Lastepilastamine ja homoseksuaalsus

Mul ei ole antud teemaga seonduvalt mingit kinnisideed, aga kuivõrd see oluline küsimus on meedias pea täielikult maha vaikitud, siis viitan veel ühele põhjalikule käsitlusele, milles väljatoodud faktid ei jäta kahtlust, et lastepilastamine on homoseksuaalse eluviisi viljelejate seas (eriti meeste osas) märksa levinum kui heteroseksuaalselt käituvate inimeste seas.

Brian Clowesi põhjalikus ja väga informatiivse analüüsiga saab tutvuda siinLifeSiteNews on toonud sellest analüüsist välja mõned kõnekad punktid:

– Homosexual Alfred Kinsey, the USA’s preeminent sexual researcher, found in 1948 that 37 percent of all male homosexuals admitted to having sex with children under 17 years old.

– A recent study published in the Archives of Sexual Behavior found that “The best epidemiological evidence indicates that only 2.4% of men attracted to adults prefer men.  In contrast, around 25-40% of men attracted to children prefer boys.  Thus, the rate of homosexual attraction is 6-20 times higher among pedophiles.”

– A study in the Archives of Sexual Behavior found that, “Pedophilia appears to have a greater than chance association with two other statistically infrequent phenomena.  The first of these is homosexuality … Recent surveys estimate the prevalence of homosexuality, among men attracted to adults, in the neighborhood of 2%.  In contrast, the prevalence of homosexuality among pedophiles may be as high as 30-40%.”

– A study in the Journal of Sex Research noted that “… the proportion of sex offenders against male children among homosexual men is substantially larger than the proportion of sex offenders against female children among heterosexual men … the development of pedophilia is more closely linked with homosexuality than with heterosexuality.”

– A study of 229 convicted child molesters published in the Archives of Sexual Behavior found that “eighty-six percent of [sexual] offenders against males described themselves as homosexual or bisexual.”

Jääb üle küsida, et kui meedia on, nagu ta end ise portreteerib, erapooletu informeerija (mitte ideoloogilise manipuleerimise vahend) ja laste ahistamise probleemi pärast tõesti südant valutab, siis miks selle probleemi põhjused (mitte ainult antud osas) pea täielikult maha vaikitakse? Eesti ajalehtedes ei ole avaldatud mitte üht ainsat artiklit, kus oleks tehtud järeldused, milleks on tõendusmaterjali ülevoolavalt. Tunnustama peab Priit Pulleritsi, kes tõi oma artiklis vähemasti välja fakti, et “80 protsendil preestritest, kellel on olnud seksuaalseid kogemusi alla 18-aastastega, pärinevad need kogemused vahekorrast noorukiikka jõudnud noormeestega.”

4 Responses to Lastepilastamine ja homoseksuaalsus

  1. Kadri Soova says:

    Aga kuidas sa kommenteerid seoseid laste pilastamise ja katoliku preesterkonna vahel? Kogu seda kohutavat oudust on raske ainult homoseksuaalsuse arvele kirjutada, isearanis arvestades asjaolu, et katoliku kirikus on preestritel piiratum ligipaas tydrukutele ja altaripoisid on traditsiooniliselt rohkem kirikuga seotud (tydrukuid vist sellesse ametisse ei voeta). Oleks huvitav lugeda sinu seisukohta sellel teemal.

    • vooglaid says:

      Tere Kadri! Olen neid küsimusi eelnevalt kommenteerinud siin ja siin. Olen Sinuga igati nõus, et oleks väga pealiskaudne taandada kogu probleem homoseksuaalsusele. Faktoreid on kindlasti teisigi, kuid üldjuhul ei ole need spetsiifiliselt Kirikule omased. Laste seksuaalne kuritarvitamine on tõepoolest lääne ühiskonnas nn seksuaalrevolutsiooni järgsel ajal väga oluliselt sagenenud. On üksnes ootuspärane, et kogu kultuuri hüperseksualiseerimine (st ühiskonna kujundamine nõnda, et inimesed on pidevalt seksuaalselt stimuleeritud) viib olukorrani, kus nii mõnedki inimesed ei suuda enam teatud perverssetele kiusatustele vastu panna. Seejuures tasub aga meeles pidada, et laste seksuaalne väärkohtlemine on väljaspool Kirikut märksa levinum kui Kirikus. Muidugi ei ole see mingi õigustus, kuid see näitab, et on väär kõneleda sellest probleemist justkui see oleks eriliselt terav ja levinud just kõnealuses kontekstis. Aga nagu olen eelnevalt viidatud tekstides märkinud, ei ole kahtlustki, et Kirikus on antud probleemi ohjeldamisel tehtud palju vigu ning oleks igati õigustatud ja vajalik, et inimesed tuleks oma kuritegude eest vastutama panna.

  2. Kadri Soova says:

    (vabandust, et ilma tapitahtedeta)
    Lugesin su eelmisi postitusi ja mul on hea meel, et sa oled votnud vaevaks seda kysimust analyysida ning kommenteerida. Siiski ei saa ma noustuda koikide sinu poolt toodud argumentidega. Esiteks ei arva ma sugugi, et laste vagistamine on seksuaalrevolutsiooni voidukaigu vili. Vastupidi, seksuaalrevolutsiooni aegu hakati asju, mis on sajandeid aset leidnud lihtsalt oigete nimedega nimetama. Laste pilastamisest, kui millestki kriminaalsest ja taunimisvaarsest hakati raakima seoses lapse oiguste arenguga selle sajandi keskel. Laps muutus oma vanemate ja teiste autoriteetide (sh preestrid) “omandist” iseseisvaks oigussubjektiks. Laste seksuaalne kuritarvitamine on toimunud juba sajandeid preesterkonna hulgas (kindlasti ka protestantlikuks kirikus, mitte ainult katoliku kirikus). Sellele annab kinnitust ka minu sugulase Phd dissertatsiooni raames tehtud uurimistoo Belgia katoliiklike “vaimuhaiglate” arhiivides. Palju Iirimaa katoliku preestreid saadeti juba 19 sajandil Belgiasse “sanatooriumisse” kuni seksuaalsete kuritegudega kaasnenud skandaalid vaibusid ning siis toimetati tagasi Iirimaale, et nad saaksid oma “tood” jatkata teistes piirkondades. Seega, ei saa vaita, et laste vagistamine preestrite poolt on paratamatu moodsa yhiskonna tagajarg, mis on korrumpeerinud muidu igati vagasid preestreid. Pohjuste eksternaliseerimine ei ole alati oige kaik.

    Ma arvan hoopis, et preestrite koolitamisel jaab noorte preestriopilaste sotsiaalseksuaalne areng vaga puudulikuks. See selgitab ka, miks paljud preestrid, kes panevad toime seksuaalkuritegusid, ei ole ainult seksuaalselt huvitatud lastest (st pedofiil, kes erutub ainult lasteealistest) vaid nad on seksuaalsuhetes ka taisealistega, sh naistega. Neile rohutatakse preestriks oppides ainult kuidas seksuaalsus on patt ning ei opetata, kuidas oma seksuaaltungidega toime tulla viisil, mis ei kahjustaks teiste isikute oigusi, vaarikust ega purustaks laste psyyhikat ja elusid.

    Samuti ei leia ma, et argumendid stiilis “seda juhtub igal pool” vahendaksid voi pehmendaksid mingilgi moel kirikuseinade vahel toimuvat. Vastupidi, kirik peaks olema ylima moraalsuse, headuse, usalduse ja empaatia etalon. Ma ei saa aga aru kuhu on kadunud andestus, tolerants ja empaatia naiteks homoseksuaalide, pro choice ja muude katoliku dogmadega mittenoustuvate inimeste avalikus vihkamises? Tulles aga tagasi seksuaalkuritegude juurde, siis ma leian, et just selle “moraalse etaloni” sees toimuv valevagadus, vassimine, kinnimatsimine ja valetamine on voikam kui miski muu. See on koige rangem usalduse teotamine. Samuti on hirmuaratav see, et preestritest lastevagistajatel on tihti sadu ohvreid, kuna nad saavad kiriku toetusel aastakymneid yhest kogukonnast teise rannata ja oma tegusid jatkata. Raske on leida kymmet erinevust pedofiilide vorgustikuga yhiskonnas ja laste vagistamisi kinnimatsivate kirikutegelaste hierarhiaga.

    • vooglaid says:

      See, et Sa ei nõustu kõigi minu poolt toodud argumentidega, on üksnes ootuspärane. Vaadates Sinu kirjutatule, lisaksin mõned selgitused:

      1) Kui Sa mu tekste hoolikalt loed, siis märkad kindlasti, et olen nii siin kommentaariumis kui eelnevalt korduvalt rõhutanud, et ma ei õigusta Kirikus aset leidnud kuritegusid sellega, et probleem on väljaspool Kirikut (nt ilmalikes koolides) oluliselt levinum. Sul on õigus, et see oleks absurdne. Ometi on tõsi, et probleem on väljaspool Kirikut palju mastaapsem kui Kirikus, aga millegi pärast räägime probleemist ikka nii, nagu see oleks ennekõike Kiriku probleem. See näitab, et Kiriku vastu suunatud kriitika on kantud pigem vaenulikkusest Kiriku vastu kui murest laste pärast. Muidugi on see jube, et vaimulikud nii kohutavalt käituvad, aga …

      2) … nende preestrite käitumisest, kes on jämedalt Kiriku õpetust rikkudes inimeste usaldust kuritarvitanud, ei ole õige teha järeldusi kogu Kiriku ja preesterkonna kohta. Tegelikult käib ju jutt ikkagi väga väikesest osast preestritest ja pealegi kuritegudest, mis on üldjuhul toimepandud 70ndatel ja 80ndatel ehk just seksuaalrevolutsiooni järgsel ajal. Tänaseks on seminaridesse vastuvõtu kriteeriumeid oluliselt rangemaks muudetud ja probleemile ka muul moel rohkem tähelepanu osutatud ning seksuaalse kuritarvitamise juhtumite arv on drastiliselt langenud. Võin Sulle kinnitada, et Kirikus on endiselt väga palju väga häid inimesi, nii preestreid, munki, nunnasid kui ilmikuid, kuid nendest ja nende kangelaslikest eneseohverduslikest tegudest ühiskonnas kuigi palju ei teata, sest … sellest ajalehes kirjutamine ei müü.

      3) See, et laste kuritarvitamise juhtumite arv kasvas nii Kirikus kui väljaspool Kirikut just seksuaalrevolutsiooni ja selle järgsel ajal, on mitte arvamuse asi, vaid puht-statistiline fakt.

      4) Ma ei väida sugugi, et probleemi põhjused on ainult väljaspool Kirikut – nõustun Sinuga igati, et probleemi põhjuseid ei saa täielikult eksternaliseerida. Ometi on tõsi, et kuigi tsölibaat kui selline ei ole hälbiva seksuaalkäitumise põhjuseks – see on leidnud kinnitust paljude uuringutega, millelele leiad kerge vaevaga viiteid -, on tsölibaadis elamine hüper-seksualiseeritud kultuuris (kus nii avalik enesepaljastus kui seksuaalne lodevus on muudetud põhimõtteliselt normiks) kahtlemata oluliselt raskendatud. Seega, osaliselt võib probleemi põhjuseid leida kindlasti ka sellest, et Kirikus on 60ndatest saati (st pärast II Vatikani Kirikukogu) oluliselt lõdvendatud vaimulike distsipliini ja nende eraldumist maailmast. Lisaks sellele on kahtlemata põhjuseks ka lihtsalt rumalused ja sigadused, nt otsused mitte anda lapsi kuritarvitanud vaimulikke ilmalikele võimudele üles (kuigi, see küsimus on veidi komplitseeritum kui paistab, pidades silmas pihisaladuse nõuet just nagu ka seda, et religioossed kogukonnad on tihti lähedastes suhtes nagu perekonnaliikmed – viimastelt aga inimlikult arusaadavatel põhjustel ei nõuta tunnistuste andmist teineteise vastu).

      5) Tasub meeles pidada sedagi, millest kirjutasin ühe oma viidatud teksti lõpus – nimelt seda, et need teod, mida preestrite käitumise kritiseerimise kontekstis nimetatakse lastepilastamiseks, on enamasti teod, mis küll rikuvad Kiriku moraaliõpetust, ent mis kujutaks endast Eesti Vabariigi seaduste kohaselt igati aktsepteeritud käitumist. Meie seadustes sätestatud, et “vabatahtlik” seksuaalsuhetesse astumine vähemalt 14-aastaseks saanud isikutega, ükskõik mis soost või ükskõik mitme kaupa korraga, on igati ok. Enamik preestrite poolt toime pandud “pilastamisjuhtumitest” seisneb aga meessoost vaimuliku poolt “vabatahtlikku” seksuaalsuhtesse astumises puberteediealise (kõige tihemini 15-17 aastase) noormehega. Ehk teisisõnu, meedia kritiseerib preestreid (Kiriku õpetust raskelt rikkuvate) tegude eest, mille meie enda ühiskond on aktsepteerinud igati normaalsena!

      6) Sinu arusaamine kristlikust õpetusest seksuaalsuse kohta on kahjuks piiratud. Preestritele kindlasti ei rõhutata seminarides, et seksuaalsus (seksuaalsuhetesse astumine?) on patt, sest selline seisukoht ei ole kristlik. Seksuaalsus on inimese loomulik osa ning selle väljendumine, nagu iga inimkäitumine, peab olema allutatud moraalinormidele. Aga nõustun Sinuga, et tõenäoliselt oleks tänases kultuurilises kliimas tarvis seminarides rohkem rõhku panna sellele, kuidas aknast ja uksest sisse tükkivast seksuaalsest kiusatusest paremini hoiduda ja kuidas sellega toime tulla.

      7) Kirjutad, nagu Kirik õhutaks kellegi vastu vihkamist. See seisukoht on pealiskaudne. Kirik on alati õpetanud, et vihata tuleb pattu, mitte patustajat – viimast tuleb armastada, nagu iga inimest, kusjuures pattu tuleb vihata just armastuse pärast inimese vastu, sest patu läbi kahjustab inimene iseennast (ja tihti ka teisi). Ma ei hakka sellest pikemalt kirjutama, aga kummutamaks näiteks müüti, et Kirik vihkab homoseksuaalse orientatsiooniga inimesi, kopeerin siia, mida ütleb antud küsimuses Katoliku Kiriku Katekismus (vt eriti punkti 2358):

      “2357 Homosexuality refers to relations between men or between women who experience an exclusive or predominant sexual attraction toward persons of the same sex. It has taken a great variety of forms through the centuries and in different cultures. Its psychological genesis remains largely unexplained. Basing itself on Sacred Scripture, which presents homosexual acts as acts of grave depravity, tradition has always declared that “homosexual acts are intrinsically disordered.” They are contrary to the natural law. They close the sexual act to the gift of life. They do not proceed from a genuine affective and sexual complementarity. Under no circumstances can they be approved.

      2358 The number of men and women who have deep-seated homosexual tendencies is not negligible. This inclination, which is objectively disordered, constitutes for most of them a trial. They must be accepted with respect, compassion, and sensitivity. Every sign of unjust discrimination in their regard should be avoided. These persons are called to fulfill God’s will in their lives and, if they are Christians, to unite to the sacrifice of the Lord’s Cross the difficulties they may encounter from their condition.

      2359 Homosexual persons are called to chastity. By the virtues of self-mastery that teach them inner freedom, at times by the support of disinterested friendship, by prayer and sacramental grace, they can and should gradually and resolutely approach Christian perfection.”

      Usun, et nõustud, et asi on vihkamisest kaugel. Lõpetuseks kordan, et jagan Sinu seisukohta, et Kirikus on palju, mis vajab parandamist. Paavst Benedictus XVI on seda väga siiralt korduvalt tunnistanud ja isegi rõhutanud ning kutsunud inimesi üle maailma pöörduma Kiriku õpetuse juurde, mille eiramine on liiga tihti viinud koledate tagajärgedeni. On tõsi, et Kiriku moraalne autoriteet on selle tõttu kõvasti kannatada saanud. Lahendus, aga, ei seisne Kiriku mahalammutamises, vaid selle uuesti ülesehitamises.

      Sulle kõike head soovides ja mõtete jagamise eest tänades,

      Varro

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: