Tõeline põlgus

November 19, 2009

Täna pakkus Eesti Rahvusringhääling (Vikerraadio näol) võimaluse kristluse ja kristlaste vastu põlgust välja elada Sven Kivisildnikule. Raske on mõista, miks peab avalik-õigusliku raadio eetriaega selliseks labaseks ja paljusid solvavaks mõtte(tuse)väljenduseks eraldama. Kivisildniku juttu ma pikemalt kommenteerima ei hakka — tekst räägib enda eest ise. Põlgus, mida ta väljendab, on aga ehe ja sügav ning peegeldab tõenäoliselt üsna levinud suhtumist. Kõige profaneerimine ja naljaks (kui seda üldse nii võib nimetada) pööramine — tabude kadumine — on selge ja kurb kultuuri allakäigu märk. Inimene, kellele ei ole miski püha, ongi barbar (sel teemal vaata EKI häälekandjast Thaddeus J Kozinski suurepärast artiklit “Uus Benedictus uuel pimedal ajastul”).

Kivisildniku teksti saab kuulata Vikerraadio lehelt.

Advertisements

Kirikute põletamisest (mängult) ja Jumala mõnitamisest (naljaga pooleks)

November 17, 2009

Siin on tekst, mille kirjutasin juba mitme nädala eest, ent mille avaldamisest keeldusid nii Postimees kui Eesti Päevaleht. Kumbki oma otsust sõnagagi ei põhjendanud. Täna avaldas teksti Delfi. Parem kui mitte midagi. Loodetavasti.

Mõne nädala eest tõid Asko Künnap ja Andrus Kivirähk välja tänaseks juba tuhandeid müüdud ja nii müügirekordeid purustanud lauamängu, milles on üheks punktide kogumise võimaluseks kirikute põletamine ja kloostrite rüüstamine. Kui mõned kristlased väljendasid kristluse-viha ka luuletustesse valanud Künnapile mänguga seoses pahameelt, vastas viimane põlglikult, et „tegelikult ei ole mul mitte midagi sakraalsete arhitektuurimälestiste vastu, sest neid saab lõppeks kasutada kontserdisaalide, muuseumide või kõrtsidena.“

Kristluseviha – ainuke sallitud vihkamise vorm?

Ei ole raske arvata, mis juhtuks, kui keegi levitaks lauamängu, milles saaks punkte nt homoklubide rüüstamise või sünagoogide põletamise eest. Suure tõenäosusega langeksid mängu autorid avalikkuse põlu alla ning avalik võim käsiks üllitise müügilt kõrvaldada. Ei ole sugugi välistatud, et prokuratuur algataks mängu autorite ja levitajate suhtes karistusseadustiku §-le 151 (vaenu õhutamine) toetudes krimininaalmenetluse. Erinevalt homo- ja juudivihast näib kristluse-viha olevat aga igati sallitud ja sellega nõustumine või leppimine isegi nn avatud mõtlemisega kultuursete inimeste ringi kuulumise tingimus. Seda järeldust kinnitab tõsiasi, et käesolevat teksti ei nõustunud avaldama ei ajaleht Postimees ega Eesti Päevaleht.

Read the rest of this entry »


Inimelu ja -väärikust austavas ühiskonnas ei tohiks kunagi eutanaasiat seadustada

November 11, 2009

Mõne päeva eest palus üks Postimehe ajakirjanik minult eutanaasiaküsimuses kommentaari. Siin on tekst, mille kiiruga vastuseks koostasin. Loodan seda teemat edaspidi sügavamalt käsitleda, ent enne pean leidma aega, et end temaatiliste materjalidega paremini kurssi viia. Tundub, et sellega tuleb kiirustada, sest eutanaasia seadustamine muutub ühiskonna individualiseerumise ja sellega kaasneva põlvkondade vahelise solidaarsuse hääbumise, rahvastiku vananemise ja haigete eest hoolitsemiseks üha vähem raha jätva majanduskriisi tingimustes aina aktuaalsemaks.

Viimastel päevadel on ajaleht Postimees tõstatanud küsimuse eutanaasia seadustamisest Eestis ning teemal on oma seisukohti väljendanud mitmed meditsiinialal tegutsevad inimesed. On küsitud, kas eutanaasia tuleks Eestis seadustada ja kas Eesti ühiskond on üleüldse valmis sel teemal arutlema. Järgnevalt toon välja argumendid selgitamaks, miks eutanaasia seadustamine ei ole hea mõte.

Mida eutanaasia all silmas pidada?

Kõigepealt tuleb teha üks sissejuhatav märkus. Olenemata sellest, millist eriarvamusi kätkevat küsimust arutama hakatakse, oleks esmalt vajalik mõisted täpselt ära määratleda. Vastasel korral ei ole põhjust loota, et arutelu osapooled suudavad üleüldse teineteise seisukohti mõista või et see, mida nimetatakse aruteluks, võiks mõttekaks osutuda.

Selle tõsiasja illustreerimiseks võib heita pilgu kasvõi kahele PM-s avaldatud artiklile: lugedes pealkirju „Mardna pooldab inimese õigust taotleda eutanaasiat“ ja „Arst: eutanaasia seadustamine ei saa kõne allagi tulla“ võib jääda mulje, et dr Mardna ja dr Oro, kellele viitab sõna „arst“ teises pealkirjas, on eutanaasia seadustamise küsimuses risti vastupidisel arvamusel. Ometi ei ole see nii, kuna neis kahes pealkirjas on eutnaasia all peetud silmas sootuks erinevaid nähtuseid: kui dr Mardna räägib peaasjalikult inimese õigusest keelduda lootusetus tervislikus seisundis kunstlikust elushoidmisest, siis dr Oro peab silmas inimese õigust nõuda, et keegi teine inimene (konkreetsel juhul arst) abistaks teda tema elu lõpetamisel.

Ülalosundatud mõistelised tähenduserinevused on kriitilise tähtsusega. Kunstlikult elu pikendamisest loobumisel ei ole eutanaasiaga kuigi palju pistmist. Inimene, kes keeldub teistkordsest südamesiirdamise operatsioonist või kolmandast kemoteraapiakuurist, ei soorita enesetappu, vaid pigem lepib oma surma paratamatusega. Samuti arst, kes hoidub paranemislootuseta patsiendi palvel ravi rakendamisest või lõpetab selle, mitte ei tapa patsienti, vaid pigem nõustub tema sooviga mitte oma elu kunstlikult pikendada.

Eutanaasia sõna korrektses tähenduses seisneb aga mitte inimesel surra laskmises, vaid tema elu tahtlikus lõpetamises. Nii ei pooldatata eutanaasia seadustamise vastu seistes inimese elu kunstlikku pikendamist vastu tema tahtmist, vaid pigem ollakse vastu aktiivsete või passiivsete meetmete rakendamisele, mis juhinduvad eesmärgist lõpetada inimese elu enne selle loomuliku lõpu saabumist. Järgnevalt toodud argumendid lähtuvad kõik viimatitoodud eutanaasia määratlusest, kuigi ka sellisel on omakorda sisemised alajaotused.

Read the rest of this entry »


Sekularism laiendab haaret: Euroopa Inimõiguste Kohus keelas koolides krutsifiksid

November 4, 2009

krutsifiksEuroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi Kohus) otsustas eile asjas Lautsi v. Itaalia, et Euroopa Nõukogu liikmesriikide avalike koolide klassiruumides ei ole lubatud seinale riputada krutsifikse — vastupidine käitumine rikub Kohtu hinnangul vanemate ja õpilaste õigust haridusele (Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) 1. lisaprotokolli art. 1) ja õigust mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele (EIÕK art. 9). Kuigi kohtuotsus on esialgu olemas vaid prantsuse keeles, saab selle inglise keelset kokkuvõtet lugeda Kohtu kodulehelt.

Kuigi Itaalia valitsus, kes Kohtu poolt antud asjas inimõiguste rikkumises süüdi mõisteti, on lubanud otsuse edasi kaevata, võib juba täna öelda, et tegemist on ajaloolise kaasusega. Tähelepanu väärivad õige mitmed punktid.

(1) Antud otsus on juba aastakümnete pikkuse ajalooga anti-kristliku ühiskondliku subversiooni strateegia elluviimise loogiline jätk. See väike, kuid võimukas klikk, mis on huvitatud Euroopa lahtiraiumisest tema kristlikest juurtest, teab väga hästi, et demokraatlikul viisil ei ole seda võimalik saavutada — põhjus on väga lihtne: inimestele on nende religioosne ja kultuuriline identiteet, just nagu ka esiisade higist ja verest läbiimbunud ohverduste hinnaga loodud ja põlvest-põlve edasi antud imeline kultuuripärand liialt omane ja kallis.

Seepärast on kõik suuremad lahtiütlemised ühiskonnakorralduses kristlikust traditsioonist ja õpetusest toimunud mitte parlamentaarse arutelu või rahvahääletuste tulemusel, vaid läbi ebademokraatlikult sisse seatud kohtute, kus mõned “spetsialistid” langetavad igasuguse sisulise vastutuseta otsuseid kogu ühiskonna saatust määravates küsimustes — küsimustes, mille osas otsuste langetamiseks puudub neil igasugune kompetents ja autoriteet.

Read the rest of this entry »