De Civitate – uus ühiskonnateemaline portaal

PRESSITEADE: Avati ühiskonnateemaline portaal De Civitate (Ühiskonnast)

Tallinn, 25.02.2011

Eile, Eesti Vabariigi 93. sünnipäeval, avati ühiskonnateemaline portaal, mis kannab nime De Civitate (Ühiskonnast).

Portaal koondab erineva erialase taustaga kolumniste, kelle ühiseks taotluseks on ausatele tõetaotlustele tuginedes taastada ühise hüve kategooria kõigi ühiskonnaalaste arutelude tuumana.

Portaali käivitajad selgitavad, et eesmärgiks on otsida kristlikule ilmavaatele tuginedes vastuseid küsimusele sellest, kuidas korraldada ühiskondlikku elu viisil, mis lähtuks mitte üksnes soovist rahuldada inimloomuse madalamaid tunge, vaid ka selle õilsamat osa, mis paneb teda janunema tõe ja tähenduse järele.

Portaalis on põhirõhk ühiskondlike küsimuste analüüsimisel arvamuslugude formaadis, ent samuti vahendatakse uudiseid ja teateid ning lähikuudel avatakse ka materjalide andmebaas.

Lähemalt saab portaalist lugeda siit.

Portaali toimetusega saab kontakteeruda aadressil decivitate@hot.ee.

Eesti ja Elukultuuri Instituut rahvusvahelistes uudistes

LifeSiteNews.com on avaldanud märkimisväärse loo Eestist, mille peategelaseks on üks Elukultuuri Instituudi asutajatest, Maria Joanna Madise. Loo sissejuhatuses seisab:

“Like many of the Soviet satellite states that found independence after the collapse of Soviet communism, Estonia is suffering from a deeply “confused” social and moral state, with its shift from a “communist form of open materialism to the capitalist form of subtle materialism.” Estonia is a micro-experiment in Europe’s extreme secularization, and is reaping the demographic consequences, a young Estonian pro-life advocate and teacher told LifeSiteNews.com (LSN) in an extensive interview.”

Artikli täisteksti leiab siit.

Indrek Neivelt: mõtleks järele, kas praegu on ikka eurot vaja

Eesti Päevaleht toob lugejateni intervjuu Indrek Neiveltiga. Tundub, et kommentaarid oleks üleliigsed — piisab pilguheidust lausetele “olen kümme aastat olnud ilmselt kõige suurem euro fanaatik” ja “väga vabalt võib juhtuda, et kolme või viie aasta pärast läheb asi lõhki.” Veelgi enam:

Aga seda kõike ei räägi ainult mina. Vaatame laiemalt, seda räägivad paljud maailmas lugupeetud majandus-analüütikud, professorid. Nad ütlevad, et euroalas on palju küsimärke. Kui ei suudeta väga kiiresti reformida, ei püsi see koos. Seda on öelnud väga paljud lugupeetud ja sõltumatud inimesed, see ei ole mingi vaimuhaige jutt.

Kui juba prominentsed eurousku inimesed hakkavad oma seisukohtadest avalikult taganema, siis oleks ju ratsionaalne tõstatada ka valitsuse tasemel täpselt sama küsimus, mis kõlab Neivelti intervjuu pealkirjas. Ent muidugi seda ei juhtu, sest vastasel korral võiks ilmneda, et valitsus on aastaid käsitlenud suure rahvusliku eesmärgina seda, mis osutub üleüldse miraažiks.

* * *

•• Jüri Mõis ütles hiljutises intervjuus, et 95-protsendise tõenäosusega näeb tema ära euro käibelt kadumise. Selline pessimistlik vaade…

Aga miks pessimistlik? Äkki realistlik? Jüri on ju veel noor mees.

•• Mida te ise euroala tulevikust arvate? Eesti euroalasse astumisest?

Mul on sel teemal paha sõna võtta, sest olen kümme aastat olnud ilmselt kõige suurem euro fanaatik. Alguses levitasin ideed ühepoolsest kasutuselevõtust ja 2007. aastal olin üks väheseid, kes küsis: kuhu jääb euro poole pingutamine? Aga viimase aasta jooksul ütleb sabajuurikas, et midagi on valesti. Praegu on pilt selgem, kui oli kuu aega tagasi. Kuigi segadus on suur.

•• Mis siis euroalaga praegu lahti on?

Vaadake, mis toimub. Vahetult enne seda, kui tehti otsus Eesti euroalasse kutsumiseks, toimusid euroalas fundamentaalsed muudatused. Reede õhtul oli üks euro ja esmas-päeva hommikul oli hoopis teine.

Seal oli kaks väga põhimõttelist muudatust. Esimene oli see, et Euroopa Keskpangalt võeti ära väga suur osa iseseisvust. Keskpangale öeldi, et tuleb osta riigivõlakirjasid. Muidugi, kui lugeda praegu keskpanga ametlikke jutte või mida räägib keskpanga juht Jean-Claude Trichet, siis nemad ütlevad, et iseseisvust pole vähendatud. Aga tegelikult ikka sekkuti keskpanga tegevusse väga jõuliselt.

•• Nad ei saagi teistmoodi öelda.

Täpselt, nad ei saagi midagi teistmoodi öelda. Ja teiseks juhtus see, et kõikide Euroopa riikide eelarvekavad peaksid Brüsseli laualt läbi käima. Seega kaks põhimõttelist muudatust, mis tehti ühe nädalavahetusega. Kui mõelda, kui kaua räägiti Euroopa põhiseaduslepingust, kui mitu aastat sellega tööd tehti, aga nüüd järsku tehti suured muudatused lupsti ära.

Angela Merkel on öelnud, et Euroopa Liit ja euro on praegu oma ajaloo kõige suurema katsumuse ees. Kui üritame lugeda ridade vahelt, siis tavaliselt on ikka nii, et opositsioon räägib, et asi on hull, ja koalitsioon ütleb, et tegelikult asi nii hull ei ole. Kui aga nüüd koalitsiooni inimesed, kes peaksid olema positiivsemad, ütlevad, et tegu on ajaloo suurima kriisiga, siis…

•• … siis on asi ikka päris hull?

Vähemalt peaks see olema meile mõtlemiskoht. Igatahes peaksime tõsiselt mõtlema, kas praegu on ikka mõtet euroalaga ühineda. Väga vabalt võib juhtuda, et kolme või viie aasta pärast läheb asi lõhki.

•• Kuna otsus Eesti kohta tuli samal nädalal kui suured muudatused euroalas, millest teie räägite, siis mõistetavatel põhjustel Eesti uudis varjutas suurema asja…

Eesti euroalasse saamine ei mängi mingit rolli. See on nii väike asi.

Loe lähemalt Eesti Päevalehest.

Pornograafia ja ühiskonna dehumaniseerimine

Saksamaad raputab vägistamisskandaal lastelaagris:

39 poissi elas laagripäevil majas nimega De Zilvermeeuw (Hõbekajakas). Just selles majas saadeti korda seksuaalse alatooniga piinamisi. Uurijad olid jõudnud eilseks küsitleda 25 majas elanud poissi. Nende tunnistuste põhjal saab kokku panna esialgse pildi ja see on kohutav. Vanemad poisid ajasid öösiti nooremad voodist välja ja toppisid neile kokapudeleid, harjavarsi või näppe tagumikku. Spiegel Online’i teatel kasutasid piinajad oma tegevuse juures sõna “fisting”. Nii nimetatakse teatud seksuaalpraktikat.

Millega sellist õudust seletada? Kust võiks üleüldse tulla mõte seesuguseid asju teha?

Ajastul, mil suur osa lastest ja noorukitest veedab suure (kui mitte valdava) osa oma vabast ajast virtuaalmaailmas, mis on kõikvõimalikest perverssustest üleujutatud ja kus kõige räigemad visuaalsed materjalid on vaid mõne hiirenupuvajutuse kaugusel, ei tohiks küll olla midagi üllatavat asjatundjate hinnangus, et kirjeldatu näol ei ole tegu üksikjuhtumiga, vaid et “kaaslaste seksuaalset kuritarvitamist juhtub noortelaagrites sageli.”

On üksnes loomulik, et andudes virtuaalruumis meelierutavaile ja mõistust varjutavaile perverssustele soovivad lapsed neid ka kogemuslikult ellu rakendada. Kui virtuaalruumis on austus inimväärikuse vastu kadunud, miks peaks see siis reaalses maailmas säilima? Kui virtuaalruumis kasutatakse inimesi oma ihade rahuldamise objektina, miks ei võiks siis sama teha reaalses maailmas?

Vanemad, kes sel haigel ajastul oma lapsed üksi lastelaagrisse saadavad, näivad olevat kas valitsevate ohtude suhtes täiesti ignorantsed või sügavalt vastutustundetud. Sama võiks öelda vanemate kohta, kes annavad oma lastele piiramatu ligipääsu Internetiavarustele.

Muidugi on pornograafial ühiskonnale kohutavalt ulatuslik ja sügavalt negatiivne mõju (vt kinnitust nt siit ja siit) — see ei ole mingi saladus. Aga sõnavabadust ei tohi ju ometi piirata… Siin on järjekordne näide, kuidas inimõiguste retoorika (lähtudes ebarealistlikust nägemusest inimesest kui puhtalt ratsionaalsest ja autonoomsest olendist ning rõhutades mitte seda, mis on tõeliselt hea, vaid indiviidi suva valida ükskõik milline käitumine) aitab ühiskonda lagundada.

Pornograafia kui ühiskondliku vähkkasvaja kohta soovitan aga vaadata alltoodud väga valgustavat dokumentaalfilmi. Seda vaadates võiks küsida, et kui tegemist on sedavõrd kahjuliku nähtusega, mis hävitab paljude inimeste elu ja dehumaniseerib kogu ühiskonda, miks me siis lubame üksikutel kasumiahnetel inimestel ja korporatsioonidel seda muudkui levitada. Miks me isegi ei püstita küsimust, kas sellise materjali levitamist võib õigustada sõnavabadusega või mitte? Kui ütleme, et ärihuvidest lähtudes inimeste muutmine nende pahede orjadeks ja naiste portreteerimine seksuaalse iha objektidena on vabaduse ilming, siis kas ei ole meie arusaamisega vabadusest midagi põhjalikult valesti? Ja kui see on tõesti meie arusaam vabadusest, siis ei ole küll millegi üle imestada, et paljud ühiskonnad ei ole sugugi huvitatud ameeriklaste vabadusetoomisest. Iga terve ühiskond peaks sellisest “vabadusest” hoidma nii kaugele kui vähegi võimalik.

Homopreestrid geiklubides

Rorate Caeli vahendab, et Katoliku Kirikut Itaalias on raputamas uus skandaal. Itaalia peaministrile ja meediamagnaadile Silvi Perlusconile kuuluv ajakiri Panorama avaldas varjatud kaamera abil (vt pilte siit) läbiviidud uurimise järel põhjaliku artikli (pdf, itaalia keeles) sellest, kuidas kolm preestrit külastasid homoklubisid ja astusid seal juhuslikesse seksuaalvahekordadesse. Artiklis märgitakse, et nii mõnedki preestrid elavad üllatavat kaksikelu:

Päeval on nad tavalised preestrid, kes kannavad vaimulikukraed ja puha, ent öösiti heidetakse see ühes sutaaniga kõrvale ja võetakse täielikult integreerunud liikmeina sisse koht Itaalia pealinna geielus.

Viimasel ajal pedofiiliajuhtumite pärast tähelepanu all olnud Itaalia Piiskoppide Konverents ei ole seni asja kommenteerinud. Rooma piiskopkond tegi aga avalduse, milles palus homoseksuaalset eluviisi viljelevatel preestritel “kapist välja tulla” ja preestriametist lahkuda.

Olemuslikult sarnased probleemid (st homoseksuaalne käitumine preestriks (ja ka piiskopiks) pühitsetud isikute poolt) ei ole Kirikule sugugi uudsed, sest homoseksuaalset eluviisi praktiseerivate inimeste imbumine liberaalselt meelestatud seminaridesse (ja sealt edasi liberaalselt meelestatud piiskopkondadesse) võttis viimastel aastakümnetel väga suured mastaabid. Need probleemid ei ole Katoliku Kirikule vöörad ka Eestis, kuigi konkreetne preester, kellega seonduvalt seesugused probleemid ilmnesid, on juba mitme aasta eest pastoraalsest tegevusest taandatud.

Uudised koduõppe keelustamisest ja puudega inimeste kõrvaldamisest

Viitan siin kohal kahele uudisele, mis räägivad laia kultuurilise tähendusega suundumustest lääne ühiskonnas, ent mida massimeedia suure tõenäosusega ei kajasta.

Esiteks, Rootsi parlament võttis vastu seaduse, millega keelati karistuse ähvardusel laste harimine kodus selle asemel, et panna nad riiklikku kooli. Juba 1. augustil jõustuva seaduse kohaselt võib laste kodus õpetamine leida aset vaid “erakorralistel asjaoludel”, kusjuures seaduses on selgesõnaliselt öeldud, et vanemate filosoofilised või religioossed veendumused selliste asjaolude alla ei kuulu. Samas on kooliprogrammi lahutamatuks osaks nt seksuaalkasvatus, kus õpetatakse juba algkoolilapsi ennast seksuaalselt rahuldama, poisse omale miniatuurset kondoomi “peale panema” ja homoseksuaalset käitumist seksuaalsuse normaalseks väljenduseks pidama. Vanematel, kellele see on vastuvõetamatu, tuleb oma lastega riigist emigreeruda, kuigi nagu näitab perekond Johannsoni juhtum (vt järgmist linki), ei pruugi võimud ka sel juhtuda lasta.

Selline asjade käik on oodatud jätkuks Rootsi valitsuse poolt lapsi kodus õpetavate perede tagakiusamisele (vt lähemalt siit) ja kujutab endast näidet üleüldisest totalitaarsest trendist suurendada riigi õigusi laste kasvatamisel vanemate loomulike õiguste arvelt. Uue seaduse kohta vaata lähemalt siit.