Asi läheb järjest jaburamaks

Vaadates tänases Postimehes avaldatud Imbi Paju artiklit, mis kannab uhket pealkirja “Homofoobia ja vihaga loova Eesti vastu”, tekib jõuetuse tunne. Sama tunne tekib vaadates eilses EPL-s avaldatud Tanel Jan Palgi artiklit pealkirjaga “Euroopa vikerkaar tuhmub idas. Miks?”. Neid tekste lugedes saab selgeks, et kui autori ideoloogilised hoiakud on “õiged”, siis ei ole argumentatsiooni kvaliteedil ajalehes sõna saamise võimalusega pea mingit pistmist.

Nt saame Paju artiklist teada, et Eesti on väga sallimatu ühiskond ja kõik, kes ei ole homoseksuaalse käitumise suhtes soosival seisukohal, on loovuse vaenlased ja seetõttu ka eesti majanduse õõnestajad. Seda väidet esitades apelleerib ta koguni teduslikkusele.

Minule paneb ta muu hulgas suhu sõnad “homodel ei eksisteeri objektiivseid moraaliseadusi, mistõttu seavad nad kahtluse alla inimõiguste idee” — sõnad, mida ma pole kunagi öelnud ega ka mõelnud (olen rääkinud homoaktivismist (ja sellest, et selle filosoofiliseks aluseks, nagu nt Linnar Priimägi kinnitas, on moraalirelativism ehk inimese tahtest sõltumatute üldkehtivate moraaliseaduste eitamine), mitte teinud üldistusi kõigi nende kohta, keda Paju tähistab sõnadega “homod”).

Lõpetuseks saame teada, et kõik kes homoseksuaalset käitumist igakülgselt terveks ja moraalseks ei kiida ega lepi sellest lähtuvalt ühiskondlike institutsioonide ümberkirjutamisega, on mitte üksi loovuse vaenlased, vaid sõna otseses mõttes haiged.

Veelgi enam, nad on (nagu Paju selgitab, tuginedes Freudile ja apelleerides jällegi teaduslikkusele) suure tõenäosusega latentselt ehk varjatult homoseksuaalse orientatsiooniga, ent soovimatusest seda tunnistada väljendavad viha nende vastu, kes käituvad tõesti homoseksuaalselt. (Pange tähele, kui elegantselt on mittenõustumine väitega, et homoseksuaalne käitumine on moraalne, tembeldatud homovihaks.)

Tõepoolest, enam ei tea, mida öelda, sest on selge, et argumendil, rajanegu see kui tahes kindlatel faktidel ja raudsel loogikal, ei ole mingit kaalu.

Homoaktivistide hääl muutub Euroopa Liidu, Sorose jt valgustatud kosmopliitsete jõudude ülevoolaval rahalisel toel järjest valjemaks ja irratsionaalsemaks, samal ajal kui Kiriku esindajad jt, kes peaksid püüdma kaitsta inimloomusega kooskõlas olevat nägemust ühiskonnast, on oma seisukohtade väljendamisest praktiliselt loobunud. Nt piiskop Jourdan, kellele paavst pani 2006. aastal temaga kohtudes eriliselt südamale vajadust kaitsta perekonna institutsiooni (vt siit), ei ole minu mäletamist mööda kordagi sel teemal meedias sõna võtnud, hoides Opus Deile omaselt madalat profiili. Ei meenu, et Andres Põder, metropoliit Stefanos või teised usuühenduste juhid oleks oluliselt erinevalt käitunud.

Nii pannakse kehtima see, mida Palgi nimetab “tolerantsuseks ilma agadeta” — st nägemus sallivusest, mis tähendab kohustust nõustuda ilma oma südametunnistust kuulamata ja küsimusi esitamata.

Huvitav on ka see, et sulle võidakse ajalehes sõnad suhu panna — nagu paneb mulle osundatud artiklis Paju ja nagu tegi seda ka Linnar Priimägi –, aga võimalust sellele tähelepanu juhtida ja end alusetute süüdistuste eest kaitsta need ajalehed ei võimalda. Nt saatsin Postimehele vastulause Linnar Priimägi kriitikale, mis rajanes mulle alusetult geneetilise moraalikäsitluse omistamisel, ent toimetus ei pea vajalikuks isegi mitte vastata.

Selline see meie avalik arutelu on: ühel poolel on väike ja agressiivne vähemus koos miljonite ja miljonite kroonide ja meedia toetusega, mille abil ehitatakse üles järjest jõulisemat propagandamasinat, teisel pool seisavad aga need, kes on kartuse tõttu saada tembeldatud “homofoobiks”, “sallimatuks”, “radikaaliks”, “äärmuslaseks”, “fundamentalistiks”, “loovuse vaenlaseks”, “avatud ühiskonna vaenlaseks” ja milleks kõigeks veel oma seisukohtade väljendamisest loobunud. Sama häbiväärne, kui avalikus arutelus selliste jõumeetodite kasutamine, on ka nendele alistumine.

11 Responses to Asi läheb järjest jaburamaks

  1. Heido says:

    “Nt saatsin Postimehele vastulause Linnar Priimägi kriitikale, mis rajanes mulle alusetult geneetilise moraalikäsitluse omistamisel, ent toimetus ei pea vajalikuks isegi mitte vastata.”

    Kas seda vastulauset ei ole siiski võimalik kusagilt lugeda – nt võiks ju selle ka siinsamas blogis üles riputada?

  2. vooglaid says:

    Varsti saab seda kindlasti lugeda. Ent kust, see sõltub Avaliku Sõna Nõukogu seisukohast.

  3. reet says:

    Tere, ma ei saa sellest täisnime asjast küll hästi aru… aga üks väike, aga tegus usuühendus võitleb pereväärtuste nimel küll, nimelt Eesti EKB Koguduste Liit. Tõnu Lehtsaar on Issanda poolt valitud eestkõnelejaks, tema artikleid ikka avaldatakse. Baptistiliidu juhid küll vist jah eriti avalikult sõna ei võta, vähemalt pole silma jäänud. Kommentaari ei pea avaldama, juhul kui Teile sedasorti usulahk ei peaks meeldima.

    Tänan selle blogi eest, siin käies leian end alati kaasa noogutamas.

    • vooglaid says:

      Jah, Tõnu Lehtsaar on üldiselt väga argpükslikus kristlaskonnas üks väga suur ja tänuväärne erand, sest julgeb avalikult rääkida sama juttu kui eravestluses.

  4. Enn says:

    Varro, loen alati huviga sinu artiklei nii blogis kui “avalikus” meedias. See ei ole ilmselt kerge positsioon olla nii paljude ründavate artiklite märklauaks.

    Tahtsin lihtsalt öelda, et ma ei usu, et suur osa kristlaskonda on argpükslik. Üsna paljud võtavad võimalust ja oskust mööda sõna. Kui eelpool juba EEKB Liidust juttu oli, siis nt. ka president Meego Remmel on samal teemal kirjutanud.
    “Tavalisel” kristlasel jääb aga väitlemis- (ja demagoogia-) oskustest puudu, et vastata erinevate kraadidega isikute poolt hoolikalt väljatöötatud ideoloogilistele seisukohtadele. Seda enam, kui riik seisab selle ideoloogia taga.

    Soovin palju jõudu ja Jumalikku tarkust võitluseks…

    • vooglaid says:

      Kahjuks jään siin eriarvamusele. Ma ei eita üldse, et erandeid leidub – nt Tõnu Lehtsaar ja Meego Remmel -, aga vaadates avalikku ruumi on selge, et kristlased ei julge oma tõekspidamiste eest seista. Küsimus ei ole ainult selles, et ajalehed on ideoloogiliselt kallutatud. Muidugi on, aga nt piiskop saaks Postimehes igal juhul sõna, kui ta seda sooviks. Muidugi ei julge tavalised kristlased sõna võtta, kui isegi usuühenduste juhid vaikivad.

  5. Martin Tähela says:

    Rumalus on see, mis käivitab selle enesehävituse, ning ühiskonna liikmete enamuse vaikimine ja argus soodustab selle mürgi levikut. Ja need, kes julgevad vastu hakata, nende kahjutuks tegemine toimub kolmel viisil: sildistamise, pilastava toimingu ning vaikimisega. Sildistamiseks sobib sõna sallimatu, ta ei ole salliv. Kuid kuidas saab kurja vastu olla salliv? Selle sallivuse olemuseks on hoopis võltssallivus, et saaks teha omi kõlvatuid toiminguid.
    Teiseks viisiks on pilastamine-teha teatud isikust pilalugu, et oht kõrvaldada.
    Kolmas võimalus vaikimine, mitte rääkida olulistest asjadest, nagu poleks neid olemas.
    Aga tagajärg on selline: TEID ON KAALUTUD JA LEITUD KERGE OLEVAT…

  6. Avo-Rein says:

    Muide, Freudis kui teadlases peaksin vajalikus tõsiselt kahelda. Päris kindlasti ei ole ta teadlane. Tema mudel inimesest on muidugi huvitav, kuid sarnaseid ja samaväärseid mudeleid on pakkunud teisedki. Freudi mõju on olnud suurim kunstis ja kirjanduses, mitte aga teaduses.
    Jüri Allik kirjutab sellest üsna huvitavalt.

    • vooglaid says:

      Jah, muidugi on neil, kes midagi Freudist teavad, keeruline teda teadlaseks pidada. Kuid julgen arvata, et Paju viitas Freudile jusdt nimelt selleks, et lasta oma väitel paista teaduslikuna ja sellisena tõsiseltvõetavamana.

  7. Kert Kits says:

    Võtame asja niimoodi, et palju selline homopropaganda saavutab. Selle propaganda ohvrite arv on siiski ilmselt piiratud, kuna enamus ei ole nõus ja ei taha, see on väga pehmelt öeldud, nõustuda sellega või praktiseerida propageritavat. Milline on tulem kui piirväärtus on saavutuatud ja edasine invseteerimine sellesse ideoloogiasse on mõttetu. Kas rahunetakse maha? Või mis saab edasi? Kui siltide kleepimine seintele ja propaganda enam ei anna juurdekasvu. Selge on see, et perversete ideoloogiate paljusus , isegi kui nendega ei nõustuta, lõhub midagi ja häirib nagu vaikuse või muusika asemel müra kuulamine, hajutab tähelepanu.

  8. Põmm says:

    Tere! Pean tunnistama, et fännan siinse blogi kirjutisi. Tubli ja austusväärne töö, mille eest ka palvetame.

    Käesolevat postitust lugedes aga mõtlesin, et kas pelgalt taolisest argumenteerimisest piisab? Vähemalt kristlaste kaugemad eesmärgid on ikkagi inimeste parandamine – nende päästmine hukatuslikest pahedest, ning nende juhatamine Jumala juurde.

    Jätkuvalt peaksime võitlema homoseksuaalsuse vastu, kuid ometi – kas ja kuidas saaksime väljendada armastust, toetust ja mõistmist selles pahes inimestele, et nad võiksid sisemiselt muutuda? Kuidas jõuda selle inimeseni, kes on muidu enam-vähem tavaline nagu me kõik, ainult et homoseksuaalsete kalduvustega. Sellel inimesed võib olla ka samast soost partner, keda ta armastab, ning mitmeid homoseksuaalidest mõttekaaslasi. Mida me saame teha just selle inimese jaoks, kes neid uudiseid Internetist loeb?

    Arvan, et ainult vastuväitlemisest ei piisa. Peame neile pakkuma ka midagi muud. Alustada võiks ehk sellest, et õpime “tavahomosid” ja nende elusid paremini mõistma. See ehk aitaks ka paremini kummutada nendepoolseid võimalikke vääraid eelarvamusi, nagu me vihkaksime neid.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: