Siin on üks ma ei tea kui paljudest näidetest selle kohta, kuidas EPL-i ja ERR-i poolt enam-vähem täpselt kahe aasta eest laiali lennutatud laim SAPTK ja minu isiku suhtes elab oma elu.
Pressinõukogu on ammu tuvastanud (vt ka siit), et süüdistused ja kahtlustused, nagu oleks SAPTK-l mingid sidemed Venemaa võimuringkondadega, olid täiesti alusetud. Ometi on laim nagu džinn, mida naljalt pudelisse tagasi ei püüa.
Kunagi arutasin küsimust ka ühe asjatundliku advokaadiga, küsides, kas selliste kommentaaride pinnalt, nagu alltoodud pildil näha, ei saaks pöörduda kohtusse. Tema vastuse tuum oli järgmine:
“[P]ean teie kurvastuseks ütlema, et eeltõendamismenetlus raames ei ole võimalik enam anonüümseid netikommentaatoreid leida. Varasemalt oli kohtupraktika, kus eeltõendamismenetluse raames tuvastasid kostja ja siis esitasid tema vastu hagi. Nüüd on viimased aastad kohtud oma praktikat muutnud ning on asunud seisukohale, et eeltõendamismenetluse eesmärk ei ole kostjate leidmine. Ma tean, et selles osas on justiitsministeeriumis plaanis teha seadusemuudatus, kuid hetkel…”
Kui nüüd just tänaseks midagi oluliselt muutunud ei ole, siis tähendab eelöeldu sisuliselt seda, et praktiliselt ei olegi võimalik (niisuguste juhtumite korral) Eesti Vabariigis kohtulikult oma head nime kaitsta. Kommentaatorid võivad kirjutada sinu kohta kindlas kõneviisis laimu ja midagi teha polegi. Seega on põhiseaduse §-s 17 sätestatud printsiip “Kellegi au ega head nime ei tohi teotada” mitte lihtsalt tagamata, vaid tagamatu.
Kui küsisin advokaadilt arutelu lõpetuseks, et kui anonüümses kommentaaris väidetakse minu kohta asju, mis ei vasta tõele ja on laimavad, siis kuidas ma peaksin üldse oma õigusi kaitsma, sain vastuseks nõutu õlakehituse ja tõdemuse, et nii see tõesti olema ei peaks… Raske on nimetada sedasi toimivat riiki õigusriigiks.
Posted by vooglaid 
Veritas lux mea! 