure tõenäosusega tarvis ligilähedaseltki paljude pilastamisjuhtumitega silmitsi seista.