Rahvale (valede abil) nn psühholoogilise kaitse teostamine võtab tuure üles

Minu tähelepanu juhiti mõne päeva eest Kanal 2 eetris olnud saatele “Kuidas peatada Putinit?”.

Pean tunnistama, et tegu on väga kõneka materjaliga, millest nähtub, kuidas rahvale nn psühholoogilise kaitse teostamisel lisatakse gaasi ehk kuidas poliitilise eliidi, jõustruktuuride ja meedia koostöös rahva meelsust vormitakse – mh valede abil.

Loomulikult saab oma osa kätte ka SAPTK, mida julgeolekueksperdiks tituleeritud Eerik-Niiles Kross ühes saate autoritega püüab täiesti naeruväärsel moel näidata Kremli käsilase ja vene propaganda instrumendina.

Kaader saatest “Kuidas peatada Putinit?”, kus SAPTK-st luuakse teadlikult ja samas täiesti alusetult kuvandit kui Venemaa käsilasest.

Mille pärast, küsite? Aga eks ikka selle pärast, et me püüame kaitsta aastasadu meie kultuuri aluseks olnud üldinimlikke väärtusi ja tõekspidamisi, mida tõstab juhtumisi esile ka Venemaa poliitiline juhtkond ja Ortodoksi Kirik. Kas mingeid fakte ka välja tuuakse, mis õigustaks SAPTK seostamist vene võimuringkondadega? Loomulikult mitte – kellele neid fakte tarvis on!?

Oleme ei tea kui palju kordi kategooriliselt eitanud suhteid Venemaa võimuringkondadega, sh igasugust venemaist rahastust (vt nt siit, siit ja siit). Tähelepanuväärselt oleme seda teinud ka Kanal 2 saatele “Radar” antud intervjuus, nagu alltoodud videoklipist näha. (Täpselt sama selgitasin veidi põhjalikumalt Pealtnägijale antud intervjuus.) Vastupidiste süüdistuste ja kahtlustuste alusetus on leidnud kinnitust ka Pressinõukogu otsustega (vt siit ja siit). Ja ometi jätkub alusetute kahtlust külvamine, ikka ja jälle, tundub, et lõputult.

Sellisena on ilmselgelt tegu teadliku püüdlusega diskrediteerida ja häbimärgistada SAPTK-i ja keerutada meie suhtes üles alusetuid kahtlusi ja kõhklusi. Väite sisemine struktuur on seejuures täiesti naeruväärne, justkui oleks kodanike poolt perekonna ja abielu ning ühiskonna moraalsete alusväärtuste kaitseks organiseeritud kujul väljaastumine automaatselt märk töötamisest Venemaa võimuringkondade teenistuses või nende kasuks. Tegelikult ei ole selline väide mitte üksi naeruväärne, vaid annab tunnistust pahatahtlikkusest, lausrumalusest või mõlemast.

Ühtlasi aktualiseerub taas küsimus, kuidas selline asi on ühitatav Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi punktiga 1.4., mille kohaselt peab ajakirjandusorganisatsioon kandma hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon.

Samuti on raske mõista, kuidas niisugune massimanipulatsioon, mille raames esitatakse infot valikuliselt ja ühekülgselt ning luuakse täiesti meelevaldseid ja alusetud seoseid, erineb sellest, mida oleme juba harjunud kohtama CNN-i või RT vahendusel. Üks psühholoogiline kaitse kõik – rahva eneseteadvuse kujundamine mh valede abil, nagu Jaak Aaviksoo kunagi kaitseministrina Eesti kaitsedoktriini enesekindlalt õigustas (vt siit ja siit).

Eerik-Niiles Kross annab oma panuse õigustamaks avalikkusega manipuleerimist rahvale “psühholoogilise kaitse” pakkumise loosungi all.

Eriti jäi saatest kõlama Eerik-Niiles Krossi selgitus, mille ta andis saate lõpuosas vastuseks küsimusele, kuidas saaksime end turvaliselt tunda ja rahulikult magada:

“On üks läbiv narratiiv, mida Kremlist erinevate kanalite läbi sugereeritakse, ka Eestisse. Ja see on see, et me ei ole ise suutelised ennast valitsema, meie demokraatlikud institutsioonid on nõrgad, valitsus on korrumpeerunud, kedagi ei saa usaldada. Tegelikult murendatakse eneseusku, tekitatakse ebakindlust ja see on see, millele tuleb igal juhul vastu hakata – tuleb [rahva] eneseusku säilitada.“

Mõelgem nende sõnade järelmitele ehk sellele, kuidas peaks nendest lähtudes rahvale nn psühholoogilise kaitse teostamine reaalselt välja nägema.

• Kas valitsuse, jõustruktuuride ja meedia koostöös tuleks hakata vastu inimestele ja kodanikeühendustele, kes või mis heidavad valitsusele ning teistele institutsioonidele ette nõrkust, korrumpeeritust ja ebausaldusväärsust.
• Milles see “vastu hakkamine” peaks seisnema ning kes ja kuidas peaks seda teostama?
• Kas neid inimesi ja ühendusi peaks meedia vahendusel avalikult häbimärgistama, nagu siin saates tehakse SAPTK-ga?
• Või peaks neile jõustruktuuride abil survet avaldama?
• Ja millist rolli mängib kriitika põhjendatus ehk selle tõelevastavus – on sel üldse tähtsust?

Loomulikult tekib siin tõsine küsimus ka sellest, kuidas lepitada niisugust lähenemist sõnavabaduse ja poliitilise vabaduse ideaalidega ning kas siin ei ole meil tegu märkidega diktatuurilistest suundumustest Eesti ühiskonnas.

Igal juhul on väga kõnekas, kui poliitiline eliit hakkab jõuga oma kuvandit ehitama mitte selle läbi, et käituda auväärsel ja lugupidamist väärival moel, vaid sirutab käe pigem propaganda poole, et oma positiivset kuvandit manipulatsioonide ja valede abil kindlustada.

Jah, paraku omandab niisugune “psühholoogilise kaitse” projekt üha ebameeldivamaid ja hüsteerilisemaid varjundeid ning mõjub nendele inimestele, kelle hinges elab armastus tõe vastu, soovitule vastupidiselt – see mitte ei kasvata usku meie riigi poliitilisse juhtkonda, meediasse ja jõustruktuuridesse, vaid loob nende suhtes umbusku või koguni põlgust.