Moraaliseaduste kaitseks (vastulause Linnar Priimägile)

Täna avaldas Postimees (paberlehes) minu vastulause Linnar Priimägile. Kahjuks ei peetud võimalikuks avaldada minu vastulauset Priimägi kriitikaga võrreldavas mahus. Seepärast avaldan siin vastulause tervikteksti.

Moraaliseaduste kaitseks

Septembri keskpaiku avaldas ajaleht Postimees artikli, milles Linnar Priimägi kritiseeris mõningaid seisukohti, mida väljendasin vastates Priit Pulleritsu intervjuuküsimustele („Moraalist ja kultuurist“, 15.09). Järgnevalt juhin tähelepanu nõrkustele Priimägi arutluskäigus.

Moraaliseadused kui inimese loomuse seadused

Esiteks tõstatab Priimägi küsimuse moraaliseaduste päritolust ja kirjutab mind kritiseerides, et „moraaliseadused pärinevad sotsiaalsest keskkonnast, mitte geenidest.“ Ent kui Priimägi intervjuu teksti tähelepanelikult üle loeks, märkaks ta, et ma pole väitnud, nagu pärineksid moraaliseadused geenidest. Ma ei tea, millise kummalise mõtteoperatsiooni kaudu jõudis ta oma vestluse meenutamisest Jaan Krossiga mulle „geneetilise moraalikäsitluse“ omistamiseni.

Moraaliseadustest rääkides pidasin silmas inimese loomuse seaduseid. Ma ei väitnud, et „moraal on inimloomuse seadus“, vaid et moraaliseadused on „kirjutatud“ inimloomusesse. Võibolla leidis Priimägi, et moraaliseadused on sama, mis moraal, ja ainus viis, kuidas need saavad olla „kirjutatud“ inimloomusesse, on nende „kirjutamine“ geenidesse. Ent ma ei pidanud silmas geene, vaid „südant“. Et säästa skeptikuid füsioloogia käsiraamatute lehitsemisest, selgitan, et „südame“ all pean silmas mitte seda lihast, mis kehas verd ringi pumpab, vaid midagi, mis on inimesele eriomane – tema mõistust ja vaba tahet.

Nõustun Priimägiga selles, et loomad ei allu moraaliseadustele (ehk inimese loomuse seadustele), sest neil ei ole mõistuslikku võimet esitada oma enese loomuse kohta küsimusi ega ka vaba tahet, mis võimaldaks otsustada, kas käituda oma loomusega kooskõlas olevalt või mitte. Inimesel kui vaba tahtega mõistuslikul olendil on aga nimetatud võimed olemas ja see teebki temast põhimõtteliselt moraalse ja seega kõrge väärikusega olendi. Inimene on moraalne olend selle tõttu, et ta saab teha mõistuslikke tahteotsuseid, mitte selle tõttu, et tema valikud oleksid geneetiliselt determineeritud. Nõnda on Priimägi kriitika „geneetilise moraalikäsitluse“ osas valesti adresseeritud.

Juhin tähelepanu ka sellele, et seal, kus mina räägin moraaliseadustest, räägib Priimägi moraalist. Ent need on erinevad nähtused. Moraali kujunemist mõjutavad nii pärilikud (bioloogilised) kui keskkondlikud (sotsiokultuurilised) tegurid, ent moraaliseadusi avastab ja tunnetab inimene püüdes mõista seda, mis on õige ja hea ning mis vääritu ja halb. Tema parim arusaamine sellest, mis on ühes või teises olukorras õige teha ja mis vale, on see, mida me tavaliselt nimetame südametunnistuseks. Paraku ei pruugi ta seda südametunnistuse otsustust järgida ja võib kas kartusest tagajärgede ees või madalamate hüvede lootuses valida mingi muu toimimisviisi. Seeläbi määratleb ta ennast moraalselt ja nii kujuneb tema „moraalne pale“. Põhimõtteliselt samal moel kujuneb ka kultuuride moraalne pale. Moraaliseaduste eiramine toob seejuures kaasa südametunnistuse üha süveneva tuhmumise ja seega „pimeduse“ nende seaduste suhtes.

Priimägi väide, et „moraaliseadused pärinevad sotsiaalsest keskkonnast“ tegelikult ei selgita kuidagi moraaliseaduste päritolu, just nagu väide, et elu sai alguse sellest, et „rohelised mehikesed“ tõid selle Maa peale, ei selgita kuidagi elu algust. Kust said moraaliseadused sotsiaalsesse keskkonda? Kuidas see jõudis kokkulepetesse? See küsimus jääb Priimägil vastamata isegi vihjamisi.

Moraaliseaduste rikkumisest ei järeldu, et neid ei eksisteeri

Oma seisukohta, et moraal on pelgalt sotsiaalse keskkonna produkt, põhjendab Priimägi väitega, et „inimkultuuri ajalugu ei tunne mitte ühtegi käitumisseadust, mis kehtiks kogu aeg ja kõikjal.“

Vaadates kultuuride ajalugu maailma eri paigus nähtub, et see väide ei vasta tõele. Suures osas on moraaliseaduseid tunnetatud väga sarnaselt. Kõikjal on järgitud fundamentaalset imperatiivi „tee head ja väldi kurja“ (tõsi, eelkõige „omade“ suhtes) ning nii vooruslikkust (nt vaprus, hoolivus, ausus, truudus, lahkus) kui ka pahelisust (nt argus, hoolimatus, valelikkus, reeturlikkus, kadedus) on põhiosas mõistetud väga ühetaoliselt.

Tundub, et Priimägi vaate, nagu poleks objektiivseid moraaliseadusi olemas ja moraal pärineks vaid kultuurilisest tavast või sotsiaalsest kokkuleppest, tingib see, et ta käsitab moraaliseaduste rikkumist kinnitusena nende seaduste olematuse kohta. Selline arutlus on aga vastuolus loogikaga. Näiteks faktist, et süütuid inimesi tapetakse, ei järeldu kuidagi, et süütute inimeste tapmine ei olegi moraaliseadusega vastuolus. See ei järeldu isegi siis, kui süütute inimeste tapmisest on konkreetses sotsiaalses kontekstis saanud kas tava (nt asteekide seas) või institutsionaliseeritud norm (nt natsi Saksamaal).

Loomulikult mõjutab sotsiaalne keskkond seda, kuidas inimesed moraaliseaduseid tunnetavad. Ent see ei tähenda kaugeltki, et sotsiaalne keskkond ongi moraaliseaduste allikaks.

Relativismi praktilised järelmid

Kui Priimägi ajendas kirjutama ärevus selle pärast, et mulle võidakse Helsingi Ülikooli poolt omistada doktorikraad, siis mind ajendab kirjutama mure selle pärast, millise iseenesestmõistetavuse ja kergekäelisusega postuleerivad mitmed ülikooli õppejõud, kel on tähtis roll noorte inimeste maailmapildi kujundamisel, et moraaliseadustes ei ole midagi loomulikku ning et need ei kujuta endast enamat kui suvalist ühiskondlikku konventsiooni.

Mõte sellise vaate loogilise lõpuni viimisest tekitab külmajudinaid. Üritab ju Priimägi meid kaudselt veenda, et ei mõrvamises, vägistamises, lastepilastamises, kannibalismis, röövimises ega muudes sügavalt ebamoraalseks peetavates tegudes ei ole tegelikult midagi olemuslikult ebamoraalset. See on vaid kokkuleppe küsimus. Kui nii, siis tekib küsimus, miks peaksime üleüldse sellistest tegudest hoiduma? Sest riik käsib? Aga millise moraalse autoriteediga riik siis käsib? Ja mis siis, kui suudame neid tegusid toime pannes riiklikest sanktsioonidest hoiduda või koguni vastavate tegude suhtes „sallivama“ riigikorra kehtestada?

Veelgi enam. Nürnbergis mõisteti natsikurjategijad süüdi toetudes just nimelt ajatutele moraaliseadustele, mis kehtivad isegi siis, kui riik on neid oma õiguskorraga eitanud. Ent kui oleme eitanud absoluutsete moraaliseaduste olemasolu, siis millele apelleerime seistes vastamisi riigiga, mis ei hooli enam oma alluvate õiglasest kohtlemisest ning on ebaõigluse seadustesse kirjutanud? Millele toetudes nõuame, et riik ei tohi käituda ebaõiglaselt? Mis on üleüldse ebaõiglus, kui miski pole iseenesest hea ega halb?

Nii võiks päris lõpuks küsida, kas Priimägi mõistab, et absoluutseid moraaliseaduseid eitades eitab ta tegelikult igasugust võimalust mõistuslikele argumentidele toetudes sotsiaalset ebaõiglust ületada. Kui miski pole iseenesest hea ega halb, siis ei ole seda tõesti miski — isegi mitte orjapidamine ega genotsiid. Hea ja halb taanduvad siis pelgalt võimuküsimuseks, mis lahendatakse lähtudes ei muust kui võimulolijate suvast. See ongi relativismi diktatuur — diktatuur, mis peidab arvamuste paljususe ja sallivuse retoorika taha (teisiti)mõtlemise ja vastuvaidlemise suhtes jõulist sallimatust. Nagu on öelnud suur mõtleja G. K. Chesterton, keda tsiteeris Priimägi isegi, ei saa me suuri seadusi lõhkudes vabadust ega isegi mitte anarhiat; saame üksnes väikesed seadused.

Moraaliseaduseid eitatakse pahatihti vaid selleks, et omandada võim need oma suvast lähtudes ümber tõlgendada. Seda näeme ilmekalt nii Priimägi retoorikast kui ka homoaktivistlikust liikumisest laiemalt. Vastuseisu homoseksuaalse käitumise normaliseerimise püüdlustele vaigistatakse eitades moraaliseaduste olemasolu, ent samal ajal nõutakse homoseksuaalsele käitumisele riiklikku tunnustust, apelleerides just nendele samadele (kuigi nüüd juba ümbertõlgendatud) moraaliseadustele. Kel silmad on, need näevad seda kõikvõimalikest demagoogilistest manipuleerimise püüdlustest hoolimata liigagi selgesti.

22 Responses to Moraaliseaduste kaitseks (vastulause Linnar Priimägile)

  1. Enn Auksmann says:

    Väga hea kirjatükk, aitäh!

  2. Martin Tähela says:

    Asi on selles, et ei taheta aru saada loomulikust ja üleloomulikust korrast, tõesti ei ole küsimus mõistmise soovist, vaid tahtest. Sest siis kui ma saan aru, äkki pean ma oma elus midagi muutma…küsimus on seega heas tahtes.

  3. tarmo says:

    Vooruslikkust ei ole kindlasti kõigil aegadel ja kõigis kohtades ühetaoliselt mõistetud, isegi mitte selle põhiosas. Aristotelese areté hõlmas asju, mis Aquino Thomase seisukohalt olid voorused vaid kas osaliselt, või üldse mitte ning Homerose mõistes “vooruslik kangelane” on kristlikust vaatepunktist kõike muud, kui moraalne eeskuju. Samuti on üksikute konkreetsete vooruste tähendus eri aegadel olnud väga erinev, seda isegi selliste põhivooruste osas, nagu nt. julgus.

    On muidugi võimalik võtta seisukoht, et terve hulk inimesi nii minevikus kui tänapäeval on “voorust” valesti mõistnud, aga siis on muutumatu olnud pelgalt vooruse kontseptsiooni abstraktne (ja antud juhul kristlik) arhetüüp.

  4. tarmole: Kas tooksite mõne näite ajaloost, kus julgust ei oleks mõistetud kui julgust nii nagu me seda üldjoontes tänapäeval mõistame, vaid näiteks kui argust, või, ütleme, häbelikkust vms.

    • tarmo says:

      Ei, küsimus ei ole mõistagi selles, nagu oleks kunagi või kuskil julgust mõistetud argusena.

      Aga näitena: Aristotelese Nikomahhose Eetika III.116a20-117a25 räägib viiest erinevast julguse liigist, mis “päriselt” (s.t. siis Aristotelese arvates) ei ole julgus – ja mis sisuliselt seisneb Homerose sõdalase-julguse kontseptsiooni kriitikat. Ehk siis, Aristotelese seisukohalt ei ole Homerose kangelased (konkreetses näites siis Hektor) julged selle sõna õiges tähenduses, kuna nad seavad esikohale vale eesmärgi. Homerose jaoks nad seda aga kahtlemata olid.

  5. Näib, et Su väide vooruste erinevusest kultuuriti ja ajastuti puudutab just nende käsitlemist erinevate autorite poolt ja selles suhtes on sul kindlasti õigus, et vooruste kontseptualiseerimises on olulisi erinevusi. Ent mulle tundub, et Varro pidas silmas vooruste üldist mõistmist erinevatel ajastutel ja kultuurides, mitte nende spetsiifilisi kontseptualisatsioone erinevate autorite poolt.

    • tarmo says:

      Jah, aga millisel muul moel saame me teada, kuidas voorusi üldiselt erinevatel ajastutel ja kultuurides on mõistetud, kui mitte läbi nende erinevate autorite?

      Minule tundub usutavana, et Homeros on representatiivne selles osas, kuidas mõisteti areté-d 8. saj. Kreekas e.m.a, Platon ja Aristoteles 5. saj. e.m.a., nii nagu Aquino Thomase käsitlus on omane 13. sajandi Euroopa vaadetele. Kui midagi, siis pigem on need (ja paljud teised) autorid olnud oma konkreetsest ajast ees, kuivõrd nende seisukohad on olnud mitte niivõrd reflektiivsed, vaid epohhiloova tähendusega. Juhtumisi tundub nii arvavat muide ka Alasdair MacIntyre oma “After Virtue”-s.

  6. mcv says:

    Kui “süda” = mõistus ja vaba tahe, siis miks mitte öeldagi “mõistus ja vaba tahe”? Miks ajada pilti segasemaks tuues mängu mingi kolmas mõiste? Eriti kui tavakeeles viitab sama sõna hoopis millelegi muule.

    Moraali ja moraaliseaduste eristus jääb mulle samuti ebaselgeks. Kas see peaks umbes olema nii, et moraaliseadused on mingid üldised ja paratamatud(?) juhised ning moraal on konkreetne käitumine nende alusel võttes arvesse sattumuslikke asjaolusid?

    • Minu arust kirjutas Varro üpris selgelt mõistusest ja vabast tahtest. “Süda” on siin kasutatud mitte füsioloogilises, vaid kirjanduslikus mõttes kui “tuum” või “südamik”. Ja miks mitte kasutada sõnu nende üldises ja metafoorses tähenduses, eriti veel kui vääritimõistmine eksplitsiitselt välistatakse?

      Ma ei usu, et ta peab moraaliseaduste all silmas mingeid juhiseid või reegleid. Pigem on tegemist fundamentaalsete tõdedega selle kohta, mis on hea ja mis halb. Ja need tõed on objektiivsed, kuivõrd neid saab avastada, aga mitte kehtestada nagu positiivseid seadusi. Selles mõttes on need sarnased loodusseadustega. Ent nad erinevad loodusseadustest selle poolest, et neid ei järgita paratamatusega, vaid vabatahtlikult — nende tõesuse äratundmise ja omaksvõtmise jõul. Selles mõttes sarnanevad need positiivsete, kehtestatud seadustega.

      Moraalil nagu seda siin on käsitatud, on jah pigem selline tähendus nagu te osutate. Sellisena räägitakse näiteks “ajastu moraalist” või mõne isiku moraalist või moraalsest palgest. Teises tähenduses on “moraal” hinnanguline, nö “kõrge” või “madal” moraal, või “moraalne” ja “ebamoraalne” toimimine, mis väljendab vastavust (või mittevastavust) mingile omaksvõetud standardile. Mis standardile, see sõltub kontekstist.

  7. Erinevate autorite käsitlusest saame aimu ajastule iseloomulikust vooruste mõistmisest ja kui ühe ajastu kohta on rohkem autoreid, saame ehk paremini aimu variatsioonidest nende mõistmisel. Ja variatsioonid on samuti vaieldamatult olemas, kasvõi juba selle tõttu, et oluliste autorite käsitlused mõjutavad omakorda nende vooruste mõtestamist-tajumist. Millega ma ei saa nõustuda on see, et voorused ei säilita oma identiteeti “isegi mitte selle põhiosas”; vähemalt kuni Sa ei demonstreeri seda, mida ma ennist palusin — et näiteks “julgust” on mõistetud mingil ajastul või mingis kultuuris hoopis millegi muuna.

    • tarmo says:

      OK, saan nüüd aru, millest segadus tekkis. Oma esimeses kommentaaris ütlesin kaht seotud, kuid siiski eraldiseisvat asja. Esiteks seda, et vooruse mõiste üldisena ei ole olnud muutumatu – Vana-Kreeka areté oli mitmes mõttes erinev Rooma kodanikuvoorustest, mis omakorda on erinevad kristlikest voorustest – nagu ka Püha Augustinus “paganlikest voorustest” rääkides rõhutas.

      Teiseks ütlesin, et isegi kui jääda mõne üksiku konkreetse vooruse, nagu nt. julguse, juurde, võib täheldada vägagi suurt variatsiooni selles, mida selle all täpselt on eri aegadel ja eri kohtades silmas peetud. Platon ei nõustunud selles osas Homerosega, Aristoteles ei nõustunud Platoniga, Vergilius ei nõustunud Aristotelesega ning Augustinus leidis, et Aeneas ei olnud tegelikult ei vapper ega vaga – ning Aquino Thomas leidis omakorda, et Augustinuse vaatel voorustele puudub oluline dimensioon. Ja sellega oleme püsinud Kreeka-Rooma ruumis ja jõudnud vaid 13. sajandini. Voorus-eetika oli aga oluline mõttevool näiteks ka konfutsiaanlikus Hiinas, keskaegses Jaapanis ja mujalgi.

      • Jah, rääkides voorusest üldiselt, kirjutasid, et seda “ei ole kindlasti kõigil aegadel ja kõigis kohtades ühetaoliselt mõistetud, isegi mitte selle põhiosas”. Ning konkreetsete vooruste kohta kirjutasid, et nende “tähendus [on] eri aegadel olnud väga erinev, seda isegi selliste põhivooruste osas, nagu nt. julgus”.

        Mida me sinu näidetest saame järeldada? Kas seda, et erinevad autorid, kes üksteisega ei nõustunud, pidasid voorusest rääkides silmas täiesti erinevaid (st “isegi põhiosas” erinevaid) asju, või et nad ei olnud nõus sellega, kuidas teine autor seda sama asja mõistis, mida temagi püüdis mõista? Esimesel juhul oleks objekt, millest eri autorid räägivad, erinev, ja vaidlus käiks selle üle, kas vooruse mõistet kasutatakse õige “asja” kohta. Teisel juhul oleks objekt ikka üks, aga vaidlus käiks selle üle, kuidas seda õigesti mõista. Minu arust on valdaval tegemist selle teise juhuga, ehkki ei ole sugugi välistatud, et mingitel juhtudel mingid autorid kasutavad sama mõistet mingi teise asja kohta, ehk siis ekvivokaalselt mitte univokaalselt.

        Sellest perspektiivist kinnitab sinu kena näide Varro poolt öeldut — et inimesed püüavad kõikidel aegadel ja kõikides kultuurides mõista ja mõtestada seda, mis on hea ja mis on halb, kuidas on õige ja kuidas vale toimida. Erinevad katsed seda mõista ja sõnastada erinevad sõltuvalt mõttesüsteemidest, mille raames seda tehakse ja sotsiaalsest praktikast, mille keskkonnas kontseptualiseerimine toimub, aga see fundamentaalne reaalsus, mida “vooruse” mõiste kaudu tabada püütakse, on seesama.

        Veel kirjutad: “On muidugi võimalik võtta seisukoht, et terve hulk inimesi nii minevikus kui tänapäeval on “voorust” valesti mõistnud, aga siis on muutumatu olnud pelgalt vooruse kontseptsiooni abstraktne (ja antud juhul kristlik) arhetüüp.” Miks peaks see olema “abstraktne arhetüüp” selle tõttu, et paljud inimesed seda valesti mõistavad? Kas näiteks kosmos on abstraktne arhetüüp selle tõttu, et paljud inimesed seda läbi ajaloo on (vähemalt mingis aspektis) valesti mõistnud? Seda enam, et ka tänapäevane parim teaduslik arusaam sellest on ilmselgelt piiratud ja täis lahendamata probleeme. Samamoodi ei pea see, mis on inimesele kohane, inimväärikas, tõeliselt õige ja hea, selle tõttu, et selle mõistmise püüded on läbi ajaloo ja kultuuride olnud rohkem või vähem piiratud, olema “abstraktne arhetüüp”.

      • tarmo says:

        Antropoloog Clifford Geertz on kunagi kuivalt märkinud, et iga väide, mis algab sõnadega “kõigis kultuurides eksisteerib” on kas triviaalne või lihtsalt vale. Muidugi olen ma nõus su väitega, et inimesed püüavad kõikidel aegadel ja kõikides kultuurides mõista ja mõtestada seda, mis on hea ja mis on halb, kuidas on õige ja kuidas vale toimida — ja Geertzi mõistes liigitub see väide siis ilmselt triviaalsete hulka. Siin ja praegu ei olnud minu sooviks vaielda selle üle, kas üldised, universaalsed ja kultuuriülesed moraaliseadused eksisteerivad või mitte – antud hetkel olen ma meeleldi nõus võtma eelduseks Varro positsiooni, et nii on. Ma lihtsalt püüdsin juhtida tähelepanu sellele, et kui need reeglid ka on ajatud ja universaalsed, siis inimeste tunnetus neist ei ole olnud ühtne ja muutumatu – nii nagu Varro ka ise oma eileõhtuses põgusas kommentaaris mainis. Ja vähemalt minu jaoks tähendab see, et esialgses artiklis sisalduv “põhiosas mõistetud väga ühetaoliselt” on kaheldav.

        Konkreetsemalt, vooruse Vana-Kreeka algne vaste, areté (ἀρετή) ei olnud muide isegi moraalikategooria. Eesti keeles on sellel mõistel suurepärane tõlkevaste – “loomutäius” – ning siin on oluline silmas pidada, et loomutäius oli kontseptsioon, mis ei olnud rakendatav ainult inimestele, vaid ka loomadele ja objektidele (nagu näiteks puud või lauad-toolid). Samuti oli areté kasutusel näiteks kiire jooksja kohta, millisel puhul räägiti tema “jalgade loomutäiusest”.

        “Abstraktne arhetüüp” ei ole minu jaoks midagi halba, kuigi jah, agnostikute jaoks on sellel veidi teine kaal ja sisu, kui usklikele. Samuti ei ole siin küsimus millegi õigesti või valesti mõistmises – Platon rääkis oma ideaalsete vormide juures samasugustest abstraktsetest arhetüüpidest. Platoni jaoks oli iga konkreetne maailmas eksisteeriv puu üldise puu ideaalse vormi esindus. Kõigil neil erinevail puudel, mida me metsas jalutades näeme, on aga Platoni järgi see abstraktne ühisosa läbi ideaali – abstraktne seetõttu, et ideaal ei ole kogetav vahetult, mis aga muidugi ei teinud seda Platoni jaoks mitte-reaalseks. Ehk siis vana hea realismi-nominalismi debatt.

  8. vooglaid says:

    Näen nüüd arvuti taha istudes, et siin on toimunud elav arutelu. Tore. Püüan sellega tutvuda ja seejärel samuti sõna sekka öelda. Praegusel hilisel ajal enam ei jaksa. Ilma pikemalt küsimusse süvenemata märgin praegu vaid seda, mida ütlesin põhitekstiski: kultuuriline kontekst kahtlemata mõjutab seda, kuidas moraaliseaduseid tunnetatakse. See ei tõesta aga kuidagi, et moraaliseadused on kultuuri produkt.

  9. Hea, et selgitasid. Ent ma vaidlesingi eelkõige selle “isegi mitte põhiosa” vastu. Olen nõus, et nii vooruse üldiselt võetuna kui ka spetsiifiliste vooruste mõistmine kultuuriti ja ajastuti varieerub, aga ei ole nõus väitega, et see varieerub isegi põhiosas. Juhtisin tähelepanu sellele, et kui see varieeruks põhiosas, siis räägiksid autorid erinevatest asjadest, mitte samast asjast erineval moel (olgu siis rohkem või vähem piiratult või hoopis vääralt). “Põhiosa samasusest” rääkides pean silmas seda reaalsust, millele inimesed tahavad osutada, rääkides voorus(t)est. Ka konkreetsete autorite puhul on “muutumatu põhiosa” see diferentseerumata osutus, mida nad püüavad formuleerida, mitte selle formuleerimise tulemus.

    “Loomutäius” on mitte ainult hea tõlkevaste areté jaoks, vaid ka hea sisuline selgitus tõeliselt moraalse käitumise/toimimise kohta. St. kui moraalsuse standardiks on ajatud moraaliseadused (mis on ühtlasi loomuse seadused), siis on moraalne käitumine inimliku loomuse teostumine, loomutäiuse saavutamine.

    • tarmo says:

      Vast on siis tõesti nii, et meie eriarvamused seisnevad selles, kuidas interpreteerida seda “põhiosa”.

      Üks hea test selles osas, lihtsuse mõttes olgu see siis toodud jällegi julguse näitel, võiks olla väljendatud läbi 9/11 järgselt USA meedias puhkenud väga kirgliku debati läbi. Kui George W. Bush viitas enesetaputerroristidele kui “argpüksidele”, siis Susan Sontag reageeris sellele öeldes, et “mida iganes need inimesed ka ei teinud, argpüksid ei olnud nad kindlasti mitte”, viidates selliselt tõsiasjale, et oma elu ohverdamine sellisel moel nõuab teatud (ja mitte vähesel) määral julgust.

      See viib meid aga keerulise küsimuseni – kas julgus on voorusena moraali-neutraalne või ei? S.t. kas selleks, et me saaksime mingi teo kvalifitseerida kui julguse avaldusena on ühtlasi nõutav, et see tegu oleks moraalne? Või veel üldisemalt – kas üks voorus eeldab kõiki teisi või mitte? See on küsimus, kus ei ole põhiosas ühest arusaamist isegi kristliku mõtte siseselt, kuivõrd erinevalt Aquino Thomasest on nt. Alasdair MacIntyre seisukohal, et julgus on voorusena moraalineutraalne (vt. After Virtue pp. 163-64, 223).

      • Väga hea küsimus. Palun järgmine! :)

        Tõsisemalt. :(
        Eeldan, et see küsimus ei olnud mõeldud retoorilisena, vaid et sa ootad minupoolset arvamust selle osas. Eristame kõigepealt konkreetse näite üldisemast küsimusest. Kuna Bushi puhul polnud tegu püüdega selgitada julguse või arguse olemust, kasvõi lihtsalt relevantse näite esitamise kujul, vaid pigem katsega väljendada oma (ja ilmselt ka üldisemat) põlgust ja hukkamõistu ründajte vastu, SS aga käsitles juhtumit nö. “ontoloogilisest” vaatepunktist, siis ei saa me minu arvates seda näidet käsitada kahe julguse/arguse-kontseptsiooni vastandumisena. Nii nagu me ei saa käsitada erinevate “sea”-käsitustena seda, kui keegi nimetab kolmandat isikut “seaks”, teine aga protesteerib, et “siga” on hoopis üks teine loom.

        Hmmm… Või siiski, teatud mõttes heidab see näide valgust ka üldisemale probleemile. Nimelt saab nii moraali (ja moraalsust) kui voorust (ja vooruslikkust) käsitada nii ontoloogilisest kui aksioloogilisest vaatepunktist. Julguse ontoloogiline aspekt sisaldab meelekindlust ohu ees simpliciter, aksioloogiline aspekt aga õiglase meelekindlust ebaõiglase või irratsionaalse ohu vastu seismisel. Bushi reaktsioon väljendas seega hoiakut, et rünnak oli täiesti ebaõiglane, SS-i protest aga osutas selle teo ontoloogilistele komponentidele. Lisaks on kindlasti ka käsitus, kus seda rünnakut nähakse just aksioloogilises plaanis julgusena, st õiglase meelekindluse väljendusena ülekaaluka ebaõiglase vaenlase ees.

        Ent ka moraali saab käsitada mõlemast aspektist. Ontoloogilisest aspektist on see mingile normatiivsele standardile vastav käitumis- ja toimimisviiside kogum, aksioloogilisest aspektist aga lisandub sellele eelpoolosutatud “inimloomuse täitumus” moraalse teo tulemusena, st. standardiks on ajatud inimloomuse või moraaliseadused ise.

        Ontoloogilist aspekti võib mõista vooruse või moraali minimalistliku aspektina, aksioloogilist aga selle maksimalistliku aspektina. Selline ad hoc mõtisklus tuli antud probleemi kohta.

      • tarmo says:

        Küsimus oli selles osas tõepoolest retooriline, et mõtteks oli illustreerida mõnd olemuslikku laadi erinevust vooruste mõistmisel. Aga suured tänud vastamast ja kaasa mõtlemast, see on olnud meeldivaks üllatuseks, arvestades meie seisukohtade algset erinevust.

        Aga siinkohal ma vast tõmbangi omalt poolt joone alla, et Varro foorumi külalislahkust mitte liigselt kuritarvitada. Loodetavalt sai mu esialgse märkuse taust veidi selgemaks, kui see ka lõpuni ei veennud.

  10. Tänan ka omalt poolt mõttevahetuse ja seisukohtade selgitamise eest!

  11. Alari Lahe says:

    Lp. Varro Vooglaid,

    Usun, et paljud on tänulikud võimaluse eest lugeda teie väljapeetud toonis, soliidselt argumenteeritud vastuväiteid massilisele ajupesule. Teie esimest intervjuud Priit Pulleritsuga lugedes imestasin, et see peavoolu meedias trükimusta nägi. Saan aru, et nüüd on pidurit vajutama hakatud. Mäletan, et läksin augusti keskpaiku nädalaks telkima ning otsisin ajakirjandusest huvipakkuvamaid artikleid kaasa. Jahmusin kui lugesin kokku ainuüksi “Postimehes” ilmunud homoteemalised artiklid – leidsin neid kuu algusest kuni 13. augustini 20 tükki. Pakun omalt poolt ühe viite artiklile (võibolla olete sellega juba tutvunud), mis valgustab olukorda 20 aastat tagasi USA-s.

    STRATEGIES OF THE HOMOSEXUAL MOVEMENT: “The Overhauling of Straight America” – http://www.article8.org/docs/gay_strategies/overhauling.htm

    Jõudu ja vastupidavust.

    Lugupidamisega,

    Alari Lahe

  12. vooglaid says:

    Näen, et nüüd, kui ma jälle arvuti juures, on arutelule juba joon alla tõmmatud. Lugesin teie seisukohavõtud läbi ja ega ei soovigi midagi erilist lisada. Hea on näha, et inimesed suudavad teineteisega lugupidavalt suhelda hoolimata sellest, et nende seisukohad on erinevad. Kahjuks võis üritusel nimega “Erinevus rikastab” kogeda täpselt vastupidist: rääkides väga palju sallivusest ei taheta tegelikult erinevustele kuigivõrd ruumi jätta. Aga sellest kirjutan juba eraldi.

  13. […] Varro Vooglaid – Moraaliseaduse kaitseks […]

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: