Kivirähk, protestantism ja kapitalismi vaim

Maailm on kummaline. Kohati juhtub asju, mille kohta ei ole tabavamat väljendit kui ütelus “ka luuavarrest võib pauk tulla”. Vaadakem nt Andrus Kivirähki igati asjalikku kolumni tänases EPL-s.

Ma pole kunagi arvanud, et Kivirähkil puuduks võime asjalikku teksti kirjutada. Veel vähem olen kahelnud tema võimes kirjutada hästi. Aga mis siis üllatas?

Kolumnis pealkirjaga “Järjekorrad lauluväljakul” mõtiskleb Kivirähk sel nädalal Tallinna Linnavalitsuse korraldatud nn sotsiaalsete töökohtade kampaania ainetel. Kivirähk alustab tõdemusest, et kuigi kõikjal räägitakse majanduskriisist, ei ole seda tänaval liikudes kuigivõrd märgata:

“Uued kaubanduskeskused on rahvast tulvil ja ka teatrid ning kontserdimajad ei või kurta publikupuuduse üle. Raamatupidamise pabereid uurides selguks tõenäoliselt, et käive on langenud, aga vähemalt pealtnäha kõik toimib. Viletsus ei irvita näkku, vaesus ei laiuta keset uulitsat.”

Ta lisab, et “Meenutades läinud sajandi 30. aastate majanduskriisi, kerkivad kohe silme ette mustvalged fotod Ameerika või Saksamaa töötutest, kes seisavad summas vabriku ees, käed sügavale püksitaskutesse surutud, näod tõsised, sonid silmil” ning selgitab siis, miks on tänane pilt sootuks teistsugune:

“Praegu me midagi säärast ei kohta. Esiteks juba muidugi sellepärast, et vabrikud on meie tänavapildist kadunud ja paiknevad parimal juhul kusagil tühermaal, kui mitte Hiinas. Teiseks sellepärast, et vaene olla on hirmus piinlik.

Palgatööline, kes on kaotanud võimaluse end ise elatada ning sõltub seega oma leivaisast, on nii või teisiti orjastatud, kuid Kivirähk juhib tähelepanu asjaolule, et täna on see veelgi sügavamalt nii kui eelmise suure majanduskriisi ajal:

“Läinud sajandi proletaarlane oli alati vaene, ka siis, kui tal oli tööd. Tema jaoks oli kukkumine vähem valus ning sugugi mitte sedavõrd häbiväärne, kui täna-päeva väikekodanlase jaoks, kes on harjunud pidama end kesk-klassi kuuluvaks majaomanikuks ja avastab nüüd korraga, et on paljas kui püksinööp. 30. aastate töötatööline võis vahetada oma viletsa üürikorteri veelgi viletsama vastu ning sel kombel säästetud sendid moodustasid olulise osa tema kasinast eelarvest. Tänapäeva majaomanik oma kalli raha eest ostetud maja odavama vastu vahetada ei saa, sest ta on pangale võlgu. Ja ega ta soovikski kolida kuhugi keldrikorterisse. Sest häbi on. Vaene olla on häbiasi.”

Siin kohal on põhjendatud küsida, miks siis ikkagi on nii, et meie ühiskonnas on vaesus kujunenud ehk kõige häbiväärsemaks seisundiks. Märgates Jumala lugudega tuntust kogunud Kivirähki artiklis aga alapealkirja “Vaene kui Kristus”, käib peast läbi mõte: “No mis siis seekord kristluse pihta visata on?”

Aga just siin avaldubki see üllatus, “pauk luuavarrest”, millest juttu alustasin. Nimelt kirjutab Kivirähk sellest, millest on pikalt, põhjalikult ja kuulsusrikkalt kirjutanud Max Weber raamatus “Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim”, Amintore Fanfani raamatus “Katoliiklus, protestantism ja kapitalism” või mitte nii kuulsusrikkalt, kuid samavõrd tabavalt George O’Brien raamatus “Reformatsiooni majanduslikud mõjud”. Dicit Kivirähk:

“Ega see pole alati nii olnud. Keskaegses kristlikus kultuuris oli vaesus igati lugupeetud seisund, sest ka Kristus ise oli vaene. Vaesed olid tema jüngrid, vaesed olid kõik pühad mehed, kelle jaoks maine vara oli tühisem kui tolm. See ei tähenda muidugi seda, nagu poleks enamik inimkonda ka tol ajal raha ja rikkusi himustanud, kuid vähemalt teoreetilises plaanis teati, et rikkal on raske taevariiki pääseda. Almuse jagamine vaestele oli oluline toiming, parandamaks oma šansse teises ilmas ja isegi Prantsusmaa kuningas pesi vahel demonstratiivselt vaeste jalgu. Vaesus oli omalaadne voorus. Muidugi, vooruslikuks oli raske jääda, sest ahnus – üks seitsmest surmapatust – luuras pidevalt nõrga inimlapse selja taga. Kuid seda suurema austusega võis suhtuda neisse, kes seda suutsid.

Koos reformatsiooniga suhtumine vaesusesse muutus. Nüüd hakati jõukuses nägema jumala õnnistust. Kui inimene oli vaene, siis järelikult polnud ta jõukust ära teeninud. Vaene oli ilmselgelt patune, laisk ja kõlvatu. Kui lugeda tollast kirjandust, siis torkab silma moraliseeriv toon, millega „rikkad ja ilusad” suhtuvad „vaestesse ja inetutesse”. Nad küll abistavad neid, rajavad supikööke ja vaestemajasid, kuid see pole enam see alandlikkus, millega Prantsusmaa kuningas kerjuse ette põlvitas, et tema jalgu pesta. Vaeses ei nähta enam Kristuse võrdkuju, vaid äpardunud, arenemata inimest. Inimest, kes oma pattude ja rumaluse tõttu ei suuda elada „korralikku elu”.

Tänapäeval on säärane suhtumine veelgi võimendunud. Vaene ei taha mingi hinna eest tunnistada, et ta on vaene, vaid üritab, hambad ristis, jätkata endist elulaadi. Vähemalt silmakirjaks, et teised ometi ei arvaks…”

Mul on protestantide seas mitmeid häid sõpru ja tuttavaid, kes kannavad ülalkirjeldatud vaimset hoiakut (kuigi ehk mitte nii eksplitsiitselt kombel). Just hiljuti selgitas üks neist mulle, et kui inimene ei ole elus professionaalselt edukas, siis järelikult puudub tal Jumala õnnistus. Selline mõte on eriti tüüpiline ja varjamatult omaks võetud kalvinistide seas, kes hindavad inimeste väljavaateid pääseda paradiisi paljuski just jõukuse kriteeriumi alusel.

Otsides kõnealuse katkestuse sügavamaid juuri kirjutab Peter Chojnovski professor Fanfani teost analüüsides:

“Protestantide teostatud inimliku ja jumaliku valdkonna põhimõtteline ja radikaalne eraldamine, mis kõige selgemalt ja olemuslikumalt väljendus pühitseva armu mõiste kõrvaleheitmises Lutheri poolt, tõi tagajärjena kaasa kapitalistliku vaimu toetamisel üliolulise maiste asjade ja huvide jumalikustamise. Kui inimene ei suuda saavutada sarnasust Jumalaga armastuse ning vagade ja heade tegude läbi, siis jääb kõige ilmselgemaks eesmärgiks, mille poole püüelda, raha koos kõigi hüvedega, mida selle eest saab hankida.”

Samas Chojnovski lisab:

“Huvitav on see, et kuigi Fanfani väidab, et protestantism toetas kaudselt (oma õpetuslike seisukohtadega) kapitalismi arengut, väljendab ta samas selgelt oma veendumust, et ta ei soodustanud seda otseselt. Itaalia professor kinnitab, et protestantlike moralistide üldine hoiak kapitalismi fenomeni suhtes oli kuni kaasajani pigem kriitiline. Sarnane olukord oli Ameerika Ühendriikides, kus protestandid kuni 1930. aastateni olid vastu rasestumisvastaste vahendite kasutamisele. Niikaua kui protestantism traditsiooniliste tavade ja hoiakute mõjul hoidis veel kinni Kiriku traditsioonilisest moraaliõpetusest, heitis ta kõrvale nii kapitalismi vaimu kui ka rasestumis-vastased vahendid. Kui aga protestandid tegid loogilise järelduse oma põhimõttest, et teod on pääsemise vahenditena kasutud, astusid nad ka opositsiooni katoliikliku sotsiaaleetikaga. Fanfani arvates polnud protestantliku mässu juhid ise teadlikud, millise toe võivad nende teoloogilised kõrvalekaldumised anda kapitalistliku materialismi ahnusele ja röövellikkusele.”

Kuigi Kivirähk puudutab väga sügavat ja huvitavat küsimust, on kahju — ja samas ootuspärane –, et ta ei vii oma arutlust loogilise lõpuni. Võiks ju mitte üksi nentida, et tänapäeva ühiskonnas on vaene olemine häbiasi, vaid küsida tõsiselt, miks see nii on (vaevalt tuleneb see eestlaste protestantlikkusest).

Miks ei loo ta seost kapitalismi vaimuga, millest kantuna on inimeste ja ühiskondade ülimaks (ja seejuures täiesti irratsionaalseks) eesmärgiks kujunenud püüdlemine kõikvõimalike kujuteldavate materiaalsete vajaduste üha täiuslikuma ja täielikuma rahuldamise poole, st millegi poole, mis on hüpoteetiline ja tegelikkuses ebareaalne, sest kõik materiaalsed vajadused ei saa sureliku inimese elus kunagi täielikult rahuldatud saada? Ilmselgelt on Kivirähkil armastatud menukirjanikuna mugavam rääkida protestantismi kui sügavalt irratsionaalse kapitalismi puudustest.

Mõte sellest, et inimesed peavad vaesust häbiasjaks, on tõesti tohutult sügava tähendusega. Mis on (tõeline) rikkus ja mis on (tõeline) vaesus? Mis on au ja mis on häbi? Ja kui armetult tühine on seada oma elu eesmärgiks võimalikult suure hulga raha kokkukuhjamine, et siis lubada endale võimalikult suurt materiaalset heaolu — midagi, mis südame seiskumisel eranditult kõigilt inimestelt, ükskõik kui jõukailt või vaeseilt, käest libiseb.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: