Evolutsiooni hümn

Sattusin lugema C. S. Lewise poeemi nimega Evolutionary Hymn. Las need read räägivad ise enda eest. Kes mõistab, mõistab kommentaaridetagi; kes mitte, sel pole ka kommentaaridest kasu.

Lead us, Evolution, lead us
Up the future’s endless stair;
Chop us, change us, prod us, weed us.
For stagnation is despair;
Groping, guessing, yet progressing
Lead us nobody knows where.

Wrong or justice in the present,
Joy or sorrow, what are they
While there’s always jam to-morrow,
While we tread the onward way?
Never knowing where we’re going,
We can never go astray.

To whatever variation
Our posterity may turn
Hairy, squashy, or crustacean,
Bulbous-eyed or square of stern,
Tusked or toothless, mild or ruthless,
Towards that unknown god we yearn.

Ask not if it’s god or devil,
Brethren, lest your words imply
Static norms of good and evil
(As in Plato) throned on high;
Such scholastic, inelastic,
Abstract yardsticks we deny.

On then! Value means survival –
Value. If our progeny
Spreads and spawns and licks each rival,
That will prove its deity
(Far from pleasant, by our present
Standards, though it well may be).

Müüt vabadusest valida

LifeSiteNews.com vahendab, et Mehhiko City marksistliku suunitlusega võimupartei Demokraatlik Revolutsioon (PRD), mille eestvedamisel seadustati 2007. aastal nooremate kui 12 nädala vanuste sündimata inimeste tapmine, surub nüüd läbi uut seaduseparandust, mis lähtub eesmärgist seada sisse vabadusekaotuslik karistus (koos meditsiini praktiseerimise litsentsi äravõtmisega) arstidele, kes keelduvad südametunnistusele toetudes jagamast aborti teha soovivatele naistele aborditegemise võimalustesse puutuvat teavet. Plaani toetab ka end inimõigusteorganisatsioonina määratlev Amnesty International (vt siit), mis asus mõne aasta eest seisma naiste “õiguse” eest tappa oma sündimata lapsi.

Ideoloogia, mis maskeerib end vabaduse rüüsse, näitab üha tihemini, et vabadus on küll selle fassaadiloosung, kuid mitte väärtus, mille eest tegelikult seistakse. Sellesse loosungisse usuvad lihtsameelsed inimesed, kes ei ole võtnud vaevaks süveneda, milles kõnealune ideoloogia tegelikult seisneb (ja kuidas selle rakendamine on ajalooliselt välja näinud) ning kes peavad võimalikuks arvata, et süütu inimese tapmine kujutab endast vabaduse ilmingut.

Kuidas natsid Kiriku suhtes moraalset paanikat külvasid

Vähe on päikese all uut! Itaalia religioonisotsioloog Massimo Introvigne on kirjutanud suurepärase artikli, milles ta näitab, et sellel, kuidas suured meediahiiud külvavad preestrite suhtes moraalset paanikat ja üritavad selle eest ka paavsti süüdistades inimesi Katoliku Kiriku vastu meelestada, on väga palju ühiseid jooni kampaaniaga, mille orkestreerisid natsid Kiriku vastu 1937. aastal pärast seda, kui paavst Pius XI (1857-1939) oli paar kuud varem oma ringkirjas Mit brennender Sorge natsiideoloogia hukka mõistnud:

“Whoever exalts race, or the people, or the State, or a particular form of State, or the depositories of power, or any other fundamental value of the human community – however necessary and honorable be their function in worldly things – whoever raises these notions above their standard value and divinizes them to an idolatrous level, distorts and perverts an order of the world planned and created by God; he is far from the true faith in God and from the concept of life which that faith upholds.” (Mit brennender Sorge, 8)

Just nagu tänased inimvaenulikud ideoloogilised jõud nägid ka toonased “maailmaparandajad” Katoliku Kirikus kui inimväärikuse väsimatus kaitsjas oma suurimat vaenlast, kes tuli ühiskonna oma ideoloogilise kontrolli alla saamiseks tingimata täielikult diskrediteerida (ja parem kui üldse hävitada). Ajalugu aga teab, kes sellest võitlusest võitjana väljus.

48 võimuseadust

Olles lugenud minu mõtte- ja kohati mõttetusevahetust Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu (EMSL) infojuhi Alari Rammoga EMSL-i ajaveebis Hea Kodanik, kirjutas mulle sõber H ja soovitas tutvuda raamatuga, mis kannab pealkirja 48 Laws of Power (välja antud ka eesti keeles pealkirja all “48 võimuseadust”). See aitavat mõista, miks paljud inimesed käituvad just nii, nagu nad käituvad.

Ei ole kahtlustki, et suur hulk inimesi elab nende reeglite järgi, kas teadlikult või mitte. Nt Keskerakonna raudvara Heimar Lenk räägib õhinaga Õhtulehele:

“48 võimuseadust” — tohutult huvitav poliitikute raamat, 48 reeglit, kuidas olla, võita sõpru ja nii edasi. Lugesin läbi ja tegin endale konspekti.

See on hirmutav, aga ennekõike kurvastav. Selle maailma edukuse valemeid uurides ei ole küll raske aimata, miks kõrgetele võimupositsioonidele jõuavad nii tihti alalhoidlikud ja põhimõttelagedad, halvas mõttes keskpärased inimesed. Mark Twain on sellist asjade käiku kommenteerinud öeldes, et tarvis on vaid ignorantsust ja enesekindlust, siis on edu kindel.

Jah, sellise “edu” retsept on lihtne, kuid mis on selle hind — eneseväärikuse kaotus kindlasti, aga äkki veel midagi? Kas see “edu” on üleüldse edu ja kas pole mitte selle hind liialt kõrge? “Mis kasu on inimesel kogu maailma võitmisest, kui ta seejuures kaotab oma enda hinge?” (Mt 16:26)

Usudoktriini Kongregatsioon homoseksuaalsetest liitudest

Blogis nimega Tabernaakel on avaldatud täismahus eesti keelde tõlgituna Usudoktriini Kongregatsiooni (3. juuni 2003) dokument pealkirjaga “Kaalutlused ettepanekute suhtes tunnistada seaduslikuks homoseksuaalsete isikute vahelised liidud”, mis võtab kokku Kiriku õpetuse homoseksuaalse käitumise kohta ning väljendab seisukohta homoseksuaalsete liitude seadustamise suhtes. Toon siin kohal välja vaid teksti viimase lõigu, terviktekstiga saab tutvuda Tabernaakli vahendusel:

“Kirik õpetab, et lugupidamine homoseksuaalsete isikute vastu ei saa mitte mingil moel viia homoseksuaalse käitumise heakskiitmisele või homoseksuaalsete liitude seaduslikule tunnustamisele. Ühine hüve nõuab, et seadused tunnistaksid, edendaksid ja kaitseksid abielu kui perekonna – ühiskonna esmase üksuse – alust. Homoseksuaalsete liitude seaduslik tunnustamine või nende asetamine samale tasandile abieluga tähendaks mitte ainult hälbiva käitumise heakskiitmist, mille tagajärjeks on selle seadmine eeskujuks tänapäeva ühiskonnas, vaid see varjutaks ka alusväärtusi, mis kuuluvad inimkonna ühisesse pärandisse. Kirik ei saa jätta neid väärtusi kaitsmata, meeste ja naiste hüve ning ühiskonna enese hüve pärast.”

Lastepilastamine ja homoseksuaalsus

Mul ei ole antud teemaga seonduvalt mingit kinnisideed, aga kuivõrd see oluline küsimus on meedias pea täielikult maha vaikitud, siis viitan veel ühele põhjalikule käsitlusele, milles väljatoodud faktid ei jäta kahtlust, et lastepilastamine on homoseksuaalse eluviisi viljelejate seas (eriti meeste osas) märksa levinum kui heteroseksuaalselt käituvate inimeste seas.

Brian Clowesi põhjalikus ja väga informatiivse analüüsiga saab tutvuda siin. LifeSiteNews on toonud sellest analüüsist välja mõned kõnekad punktid:

– Homosexual Alfred Kinsey, the USA’s preeminent sexual researcher, found in 1948 that 37 percent of all male homosexuals admitted to having sex with children under 17 years old.

– A recent study published in the Archives of Sexual Behavior found that “The best epidemiological evidence indicates that only 2.4% of men attracted to adults prefer men.  In contrast, around 25-40% of men attracted to children prefer boys.  Thus, the rate of homosexual attraction is 6-20 times higher among pedophiles.”

Moraalne paanika

Tabernaakel vahendab eesti keelde tõlgitult Massimo Introvinge artiklit, mis avaldati algselt portaalis MercatorNet. Mõtlemapanevad tähelepanekud:

Miks kaevatakse 2010. aastal päev-päeva järel välja vanad ja sageli läbiuuritud juhtumid, rünnates alati paavsti? See on paradoksaalne, kui võtta arvesse suurt rangust antud teema osas nii toonase kardinal Ratzingeri kui praeguse paavst Benedictus XVI puhul. Moraali-ärimeestel, kes paanikat organiseerivad, on agenda, mis saab üha selgemaks ja mis ei seisne just laste kaitsmises. Praegu on aeg, mil nii Euroopas kui mujal tehakse poliitilisi, juriidilisi ja isegi elektoraalseid valikuid aborditableti RU-486 [mifepristoon], eutanaasia ja samasooliste liitude tunnustamise osas. Elu ja perekonna kaitseks kostab ainult paavsti ja Kiriku hääl. Teatud artiklite lugemine meedias näitab, et väga mõjuvõimsad lobby-rühmitused püüavad seda häält vaigistada halvima võimaliku laimuga — mida on kahjuks kerge teha — nimelt pedofiilia soodustamise või sallimise süüdistusega.

Sõnavabadusega ei või õigustada vaenu ja vägivalla õhutamist

Mõni aeg tagasi juhiti mu tähelepanu uudisnupule Sõltumatu Infokeskuse (SI) portaalis, mis kandis pealkirja “Eesti riik keelas homoideoloogide poolt tagakiusatud psühholoogil pidada koolis loengut”. Kuivõrd uudis sisaldas mitmeid ebatäpsusi, juhtisin sellele portaali toimetuse tähelepanu. Uudise parandamiseks ei näinud toimetus küll põhjust, aga uudise all olevate kommentaaride all hakkas silma järgmine sissekanne:

Markus, 2010-04-15 21:17:41

“need krdi homod tuleks köik völla tömmata raisk”

Seepeale juhtisin SI toimetuse tähelepanu asjaolule, et karistusseadustiku §- 151 kohaselt on vaenu õhutamine keelatud ning et Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-43-09 kohaselt on põhjust karta, et selliste kommentaaride sallimisega riskib vastutusega ka SI.

Seejärel tuli kommentaariumi rida sissekandeid, milles mind süüdistati muu hulgas poliitkorrektsuse pealesurumises, ebanormaalsuste pähemäärimises, inkvisitsiooni kehtestamises ja hoiakutes, mis viivat totalitarismini. Mul soovitati oma poliitkorrektsus pista teadagi kuhu ja lugeda põhiseadust.

Meenutus taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ülesehitamisajast

Juhtusin eile lugema Põhiseaduse assamblee istungite protokolle, mis on avadlatud kogukas kõites pealkirjaga “Põhiseadus ja põhiseaduse assamblee” (Juura: Tallinn, 1997). Lk-del 175-176 jäi silma 1991. aasta 18. oktoobri hommikul Hando Runneli väljendatud sügavamõtteline seisukoht, mis on tänases kultuurilises olukorras veel kõnekam kui toona:

“Austatud juhataja, austatud kolleegid! Kõikide kriiside põhi, mis meie maid ja rahvaid tabanud, on kõlbluse kriis. Teatud mõttes peab ka põhiseadus tegelema kõlbeliste küsimuste ja põhimõtetega ja ma lootsin, et meie üldkoosolek on soodus paik selleks, et neid asju koos läbi arutada …, sest paragrahvides on mõned asjad siiski üsna pealiskaudsed ja me ei saa aru, mida me õieti taotleme.”

Mõni hetk hiljem lisas Runnel:

“Usku, usu küsimust tuleks käsitleda natuke sügavamalt kui matemaatikat, sest see on ikkagi rahva, rahvuse ja kogu olemise üks põhitegureid ja võiks natukese selle juures peatuda ning natukene võtta eeskuju suuremate, vanemate, targemate rahvaste põhiseadusest, kus usk vahel tuuakse esimesele kohale ja öeldakse, me oleme ja meie võim tuleneb jumalast. Me peame ka seda arvestama, mitte rääkima proletkultlikus stiilis.”

Nagu me teame, see küsimus, millele hr Runnel assamblee liikmete tähelepanu juhtis, põhiseaduses kajastamist ei leidnud. Selles osas jätkasime oma riigi ehitamist marksismiajal omaks saanud ateistlikus vaimus, ilma et tunnistaksime ja tunnustaksime oma riigielu alusdokumendis tsiviilvõimu alusena inimesest kõrgemal seisvat võimu.

Vatikani riigisekretär: lastepilastamise probleemil on seos homoseksuaalsusega

Vatikani riigisekretär ehk nö teine mees Vatikanis tegi üleeile Postimehe pooltki äramärkimist leidnud, kuid ootuspäraselt maha vaikitud avalduse, et Kiriku probleemid pilastajapreestritega on olnud tingitud mitte preesterliku tsölibaadi nõudest, nagu meedia üritab väita, vaid homoseksuaalsusest.

“Paljud psühholoogid ja psühhiaatrid on tõestanud, et tsölibaadi ja pedofiilia vahel ei eksisteeri mingit seost,” vahendab LifeSiteNews.com kardinal Bertone poolt eile Tšiilis toimunud pressikonverentsil öeldut. “Kuid paljud teised on tõestanud, ja on mulle seda hiljuti ka kinnitanud, et eksisteerib seos homoseksuaalsuse ja pedofiilia vahel.”

“See on tõde, see on probleem,” lisas kardinal Bertone ning kinnitas, et paavst Benedictus XVI plaanib seksuaalse kuritarvitamise juhtumite ohjeldamiseks uusi muljetavaldavaid meetmeid.

Riigi ja Kiriku lahutatusest

Eilne Postimees vahendas regionaalministri sõnu, et riik ja Kirik ei peaks olema lahutatud. Siim-Valmar Kiisler märgib, et “See on selline nõukogude aegne seisukoht, et riik ja kirik peavad olema lahtutatud. Meie põhiseadus seda ei ütle, see ütleb, et ei ole riigikirikut.”

Nagu omapoolses kommentaaris kirjutasin, ei saa sellise seisukohaga päriselt nõustuda, sest meie poliitilises süsteemis on riigi ja Kiriku lahutatuse põhimõttel kindel koht. Oluline on aga mõista, milles see põhimõte üleüldse seisneb:

“Enne hädakisa vallapäästmist [see on suunatud kommentaariumis väljendatud hüsteeriale, mitte ministri sõnadele] võiks proovida mõisted määratleda. Mida tähendab riigi ja Kiriku lahutatus? Kas seda, et riigil ei tohi olla Kirikuga mingeid formaalseid suhteid? Ei. Kas seda, et Kirik ja kristlased ei tohi ühiskonnaelu korralduslikes küsimustes kaasa rääkida? Ei. Kas seda, et riigivalitsemises ei tohi lähtuda religioossetest tõekspidamistest? Ei. Kas seda, et Kirik ei tohi sekkuda üksnes riigi kompetentsi puutuvaisse küsimustesse ja riik ei tohi sekkuda üksnes Kiriku kompetentsi (sh eneseorganisatsiooni) puutuvaisse küsimustesse? Jah.

Kui riigi ja Kiriku lahutatus korrektselt määratleda, siis muidugi peavad need meie poliitilist süsteemi silmas pidades olema lahutatud. Probleem on lihtsalt sellest, et enamasti nõutakse riigi ja Kiriku lahutatuse põhimõttele toetudes palju enamat, kui see põhimõte endas kätkeb.”

Tõepoolest, riigi ja Kiriku lahutatuse põhimõtte esmaseks otstarbeks on tagada Kiriku sõltumatus riigist. Selles valguses on kõnealuses artiklis huvipakkuvam hoopis üks teine lõik. Nimelt ütleb Kiisler, et ta on Kirikute Nõukogus korduvalt kutsunud kirikute esindajaid üles ühiskonda erutavatel teemadel aktiivsemalt kaasa rääkima. Ent miks seda siis korduvatest üleskutsetest hoolimata ei tehta? Kardan, et juhtlõnga sellele küsimusele vastamiseks leiab järgmisest lõigust:

“Kristliku misjoniga tegelev Eesti Kirikute Nõukogu sai tänavu riigilt tegevustoetuseks 7,5 miljonit krooni.”

Briti ateistid töötavad paavst Benedictus XVI Inglismaal arreteerimise nimel

Guardian vahendab, et briti esiateistid Richard Dawkins ja Christopher Hitchens on palganud inimõigustele spetsialiseerunud tuntud juristid nõudmaks võimudelt paavst Benedictus XVI arreteerimist tema Inglismaa visiidi ajal septembris süüdistatuna inimsusevastastes kuritegudes seonduvalt laste pilastamise skandaaliga Kirikus.

Huvitav on väide, et paavstil kui riigipeal ei ole selliste süüdistuste suhtes immuniteeti, kuna Vatikan ei ole ÜRO liige. Väidet, et riigipea immuniteet seondub tema riigi ÜRO liikmelisusega, kuulen küll esimest korda. Rahvusvahelises õiguses ei ole sellel mingit toetuspinda. Thomas More Law Centre on andnud kõnealusele initsiatiivile ammendava õigusliku hinnangu, millega saab tutvuda siin.

Michael Cook küsib portaalis MercatorNet kõnealust afääri kommenteerides, et miks siis piirduda ainult paavstiga — on ju teisigi ühenduste ja organisatsioonide juhte, kelle alluvuses on hulgaliselt seksuaalkuritegusid toime pandud. Esimesena võiks kohtupinki lisada ÜRO peasekretäri:

Kirik on sügavas kriisis, pole kahtlustki

Minu Delfis avaldatud artikli kommentaare vaadates jäi silma veel üks punkt, mille suhtes tundsin olevat vajalik kirjutada kommentaar. Nimelt heideti mulle korduvalt ette, nagu õigustaksin kuidagi laste pilastamist preestrite poolt. Ma ei tea, kuidas selline mulje sai tekkida — ehk seetõttu, et kommenteerijad ei hakanud end artikli lugemisega vaevamagi. Kirjutasin ju selgesõnaliselt:

“[N]ii mõnedki preestrid [on] käitunud lapsi väärkoheldes sügavalt häbiväärselt ja sama peab ütlema piiskoppide kohta, kes on jätnud sellistele kuritegudele kohaselt reageerimata. Korduvalt on jämedalt eksitud seades Kiriku maine laste heaolust kõrgemale. Kirik vajab ilmselgelt puhastamist ning mida kiiremini seda tehakse ja inimesed oma koledate kuritegude eest vastutama pannakse, seda parem.”

Ilmselt ei oska ma ka piisavalt selgesti väljendada, kuivõrd vastik see probleem nii minu kui paljude teiste Kiriku liikmete jaoks on. “Vastik” ja “jälk” on sõnad, mida ma oskan ja ei pea kolme väikese lapse isana kohatuks neist paljudest pilastamisjuhtumitest ja moraalselt laostunud piiskoppide poolt nende kinnimätsimisest mõeldes ja rääkides kasutada.

Mina ja Opus Dei liige?

Lastes silma üle kommentaaridest, mis minu artikli suhtes Delfis kirjutati, jäi silma väide, mida on ennegi minu artikleid kommenteerides esitatud: nimelt see, et ma kuuluvat organisatsiooni nimega Opus Dei.

Olgu siis siin kohal selgelt välja öeldud, et see väide ei vasta vähimalgi määral tõele, sest kuigi tunnen nii Eestis kui Soomes õige mitmeid Opus Dei liikmeid — kes on muuseas väga head inimesed –, ei ole ei mul ega ühelgi mu pereliikmel selle organisatsiooniga mingeid sidemeid, samuti ei plaani ma neid luua. Ka ei saa ma Opus Deilt mingeid korraldusi ega juhiseid, millest oma tegevuses lähtuksin. Samas ei pea ma Opus Deisse kuulumist kuidagi häbenemisväärseks asjaoluks ning kui ma tõesti oleksin organisatsiooni liige, ei teeks ma sellest mingil juhul saladust.

Mure laste pärast või viha Kiriku vastu (Delfi artikkel viidetega)

Täna avaldas Delfi teksti, mille panin kokku mõne eelneva blogipostituse pinnalt ning milles vaatlen seda, kuidas maailma meedia on käsitlenud lastepilastamise probleemi Katoliku Kirikus. Lisan teksti ka siia koos viidetega.

Mure laste pärast või viha Kiriku vastu?

Hiljutises postituses kirjutasin, et kõik laste seksuaalse pilastamise juhtumid on loomulikult kohutavalt kahetsusväärsed ning et on äärmiselt hea, et need välja tulevad. Samuti märkisin, et on sügavalt kahetsusväärne, et Kiriku hierarhia ei ole sellele probleemile varem piisavalt tähelepanu pööranud ning et mida kiiremini Kirikus puhastus läbi viiakse ja inimesed oma kuritegude eest vastutama pannakse, seda parem.

Teiselt poolt märkisin, et ajakirjandus võiks uurida ka seda, kui palju on seksuaalse pilastamise juhtumeid toimunud ilmalikes kasvatusasutustes. Toona selgitasin, et ma küll ei tea, ent kahtlustan, et numbrid võivad olla märksa (kui mitte kordades) suuremad kui Kiriku juhtimisel tegutsevates asutustes.

Sedamööda, kuidas meedia rünnakud paavsti ja Kiriku vastu on hoogu kogunud, on välja otsitud ka uuringud just nimelt selle kohta, kui levinud on laste seksuaalne kuritarvitamine ilmalikes kasvatusasutustes — ja minu kahtlused on leidnud kinnitust.

Kultuuriliste jõujoonte teisenemine

Viimastel nädalatel on lääne meediahiiud New York Timesi eestvedamisel püüdnud vägisi seostada paavst Benedictus XVI-t mitmete lastepilastamise juhtumitega Katoliku Kiriku preestrite poolt. Ka Eesti meedia, eesotsas Postimehega, on peost osa võtnud.

Nagu on välja toodud paljudes kommentaarides, millega saab lähemalt tutvuda nt siin, on seosed parimal juhul raskelt meelevaldsed, halvemal juhul aga pahatahtlikult laimavad.

Üldkultuuriliselt on aga huvitav, kuidas maailmas on jõujooned ümberkujunemas. Kui Nõukogude Liidu ajal pidas USA meedia nö püha sõda ateistliku kommunismi vastu, siis nüüd näikse Venemaa meedia astuvat vastu ateistlikule läänele. Samal ajal kui NYT püüab paavsti mustates kasvõi pükstest välja hüpata, loobudes elementaarsetest ajakirjandusliku erapooletuse ja aususe standarditest, asub Kiriku kaitsele ajaleht Pravda.