Massiühiskonnas eliiti ei teki

Võidupüha kõnes rääkis president Ilves eliidi kujunemise vajadusest (vt nt siit), manitsedes samal ajal, et “Me saame hakkama vaid siis, kui eliit on eliit vaid vaimses mõttes, aga mitte selles tähenduses, et keegi end kunstlikult ülejäänud ühiskonnast eraldab ja teistesse inimestesse alavääristavalt suhtub.”

Milles vaimse eliidi hulka kuulumine aga seisneb, seda president ei täpsustanud. Huvitav oleks teada, kas ta ise mahub enese arvates selle määratluse alla. Vaevalt arvab ta, et poliitilisse ladvikusse kuulumisega kuulub igaüks automaatselt ka rahva vaimse eliidi hulka. Sellele osundas ka Urmo Soonvald oma kommentaaris presidendi kõnele, väites muu hulgas, et Eestis domineerib “punnitatud eliit”:

Igaüks, kes osaleb tõsielusarjas, annab välja plaadi või on muidu hakkaja, kuulub juba eliiti. Neilt küsitakse meie sõjaväe võimekuse, eurotsooni hädade ja riigieelarve puudujäägi kohta… Vaatamata sellele, et neil pole vastamiseks teadmisi.

Kas riigikogulased ja ministrid kuuluvad Eesti eliiti? Võiks, aga suur osa neist ei vea välja. Nende eeskuju ühiskonnale on pigem koomiline ja jõuetu. Meenutagem korraks: sportautod, aiapeod, telesaated, enneolematud autoliisingud jne. Nendegi (poliitikute) kohta saab öelda presidendi sõnadega: vaimses mõttes ta ühiskonna eliiti kindlasti ei kuulu.

Vastust küsimusele sellest, mida võiks presidendi kasutatud sõnapaari “vaimne eliit” all silmas pidada, otsib väga klaarimõttelises, algselt kommentaarina kirjutatud, kuid hiljem Delfi poolt igati põhjendatult artikliks vormistatud tekstis “kommenaarikuningas” Harri Kingo. Kingo ütleb, et mõiste “vaimne eliit” avamiseks on vaja avada mõlemad selle komponendid, “vaimne” ja “eliit”:

“Vaimne” tähistab minu jaoks just vaimsest lähtuvat ja vaimse poole püüdlevat elust arusaamist ja vastavat tegutsemist. Ning seeläbi on “vaimne” alati otsesemalt või kaudsemalt seotud religioossusega. Meil on kahjuks sõna “vaimne” sageli tavakeeles kasutuses tähenduses “intellektuaalne” või “kultuuriline”. Kuid ei intellektuaalne ega kultuuriline tegevus pole veel tingimatult vaimne tegevus.

Intellektuaalne ja kultuuriline tegevus võib olla ajendatud vaimsest, võib olla suunatud vaimsele, võib olla see vorm ja väljund, milles vaimne avaldub, kuid ei ole iseenesest veel vaimne ega vaimsus. Selline sõna “vaimne” madaldamine pelgalt intellektuaalseks ja kultuuriliseks on paljus rikkunud arusaamist, mis on vaimne, kes on vaimne.

Kui materiaalse elu ja tegevuse mõõduks on ainelised väärtused, intellektuaalse elu ja tegevuse mõõduks on intellektuaalsed väärtused, siis vaimse elu ja tegevuse mõõduks on vaimsed väärtused, mis alati avalduvad inimolemise kõlbelisel tasandil kõlbelisusena. Niisiis, vaimset poleks vaja otsida ja leida ainelise elu, ka mitte meie kultuurilise elu sfäärist. Vaimse olemise mõõduks on kõlbelisus ja vaimne on alati ise kõlbeline ja esitab seeläbi ka kõlbelisi väärtusi.

“Eliit” on mõiste, mis tähistab teatava sotsiaalse hierarhia tippu. On kaks võimalust olla sotsiaalse hierarhia tipus. Esimene võimalus on omada võimu. See tähendab omada võimalust teha oma tahe kohustuslikuks ülejäänutele.

Kuid on ka teistsugune sotsiaalse hierarhia tipuks olemise võimalus ja alus, ja me tunneme seda sõna “autoriteet” ja “autoriteetsus” läbi. Erinevalt võimust seisneb autoriteediks olemine (autoriteetsus) mitte võimes oma tahet kehtestada, vaid selles, et autoriteedi tahtega püütakse ise kooskõlastuda ja autoriteedi tahtest püütakse ise lähtuda. Kui kellegi võim sõltub sellest, kas ta ise suudab oma tahte teha kellelegi kohustuseks, siis autoriteedi puhul on autoriteedi aluseks samuti tahe, kuid mitte autoriteedi enese tahe, vaid teiste tahe olla ise ja vabalt kooskõlaline selle autoriteediga.

Need kaks määratlust kokkuvõttes avaneb pilt vaimsest eliidist kui ühiskonna sotsiaalsest tipust, “kes on ühiskonnale kõlbeline autoriteet, kelle olemine ja tegevus kannab endaga just kõlbelisi väärtusi — kes neid väärtusi ise kannab, aga ka arendab, avab, õpetab ja esitab ühiskonnale oma elu ja tegevuse läbi.” Tähelepanuväärselt toob Kingo välja, et sellest, milline on eliidi kontseptsioon, sõltuvad ka see, kuidas suhestuvad ühiskonnas teineteisesse võim ja autoriteet:

Kõlbelisus polegi võimu abil kehtestatav ega esitatav. Võim saab parimal juhul kehtestada ja esitada seadusi, tehes need oma tahtega ühiskonnale kohustuslikuks. Autoriteet on seadustest ja normidest, tavadest ja kommetest astme võrra ja kvalitatiivselt erinev, elades ja toimides ühiskonna kõlbelisel tasandil, ja autoriteet ei kehtesta ennast, vaid kehtestub ise selle läbi, et tema sarnane tahetakse ise ja vabatahtlikult olla.

Eliit on seeläbi ühiskonna kõlbeline autoriteet. Ja see arusaam on ka võimalus eliiti mõista, määratleda, piiritleda. Ning aru saada, mis on eliidi roll ja ülesanne terve ühiskonna jaoks. Ja kes on ühiskonnas tegelik eliit, kes aga seda pole. Pelk võimu omamine ei tee kedagi veel eliidiks, nagu pelk tuntus pole selle tagatiseks. Need on parimal juhul võimalused olla autoriteediks, kuid ei enamat. Kõlbeline autoriteet — eliit — lihtsalt ollakse. Selleks ei saa ei määramise, valimise, reklaami ega milegi välise läbi — see on isiku ja tema isiksuse kvaliteet ning selle avaldumine ühiskonna jaoks, samas ühiskonna enese vaba tahe oma soovis olla eliidi sarnane ja eliidist juhinduda.”

Täna Delfis avaldatud artiklis püstitab aga Raivo J. Raave küsimuse eliidi kujunemise võimalikkusest. Kokkuõvtlikult on tema vaade, et postmordernses ühiskonnas ei ole eliidi kujunemine enam võimalik, kuna puudub usk sellesse, et eliidi aluseks on vaimsus ja haritus — pigem kujuneb ühiskonna “ladvik” välja kriteeriumite alusel, milleks on raha, võim ja glamuur:

Kui traditsioonilises ja modernses ühiskonnas oli võim stratifitseeritud vertikaali mööda eliit-mass, siis seesama võimuvertikaal postmodernismis enam ei toimi. Inimesed on võrgustikes, mis on palju paindlikuma struktuuriga kui modernne või traditsiooniline ühiskond.

Maailma jõuliinid on tänaseks muutunud. Tõsiasi on, et nüüdisühiskonnas on „masside mäss“ võitnud. Ja see tähendab tegelikult maailmavaatelist ükskõiksust: põhimõtted, filosoofia, idealism, ontoloogia – see kõik nüüdisinimesele tegelikult bullshit. Ainuke, mis loeb peale glamuuri ja raha on tehnika: poliitikas, suhetes, majanduses ja teaduse asemel.

Raave lisab, et postmodernsel massiühiskonnal pole põhimõtteid, aga et glamuur lummab endiselt, on meil siiski omad iidolid: need on glamuur ja raha. Ta ütleb, et meie intelligents on vaeslapse osas ja et meediakuulsusest on Farmi Gaabrieli ja Liis Lassi ajastul saanud pigem häbiasi, millest mõistlikum eemale hoiab. Raave annab meie ühiskonnale päris karmi hinnangu, aga kui järele mõelda, siis piisavalt üldistades ei pruugi see olla sugugi ebaadekvaatne:

Üks postmodernse massiühiskonna väherõhutatud omadusi ongi põhimõtete puudumine. Me taunime seda vahest ühest erakonnast teise hüppajate puhul, aga tegelikult on põhimõtete puudumine ajastu märk. Vasakpoolsus ja parempoolsus on sildid, mida võib vajadusel vahetada. Faktiliselt on kõik liberaalid, üks natuke siia, teine sinnapoole. Muu ideoloogia lihtsalt ei kehti. Liberalismist endastki on saanud postideoloogia.

Sotsiaalteadlased kurdavad meie ühiskonna kiiret kihistumist. Kihistumine muidugi toimub, aga pole päris kindel, et püramiidiskeemi alusel. Endiselt võib hea manipulaator või ustav parteisõdur hea õnne korral üsna alt üsna kõrgele minna ja tõusta nii võimu kui rikkuse teljel.

Ma nimetaks seda kihistumist pigem ühiskonna fragmenteerituseks. Rikkad on omaette, poliitikud ajavad poliitikutega asju, teadlased ajavad oma rida, intelligents püüab, loob ja vindub omaette jne.

Kui me vaatame meie nüüdisühikonda, siis on ju selge, et kasvõi Toompeale valitud, kellega keegi kohtuda ei taha, pole ju rahva parim osa, vaid pigem läbilõige „pätist politseinikuni“.

Osundatud artiklite avaldamisega jätkub viimastel aastatel sissekujunenud tava, et sisukamad ja ühiskonna seisukohast olulisemad arvamusartiklid avaldatakse eesti laiatarbemeedias mitte nn kvaliteetlehtedes, vaid Delfis. Ilmselgelt on Delfis palju rohkem ruumi rääkimiseks asjadest nii, nagu need tegelikult on, kui Postimehes või Eesti Päevalehes, mille kujunemist ideoloogilise ja poliitilise manipuleerimise mehhanismideks par excellence on väga raske mitte märgata.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: