Meedia kõverpeegel ehk mõned mõtted seonduvalt eilse “Vabariigi kodanike” saate kajastusega

September 2, 2015

Screen Shot 2015-09-02 at 10.01.30

Eile õhtul osalesin ETV saates “Vabariigi kodanikud”, kus arutati pagulaste vastuvõtmisega seonduvaid küsimusi. Teemaks ei olnud pagulasprobleem kui selline, vaid see, kas Eesti on valmis pagulasi vastu võtma ning kuidas peaks toimima, et asi võiks minna võimalikult valutult.

Muu hulgas selgitasin oma seisukohta, et kui tahame reaalselt kedagi aidata, siis ei tohiks püüda rakendada tuima järjekindlusega samu skeeme, mis on igal pool Euroopas toonud vaid probleeme ja läbikukkumisi. Peaksime olema suutelised analüüsima teiste vigu, õppima neist ning mõtlema iseseisvalt ja loovalt, kuidas saaks tegelikult kedagi inimlikult aidata ilma, et me heast tahtest kantuna kutsume ka oma ühiskonnas esile tõsised kultuurilised ja ühiskondlikud probleemid, mis ähvardavad päädida konflikti ja verevalamisega.

Ühe võimalusena käisin välja mõtte aidata neid, kes vajavad abi kõige enam ehk võtta peredesse vastu orbusid. Lapsed kasvaksid üles mitte kusagil anonüümse riikliku sotsiaalabi projekti raames, vaid perekonnas ehk loomulikus ja armastusele tuginevas keskkonnas, mis soosiks kahtlemata nende saamist meie kultuuriruumi osaks. Ütlesin ka seda, et põhimõtteliselt oleks minugi perekond valmis ühe orvu vastu võtma, et omalt poolt inimlikku abi osutada, ning et perekondi, kes oleks nõus talitama samal moel, on ilmselt sadu – eriti, kui riik seda nt teatud maksuvabastustega soosiks.

Omamoodi huvitav on aga vaadata, kuidas meedia sõnumit moonutab. Kui algselt kajastas ERR-i uudisteportaal minu seisukohta võrdlemisi neutraalselt, pannes üles uudise pealkirjaga “Vooglaid “Vabariigi kodanikes”: mina oleksin nõus võtma ühe pagulasest orvu oma perekonda”, siis veidi hiljem muudeti teadmata põhjusel uudise pealkirja moel, mis naeruvääristab ettepanekut, luues mulje, nagu ma oleksin nõrgamõistuslik ja arvaksin, et ühe orvu enese perekonda võtmine võiks kujutada endast pagulaskriisi lahendust.

Read the rest of this entry »

Advertisements

Kus on vastused olulistele pagulaspoliitikat puudutavatele küsimustele?

August 30, 2015

isis-end-of-christianity

Olen püüdnud leida vastuseid olulistele pagulaspoliitikat puudutavatele küsimustele, ent seni üpris edutult. Muu hulgas ei ole mul õnnestunud leida vastust ka alljärgnevatele küsimustele:

  1. Kust riigist kavatsetakse põgenikke vastu võtta?
  2. Millise religioosse taustaga põgenikke kavatsetakse vastu võtta?
  3. Millisest soost ja vanuses põgenikke kavatsetakse vastu võtta?
  4. Kes langetab otsuse selle kohta, milliseid inimesi vastu võtta ja milliste kriteeriumide alusel?
  5. Kuidas on tagatud, et siia saabuvad inimesed REAALSELT vastavad meie poole seatud tingimustele?
  6. On räägitud, et põgenike valimisel eelistatakse kristlasi, aga kas selline põgenike kohtlemine religioosse kuuluvuse alusel eristaval alusel on ka tegelikult teostatav, pidades silmas nn võrdse kohtlemise standardeid, mida püütakse fanaatilise järjekindlusega igas võimalikus ja võimatus olukorras rakendada?
  7. Kuhu konkreetselt kavatsetakse pagulased elama panna?

Read the rest of this entry »


Je ne suis pas Charlie!

January 11, 2015

je-ne-suis-pas-charlie

Viimastel päevadel on paljud postitanud postereid tekstiga “JE SUIS CHARLIE”, et väljendada solidaarsust või ehk isegi teatavat identsust Pariisis maha lastud karikaturistidega ja nende väljaandega Charlie Hebdo.

Kasutan siis minagi võimalust palju kiidetud sõnavabadust praktiseerida ning öelda selgelt ja ühemõtteliselt: “JE NE SUIS PAS CHARLIE”.

Ma ei leia, et vägivald oleks probleemide lahendamisel kohaseks meetmeks. Ja ilmselgelt teeb ajalooliselt Euroopale suureks ohuks ja kannatuste allikaks olnud Islami jõu kasv murelikuks.

Ent just samuti ei leia ma, et teiste inimeste tõekspidamiste ja uskumuste mõnitamine, naeruvääristamine ning pühaduse teotamine (just nagu nt pornograafia levitamine) oleks hüve, mida tuleks sõnavabaduse ülla loosungi all kaitsta. Ma ei arva, et teistele inimestele sihilikult haiget tegemises ja nende tunnetel tallamises oleks midagi õilsat. Charlie Hebdo eestvedajad ei ole oma tegevusega maailma rikastanud, vaid põhjustanud üksnes lõhestumist, valu ja kibestumist.

Read the rest of this entry »


Moslemid ja Euroopa. Mõistmise, sallivuse ja väärikuse dilemmad

October 17, 2010

Suursaadik Mart Helme on kirjutanud Õpetajate Lehes väga tõsistel teemadel, rääkides tsivilisatsioonilistest protsessidest Euroopas. Lõigus pealkirjaga “tühi kest ja hedonismikultus” kirjutab ta:

“Kahtlemata tunnistavad Euroopasse asunud moslemid siinset tehnilist üleolekut ning suuremat rikkust. Ent samal ajal vaatavad nad Euroopat ka kriitilise pilguga. Nad näevad, et vaimselt ja religioosselt on Euroopa tühi kest, kus spirituaalse vaakumi on täitnud dekadentlik hedonismikultus, tarbimismaania ja kollane meedia. Nad näevad ka, et Euroopa füüsiline kehand kõduneb, kuna demograafiliselt on Vana Maailm kohe-kohe jõudmas murdepunkti, kus järgnevat kollapsit saab vältida üksnes praegustes tingimustes äärmiselt ebatõenäoline rahvastikuplahvatus.

Moslemid ja nende religioossed juhid on teraselt kaardistanud ka põhjused, miks see nii on. Religiooni kadumine eurooplaste elust, seda asendav moraalne relativism, perekonna kriis, mida naiste emantsipatsiooni järjest uute teetähiste ja homoseksuaalsuse lauspropaganda veelgi enam suurendavad, teatud dogmadest kantud poliitkorrektsus ja defetistlik patsifism on märksõnad, mis tänapäeva Euroopat iseloomustavad ning mis absoluutselt erinevas märksõnade ja väärtushinnangute maailmas elavates moslemites vaid põlgust ja tülgastust tekitavad.

Patriarhaalseid väärtusi ja religioosseid pühadusi kõrgelt, kui mitte lausa üle kõige hindavad moslemid ei taha – või kardavad seda lausa paaniliselt –, et ka nende poegadest saaksid peaaegu sootud meesolendid, kes veel kuldses keskeas koolipinki nühivad, narkouimas pidu panevad ja kõige selle juures vanemate rahakoti peal vegeteerivad. Või et nende tütardest kasvavad euroopalikult vabameelse seksuaalse käitumisega tibid, kellele lastesaamine ei tähenda mitte rõõmu, suguvõsa kestmist ja oma nukleaarse kollektiivi tugevnemist, vaid ebameeldivat kohustust, mis segab nende materialistlikku, naudingutele pühendunud oleskelu.”

Kokkuvõtlikus lõigus lisab ta:

“Dogmatiseeritud väärtused, mida Euroopas lõpmatusena korrutatakse ja mida üldse läänemaise tsivilisatsiooni suurimateks saavutuseks peetakse, ehk demokraatia, inimõigused ja heaoluriik, on moslemitele täiesti teisejärgulised. Nende silmis on esikohal usk ja usu ning koraanlike traditsioonidega seotud väärikus. Siit ka moslemite silmitu raev seoses Muhamedi pilapiltide avaldamisega või muude nende meelest nende väärikust solvavatele aktidele reageerimisega.

Sealjuures võtavad moslemid ka kõiki ametlikke või mitteametlikke sallivusakte endi suhtes eelarvamusega, käsitledes neid – taas ilmselt õigustatult – kui eurooplaste hirmust põhjustatud järeleandmisi või kõrki armuandi islami vähemustele. Moslemeid solvab, et materialistlik Euroopa kujutab ette, nagu oleks raha ja sotsiaalsete hüvede pakkumisega võimalik neid keelitada olema nende silmis mandunud lääne tsivilisatsioonile lojaalsed. Ja kuna nad noore ja kasvava kogukonnana, keda lisaks toetab nende miljardiline tagala kogu islamimaailma näol, tunnevad, et neil on jõudu ennast selles vananevas ja alati varmalt silmakirjalikke kompromisse otsivas ühiskonnas üha jõulisemalt maksma panna, teevadki nad seda. Sestap saabki siit teha vaid ühe järelduse: et moslemeid tõepoolest Euroopasse integreerida, tuleb eurooplastel panna kõigepealt moslemid endast lugu pidama. Selleks tuleb Euroopal muuta aga üldist vasakliberaalset diskursust ja hakata ka ise endast lugu pidama. Ülesanne, mis vähemalt praegu näib kuuluvat võimatute missioonide valdkonda.”

Kui räägime erinevustest ja sellest, kuidas need rikastavad, siis kas oleme tegelikult nõus aktsepteerima moslemeid nende identiteedis või nõuame pigem, et nad integreerudes sellest suures osas loobuksid ja võtaksid omaks liberalistliku ilmavaate? See on küsimus, mida Euroopa relativistliku utoppia rajajad peaksid tõsiselt küsima.


Euroopa islamiseerumisest

October 5, 2010

Ajalugu kinnitab, et ükski kultuur, mille keskmes ei ole religioon, ei ole püsinud kuigi kaua. Kui juhtmõtteks on isikliku heaolu maksimeerimine, mitte pürgimine millegi enesest kõrgema poole, siis hääbub kultuur paratamatult. Meie ümber toimuv lubab arvata, et ka ateistide (sekularistide) unistus Jumalata (st kristlusele selja pööranud) Euroopast osutub ebareaalseks. Relativismi külvates saame mitte relativistliku ühiskonna, vaid avame kultuuri väravad sissetungiks kõigele jõulisele, mis on vabaduse ideaalidest kaugel. Paslik on meenutada G. K. Chestertoni ütlust, et “lõhkudes suuri seaduseid ei saa me vabadust; me ei saa isegi anarhiat. Saame lihtsalt väikesed seadused”.

Alltoodud videolõigule juhtis minu tähelepanu üks Londoni advokaat, kes lisas kommentaari, et ateistid olevat klipis esitatud väited juba “ümber lükanud” — nende arvutuste kohaselt muutub Euroopa islamistlikuks kontinendiks mitte 40, vaid 60 aastaga. Milline kergendus!

Read the rest of this entry »


Kui Islam hülgas mõistuse

August 25, 2010

LifeSiteNews.com on avaldanud väga huvitava ja informatiivse intervjuu raamatu The Closing of the Muslim Mind autori Robert R Reilly’ga. Arutlusest nähtub, et islam vaevleb juba enam kui tuhande aastase ajalooga konfliktis, mille ühel poolel on need, kes näevad mõistust esmase vahendina Jumala tunnetamiseks, teisel pool aga need, kes eitavad seda täielikult. Sellest, kumb leer osutub islamimaailmas prevaleerivaks, sõltub paljuski ka Euroopa tsivilisatsiooni tulevik. Toon siinkohal ära ühe olulise lõigu nimetatud intervjuust.

* * *

Brian Saint-Paul: Islam exploded out of Arabia as a kind of nomadic religion. In its earliest generations, it was less interested in philosophical issues than it was with general expansion and succession. But that changed. How?

Robert R. Reilly: The first four caliphs remained on the Arabian peninsula. At first, they kept their troops quarantined outside the cities they had conquered so that Muslims wouldn’t be contaminated by alien cultures and beliefs. After the founding of the Umayyad caliphate around 660, the center of the new empire moved to Damascus, and then later the Abbasids moved it to Baghdad. They couldn’t maintain the quarantine, and they encountered peoples for whom philosophy had been second nature, as it was infused in Christian apologetics at the time.

So in their conversations with Christians, they felt the need to develop philosophical tools to advance or defend the Muslim faith. They needed their own apologetics. The question then arose: Is it legitimate for us to use these tools, like logic and philosophy, and what is permitted for us to know through these means?

BSP: This transformation centered around a particular school of Islamic thought — the Mu’tazilites.

RRR: Yes. The Mu’tazilites asserted the primacy of reason, and that one’s first duty is to engage in reason and, through it, come to know God. They also thought it their duty to understand revelation in a way that comported with reason, so that if something in the Koran seemed inconsistent with reason, it should not be read literally. It should therefore be taken as metaphor or analogy.

The Mu’tazilites held that God Himself is Reason, and that man’s reason is a gift from Him so that he can come to know Him through the order of His creation. Abd al-Jabbar, one of the great theologians, made the statement, “It is obligatory for you to carry out what accords with reason.”

This was because the Mu’tazilites held that reason could come to know what is good and evil, just and unjust. This knowledge is available to all, not just to Muslims. Therefore, it is incumbent upon everyone to reason, come to know the good, and to behave according to it. Unless reason was capable of moral knowledge, how could God expect man to behave morally?

The Mu’tazilites were sponsored by the Caliph al-Ma’mun, who was the greatest supporter of Greek thought in Islamic history. He is said to have had a dream in which Aristotle appeared to him. He asked the philosopher, “What is the good?” and Aristotle answered, “It is what is rationally good.” And so al-Ma’mun embraced this rational school of theology — the Mu’tazilites — and also sponsored al-Kindi, the first Arab philosopher.

BSP: In its broad outline, this view of God is quite compatible with that of Christianity, isn’t it?

RRR: It sounds very familiar to us. And when reading Abd al-Jabbar, one is struck by how similar it is to Christian apologetics, or to what we might call Natural Theology. In fact, his arguments for the existence of God are very much the same as those we find in Christian Natural Theology. This should not surprise us, as they were influenced by the same Greek sources.

BSP: But this is entirely unlike what we would associate with modern Muslim theology. What happened?

RRR: Not all of this went over well with the more traditional Muslims. Out of this opposition arose another school of theology that came to be known as the Ash’arites, after its founder al-Ash’ari. They denied, point by point, everything the Mu’tazalites said. They claimed God isn’t reason but pure will and power. He can do anything He wants — He’s not restrained or constrained by anything, including His own word. There is no way one can know what is good or evil through reason, but only through revelation.

Al-Ghazali, the great Ash’arite theologian, said that “no obligations flow from reason, but from the Sharia.” So nothing you can know through your reason can guide you in your life as to what is good or just. There is no moral philosophy.

BSP: That has a heavy consequence when it comes to the objective morality of things.

RRR: The key here is that God does not forbid murder because it is bad; rather, it is bad because He forbids it. He could change His mind tomorrow and demand ritual murder, and no one could gainsay Him, because things are themselves neither good nor evil, but are only made so by God’s commands. Therefore, for salvation, you have to know His commands, and you cannot come to that knowledge through reason.

In interpreting God’s laws, there is a principle in Islamic jurisprudence which states, “Reason is not a legislator.” In other words, the only laws that apply to you are the ones God gave you. Reason has no authority or status in creating laws, or even in interpreting them.

The political consequences of such a view are easy to see: If reason is not a legislator, then why have legislatures at all? They have no standing, because reason has no standing.

BSP: Without reason, then, you cannot have representative democracy.

RRR: Right, you would simply see democracy as a cover for the rule of the stronger. It would simply be another exercise of the imposition of power through force — in this case, the force of the majority.

So the Ash’arite school rejects the primacy of reason in favor of the primacy of pure will and power, and this is why constitutional democratic rule did not develop indigenously in the Islamic world.

BSP: That’s a tremendous shift, because in separating reason from God, one undercuts causality, and with it, the knowable universe.

RRR: Yes, that’s one of the by-products of this loss of reason. God acts for no reasons. Therefore, what He does is unintelligible. One of the things He does is to create the universe, which itself then becomes unintelligible.

RRR: It’s hard to comprehend events in the natural world if they’re not tied together in a narrative of cause and effect. They are just a series of miracles. As such, they become incomprehensible. This is the consistent emphasis of the Ash’arite school, that there is no inherent order in nature, only the second-to-second manifestation of God’s will.

God is not teleologically ordered. God is unknowable. What He has done in the Koran is not to reveal Himself, but to set out rules which He expects us to obey. But do not presume to think that you can know Allah or interrogate Him as to the reasons for which He acts, because you can’t.

Loe edasi portaalist LifeSiteNews.com.