Amen dico vobis

November 9, 2015

Au on laulda Loojale kiitust ja on rohkelt põhjust olla tänulik selle võimaluse eest. Tänane Communio: “Amen dico vobis, quidquid orantes petitis, credite quia accipietis, et fiet vobis.” (Mk 11:24)


“One day ISIS will run into the wrong Christians”

September 3, 2015

crusader3

Üks hea sõber kirjutas mõne päeva eest: “One day ISIS will run into the wrong Christians.”
 
Kuid tegelikult on küsitav, kas kristlastel on enam sisemist veendumust ja sellest võrsuvat jõudu, et kurjusega silmitsi seistes tõe, headuse ja ilu kaitseks välja astuda. Praeguste tendentside jätkudes ei ole sugugi võimatu, et see küsimus asetatakse Euroopas taas kord meie ette ning me peame oma valikute ja tegudega vastust andma.
 
Paraku ei ole väljavaated head, sest kristlusest võõrutatud Euroopa on minetanud oma sisemise jõu – jõu, mis ammutatakse tõest, mille nimel ollakse valmis surema. Inimesed on muutunud mugavaks, lõdiks, pehmeks ja põhimõttelagedaks ning hakanud oma eksistentsi pidama mitte millekski selliseks, mida tuleb igal ajahetkel olla valmis kaitsma ja välja teenima, vaid inimõiguseks, mis tuleb neile kellegi teise poolt tagada.
 
Enesekeskne eluviis ja oma enda mugav äraolemine ei ole aga vundament, millele rajada tugevat ühiskonda. Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et Euroopal on vaja kristlust tunduvalt rohkem kui kristlusel Euroopat.

Uus tase: riiklik propagandateenistus (ERR) võrdleb Vene Õigeusu Kirikut al-Qaidaga

April 30, 2015

Mõni kord juhtub, et midagi kuuldes või nähes kukub suu lihtsalt lahti. Nii läks ka esmaspäeva õhtul, kui nägin külas olles vilksamisi videolõiku ETV välispoliitika saatest “Välisilm”, kus saatejuht Astrid Kandle initsiatiivil võrreldi Vene Õigeusu Kirikut terroriühendusega al-Qaida.

Nimelt ütles Venemaa presidendi endine nõunik Andrei Illarionov saatejuhi suunavale küsimusele vastates, et ei ole mõtet rääkida Vene õigeusust, vaid fundamentalismist. Erinevus al-Qaidaga seisnevat selles, et Vene õigeusu fundamentalistidel on olemas oma suur riik koos armee, relvastuse ja tuumarelvaga. “Ja see eristabki meie õigeusklikku al-Qaidat väikesest nõrgast islami al-Qaidast,” jutustas Illarionov, kes viibis Tallinnas seoses kaheksanda Lennart Meri konverentsiga.

Ehk siis kokkuvõtlikult: ERR-i vahendusel ja osalusel süüdistatakse Vene Õigeusu Kirikut terroristlikuks organisatsiooniks olemises, kuna president Vladimir Putin on õigeusklik ja Vene Õigeusu Kirik omab Venemaal laialdast kandepinda. Loomulikult on tegu täiesti jabura ja ebaloogilisele arutlusele tugineva väitega, aga paraku ka väitega, mille järelmiks on see, et mitte ainult valdav osa venelastest, vaid ka suur osa Eestis elavatest inimestest tembeldatakse pelgalt nende religioosse kuuluvuse pärast terroristliku organisatsiooni liikmeks. Võimalik, et eksin, aga minu hinnangul on siin ERR-il rohkem kui küllalt põhjust avalikuks vabandamiseks.

Read the rest of this entry »


Urmas Viilma ametissepühitsemise tseremoonia ülevusest

February 3, 2015
Foto: Delfi

Foto: Delfi

Urmas Viilma ametissepühitsemise tseremoonia oli silmapaistvalt hästi korraldatud. Ja mis  eriti tähelepanuväärne – tseremooniat, mis sarnanes olulistes aspektides koronatsioonile ehk kuninga ametissepühitsemisele, läbis selge monarhistlik toon ning sellega kaasnev ülevus.

Just võimuga kaasnevast ülevusest ja seda kandavatest kõrgetest voorustest on egalitarismi ja demokraatia printsiipidest juhinduvas ühiskonnas, kus võimus nähakse pigem huvide teostamise meediumit kui kõrget ja äärmiselt vastutusrikast, teiste inimeste ja kõrgemate printsiipide isetu teenimise põhimõttel rajanevat kutsumust, tohutu puudus.

Seejuures oli Urmas Viilma valmistanud ette väga ilusa ja sügava sõnumiga jutluse, millest – nagu ka Toomkooli lastekoori laulu sõnadest – kumas selgelt läbi, kuivõrd on riigil rohkem vaja Kirikut kui Kirikul riiki.

Urmas Viilmale kui EELK uuele peapiiskopile soovin jätkuvat sirgeselgsust, ustavust, vaprust ja vastupidavust!


Requiem aeternam

November 2, 2014

Requiem aeternam dona eis, Domine, et lux perpetua luceat eis!

See on üks kõige sügavamalt liigutavaid helilisi vorme, milles tänase päeva hingepalvet on väljendatud. Ei grammigi sentimentalismi – lihtsalt karge ja puhas palve kõrgumas hingesügavikust taeva poole.

Nii lauldi ajal, mil teati, et iga päev võib jääda viimaseks – ajal, mil kardeti mitte ihu, vaid hinge hukatust ning mil lootus igavesest elust oli ühiskonna keskne ja kandev liin.


Armastusega Ristole!

October 7, 2014

“Tõenäoliselt peavad kõik käima läbi valulise tee ja kaotama kõik maises mõttes, et siis võita kõik. Nii nagu Kristus, kaotades kõik, võitis kõik… Kõik muutub siin maailmas. Suured võimsad riigid kaovad äkki. Kontinendid vajuvad igaveseks meresügavustesse. Terved tsivilisatsioonid kaovad – kaovad nagu ebajumalad. Aga meie vaim – Tõde otsiv vaim – igatseb sellist arusaamist, mis oleks vastupidavam kui sada või tuhat aastat. Lõppude-lõpuks ei ole asi mitte sadades või tuhandetes aastates. Me peame tunnetama Tõde praegu, veel siin olles – see on tee.” (Arvo Pärt)


Kristus Kuninga suurpüha

October 27, 2013

Image

Vana kalendri kohaselt tähistab Katoliku Kirik täna Kristus Kuninga suurpüha. Toon sel puhul välja mõned väga olulised ja mõtlemapanevad lõigud paavst Pius XI 1925. aasta ringkirjast Quas Primas, millega paavst seadis sisse Kristus Kuninga suurpüha vastukaaluks liberaalse demokraatia ülla loosungi taha peituvate massoonlike jõududa üha jõulisematele ja agressivsematele püüdlustele Kristus ja kristlus ühiskonnaelust välja tõrjuda. Entsüklika eestikeelse tõlke leiab portaalist Magisteerium.ee.

See ringkiri esitab ülevaate aluspõhimõtetest, millele tugineb katoliiklik nägemus hüvelise ühiskonnakorralduse alustest. Allpool on mõned paljudest olulistest lõikudest, mis annavad teksti sõnumist selget aimdust:

“Esiteks, maailma üleujutavad hädad on tulenenud sellest, et enamik inimesi on Jeesuse Kristuse ja Tema püha seaduse välja visanud oma isiklikust elust, samuti ka perekonna- ja ühiskondlikust elust; teiseks, rahvaste vahel ei saa kunagi paistma kindlat lootust püsivale rahule, kui nii üksikisikud kui ka rahvad keelduvad tunnistamast meie Issanda ülemvõimu ja valitsemist ja selle tagasi lükkavad. Seepärast, olles kinnitanud, et Kristuse rahu peab otsima Kristuse kuningriigist, kuulutame oma kavatsust teha selles vallas kõik, mis on Meie võimuses. Ütlesime, et Kristuse kuningriigist, sest rahu saavutamiseks ja kindlustamiseks ei näe Me tõhusamat vahendit kui meie Issanda ülemvalitsuse taastamine. /…/

Nüüd on Meie kord hoolitseda kaasaja vajaduste eest, pakkuda tõhusat ravimit katku vastu, mis on ühiskonda kõlbeliselt rikkunud. Me teeme seda, käskides katoliiklikul maailmal austada Kristus-Kuningat. Meie ajastu katk on laitsism oma eksituste ja jumalakartmatute ettevõtmistega.

Nagu te teate, auväärsed vennad, ei ilmunud see õnnetus ootamatult, ta varitses kaua riikide rüpes. See algas Kristuse valitsemise eitamisega kõigi rahvaste üle. Kirikule keelati õigus – mille ta on saanud Kristuselt endalt – õpetada inimkonda ja välja anda seadusi, et juhtida inimesi nende igavesele õndsusele. Seejärel segati Kristuse religioon järk-järgult valede religioonidega ja asetati vähimagi häbita nendega samale tasemele. Siis allutati see tsiviilvõimule ning anti valitsejate omavoli meelevalda. Mõned neist läksid selleni, et tahtsid asendada jumaliku religiooni mingil religioossel tundel põhineva loomuliku religiooniga. Leidus isegi riike, kes arvasid, et võivad Jumalata läbi saada ja et nende religioon seisneb religiooni puudumises ning Jumala teadlikus ja tahtlikus unustamises.

Kristuse hüljanud inimeste ja riikide apostaasiat ja kibedaid vilju, mida see on püsivalt kaasa toonud nii üksikisikutele kui riikidele, oleme kahetsenud ringkirjas Ubi arcano. Kahetseme seda ka täna. Selle apostaasia viljad on igast suunast külvatud vihaidud, rahvastevaheline kadedus ja rivaliteet, mis hoiab hõõgvel rahvusvahelisi tülisid ja segab ka praegu lepitava rahu tulekut, taltsutamatud ambitsioonid, mis peidavad end väga sageli ühiskondlike huvide ja kodumaa-armastuse maski taha ja millel on kurvad tagajärjed ühiskondlike ebakõlade ja pimeda ülisuure egoismi näol, mis järgib vaid isiklikku huvi ja omakasu ning hindab kõiki asju ainult sellelt seisukohalt. Selle apostaasia viljad on ka oma kohustuste unustamise ja südametunnistuse hooletuse läbi segipaisatud kodurahu, ühtsuse ja püsivuse puudumine ebakindlates perekondades. Nii kõigub lõpuks terve ühiskond, ähvardades kokku variseda.”

Jah, inimene allub kellelegi nii või teisiti – valik, mille iga ühiskond peab aga langetama, seisneb selles, kas alluda teisele inimesele või kogu universumi Kuningale.

Siia otsa võib lasta kõlada Bütsantsi sakraalmuusikal Püha Tarkuse katedraalis Konstantinoopolis, mis on kristlikule maailmale kadunud, just nagu see ühiskonnakorraldus, millest räägib entsüklika Quas primas…