Riigikogu liige: Heino Nurga tagandamine EELK õpetajaametist on seaduslik

Ajalehes Eesti Kirik on avaldatud juristist Riigikogu liikme Erik Salumäe artikkel pealkirjaga “Euroopa õigus austab kirikute kaadrivaliku põhimõtteid”. Salumäe  asub võrdse kohtlemise seaduse §-ile 10 toetudes seisukohale, et EELK otsus hiljuti Geikristlaste Kogu asutanud Heino Nurk vaimuliku ametist tagandada on igati õiguspärane. Artikli kokkuvõttes seisab:

“Geikristlaste Kogu põhikirjaline eesmärk – taotleda seksuaalvähemustele võrdseid võimalusi usulistes ühendustes – välistab olulistes küsimustes lähtumise EELK kirikukogu vastuvõetud seisukohtadest. Kuna konsistoorium peab ühemõtteliselt lähtuma kiriku kõrgeima organi poolt otsustatust, oli 5. oktoobri otsus Gei kristlaste Kogu juhatusse kuuluva Heino Nurga vaimulikust ametist tagandamise kohta igati õiguspärane ning täies kooskõlas mitte ainult kirikuõigusega, vaid ka Euroopa Liidu ja Eesti õigusaktidega.”

Saab olema huvitav näha, millisele õiguslikule alusele toetudes kavatseb Heino Nurk EELK otsuse vaidlustada.

Briljantselt selgemõistuslik tekst sündimata inimeste kaitseks

Delfis on sektsioonis “Rahva hääl” avaldatud pealkirja all “28 õõvastavat juhtumit iga päev” briljantselt selgemõistuslik tekst sündimata inimeste kaitseks. Selle autor Heido Trofimov näitab vankumatule loogikale tuginedes, et abort on ühitamatu nende tõekspidamistega, millele meie ühiskondlik kord on rajatud. Trofimov kirjutab artikli alguses:

”Eestis tapetakse iga päev umbes kakskümmend kaheksa last. Kuid sahtlisse surema jäetud lapsel läks võrreldes nende teistega tõesõna hästi, kuna ülejäänud kakskümmend kaheksa tapetakse abordi käigus veel palju karmimal moel. Need sagedased ja palju õõvastavamad lood ei jõua aga kunagi ajalehtede esikülgedele. Nende lugude ohvreid käsitletakse hoopis “jäätmetena.” Seda sellepärast, et küsimuse all olevad ohvrid on langenud ajaloo julmima ning kõige vähem õigustatud diskrimneerimise objektideks.”

Soovitan teksti mitte üksi läbi lugeda, vaid läbi töötada ja see endale põhjalikult selgeks teha. Sündimata inimeste õiguste eest on võimalik tõhusalt seista üksnes juhul, kui suudame oma seisukohti väljendada vankumatu kindlusega ning seeläbi nende tõesuses ka teisi veenda. Antud teksti autor on selles osas hea näide.

Nagu tavaks saanud, sõimatakse inimest, kelle argumente ei ole võimalik mõistuslikult ümber lükata, kommentaariumis hüsteerikuks, fanaatikuks, lauslolliks, ignorandiks, mõlaajajaks, vassijaks, sõgedaks jne. Palju õnne autorile — selline reaktsioon näitab, et tal on olnud midagi olulist öelda.

Van Rompuy: Euroopa Liit oli Kreeka kriisi tõttu lõpu äärel

Delfi vahendab Euroopa Liidu presidendi Herman van Rompuy sõnu Belgia telekanalile, et Kreeka kriisi tõttu oli eurotsoon kokkuvarisemise ja seetõttu Euroopa Liit oma lõpu äärel:

Euroopa Liidu president Herman Van Rompuy ütles intervjuus Belgia telekanalile, et kui Kreeka kriisi poleks suudetud lahendada ja eurotsoon oleks kokku varisenud, oleks see tähendanud Euroopa Liidu lõppu.

„Me olime finantssüsteemi ja seega kogu majandussüsteemi täieliku kokkuvarisemise äärel,” ütles Van Rompuy tagasi vaadates. Kreeka kriis domineeris alates jaanuarist Van Rompuy’ ametiaja esimest kuut kuud, vahendab De Telegraaf.

„See oli ellujäämise küsimus, sest eurotsooni lõpp oleks ka Euroopa Liidu lõpp olnud,” ütles belglasest president. Kreeka probleemist sai kogu eurotsooni ja lõpuks kogu maailma probleem. „Kriis on seljataga, kuid probleemid mitte,” ütles Van Rompuy.

Kui juba sedavõrd kõrged euroametnikud sellised asjad välja ütlevad, siis meie valitsuse plaan eesti kroonist loobuda ja eurotsooniga liituda ei kõla just eriti mõistlikult. Seda enam, et nt riigivõlgasid kajastavatele numbritele ja Euroopa üha langevale konkurentsivõimele vaadates on selge, et Kreeka juhtumiga olemuslikult sarnaste, kuid veelgi teravamate kriiside puhkemine — ja seetõttu eurotsooni ja Euroopa Liidu uuesti kokkuvarisemise veerele jõudmine — on vaid ajaküsimus. Iseenesest on see ju üksnes loogiline, sest kui utoopilise heaoluühiskonna standardiga ära harjunud riigid kulutavad järjepidevalt palju rohkem kui vahendid lubavad ja teevad seda pidevalt suurte intresside hinnaga raha juurde laenates, siis on krahh möödapääsmatu.

Kas van Rompuy väljaütlemistele mõeldes on ebamõistlik eeldada, et valitsus peaks tegema tõsise pingutuse selgitamaks, miks soovitakse astuda krahhi veerel vaakuvasse rahaliitu?

Hiina pereplaneerimispoliitika õudus

Paljud on kuulnud Hiina ühelapsepoliitikast, kuid vähesed teavad, millise õudusega — tõepoolest barbaarsusega — on selle näol reaalselt tegu. Sellest ju meie ajalehed ei kirjuta ja valitsus ei räägi, sest Hiina näol ikkagi tegemist olulise strateegilise partneriga.

Hiinas viljeletav perepoliitika, mida toetavad muuseas ka inimõiguste eest seisev ÜRO ja valikuvabadust kuulutav Planned Parenthood, viib kindlasti mastaapse sotsiaalse katastroofini, sest tüdrukuid on kümneid miljoneid vähem kui poisse (kui on valida, kas ainsaks lapseks on poiss või tüdruk, langeb otsus enamasti esimese kasuks).

Kõige räigem on aga see, milliste vahenditega ühelapsepoliitikat ellu viiakse. Institutsionaliseeritud praktikaks on mh sündimata laste tapmine vastu nende vanemate tahtmist. Alltoodud videolõigus räägib üks isa külmavärinaid tekitava loo sellest, kuidas tema teine laps ametnike poolt sunniviisiliselt tapeti.

Vaadates Rahvusvahelise Pereplaneerimise liikumise rajaja Margert Sangeri ideedele nähtub, et sunniviisilises abordis ei olnud tema jaoks midagi vastuvõetamatut, kui selleks oli oluline ühiskondlik huvi.

Kes soovib Hinna Rahvavabariigi valitsusele selliste ebahumaansuste pärast pahameelt väljendada, saab seda teha kirjutades nimetatud riigi saatkonnale Tallinnas aadressil chinaemb_ee@mfa.gov.cn.

Vt samal teemal:

• Three Decades of Forced Abortion…and Counting: China to Continue One-Child Policy
• China Admits Massive Gender Imbalance from One Child Policy
• 35,000 Forced Abortions Committed Daily in China: Rep Smith

Euroopa Inimõiguste Kohus mõistis Venemaa süüdi homoparaadi keelamise eest

Postimees vahendab, et Euroopa Inimõiguste Kohus määras Venemaale Moskvas geiparaadide keelamise eest trahvi. Otsuses nimega Aleksejev vs Venemaa, leidis kohus, et Venemaa on rikkunud kohustusi, mis tulenevad Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklitest 11 (kogunemisvabadus), 13 (õigus tõhusale menetlusele) ja 14 (diskrimineerimise keeld).

Kaasus on huvitav mitmes mõttes. Esiteks nähtub sellest, et Euroopa inimõiguste kohus on muutunud antud küsimuses piisavalt enesekindlaks, et asuda seisukohale, et riikidel on kohustus lubada homoseksuaalse käitumise avalikku propageerimist. Seda võib tõlgendada sammuna seisukoha suunas, et riikidel on kohustus aktsepteerida samast soost isikute liite perekonnana. Muidugi ei räägi Euroopa inimõiguste konventsioon homoseksuaalsest käitumisest poolt sõnagi, ent vastavad õigused ja neile korrespondeervad riikide kohustused loetakse välja artiklist 8, mis räägib õigusest austusele era- ja perekonnaelu vastu.

(Mitte kuigi ammu kinnitas EIK otsuses Schalk & Kopf vs Austria siiski, et praegusel ajal ei ole riikidel veel kohsutust lubada samast soost isikutel teineteisega abielluda. Selle seisukoha juures on oluline täheldada, et inimõigustest räägitakse evolutsioonilises võtmes: praegu veel ei ole mingit õigust olemas, kuid see ei tähenda, et varsti (st kui ühiskond selleks “valmis” on) ei võiks see “tärgata”.)

Teine moment, mis on kaasuse juures tähelepanuväärne, on see, et nii artikkel 8 kui ka artikkel 11 ei kätke piiramatuid õiguseid, vaid loetlevad teises lõikes alused, millele tuginedes on riikidel õigus vastavaid õiguseid piirata. Olgu siin kohal siis ära toodud nt artikli 11 tekst:

Artikkel 11. Kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadus¹

1. Igaühel on õigus rahumeelsete kogunemiste ja ühinemisvabadusele, kaasa arvatud õigus oma huvide kaitseks ametiühinguid luua ja neisse astuda.

2. Nende õiguste kasutamist ei või piirata muude kitsendustega peale nende, mis on ette nähtud seaduses ja on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Käesolev artikkel ei takista nende õiguste kasutamisel seaduslikke piiranguid isikutele, kes kuuluvad relvajõududesse, politseisse või riigiaparaati.

Nagu kursiiviga tähistatud sõnadest nähtub, on riikidel õigus piirata inimeste kogunemise vabadust lähtudes eesmärgist kaitsta tervist ja kõlblust. Muu hulgas just sellele toetus ka Venemaa oma seisukohta põhjendades: homoseksuaalne käitumine on tervist kahjustav ja kõlblusevastane. Kohus peab seega kaaluma, kas konkreetne huvi kaitsta kõlblust on piisavalt kaalukas või mitte. Ehk teisisõnu, kohus asub siin positsioonile, kus kirjutab riikidele ette, milline hüve väärib kaitsmist ja milline mitte. Seda tehes ei ole muidugi enam jutt pelgalt õiguse rakendamisest, vaid millestki palju enamast: õiguse loomisest ja moraalsete hoiakute kujundamisest.

Kohtu nüüdsest otsusest nähtub, et relativistliku ideoloogia levides ahaneb üha see sfäär, kus riigid võivad oma otsuseid põhistada tuginedes kõlblusekaalutlustele. Traditsioonilisi kõlblusseaduseid eitades üritatakse aga panna kehtima nn uus moraal, mille keskmes on relativistlik-liberalistlik veendumus, et kõik, mis vahetult (st otsekoheselt ja füüsiliselt) kedagi teist ei kahjusta, on kõlbeline.

Saab olema huvitav näha, kuidas Venemaa sellesse otsusesse suhtub. Kas makstakse ära 30 000 eurone trahv ja kas tulevikus lubatakse Moskvas (uue linnapea valitsemisel) homoparaade korraldada või mitte. Selliste otsustega kompab Euroopa Inimõiguste Kohus oma võimu piire, kontrollides, kas hammas hakkab sedavõrd printsipiaalsetes küsimustes (suur)riikidele peale või ei. Võib arvata, et Putinile ja teistele ei ole kerge neelata alla alandust, mis kaasneb oma seisukohtadest taganedes homoparaadi lubamisega Euroopast tulnud korraldusi täites. Seega, ootame ja vaatame.

Nii palju siis riigi ja kiriku lahutatusest

Tänases Postimehes on hea näide sellest, kuidas kohtud üha julgemalt eitavad riigi ja kiriku lahutatuse põhimõtte kehtivust:

Soome kõrgeim kohus mõistis pastor Ari Norro süüdi soolises diskrimineerimises, kuna ta ei keeldus koostööst naisvaimulikuga.

Kohus jättis jõusse alama astmete kohtute otsused ning määras Soome Luterliku Evangeeliumiühenduse Hyvinkää koguduse pastorile 320 euro suuruse rahatrahvi, vahendas YLE.

2007. aastal aset leidnud intsidendi käigus keeldus Norro koostööst naispastor Petra Pohjanraitoga. Koguduse õpetaja määras viimase jumalateenistusel abistavaks vaimulikuks, kuid Norro hinnangul polnud see kooskõlas apostliku korraga, mille järgi ei saa naine vaimulikuna teenida.

Riigi ja kiriku lahutatuse põhimõttele toetutakse tihti seal, kus sel ei ole mingit tähendust — nt eitamaks kristlaste õigust ühiskonnaellu puutuvates küsimustes kaasa rääkida või lähtuda oma tegevuses avalikus teenistuses oma religioossetest tõekspidamistest –, aga seda eitatakse seal, kus see peaks kehtima: välistamaks riigi sekkumist kiriku siseasjadesse.

Hullumeelsusse uppuv maailm!

Vahi silmakirjalikkust! Kui aastas tapetakse tükkideks rebimise eriti brutaalsel moel tuhandeid sündimata beebisid, siis räägitakse vabadusest valida. Kui keegi tapab aga oma vastsündinud beebi, siis räägitakse “õõvatavast loost” ja mõrvast ning on suur sensatsioon ja skandaal. Riik rahastab sündimata beebide massilist tapmist ja siis esitab süüdistusi vastsündinud beebide tapjatele. Hullumeelsusesse uppuv maailm!

• Postimees: Rasedust eitanud tüdruk peitis hukatud vastsündinu sahtlisse
• Delfi: Õõvastav lugu Tamsalus: rasedust eitanud tüdruk peitis hukatud vastsündinu sahtlisse?
• Õhtuleht: Õõvastav lugu Lääne-Virumaal: rasedust eitanud tüdruku vastsündinud beebi leiti surnult kapisahtlist
• Reporteri video: Rasedust eitanud tüdruk peitis hukatud vastsündinu sahtlisse

Pilt, mis räägib rohkem kui tuhat sõna

Siin on üks hiljuti tehtud ekraanipilt Postimehe veebiversioonist, mis räägib poliitika ja meedia vahekorrast Eestis rohkem kui tuhat sõna. Kui selliseid pealkirju tilgutatakse ükshaaval — nagu tavaliselt –, siis ei ole asi ehk nii ilmne, aga kui need sattuvad (nt kellegi kogenematu praktikandi käe läbi) ühele pildile, siis ajab ikka naerma küll.

Õiguspärase, kuid ebaõiglase kohtuotsuse musternäide

Üks tugeng kirjutas mulle hiljuti ja juhtis tähelepanu kohtumenetlusele, mis lõppes sellega, et alaealiste tütarlaste jõhkras vägistamises ja nende sandistamises süüdi mõistetud noor mees jalutas pärast 10-aastast kohtuotsuse täideviimisest eemalehoidmist kohtumajast välja taskus otsus, mille kohaselt on teda tabamise järgselt alusetult kinni peetud ning riik peab talle hüvitama sellega tekitatud kahju summas 160 000 krooni. Nimelt leidis Riigikohus, et polevat kuidagi tõestatud, et süüdimõistetu karistuse kandmisest kõrvale hoidis: “Loobumine kohtuotsuse vabatahtlikust täitmisest ei anna alust väita, et isik hoiaks karistuse kandmisest kõrvale, sest süüdimõistetu võib selle jätta ka sundtäitmise hooleks.”

Vt loo täisteksti siit: Riik maksis vägistajale kahjutasu (Eesti Ekspress, 22.07.2010)

Ma ei ole küll jõudnud end küsimuse üksikasjadega kurssi viia, aga esimese hooga tekib küsimus, millega on põhjendatud väita, et see, et isik ei täida kohtuotsusest tulenevat kohustust alluda karistuse täideviimisele, ei kujuta endast kohtuotsuse täideviimisest kõrvalehoidmist. Kas pole siis sundtäitmine abinõu, mida rakendatakse just nimelt juhul, kui isik hoiab kohtuotsuse täitmisest kõrvale?

Õigussüsteemi poolt selliste, rahva õiglustunnet ilmselgelt ja tugevalt riivavate otsuste langetamine võib ajapikku viia riikliku karistusvõimu autoriteedi lagunemiseni ning omakohtu rakendamise tendentsi kasvuni. Tõepoolest, mida võiks moraalses (ja üleüldse sügavamas filosoofilises) plaanis ette heita isale, kes — tunnistades riikliku karistusvõimu läbikukkumist — otsustaks oma tütre elu hävitanud kurjategija karistamise oma kätesse võtta?

Moslemid ja Euroopa. Mõistmise, sallivuse ja väärikuse dilemmad

Suursaadik Mart Helme on kirjutanud Õpetajate Lehes väga tõsistel teemadel, rääkides tsivilisatsioonilistest protsessidest Euroopas. Lõigus pealkirjaga “tühi kest ja hedonismikultus” kirjutab ta:

“Kahtlemata tunnistavad Euroopasse asunud moslemid siinset tehnilist üleolekut ning suuremat rikkust. Ent samal ajal vaatavad nad Euroopat ka kriitilise pilguga. Nad näevad, et vaimselt ja religioosselt on Euroopa tühi kest, kus spirituaalse vaakumi on täitnud dekadentlik hedonismikultus, tarbimismaania ja kollane meedia. Nad näevad ka, et Euroopa füüsiline kehand kõduneb, kuna demograafiliselt on Vana Maailm kohe-kohe jõudmas murdepunkti, kus järgnevat kollapsit saab vältida üksnes praegustes tingimustes äärmiselt ebatõenäoline rahvastikuplahvatus.

Moslemid ja nende religioossed juhid on teraselt kaardistanud ka põhjused, miks see nii on. Religiooni kadumine eurooplaste elust, seda asendav moraalne relativism, perekonna kriis, mida naiste emantsipatsiooni järjest uute teetähiste ja homoseksuaalsuse lauspropaganda veelgi enam suurendavad, teatud dogmadest kantud poliitkorrektsus ja defetistlik patsifism on märksõnad, mis tänapäeva Euroopat iseloomustavad ning mis absoluutselt erinevas märksõnade ja väärtushinnangute maailmas elavates moslemites vaid põlgust ja tülgastust tekitavad.

Patriarhaalseid väärtusi ja religioosseid pühadusi kõrgelt, kui mitte lausa üle kõige hindavad moslemid ei taha – või kardavad seda lausa paaniliselt –, et ka nende poegadest saaksid peaaegu sootud meesolendid, kes veel kuldses keskeas koolipinki nühivad, narkouimas pidu panevad ja kõige selle juures vanemate rahakoti peal vegeteerivad. Või et nende tütardest kasvavad euroopalikult vabameelse seksuaalse käitumisega tibid, kellele lastesaamine ei tähenda mitte rõõmu, suguvõsa kestmist ja oma nukleaarse kollektiivi tugevnemist, vaid ebameeldivat kohustust, mis segab nende materialistlikku, naudingutele pühendunud oleskelu.”

Kokkuvõtlikus lõigus lisab ta:

“Dogmatiseeritud väärtused, mida Euroopas lõpmatusena korrutatakse ja mida üldse läänemaise tsivilisatsiooni suurimateks saavutuseks peetakse, ehk demokraatia, inimõigused ja heaoluriik, on moslemitele täiesti teisejärgulised. Nende silmis on esikohal usk ja usu ning koraanlike traditsioonidega seotud väärikus. Siit ka moslemite silmitu raev seoses Muhamedi pilapiltide avaldamisega või muude nende meelest nende väärikust solvavatele aktidele reageerimisega.

Sealjuures võtavad moslemid ka kõiki ametlikke või mitteametlikke sallivusakte endi suhtes eelarvamusega, käsitledes neid – taas ilmselt õigustatult – kui eurooplaste hirmust põhjustatud järeleandmisi või kõrki armuandi islami vähemustele. Moslemeid solvab, et materialistlik Euroopa kujutab ette, nagu oleks raha ja sotsiaalsete hüvede pakkumisega võimalik neid keelitada olema nende silmis mandunud lääne tsivilisatsioonile lojaalsed. Ja kuna nad noore ja kasvava kogukonnana, keda lisaks toetab nende miljardiline tagala kogu islamimaailma näol, tunnevad, et neil on jõudu ennast selles vananevas ja alati varmalt silmakirjalikke kompromisse otsivas ühiskonnas üha jõulisemalt maksma panna, teevadki nad seda. Sestap saabki siit teha vaid ühe järelduse: et moslemeid tõepoolest Euroopasse integreerida, tuleb eurooplastel panna kõigepealt moslemid endast lugu pidama. Selleks tuleb Euroopal muuta aga üldist vasakliberaalset diskursust ja hakata ka ise endast lugu pidama. Ülesanne, mis vähemalt praegu näib kuuluvat võimatute missioonide valdkonda.”

Kui räägime erinevustest ja sellest, kuidas need rikastavad, siis kas oleme tegelikult nõus aktsepteerima moslemeid nende identiteedis või nõuame pigem, et nad integreerudes sellest suures osas loobuksid ja võtaksid omaks liberalistliku ilmavaate? See on küsimus, mida Euroopa relativistliku utoppia rajajad peaksid tõsiselt küsima.

Kommentaar kampaania “Erinevus rikastab” kajastusele

Viimastel päevadel on kõigis suuremates meediumites avadlatud artiklid, mis on kampaania “Erinevus rikastab” suhtes väga kriitilised. Seejuures on kriitika ühiseks nimetajaks olnud, et kampaania on manipulatiivne, mh seepärast, et erinevusi rõhutatakse vaid retooriliselt, sisuliselt propageeritakse aga vaid konkreetseid vaateid ega lubata teisitimõtlejatel sõna sekka öelda. Mõne päeva eest avaldas artikli Eesti Ekspressi ajakirjanik Toivo tänavsuu, täna avaldasid omalt poolt Kalle Muuli ja Eero Laidre kriitilise käsitluse vastavalt Postimees ja Delfi.

Siin kohal tahaksin aga öelda suur aitäh Eero Laidrele ausa ja täpse ülevaate eest seonduvalt projekti “Erinevus rikastab” raames toimunud avaliku üritusega. Viibisin minagi esimsel päeval sel üritusel ja võin nähtu-kuuldu pinnalt kinnitada, et kõik, mida Laidre kirjutab, oli just nii. Homoteemat käsitavates paneelides-diskussioonides ei olnud arvamuste paljususest mingit märki. See oli eos välistatud seeläbi, et paneelidesse kutsuti vaid sellised inimesed, kes põhimõttelistes küsimustes omasid samu (relativistlik-liberalistlikke) vaateid. Kristlaseidki oli kutsutud esindama inimesed, kes seisavad otseselt ja avalikult Kiriku õpetusele vastu. Nii oli “diskussioon” üksnes näiline.

Kui Urmas Vaino juhitud poliitilise korrektsuse teemalise paneeli lõpus hetkeks sõna sain, siis küsisin, et kuidas on põhjendatud nimetada konverentsiks üritust, kus ei valitse akadeemiline õhkkond, st ei püütagi mõisteid määratleda ega seisukohti argumentidega põhistada (isegi mitte nii radikaalseid seisukohti, nagu haridusministri süüdistamine natsistlike seisukohtade väljendamises). Seepeale vastas Heino Nurk, üks panelistidest, et tegu ei olegi akadeemilise konverentsiga — just kui see õigustaks teemade käsitamist mõisteid (sallivus, poliitiline korrektsus) määratlemata ja seisukohtade bravuurikat manifesteerimist loosunglikult, ilma neid argumentidega põhistamata. Selle vastuse peale järgnes saalist suur aplaus ja Inimõiguste Keskuse esindaja kinnitas Nurga vaadet, et tegu ei olnud akadeemilise konverentsiga. Küsimus loeti ammendatuks ja mindi lõbusalt ülirikkalikule õhtusöögile.

Aga millega siis tegu oli? Kandis ju üritus kirjeldust “konverents”? Seisukohtade esitamist loosunglikult, st ilma neid mõistuslikult põhistamata, ja juhindudes eesmärgist neid seisukohti ühiskonnas kehtestada, nimetatakse propagandaks. Tõepoolest, tegu oli propagandaüritusega sõna kõige otsesemas tähenduses ja selles mõttes oli kogu asi korraldatud tõesti laitmatult.

Aga Laidre küsimust “Kus on perekonda väärtustavad konverentsid?” ei tohiks võtta retoorilise küsimusena. Deklareerib ju meie põhiseadus §-s 27, et “Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena […] riigi kaitse all.” Üks asi on küsida, millega on õigustatud riiklik rahastus üritustele, mis propageerivad kombelõtvust ning varjamatult põlgavad traditsioonilist perekonna institutsiooni ja neid, kes seda väärtustavad, aga teine küsimus on, miks riik ei seisa hea selle eest, et toimuksid ka perekonda ja kasinust väärtustavad konverentsid? Võib ju vastata, et see ei ole riigi asi (aga on küll, vaadates uuesti põhiseaduse §-i 27), ent küsitav on seegi, kas Sotsiaalministeerium annaks sellise ürituse toetuseks (võrreldavas mahus) raha. Julgen arvata, et Euroopa Liit oma ideoloogilises piiratuses (mida varjatakse rikastava erinevuse retoorikaga) seda kindlasti ei teeks.

Kui aega saan, kirjutan “konverentsil” kuuldust lähemalt, sest olulisi teemapunkte on mitmeid (nt mida kujutab endast vaenu õhutamine ja kas kehtiv õigus on selles osas puudulik). Siin kohal märgin aga vaid seda, et Inimõiguste Keskus vastas minu palvele tutvuda kampaania “Erinevus rikastab” eelarvega, et Euroopa Liiduga sõlmitud lepingus sisalduva konfidentsiaalsusklausli tõttu ei saa seda teha. Paratamatult tekib küsimus, kuidas selline positsioon ühildub Euroopa Liidu poolt pidevalt rõhutatava avatuse ja läbipaistvuse ideaalidega. Ja millega on üleüldse õigustatud varjata sellise projekti eelarvet (allutada see konfidentsiaalsuse nõudele), sest olgu toetajaks Sotsiaalministeerium või Euroopa Liit, mõlemal puhul käib jutt maksumaksjate raha ümberjaotamisest — ja maksumaksjail peaks ju avatud ja läbipaistvas poliitilises kogukonnas ikkagi olema võimalus tutvuda, milleks, kuidas ja millises ulatuses nende raha kasutatakse. Jällegi, tegu ei ole retooriliste küsimustega.

Toivo Tänavsuu terve mõistuse kaitsel

Vaikselt hakkab ilmuma kristlasi, kes julgevad oma tõekspidamised, mis domineeriva ideoloogiaga ei ühildu, poliitiliselt tundlikes küsimustes julgelt välja öelda. Tõnu Lehtsaar on oma paljude kirjutistega näidanud selles osas suurepärast eeskuju ja sama teeb tänases Eesti Päevalehes Eesti Ekspressi ajakirjanik Toivo Tänavsuu, kes kirjutab:

“Jumal on kutsunud inimesi üksteist sallima ja armastama nagu iseendid. Aga ükski vägi ei saa mind sundida suhtuma tolerantselt vildakasse peremudelisse, veel vähem tõmbama võrdusmärki püha abielutraditsiooni ja homosuhte vahele. Eluterve sõnumi levitamise kõrval teeb Tallinna tehnikaülikooli inim-õiguste keskuse kampaania „Erinevus rikastab” propagandat kitsa huvigrupi ebamoraalsele elustiilile, millel pole inimõiguste ega sallivusega suurt pistmist.”

Ja ta lisab:

“EL-i raha toel ette võetud „inimõiguste ja sallivuse” kampaania ajab häbematult segi mitu erinevat ja vastanduvat terminit, toetab armastuse mõiste jätkuvat devalvatsiooni. Tagajärjeks on häma, millest paljud aru ei saa. Ei usu, et Euroopast saaks raha näiteks tubaka, alkoholi või ekstreemse nudismi propageerimiseks. Ometi on kõigi nende tõekspidamiste ja nendega kaasnevate nähtuste, sealhulgas homoseksualismi tulem sama: õõnestamine, allakäik ja häving.”

Naljaks on asjaolu, et üks preili, kes oli ka ülalosundatud “konverentsi” “Erinevus rikastab” üldjuht, kustutas mu abikaasa (kes on kõnealuse naisterahva endine klassiõde ja ansamblikaaslane) oma Facebooki sõprade listist pärast seda, kui viimane postitas nimetatud suhtluskeskkonnas Tänavsuu artiklile viite ja lisas kommentaari “Nüüd tuli midagi hämmastavat ja ootamatut. Terve mõistus EPL-s.”

Andes oma sammust teada avaldas ta ühtlasi soovi mitte laskuda arutellu selle teo põhjuste üle. Nii palju avatusest erinevuste suhtes ja diskussioonivalmidusest. Näha on, et rikastavaks peetakse ainult teatud tüüpi erinevusi — neid, mis on enesele omased — ja arutama ollakse valmis küsimusi üksnes siis, kui diskussioonipartner on sinuga põhimõttelistes küsimustes ühel meelel. Tegelikult on aga eesti keeles selle hoiaku tähistamiseks olemas palju konkreetsem ja täpsem sõna: “kitsarinnalisus”. Kitsarinnalist ei muuda sallivaks see, et ta end vastavalt nimetab.

Kommenteerides intervjuud, mille Priit Pullerits minuga tegi, kirjutas sama preili hiljuti avalikult, et Eesti Ku Klux Klani liikmed on teineteist leidnud.

Juba on näha ka esimesed erinevusrikastablaste kommentaarid Tänavsuu artikli suhtes. Nt professor Katrin Kivimaa ütleb selle kohta “Erinevus rikastab” kampaania Facebooki lehel (mis näib olevat kommenteerimiseks avatud ainult mõttekaaslastele, et tegelikud erinevused näilist üksmeelt ei hägustaks) “hate-talk” ehk “avalikult vaenu õhutav kõne”, mida “ei avaldaks ükski endast lugupidav väljaanne enamikes demokraatlikes riikides.”

Niisiis annab ta mõista, et suurema “rikastava erinevuse” huvides ei tohiks lasta selliseid seisukohti, nagu Tänavsuu oma artiklis väljendab, üldse ajakirjanduses avaldada. Ehk neile, kes homopropagandistide seisukohtadega ei nõustu, tuleks kehtestada ajakirjanduses tsensuur — mis sest, et nad ei kutsu vähimalgi määral kedagi üles kellegi suhtes vaenulikult käituma (pigem vastupidi, rõhutavad vajadust kohelda kõiki inimesi lugupidavalt, olenemata nende seisukohtadest ja tegudest). Kuivõrd Kivimaa leiab, et Tänavsuu õhutab vaenu, siis võib eeldada, et ta arvab sedagi, et viimast tuleks Karistusseadustiku § 151 (vaenu õhutamine) alusel kriminaalkorras karistada.

Kas eelnevale mõeldes on tõesti raske näha, milline on see nägemus “avatud ühiskonnast” ja “rikastavatest erinevustest”, mille poole end ise sallivuserüütleiks kuulutanud hästirahastatud huvigrupid ühiskonda tüürivad?

Huvitavad vastandused EELK-s

Geikristlaste Kogu annab oma leheküljel www.kristlased.ee teada:

“EELK konsistoorium tagandast teisipäeval, 5. oktoobril vaimuliku ametist Geikristlaste Kogu asutajaliikme emeriitõpetaja Heino Nurga ja kustutas ta vaimulike nimekirjast. Kirikuvalitsus süüdistab teda kirikuseadustiku § 384 punktide 2 ja 3 alusel kõlblusvastase teo sooritamises ning usulise väärõpetuse levitamises. Leheküljel lisatakse, et kirikuvalitsus langetas otsuse tagaselja vahetult pärast seda, kui levis kuuldus Geikristlaste Kogu asutamisest. Heino Nurk on töötanud Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus õpetajana alates 1983. aastast.”

Saab olema huvitav jälgida, mil moel hakkavad nüüd sündmused hargnema. Mõeldes sellele, kuidas on sarnased dissitentlikud organisatsioonid tegutsenud teistes riikides, võib suure tõenäosusega arvata, et Nurk vaidlustab konsistooriumi otsuse ja ehk kaebab selle ka ilmalikku kohtusse, et seeläbi sundida usuühendusi loobuma oma tõekspidamistest homoseksuaalse käitumise moraalsuse osas. Siis saab näha, kas Eesti Vabariigis toimib riigi ja kiriku lahutatuse printsiip ka selle algupärases rollis — nimelt hoidmaks ära riigi sekkumist kiriku siseasjadesse.

Võrdse kohtlemise seadus, mille rakendamist usuühenduste suhtes just Nurki juhtumiga analoogses kontekstis on kardetud juba ammu, ütleb §-s 2 lg 2 p 1 ja 2

“Isikute diskrimineerimine nende usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse tõttu on keelatud:

1) töö saamise, füüsilisest isikust ettevõtjaks saamise ja kutsealale pääsemise tingimuste kehtestamisel, sealhulgas värbamis- ja valikukriteeriumide kehtestamisel, samuti edutamisel;

2) töö- või teenuste osutamise lepingu sõlmimisel või ametisse nimetamisel või valimisel, töötingimuste kehtestamisel, korralduste andmisel, töötasustamisel, töö- või teenuste osutamise lepingu lõpetamisel või ülesütlemisel, ametist vabastamisel”

Heino Nurk, kes on ka EELK Usuteaduste Instituudi lektor, esindab kristlasi täna toimuval üritusel nimega “Erinevus rikastab”, mille raames peetakse paneeldiskussioon nimega “seksuaalne orientatsioon ja usk”, kus arutatakse mh küsimust “kas usuühendustel on õigus diskrimineerida inimesi homoseksuaalse tõttu”. Eile avaldas ta samal üritusel seisukohta, et haridusminister Tõnis Lukas oleks pidanud oma hiljutiste väljaütlemiste tõttu Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil (kus ta väljendas seisukohta, et koolides ei hakata samast soost isikute suhteid käsitlema perekonnana ja mille peale homoaktivistid süüdistasid teda vaenu õhutamises) tagasi astuma.

Moraaliseaduste kaitseks (vastulause Linnar Priimägile)

Täna avaldas Postimees (paberlehes) minu vastulause Linnar Priimägile. Kahjuks ei peetud võimalikuks avaldada minu vastulauset Priimägi kriitikaga võrreldavas mahus. Seepärast avaldan siin vastulause tervikteksti.

Moraaliseaduste kaitseks

Septembri keskpaiku avaldas ajaleht Postimees artikli, milles Linnar Priimägi kritiseeris mõningaid seisukohti, mida väljendasin vastates Priit Pulleritsu intervjuuküsimustele („Moraalist ja kultuurist“, 15.09). Järgnevalt juhin tähelepanu nõrkustele Priimägi arutluskäigus.

Moraaliseadused kui inimese loomuse seadused

Esiteks tõstatab Priimägi küsimuse moraaliseaduste päritolust ja kirjutab mind kritiseerides, et „moraaliseadused pärinevad sotsiaalsest keskkonnast, mitte geenidest.“ Ent kui Priimägi intervjuu teksti tähelepanelikult üle loeks, märkaks ta, et ma pole väitnud, nagu pärineksid moraaliseadused geenidest. Ma ei tea, millise kummalise mõtteoperatsiooni kaudu jõudis ta oma vestluse meenutamisest Jaan Krossiga mulle „geneetilise moraalikäsitluse“ omistamiseni.

Moraaliseadustest rääkides pidasin silmas inimese loomuse seaduseid. Ma ei väitnud, et „moraal on inimloomuse seadus“, vaid et moraaliseadused on „kirjutatud“ inimloomusesse. Võibolla leidis Priimägi, et moraaliseadused on sama, mis moraal, ja ainus viis, kuidas need saavad olla „kirjutatud“ inimloomusesse, on nende „kirjutamine“ geenidesse. Ent ma ei pidanud silmas geene, vaid „südant“. Et säästa skeptikuid füsioloogia käsiraamatute lehitsemisest, selgitan, et „südame“ all pean silmas mitte seda lihast, mis kehas verd ringi pumpab, vaid midagi, mis on inimesele eriomane – tema mõistust ja vaba tahet.

Nõustun Priimägiga selles, et loomad ei allu moraaliseadustele (ehk inimese loomuse seadustele), sest neil ei ole mõistuslikku võimet esitada oma enese loomuse kohta küsimusi ega ka vaba tahet, mis võimaldaks otsustada, kas käituda oma loomusega kooskõlas olevalt või mitte. Inimesel kui vaba tahtega mõistuslikul olendil on aga nimetatud võimed olemas ja see teebki temast põhimõtteliselt moraalse ja seega kõrge väärikusega olendi. Inimene on moraalne olend selle tõttu, et ta saab teha mõistuslikke tahteotsuseid, mitte selle tõttu, et tema valikud oleksid geneetiliselt determineeritud. Nõnda on Priimägi kriitika „geneetilise moraalikäsitluse“ osas valesti adresseeritud.

Juhin tähelepanu ka sellele, et seal, kus mina räägin moraaliseadustest, räägib Priimägi moraalist. Ent need on erinevad nähtused. Moraali kujunemist mõjutavad nii pärilikud (bioloogilised) kui keskkondlikud (sotsiokultuurilised) tegurid, ent moraaliseadusi avastab ja tunnetab inimene püüdes mõista seda, mis on õige ja hea ning mis vääritu ja halb. Tema parim arusaamine sellest, mis on ühes või teises olukorras õige teha ja mis vale, on see, mida me tavaliselt nimetame südametunnistuseks. Paraku ei pruugi ta seda südametunnistuse otsustust järgida ja võib kas kartusest tagajärgede ees või madalamate hüvede lootuses valida mingi muu toimimisviisi. Seeläbi määratleb ta ennast moraalselt ja nii kujuneb tema „moraalne pale“. Põhimõtteliselt samal moel kujuneb ka kultuuride moraalne pale. Moraaliseaduste eiramine toob seejuures kaasa südametunnistuse üha süveneva tuhmumise ja seega „pimeduse“ nende seaduste suhtes.

Priimägi väide, et „moraaliseadused pärinevad sotsiaalsest keskkonnast“ tegelikult ei selgita kuidagi moraaliseaduste päritolu, just nagu väide, et elu sai alguse sellest, et „rohelised mehikesed“ tõid selle Maa peale, ei selgita kuidagi elu algust. Kust said moraaliseadused sotsiaalsesse keskkonda? Kuidas see jõudis kokkulepetesse? See küsimus jääb Priimägil vastamata isegi vihjamisi.

Moraaliseaduste rikkumisest ei järeldu, et neid ei eksisteeri

Oma seisukohta, et moraal on pelgalt sotsiaalse keskkonna produkt, põhjendab Priimägi väitega, et „inimkultuuri ajalugu ei tunne mitte ühtegi käitumisseadust, mis kehtiks kogu aeg ja kõikjal.“

Vaadates kultuuride ajalugu maailma eri paigus nähtub, et see väide ei vasta tõele. Suures osas on moraaliseaduseid tunnetatud väga sarnaselt. Kõikjal on järgitud fundamentaalset imperatiivi „tee head ja väldi kurja“ (tõsi, eelkõige „omade“ suhtes) ning nii vooruslikkust (nt vaprus, hoolivus, ausus, truudus, lahkus) kui ka pahelisust (nt argus, hoolimatus, valelikkus, reeturlikkus, kadedus) on põhiosas mõistetud väga ühetaoliselt.

Tundub, et Priimägi vaate, nagu poleks objektiivseid moraaliseadusi olemas ja moraal pärineks vaid kultuurilisest tavast või sotsiaalsest kokkuleppest, tingib see, et ta käsitab moraaliseaduste rikkumist kinnitusena nende seaduste olematuse kohta. Selline arutlus on aga vastuolus loogikaga. Näiteks faktist, et süütuid inimesi tapetakse, ei järeldu kuidagi, et süütute inimeste tapmine ei olegi moraaliseadusega vastuolus. See ei järeldu isegi siis, kui süütute inimeste tapmisest on konkreetses sotsiaalses kontekstis saanud kas tava (nt asteekide seas) või institutsionaliseeritud norm (nt natsi Saksamaal).

Loomulikult mõjutab sotsiaalne keskkond seda, kuidas inimesed moraaliseaduseid tunnetavad. Ent see ei tähenda kaugeltki, et sotsiaalne keskkond ongi moraaliseaduste allikaks.

Relativismi praktilised järelmid

Kui Priimägi ajendas kirjutama ärevus selle pärast, et mulle võidakse Helsingi Ülikooli poolt omistada doktorikraad, siis mind ajendab kirjutama mure selle pärast, millise iseenesestmõistetavuse ja kergekäelisusega postuleerivad mitmed ülikooli õppejõud, kel on tähtis roll noorte inimeste maailmapildi kujundamisel, et moraaliseadustes ei ole midagi loomulikku ning et need ei kujuta endast enamat kui suvalist ühiskondlikku konventsiooni.

Mõte sellise vaate loogilise lõpuni viimisest tekitab külmajudinaid. Üritab ju Priimägi meid kaudselt veenda, et ei mõrvamises, vägistamises, lastepilastamises, kannibalismis, röövimises ega muudes sügavalt ebamoraalseks peetavates tegudes ei ole tegelikult midagi olemuslikult ebamoraalset. See on vaid kokkuleppe küsimus. Kui nii, siis tekib küsimus, miks peaksime üleüldse sellistest tegudest hoiduma? Sest riik käsib? Aga millise moraalse autoriteediga riik siis käsib? Ja mis siis, kui suudame neid tegusid toime pannes riiklikest sanktsioonidest hoiduda või koguni vastavate tegude suhtes „sallivama“ riigikorra kehtestada?

Veelgi enam. Nürnbergis mõisteti natsikurjategijad süüdi toetudes just nimelt ajatutele moraaliseadustele, mis kehtivad isegi siis, kui riik on neid oma õiguskorraga eitanud. Ent kui oleme eitanud absoluutsete moraaliseaduste olemasolu, siis millele apelleerime seistes vastamisi riigiga, mis ei hooli enam oma alluvate õiglasest kohtlemisest ning on ebaõigluse seadustesse kirjutanud? Millele toetudes nõuame, et riik ei tohi käituda ebaõiglaselt? Mis on üleüldse ebaõiglus, kui miski pole iseenesest hea ega halb?

Nii võiks päris lõpuks küsida, kas Priimägi mõistab, et absoluutseid moraaliseaduseid eitades eitab ta tegelikult igasugust võimalust mõistuslikele argumentidele toetudes sotsiaalset ebaõiglust ületada. Kui miski pole iseenesest hea ega halb, siis ei ole seda tõesti miski — isegi mitte orjapidamine ega genotsiid. Hea ja halb taanduvad siis pelgalt võimuküsimuseks, mis lahendatakse lähtudes ei muust kui võimulolijate suvast. See ongi relativismi diktatuur — diktatuur, mis peidab arvamuste paljususe ja sallivuse retoorika taha (teisiti)mõtlemise ja vastuvaidlemise suhtes jõulist sallimatust. Nagu on öelnud suur mõtleja G. K. Chesterton, keda tsiteeris Priimägi isegi, ei saa me suuri seadusi lõhkudes vabadust ega isegi mitte anarhiat; saame üksnes väikesed seadused.

Moraaliseaduseid eitatakse pahatihti vaid selleks, et omandada võim need oma suvast lähtudes ümber tõlgendada. Seda näeme ilmekalt nii Priimägi retoorikast kui ka homoaktivistlikust liikumisest laiemalt. Vastuseisu homoseksuaalse käitumise normaliseerimise püüdlustele vaigistatakse eitades moraaliseaduste olemasolu, ent samal ajal nõutakse homoseksuaalsele käitumisele riiklikku tunnustust, apelleerides just nendele samadele (kuigi nüüd juba ümbertõlgendatud) moraaliseadustele. Kel silmad on, need näevad seda kõikvõimalikest demagoogilistest manipuleerimise püüdlustest hoolimata liigagi selgesti.

Ehe näide armastuse väärastumise kohta

Alltoodud videoklipis sisaldub ehe näide selle kohta, kuidas inimvaenulikest ideoloogiatest lähtudes väärastatakse inimeseks olemise kõige olulisemad kategooriad (nagu nt tõde, ilu, headus, armastus, vabadus, hoolivus jne). Mõisted määratletakse ümber nii, et need pööratakse nende endi vastu. Antud juhul käib jutt armastuse ja kaastunde väärastamisest.

Tuntud briti kolumnist Virginia Ironside, kel on oma nõuandeveerg ajalehes The Independent, selgitas BBC saate eetris: “Kui oleksin kannatustes lapse ema, sooviksin esimesena — mõtlen tõsiselt kannatavat last — padja tema näole panna”. Ta lisas, et sooviksin nii talitada “iga kannatava olendiga”.

Ilmselgelt šokeeritud saatejuht ütles seepeale, et “soovisin just tutvustada veel üht saatekülalist, aga te ütlesite just midagi päris jubedat.” Küsimuse peale, et mida jubedat ta siis ütles, vastas saatejuht: “Et paneksite kannatavale lapsele padja näkku.”

“Muidugi paneksin! Kui tegu oleks lapsega, keda tõeliselt armastan ja kes on agoonias?” vastas Ironside. “Ma arvan, et iga hea ema teeks nii.”

Miks ma sellest kirjutan?

Euroopa islamiseerumisest

Ajalugu kinnitab, et ükski kultuur, mille keskmes ei ole religioon, ei ole püsinud kuigi kaua. Kui juhtmõtteks on isikliku heaolu maksimeerimine, mitte pürgimine millegi enesest kõrgema poole, siis hääbub kultuur paratamatult. Meie ümber toimuv lubab arvata, et ka ateistide (sekularistide) unistus Jumalata (st kristlusele selja pööranud) Euroopast osutub ebareaalseks. Relativismi külvates saame mitte relativistliku ühiskonna, vaid avame kultuuri väravad sissetungiks kõigele jõulisele, mis on vabaduse ideaalidest kaugel. Paslik on meenutada G. K. Chestertoni ütlust, et “lõhkudes suuri seaduseid ei saa me vabadust; me ei saa isegi anarhiat. Saame lihtsalt väikesed seadused”.

Alltoodud videolõigule juhtis minu tähelepanu üks Londoni advokaat, kes lisas kommentaari, et ateistid olevat klipis esitatud väited juba “ümber lükanud” — nende arvutuste kohaselt muutub Euroopa islamistlikuks kontinendiks mitte 40, vaid 60 aastaga. Milline kergendus!

Kaebus ajalehe Postimees otsuse peale mitte võimaldada vastulauset

Avaliku Sõna Nõukogule

17.08.2010 pöördus minu poole ajalehe Postimees ajakirjanik Priit Pullerits ja tegi ettepaneku viia läbi intervjuu. Intervjuu tekst avaldati Postimehes 8.09.2010 (Lisa 1).

15.09.2010 avaldas Postimees Linnar Priimägi artikli pealkirjaga „Moraalist ja kultuurist“ (Lisa 2), mis kujutas endast kriitikat minu poolt intervjuuküsimustele vastates väljendatud seisukohtade suhtes.

Kahjuks omistas Priimägi oma kriitilises käsitluses mulle seisukohti, mida ma ei ole kunagi väljendanud — ennekõike vaade, nagu pärineksid moraaliseadused geenidest. Edasise käsitluse rajas Priimägi suuresti sellele väärale eeldusele.

Et end alusetu kriitika eest kaitsta, kirjutasin lugupidavas ja arutlevas vormis vastulause (Lisa 3), mille saatsin 22.09.2010 e-kirjaga Postimehe arvamustoimetuse juhataja Neeme Korvile, lisades kirjast koopia ka aadressile arvamus@postimees.ee ja Priit Pulleritsule (Lisa 4). Vastulause maht on märkimisväärselt väiksem, kui artikli maht, millele vastulause vastab (vastavalt 7524 ja 8905 tähemärki).

Eesti “geikristlased” asutasid oma esindusühingu

Portaal Meie Kirik annab teada (vt siit), et äriregistri teabesüsteemi andmetel on 16. augustil 2010. aastal registreeritud mittetulundusühing “Geikristlaste Kogu”. Ühingu juhatusse kuuluvad EELK emeriitõpetaja Heino Nurk ja “Kirikuelu” saate juhatajana tuntud Meelis Süld.

Taktikalise manöövrina on selline samm muidugi levinud ja seda nimetatakse vaenlase nõrgestamiseks temas sisemiste vastuolude loomise teel. Nt USA-s eksisteerib ka väga hästi rahastatud organisatsioon nimega “Catholics for Choice”, mille asutamise ja tegevuse teel üritatakse ühiskonnas levitada sõnumit, et tegelikult ei ole sündimata inimeste tapmine Katoliku Kiriku õpetusega üldsegi mitte  ühitamatu. Samas vaimus on loodud mitmeid “katoliiklaste ühendusi”, mis ütlevad sama homoseksuaalse käitumise suhtes.

Huvitav lugemine Soome vabamüürlusest

Portaalis Meie Kirik on avaldatud tõlge ühest huvitavast loost, mis räägib Soome vabamüürlusest. Tegu on ühe organisatsioonist lahkunud ärimehe tagasivaatega oma aastatele vabamüürlaste seltskonnas. Artikli lõpupoole on kirjutatud:

Julin väljendab oma isiklikul kogemusel põhinevat arvamust liikumisest ja selle rituaalidest järgnevalt: “Vabamüürluse juured peituvad antiiksetes loodususundites. See, keda vabamüürlased nimetavad jumalaks, pole mitte kristluse Jumal, vaid antikristus.“

Vabamüürlaste rituaalides loetakse Piiblit ja palvetatakse. Kristlase seisukohalt on tähelepanuväärne, et palvetest ja kirjakohtadest on kõrvaldatud nimi Jeesus. Kristuse nimetus esineb rituaalides alates 18. astmest, kuid sellega ei tähistata Lunastajat, vaid tavalist inimest.

Rituaalides kasutatakse “Maailmakõiksuse ülima ehitusmeistri” kohta teist Piiblis leiduvat nime Jah-Bul-On. Nimi öeldakse valjult välja alles vabamüürluse neljandal astmel. Enne seda võib nime leida üksnes sümbolites, nagu näiteks vabamüürlase vandes kasutatud altaril olevates tähtedes J-B-O.

Edasijõudnud vabamüürlasele räägitakse, et selle “Jumala”, kelle poole ta varasematel astmetel palvetas, tegelik nimi on Jehoovat tähistav Jah, mis on ühendatud muistsete kaananlaste Baali tähistava nimega Bul ja egiptlaste müsteeriumijumalat Osirist tähistava nimega On. Jumala poolt vihatud Baali teenimisega kaasneb Piiblis enda vigastamine, rituaalne prostitutsioon ja laste ohverdamine.

“On õõvastav, et endale teadmata olen kõik need aastad Jumalat pilganud – isegi hoolimata sellest, et olen palunud Jumalalt andestust ja tahan uskuda, et Kristuse kaudu olen ka andeks saanud, “ kirjeldab Juhani Julin.

Artikli täisteksti saab lugeda siit.

Asi läheb järjest jaburamaks

Vaadates tänases Postimehes avaldatud Imbi Paju artiklit, mis kannab uhket pealkirja “Homofoobia ja vihaga loova Eesti vastu”, tekib jõuetuse tunne. Sama tunne tekib vaadates eilses EPL-s avaldatud Tanel Jan Palgi artiklit pealkirjaga “Euroopa vikerkaar tuhmub idas. Miks?”. Neid tekste lugedes saab selgeks, et kui autori ideoloogilised hoiakud on “õiged”, siis ei ole argumentatsiooni kvaliteedil ajalehes sõna saamise võimalusega pea mingit pistmist.

Nt saame Paju artiklist teada, et Eesti on väga sallimatu ühiskond ja kõik, kes ei ole homoseksuaalse käitumise suhtes soosival seisukohal, on loovuse vaenlased ja seetõttu ka eesti majanduse õõnestajad. Seda väidet esitades apelleerib ta koguni teduslikkusele.

Minule paneb ta muu hulgas suhu sõnad “homodel ei eksisteeri objektiivseid moraaliseadusi, mistõttu seavad nad kahtluse alla inimõiguste idee” — sõnad, mida ma pole kunagi öelnud ega ka mõelnud (olen rääkinud homoaktivismist (ja sellest, et selle filosoofiliseks aluseks, nagu nt Linnar Priimägi kinnitas, on moraalirelativism ehk inimese tahtest sõltumatute üldkehtivate moraaliseaduste eitamine), mitte teinud üldistusi kõigi nende kohta, keda Paju tähistab sõnadega “homod”).

Lõpetuseks saame teada, et kõik kes homoseksuaalset käitumist igakülgselt terveks ja moraalseks ei kiida ega lepi sellest lähtuvalt ühiskondlike institutsioonide ümberkirjutamisega, on mitte üksi loovuse vaenlased, vaid sõna otseses mõttes haiged.

Veelgi enam, nad on (nagu Paju selgitab, tuginedes Freudile ja apelleerides jällegi teaduslikkusele) suure tõenäosusega latentselt ehk varjatult homoseksuaalse orientatsiooniga, ent soovimatusest seda tunnistada väljendavad viha nende vastu, kes käituvad tõesti homoseksuaalselt. (Pange tähele, kui elegantselt on mittenõustumine väitega, et homoseksuaalne käitumine on moraalne, tembeldatud homovihaks.)

Tõepoolest, enam ei tea, mida öelda, sest on selge, et argumendil, rajanegu see kui tahes kindlatel faktidel ja raudsel loogikal, ei ole mingit kaalu.

Homoaktivistide hääl muutub Euroopa Liidu, Sorose jt valgustatud kosmopliitsete jõudude ülevoolaval rahalisel toel järjest valjemaks ja irratsionaalsemaks, samal ajal kui Kiriku esindajad jt, kes peaksid püüdma kaitsta inimloomusega kooskõlas olevat nägemust ühiskonnast, on oma seisukohtade väljendamisest praktiliselt loobunud. Nt piiskop Jourdan, kellele paavst pani 2006. aastal temaga kohtudes eriliselt südamale vajadust kaitsta perekonna institutsiooni (vt siit), ei ole minu mäletamist mööda kordagi sel teemal meedias sõna võtnud, hoides Opus Deile omaselt madalat profiili. Ei meenu, et Andres Põder, metropoliit Stefanos või teised usuühenduste juhid oleks oluliselt erinevalt käitunud.

Nii pannakse kehtima see, mida Palgi nimetab “tolerantsuseks ilma agadeta” — st nägemus sallivusest, mis tähendab kohustust nõustuda ilma oma südametunnistust kuulamata ja küsimusi esitamata.

Huvitav on ka see, et sulle võidakse ajalehes sõnad suhu panna — nagu paneb mulle osundatud artiklis Paju ja nagu tegi seda ka Linnar Priimägi –, aga võimalust sellele tähelepanu juhtida ja end alusetute süüdistuste eest kaitsta need ajalehed ei võimalda. Nt saatsin Postimehele vastulause Linnar Priimägi kriitikale, mis rajanes mulle alusetult geneetilise moraalikäsitluse omistamisel, ent toimetus ei pea vajalikuks isegi mitte vastata.

Selline see meie avalik arutelu on: ühel poolel on väike ja agressiivne vähemus koos miljonite ja miljonite kroonide ja meedia toetusega, mille abil ehitatakse üles järjest jõulisemat propagandamasinat, teisel pool seisavad aga need, kes on kartuse tõttu saada tembeldatud “homofoobiks”, “sallimatuks”, “radikaaliks”, “äärmuslaseks”, “fundamentalistiks”, “loovuse vaenlaseks”, “avatud ühiskonna vaenlaseks” ja milleks kõigeks veel oma seisukohtade väljendamisest loobunud. Sama häbiväärne, kui avalikus arutelus selliste jõumeetodite kasutamine, on ka nendele alistumine.