Uus tase: riiklik propagandateenistus (ERR) võrdleb Vene Õigeusu Kirikut al-Qaidaga

Mõni kord juhtub, et midagi kuuldes või nähes kukub suu lihtsalt lahti. Nii läks ka esmaspäeva õhtul, kui nägin külas olles vilksamisi videolõiku ETV välispoliitika saatest “Välisilm”, kus saatejuht Astrid Kandle initsiatiivil võrreldi Vene Õigeusu Kirikut terroriühendusega al-Qaida.

Nimelt ütles Venemaa presidendi endine nõunik Andrei Illarionov saatejuhi suunavale küsimusele vastates, et ei ole mõtet rääkida Vene õigeusust, vaid fundamentalismist. Erinevus al-Qaidaga seisnevat selles, et Vene õigeusu fundamentalistidel on olemas oma suur riik koos armee, relvastuse ja tuumarelvaga. “Ja see eristabki meie õigeusklikku al-Qaidat väikesest nõrgast islami al-Qaidast,” jutustas Illarionov, kes viibis Tallinnas seoses kaheksanda Lennart Meri konverentsiga.

Ehk siis kokkuvõtlikult: ERR-i vahendusel ja osalusel süüdistatakse Vene Õigeusu Kirikut terroristlikuks organisatsiooniks olemises, kuna president Vladimir Putin on õigeusklik ja Vene Õigeusu Kirik omab Venemaal laialdast kandepinda. Loomulikult on tegu täiesti jabura ja ebaloogilisele arutlusele tugineva väitega, aga paraku ka väitega, mille järelmiks on see, et mitte ainult valdav osa venelastest, vaid ka suur osa Eestis elavatest inimestest tembeldatakse pelgalt nende religioosse kuuluvuse pärast terroristliku organisatsiooni liikmeks. Võimalik, et eksin, aga minu hinnangul on siin ERR-il rohkem kui küllalt põhjust avalikuks vabandamiseks.

(Alternatiivselt võib muidugi sama rauda edasi taguda – peagi avaneb ERR-il võimalus kohalikule venekeelsele elanikkonnale seda sama sõnumit ka eraldi kanalis ja nende emakeeles näkku öelda, et neid vene meedia propagandistlike valede küüsist vabastada. Sellisel moel jätkates ei ole aga kuigi raske aimata, kui kibedaid vilju on sellelt “integratsiooniprojektilt” oodata.)

Veel viie aasta eest oleks ilmselt nii mõnedki ühiskonnas mõjujõudu omava sõnaga inimesed sellise täiesti absurdse jutu ERR-i eetris vaatajate ette paiskamise peale protesti või vähemasti hämmeldust avaldanud. “Tulge mõistusele, head ajakirjanikud – võtke end kokku ja lõpetage see jama ära,” oleks olnud igati ootuspärane reaktsioon. Aga nüüd elame ajal, mil meedia produtseerib igapäevaselt sellises koguses rämpsu, et ilmselt on pea kõik vähegi tundliku moraalse närviga inimesed end oma vaimse tervise säilitamise huvides sellest isoleerinud.

Paraku nähtub sellistest “analüüsidest” ja “uudistest” iga päevaga üha selgemalt, kuidas ERR tegutseb aina jõulisemalt riikliku propagandateenistusena, teostades “rahva psühholoogilist kaitset” (loe: reaalsust omakasupüüdlikult moonutavat ideoloogilist ja poliitilist ajupesu), mida valitsus meile lahkelt osutab. Seda tunnistades tekib aga küsimus, et kuidas niisuguste seisukohtade levitamine rahvusringhäälingu vahendusel erineb Vene meedias levitatavast naeruväärsest laimust, nagu oleks Eestis toimumas suur natsismipuhang. Üks absurdne vaenulik vale kõik.

Muuseas, alles mõne päeva eest kohtusin Vihula mõisas juhuslikult ühe sümpaatse noore mehega Sankt Peterburgist, kes oli tulnud koos oma abikaasaga Eestisse puhkama – juba õige mitmendat korda, sest talle meeldivat siin väga. Vestlesime veidi maast ja ilmast ning ei läinud palju aega, kuni jõudsime ka poliitikani. Ütlesin, et see vaenulikkus, mis valitseb kahe riigi vahelistes suhetes, on kahetsusväärne. Ent tema vastas väga rahulikult, et vaenulikkus eksisteerib pigem poliitilise juhtkonna tasandil, mitte rahva seas. “Loomulikult on reaalsus täiesti erinev kui see, kuidas meedia seda inimestele esitab,” ütles ta lihtsalt ja kindlameelselt ning lisas, et inimesed näevad valedest läbi. Ma oskasin vaid sõbralikult noogutada ning inimliku siiruse ja aususe pärast oma heameelt väljendada.

Kahjuks on asjad üha enam just nõnda, nagu too noormees kirjeldas – mitte ainult Venemaa poolt Eestisse vaadatuna, vaid ka Eestist Venemaa poole vaadatuna. Kui poliitiline juhtkond ja rahvusringhääling selle häälekandjana arvab, et valesid saab neutraliseerida valedega, laimu laimuga ja vaenulikkust vaenulikkusega, siis kahetsusväärselt on tagajärjeks mitte valede, laimu ja vaenulikkuse lahustumine, vaid nende mitmekordistumine ja võimendumine ning meie kõigi vaimse keskkonna reostamine, selle veelgi ulatuslikum valedest läbiimmutamine. Pole raske arvata, millele see teed sillutab – kindlasti mitte leppimisele, rahule ja inimlikule osadusele. Ka see on valik, aga kindlasti mitte hea ega õige valik – tõtt-öelda on see äärmiselt kahetsusväärne valik, mis ei tee Eestile kõige vähemalgi määral au.

(Algse postituse lõpp)


(Mõned jätkumõtted küsimust laiemalt vaadatuna)

Omaette huvitav on kõige eelneva taustal seisev küsimus sellest, millest üleüldse lähtuvad niisugused süüdistused, nagu oleks Vene Õigeusu Kirik fundamentalistlik ja terroristlik organisatsioon. Kuivõrd sellisteks süüdistusteks ilmselgelt puuduvad argumendid, on oluline vaadata, mis on niisuguse ärrituse esile kutsunud, et ollakse valmis kalduma nõnda labase vaenamise teele.

Ilmselt ei ole vastust väga raske aimata ning suures osas on see võimalik taandada süllogistilisele struktuurile: (a) Venemaal Kirik võimule lähedal ja (b) seda võimu peetakse meile ohtlikuks (vähemalt nii on meile alati sisendatud) – (c) järelikult on ka see Kirik meile ohtlik. “Terrorist”, seevastu, on viimase 10-15 aastal üks kõige enamlevinud sünonüüme suurimale võimalikule ohuallikale. Teisisõnu näib küsimus olevat paljuski selles, et Vene Õigeusu Kiriku fundamentalistlikuks ja terroristlikuks tembeldamiseks piisab Veiko Vihuri poolt tabavalt progressiusu fundamentalistideks nimetatud seltskonnale asjaolust, et Venemaa poliitiline juhtkond ei pea õigeks ega ka vajalikuks Kirikut ühiskondliku elu korraldamisest välja tõrjuda, nagu seda on (rohke verevalamise abil) tehtud Euroopas ja Ameerika Ühendriikides, vaid on kinnitanud, et Kirikul on ühiskondlikus elus riigi kõrval ja riigi partnerina oluline koht.

Nagu suured mõtlejad on juba ammu täheldanud, on demokratismist ja liberalismist kasvanud välja omamoodi religiooni aseaine, mis omab ideoloogilise ainuvalitsemise taotlust ning on valmis sallima teisi maailmavaatelisi veendumusi üksnes niivõrd, kui need on kas temaga ühitatavad või vähemasti ei sea kahtluse alla tema hierarhiliselt kõrgeimat positsiooni avalikus elus. Sellisena kujutab demokratism endast kahtlemata justkui pseudoreligiooni, mille kohta on Erik Kuehnelt-Leddihn tabavalt märkinud, et see osutub progressiusu raames kergesti tõelise religiooni aseaineks. See kõik on oluline mõistmaks, miks ei suuda progressiusu fundamentalistid taluda mõtet, mõni teine religioon võiks demokraatia- ja liberalismireligiooni hegemoonilise positsiooni kahtluse alla seada.

big_05

Iseenesest on muidugi mõistetav, et selline olukord, kus üks maailma suurtest ja vägevatest riikidest keeldub lääne ideoloogilisele hegemooniale alistumast, püüab kommunistlikust katastroofist üle saada ja taastada oma enda kristlikku identiteeti (selle asemel, et võtta omaks talle väljastpoolt ettekirjutatut), on progressiusu fundamentalistidele talumatu. Võib vaid ette kujutada, kuidas neid häirivad nt sellised (meie meedia poolt üldjuhul maha vaikitud) avaldused, millega esines president Putin 2013. aastal toimunud Valdai klubi kohtumisel:

“Oleme jätnud nõukogude ideoloogia selja taha ja mingit pöördumist selle juurde ei tule. Fundamentaalse konservatismi pooldajad, kes idealiseerivad 1917. aasta eelset Venemaad, tunduvad olevat reaalsusest samavõrd kaugel kui need, kes pooldavad äärmuslikku, lääne stiilis liberalismi. … Kuid ilmselgelt on võimatu edasi liikuda ilma vaimse, kultuurilise ja rahvusliku enesemääramiseta.”

(Viimases lauses räägib Putin Venemaast, aga see on kohane iga riigi puhul. Huvitav, mis vastuse saaksime, kui me selle tõdemuse pinnalt formuleeriksime küsimuse Eesti enda teekonna kohta viimase 25 aasta jooksul?)

“Me näeme, kuidas paljud euro-atlantilised maad on hülgamas oma juuri, muu hulgas ka kristlikke väärtusi, mis kujutavad endast lääne tsivilisatsiooni alust. Nad eitavad moraalseid põhimõtteid ja traditsioonilisi identiteete: rahvuslikke, kultuurilisi, religioosseid ja isegi soolisi. Nad rakendavad poliitikaid, mis võrdsustavad suured perekonnad homoseksuaalide partnerlustega, usu Jumalasse usuga Saatanasse.

Liialdamine nn poliitilise korrektsusega on jõudnud sinnamaale, kus inimesed räägivad tõsimeeli niisuguste poliitiliste parteide registreerimisest, mis juhinduvad eesmärgist propageerida pedofiiliat. Paljudes Euroopa riikides pelgavad inimesed rääkida oma usulistest veendumustest või religioossest kuuluvusest. Kalendripühasid tühistatakse või need nimetatakse ümber millekski muuks; seejuures varjatakse nende tähendust, just nagu ka nende moraalset alust. Ja sellist ühiskonnakorralduslikku mudelit püütakse agressiivselt eksportida kõikjale üle maailma. Olen veendunud, et see avab otsetee allakäigu ja primitivismi poole, mis omakorda päädib sügava demograafilise ja moraalse kriisiga.”

Loomulikult võib väita, et kõik, mida lausub president Putin, on Saatanast ning et ainuüksi tema öeldu tsiteerimine, refereerimine või sellele osundamine muus kui hukkamõistvas võtmes annab tunnistust kas riigireeturlikest kalduvustest või agendiks olemisest. Aga niivõrd, kui mõtlemine kätkeb definitsiooni kohaselt loogilist arutlust, võib eelnimetatud suhtumist mõtlemiseks nimetada vaid tinglikult. Kui miski on tõene, siis ei väära seda ka asjaolu, et lausujaks on keegi, kes meile ei meeldi või keda me ei austa – selle elementaarse tõsiasja eitamine tähistab sisuliselt mõtlemisest loobumist.

Igal juhul on oluline küsida, kas lääneriigid tegelikult on valmis tunnustama Venemaa õigust käia enese valitud rada? Kas nad on nõus leppima, et Venemaa ei ole kohustatud võtma omaks sellist pseudodemokraatlikku ja liberalistlikule vabadusekäsitlusele toetuvat ühiskonnakorralduse mudelit, mis iseloomustab USA-d ja praeguse aja Euroopa riike? Või lähtutakse eeldusest, et Venemaa peab läänelike väärtuste omaksvõtmise ülla loosungi all käsukorras asendama ateistlik-kommunistlikud dogmad ateistlik-liberalistlike dogmadega, mida surutakse peale revolutsionääridele omase fanatismi, kuid erineva metoodikaga? Kui nii, siis kas tõesti usutakse, et Venemaa on kunagi valmis sellist teed minema ja sellega kaasneva alanduse alla neelama? Need on väga olulised küsimused, mida tuleks küsida vähemalt sellise tõsidusega, nagu see, millega nõutakse Venemaalt (igati õigustatult), et too respekteeriks teiste riikide õigust valida oma teed.

Kirill 1

Patriarh Kirill on sõnastanud need samad mõtted oma essees pealkirjaga “Vene Kirik ning inimõiguste ja vabaduste probleemi kristlik mõõde”, mis on ka eesti keeles avaldatud 2012. aastal välja antud kogumikus “Vabadus ja vastutus harmoonia otsinguil”:

“Meeldib see kellelegi või mitte, kuid Venemaa kuulub Euroopasse kultuuriliselt, geograafiliselt, ajalooliselt, poliitiliselt, psühholoogiliselt, aga me ei pea sellele vaatamata praeguse integratsiooniprotsessi käigus tingimusteta vastu võtma liberaalseid käitumisstereotüüpe ega moraalseid väärtusi, mis on kujundatud meie otsese osavõtuta. Venemaa ei pea oma tuhandeaastase vaimse, kultuurilise, teoloogilise, intellektuaalse traditsiooniga kriitilise analüüsita üle võtma ideid, mis on tekkinud Lääne-Euroopa kultuuri kontekstis, kuid ei pea neid ka nö käigu pealt tagasi lükkama üksnes seetõttu, et need on võõramaist päritolu.”

Nagu selle lõigu viimasest lausest nähtub, on siin väljendatud valmisolekut dialoogiks, aga üksnes tingimusel, et tegu on tõepoolest dialoogi ehk suhtega, kus mõlemad pooled on valmis teineteist kuulama ning teise positsioonidega ka arvestama, omamata (meie sallivusekuulutajatele omast) üleolevat ootust, nagu tuleks tema positsioonid tingimata ainuõigeks kuulutada. Sama mõtet on veelgi selgemini väljendatud essees pealkirjaga “Inimkonna mitmepalgelisus ja maailma integreerumine”, mida tsiteerin selle sõnumi olulisust silmas pidades pikalt:

“Mitte kunagi, isegi mitte kõige pingelisematel aastatel, ei idas ega läänes ole surnud mõte Euroopa ühtsuse taastamisest usulises, kultuurilises ja isegi poliitilises plaanis. Ühtse Euroopa, kõikehõlmava rahvusvahelise liidu ja isegi ühise riigi idee Euroopa alal on kestnud juba tuhat aastat.

Tuleb aga mõista, et Euroopa idapoolsed maad ei taha pimesi järgida reegleid, mis on kunagi kellegi poolt nende osavõtuta ja nende elanike maailmavaadet arvesse võtmata välja töötatud. Nad ei soovi järgida nimetatud reegleid vaid seepärast, et need praegusel hetkel materiaalselt heal järjel olevates lääneriikides käibivad.

Idakristlik tsivilisatsioon nagu iga teinegi on loonud oma algupärase eluviisi. Selle filosoofia ja vorm tekkisid paljude õigeusklike sugupõlvede jõupingutuste tulemusena, kes püüdsid rajada isiklikku ja ühiskondlikku elu oma kultuurilis-religioossest traditsioonist lähtuvale alusele.

Olen sügavalt veendunud, et nüüdisaegne sotsiaalne ülesehitus peab andma inimestele võimaluse elada ja tegutseda vastavalt nende usu normidele. Seepärast ei tohi piirata Kirikut ega teisi religioone, lastes meil osaleda üksnes niisuguste küsimuste aruteludes, mis puudutavad meie õiguslikku staatust, religioonidevahelisi suhteid jne.

Religioossetel liidritel on, mida poliitikuile öelda. Me oleme aga valmis ka neid kuulama – kuulama, et mõista, kuidas paremini teenida inimesi, neid lepitada ja ühendada. Loodan, et meie dialoog Euroopat juhtivate struktuuridega muutub pidevaks ja süstemaatiliseks, avatuks ja tõsiseks, teenides meie kontinendil elavate inimeste heaolu.”

Selle positsiooni väga selge ja konkreetse kokkuvõtte võib leida patriarh Kirilli seisukohaväljendustest läbivalt, kuid kui tuua vaid üks näide, siis võiks selleks olla 2012. aasta 2. septembril Smolenskis peetud kõnes lausutu: “Venemaa eesmärk on mitte näiline, vaid tõeline iseseisvus, mille mõõdupuuks on võime kaitsta oma seisukohti maailmaareenil sõltumata sellest, kas need lähevad vastuollu võimsate riikide tahtega või mitte – kuigi tänapäeva maailmas on palju neid, kellele Venemaa iseseisev kurss on talumatu, ei saa rahu saavutamise hinnaks olla Venemaa ümberkujundamine välisjõudude poolt.” Kas selline seisukoht on kuidagi ebamõistlik või on selles tõeliselt iseseisva riigi mõtlemisele midagi kohatut?

Oluline on meeles pidada, et igasugune teineteisemõistmine ja heanaaberlikkus on mõeldamatu ilma teadliku püüdluseta mõista neid, kes mõtlevad meist erinevalt ning kelle arusaamine elust ühiskonnas ei ühti meie kultuuriruumis dominantseks tõstetud sekularistlike, relativistlike ja liberalistlike ideedega. Kõiges, mis puudutab Venemaad, on eesti võimu- ja meediaringkondades aga pea võimatu sellist püüdlust täheldada – see puudub täielikult. Paradoksaalselt räägitakse pluralismist seda rohkem ja seda valjemini, mida vähem tahetakse ennast allutada selle nõudmistele.

Loomulikult ei pea me kõiges Venemaaga nõustuma ja seal, kus näeme siiralt tõsiseid probleeme ja valesid, peame neile ka vastu astuma – ühemõtteliselt ja selgelt. Ent samas ei tohi unustada, et ilma püüdluseta kuulata, mõista ja arvestada jääb meist endist järele just niisugune tühipaljalt dogmaatiline, vaenulik ja samas piinlikult arglik ärplemine, mille ilminguks on ka Vene Õigeusu Kiriku rahvusringhäälingu eetris terroriorganisatsiooniks tembeldamine. Kes sellest kokkuvõttes võidab? Kui üldse keegi, siis kindlasti mitte Eesti riik ega rahvas.

Lõpetuseks veel üks isiklik remark: ilmselgelt oleks mulle kasulikum üldse mitte sel teemal sõna võtta ega midagi sellest kirjutada – tean väga hästi, et nii mõnedki inimesed ja huvigrupid ootavad õhinaga võimalust kõike siin kirjutatut alatult minu vastu kasutada ning serveerida seda justkui kinnitusena minu ja SAPTK-i suhtes levitatud laimule, nagu oleks meil vene võimuringkondadega mingid varjatud suhted. Teised jällegi peavad mind niisuguste seisukohtade väljendamise pärast nn kasulikuks idioodiks.

Aga paraku olen jõudnud äratundmiseni, et olukorras, kus nn poliitiline korrektsus on võimust võtmas ning lämmatamas kodanike vaba mõtlemist ja eneseväljendust, on kõigi eneseväärikuse ja südametunnistusega inimeste esmaseks kohustuseks mitte loobuda tõe väljaütlemisest ja hoiduda enesetsensuuri sisseseadmisest. Siin ei ole küsimus enam üldse Venemaas ega välispoliitikas – olgugi, et aina kasvava vaenuõhkkonna tingimustes on selgete ohumärkide kuhjumine ka eraldiseisvana äärmiselt muret-tekitav –, vaid milleski palju enamas. Küsimus on isiklikus ja ühiskondlikus vabaduses, millest me ei tohi loobuda, ka mitte hirmuõhkkonnas – ükskõik, kui tugevalt meid selleks ka ei survestata ja kui iganes jõuliselt meid ideoloogilisele stampmõtlemisele alluma painutada ei püüta.

Mis aga Venemaasse puutub, siis oskan kokkuvõtteks vaid nõustuda ühe minu erudeeritud venelasest tuttava poolt väljendatud arvamusega, et Venemaa (ja ühes sellega Euroopa) saatuse seisukohast on kõige kriitilisema tähtsusega, kas riik suudab ületada oma kommunistliku mineviku ja taastada kristliku identiteedi või mitte. See on küsimus, mida on võimatu ületähtsustada – ja vastus sellele küsimusele on paraku kõike muud kui ilmne.

Comments are closed.

%d bloggers like this: