Mittenõustumine rahvusliku identiteedi määratlemisega valetamise teel on ideoloogiline rünnak?

Postimehes avaldatud pisikeses intervjuus – kui seda saab nii nimetada – väidab Jaak Aaviksoo, et inimesed, kes ei nõustunud tema seisukohaga, et rahvusriigil on õigus määratleda end valedega ja selle ka avalikult välja ütlesid, on pannud tema vastu toime “ideoloogilise ja sildistava rünnaku”. Selline antagonistlik hoiak, mis ei püüagi esitatud kriitikat mõista, vaid demoniseerib kritiseerijaid, peegeldab muidugi suurepäraselt Aaviksoo enda ilmavaadet, mida ta avameelselt Diplomaatia artiklis selgitas:

“Mina on alati hea, mittemina on parimal juhul neutraalne, aga üldjuhul ohtlik ja paljudel juhtudel halb, sest maailmas peab valitsema tasakaal – kui mina on hea, siis mittemina tasakaalustab seda head, et kokku tuleks null.”

Pikalt ei ole enam soovi seda teemat kommenteerida, sest kõik on juba öeldud. Võib vaid konstateerida, et elame ühiskonnas, kus valdav enamik inimesi ei näe selles probleemi, et valitsuse liikmed kuulutavad avalikult oma õigust rahvuslikes huvides (nii nagu nemad seda defineerivad) valetada. Ju siis inimesed ei mõista, et lisaks teistele valetamisele kätkeb see “õigus” paratamatult ka “õigust” valetada neile endile. Aga vahest on neil ka sellest ükstaspuha. Sest nagu eetikaprofessor Margit Sutrop kinnitas, peaksime hoopis filosofeerivat ministrit hindama, ta kaitse alla võtma, olgugi et tema filosoofia, mis õigustab rahvuslik-riiklikku enesemääratlemist valetamise teel, on äärmiselt eemaletõukav. Ja kui valetatakse hea asja nimel, siis mis selles lõppude-lõpuks halba on…

Samuti peab konsteteerima ajakirjanduse nõrkust ning pugejalikkust võimu ees. Seda pisikest “intervjuudki” vaadates tekib paratamatult küsimus, miks ei võinud ajakirjanik Aaviksoolt küsida antud konflikti keskset küsimust: “Jah, riigid küll valetavad, ent kas peate seda tõesti nende õiguseks?” (Sama küsimuse küsimisest hoidus ajakirjandus ka peaministrit ja prof Sutropit intervjueerides.) Selle asemel püüab ajakirjanik suunavate küsimustega probleemi hoopis väiksemaks mängida, osundades et ju ei mõelnud minister sõna “vale” kasutades üldse mitte “vale”, vaid “müüte” või “konstrueeritud arusaamu”… (Niisiis õppetund kõigile poliitikuile: kui mõtlete, et riikidel on õigus valedele, siis edaspidi rääkige õigusest “konstrueeritud arusaamadele”.)

Lõpetuseks olgu korratud, et Aaviksoo jutt tema vaate teaduslikkusest on jabur, sest empiiriliselt tuvastatavast asjaolust, et keegi valetab (deskriptiivne väide), ei tulene ühegi teadusliku tehte tulemusena, et valetajal on õigus valetada (normatiivne väide). Vastasel korral peaks asjaolust, et eneseteaduslikud subjektid varastavad, vägistavad ja mõrvavad tulenema ka teaduslik järeldus, et neil ongi õigus varastada, vägistada ja mõrvata. Väärikas oleks oma sõnade eest vastutust kanda, mitte pugeda mingi teaduslikkuse õigustuse taha.