Viimastel päevadel on paljud postitanud postereid tekstiga “JE SUIS CHARLIE”, et väljendada solidaarsust või ehk isegi teatavat identsust Pariisis maha lastud karikaturistidega ja nende väljaandega Charlie Hebdo.
Kasutan siis minagi võimalust palju kiidetud sõnavabadust praktiseerida ning öelda selgelt ja ühemõtteliselt: “JE NE SUIS PAS CHARLIE”.
Ma ei leia, et vägivald oleks probleemide lahendamisel kohaseks meetmeks. Ja ilmselgelt teeb ajalooliselt Euroopale suureks ohuks ja kannatuste allikaks olnud Islami jõu kasv murelikuks.
Ent just samuti ei leia ma, et teiste inimeste tõekspidamiste ja uskumuste mõnitamine, naeruvääristamine ning pühaduse teotamine (just nagu nt pornograafia levitamine) oleks hüve, mida tuleks sõnavabaduse ülla loosungi all kaitsta. Ma ei arva, et teistele inimestele sihilikult haiget tegemises ja nende tunnetel tallamises oleks midagi õilsat. Charlie Hebdo eestvedajad ei ole oma tegevusega maailma rikastanud, vaid põhjustanud üksnes lõhestumist, valu ja kibestumist.
Piinlik stiilinäide Charlie Hebdo rüvedast käekirjast, milles keskseks jooneks on mõnitada teiste inimeste kõige sügavamaid tõekspidamisi ja torgata neile kõige valusamasse kohta.
Kahtlemata on traagiline, et ajakirja toimetaja ja töötajad maha lasti ning nende lähedastele tuleb kaasa tunda. Loomulikult on kahetsusväärne, et need, kes tule avasid, nägid vägivallas lahendust.
Kuid samas ei tohi unustada, et Charlie Hebdo tegelased ei olnud süütud kangelased – tegu oli inimestega, kes pühendasid oma elu teiste inimeste mõnitamisele ja alandamisele, kasutades väga paljude haavamiseks mitte tulirelva, vaid pliiatsit. Kõnekas on asjaolu, et algusaegadel oli ajakirja loosungiks “õel ja vastik”…
Postimehe ajakirjanikud Charlie Hebdole solidaarsust avaldamas. Foto: Postimees
Ilmselt oleks aeg uuesti meelde tuletada, et igasugune vabadus peab käima käsikäes kaasneva vastutuse tunnetamisega. Nagu on öelnud paavst Johannes Paulus II:
“Kui vabadus enam ei tunnista ega austa oma olemuslikku sidet tõega, eitab ja hävitab ta iseennast ning muutub teiste hävitamise teguriks. […] Selline vabadusekäsitlus viib ühiskonnas tõsiste väärastumisteni. Kui eneseteostust mõistetakse täieliku autonoomia saavutamisena, siis jõuavad inimesed vältimatult selleni, et eitatakse teist – kui vaenlast, kelle eest tuleb end kaitsta. Nii muutub ühiskond kõrvuti elavate, kuid ilma igasuguste omavaheliste sidemeteta indiviidide massiks. Igaüks tahab kuulutada end teistest sõltumatuks ja maksma panna omaenda huvisid. Sarnaste huvidega inimestel tuleb jõuda mingile kompromissile, kui soovitakse ühiskonda, kus igale indiviidile on tagatud võimalikult suur vabadus. Sel viisil kaovad igasugused ühised väärtused ja kõiki siduv absoluutne tõde ning ühiskondlik elu libiseb absoluutse relativismi vajuvale liivale. Siis on kõik kaubeldav ja kõik müüdav…”
Selle äärmiselt olulise sõnumi lahtimõtestamisele ja rõhutamisele pühendasime mõne aasta eest terve TriaLogose festivalisessiooni. Ja tundub, et mida aeg edasi, seda tungivamalt olulisem see sõnum meie ühiskonna tuleviku seisukohast on, sest vabadusest on tõepoolest saanud iseenese hävitamise tegur.
Veritas lux mea! 
Kas Postimees küsis oma töötajate pildi eest raha ka või lubasid nad seda tasuta kasutada?
Ei ole mina Postimehele pildi eest midagi maksunud, just nagu ei ole Postimees mulle maksnud minu sissekande kasutamise eest.
http://www.postimees.ee/3052653/vooglaid-charlie-hebdo-tegelased-ei-olnud-suutud-kangelased
Iseenesest on aga lõbus vaadata, kuidas Postimees lehvitab ühe käega silti “Je suis Charlie”, väites end kaitsvat sõnavabadust, teise käega aga kustutab kommentaare, mis ei ühti toimetuse ideoloogiliste eelistustega. Iroonililne, kas pole?
Silmakirjalikkust on selle teemaga seonduvalt nii palju, et hoia ja keela. Religioosseid tõekspidamisi, sümboleid ja pühadust kui sellist võib väidetavalt vabalt mõnitada – see olevat sõnavabaduse sügav tähendus. Aga kuidas on nö ilmalike pühaduste mõnitmise ja teotamisega? Vastuseks piisab pilguheidust karistusseadustikule:
§ 245. Eesti Vabariigi ametliku sümboli teotamine
(1) Eesti lipu, riigivapi või muu ametliku sümboli maharebimise, purustamise, rüvetamise või muul viisil teotamise, samuti riigihümni teotamise eest – karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Selliste tegude legaliseerimise eest me Postimehe toimetust võitlemas ei näe. Ja ma olen üpris veendunud, et midagi sarnast on kehtestatud ka prantsuse karistusseadustikus. Siit omakorda nähtub, et riik ja ajakirjandus mõistab küll vajadust kaitsta seda, mis on püha – lihtsalt sekulaar-fundamentalistid soovivad, et seda kaitset pakutaks valikuliselt ja loomulikult nende endi hoiakute kasuks.
Ja just praegu valmistatakse justiitsministeeriumis ette karistusseadustiku muudatusi, mille osana sätestataks ka selline koosseis:
§ 1511. Rahvusvahelise kuriteo õigustamine
(1) Vaenu õhutaval viisil rahvusvahelise või Eesti kohtu lõpliku otsusega tuvastatud agressiooni, genotsiidikuriteo, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo avaliku õigustamise, eitamise või äärmusliku labastamise eest, – karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Jällegi jääb mulje, et siin enam sõnavabaduse üllas loosung ei taha hästi lehvida…
Huvitv, et selliste sündmuste puhul me ei näe meie arvamusliidreid ja ajalehetoimetusi ühispildil siltidega “I am a Nigerian” or “I am a Christian”:
http://www.theguardian.com/world/2015/jan/09/boko-haram-deadliest-massacre-baga-nigeria
Samuti ei näe me ajalehetoimetusi ühispildil kandmas silte “Ma olen sündimata laps” seistes silmitsi teadmisega, et meie riigis tapetakse valitsuse rahalisel toel igal aastal rohkem kui 5000 pisikest last. Vastupidi, see asjaolu vaikitakse kiivalt maha. Silmakirjalikkus on sinu nimi, eesti meedia!
Kõige eelöeldu juures olen ma täiesti veendunud, et massilise moslemite immigratsiooni lubamine Euroopasse on olnud ränk viga või siis sihilik samm Euroopa kultuuri lagundamiseks, mille tagajärjel peame veel kibedaid pisaraid valama. Kardan, et Pariisis toimunu on alles algus ja et neid metsikusi, mida näeme praegu nt Iraagis ja Süürias, saame peagi näha ka vana maailma südames. Ma ei häbene sugugi oma seisukohta, et meil tuleks õppida Euroopa riikide vigadest ning Eestis sellist massiimmigratsiooni mitte mingil juhul lubada. Sest midagi head sellest päris kindlasti loota ei ole – selline erinevus ei rikasta ühiskonda mitte kuidagi.