January 4, 2016

Screen-Shot-2016-01-01-at-21.00.24

“Bravo!”, “Super!”, “Geniaalne!”, “Hindamatu!”, “Võimas lõppakord!”… Sedalaadi hinnangutega kajastas Delfi “Tujurikkuja” finaalklippi, milles oli rakendatud Alo Mattiiseni legendaarne ärkamisajalaul “Ei ole üksi ükski maa” Eesti rahva suhtes põlguse väljendamise ja ideoloogilise propaganda teenistusse.
Delfi-väljavõte Screen-Shot-2016-01-01-at-22.28.24

Võib-olla. Aga ma ei ole ammu näinud nii murtud meest kui mu isa, pärast seda, kui ta oli selle klipi ära näinud. Istus teine tükk aega vaikides, vaatas nõutult tühja ja siis ütles: “Uskumatu… ma poleks uskunud, et nad… et nad hakkavad niimoodi meie iseseisvuse aadet mõnitama… rahvustelevisioonis…” Lause jäi lõpetamata.

Tõsi ta on, et ilmselt tabas see lugu, millega kujutati kümnetele tuhandetele noortele inimestele iidoleiks olevate poppartistide abil kogu Eesti rahvast ühe suure vihkamisest, sallimatusest ja kitsarinnalisusest vaevatud lumpenina, paljusid, kes pühendasid olulise osa oma elust Eesti rahva ja kultuuri püsimajäämise kindlustamisele ning Eesti iseseisvuse taastamisele, otse südamesse, nagu Delfi juubeldab.

Võin vaid ette kujutada, kui valusalt võis see paroodia haavata näiteks meie maa ja rahva tuleviku pärast südant valutavat Tõnis Mägit, kes laulis laulu algsel kujul sisse ning kes tegi seda osana oma vabadusvõitlusest – vabadusvõitlusest, mille kohta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia dotsent Anu Kõlar kirjutab kokkuvõtlikult:

“See lugu sümboliseerib mu meelest kõige paremini tollast siirust, erakordset lootust, püüdlusi, ühtehoidmist. See oli lugu, mida oskasid nii sülelapsed kui raugad, autojuhid ja akadeemikud. Me pole vististi mitme viimase põlvkonna vältel, võibolla kogu 20. sajandi jooksul olnud nii üksmeelsed. See oli ja on meie üksteise aitamise ja vabadusjanu sümbol. Püha laul. Pühadusele sülitati, järjekordselt. Mis rahvas see on, kes ise hävitab oma pühad lood, olulised sümbolid ja identiteedi? On häbi ja kurb.”

Neid, kellele teeb teistele inimestele südamesse torkamine ja neile sihilikult haiget tegemine nalja, ei ole palju nimetada maniakkideks.

Peale on kasvanud uus põlvkond, mis ei mõista isegi mitte meie rahva lähiajalugu, sügavamast ajaloolisest tunnetusest rääkimata. Need on inimesed, kes mitte üksi ei ole kunagi tunnetanud Eesti ärkamisaja vaimu, vaid ilmselt ei suuda seda ka endale vähegi adekvaatsel moel ette kujutada.

Samuti ei mõista see põlvkond, et on asju – “Tujurikkuja” varasemale praktikale viidates näiteks laste seksuaalne ärakasutamine ja küüditamine (vt lähemalt siit) –, mille suhtes ei tohi nalja teha, rääkimata selliste naljade rakendamisest äri, ideoloogilise propaganda või odava populaarsuse teenistusse, sest vastasel juhul pilatakse ja pilastatakse seda, mis on püha ning õõnestatakse kultuuri aluseid.

“Tujurikkuja” käitumist on ilmselt lihtsam lahti mõtestada, tuletades meelde Märt Avandi poolt mitte kuigi ammu lausutud sõnu, millest nähtub tema ja tema mõttekaaslaste suhtumine Eesti rahvasse ja meie rahvuslikku identiteeti: “Mina ei uskunud, et meie eestlased oleme niivõrd rassistlik, julm, ülbe rahvas. Ütlengi täitsa tõsiselt välja, mul on meie rahva pärast häbi.”

Peaministri vaimustust aitab tõlgendada tõsiasi, et "Tujurikkuja" produtsent on ühtlasi üks Reformierakonna kampaaniameistritest.

Peaministri vaimustust aitab tõlgendada tõsiasi, et “Tujurikkuja” produtsent on ühtlasi üks Reformierakonna kampaaniameistritest.

Selles, et suur osa noortest, kes tahaks olla kultuurieliidi osaks, jookseb oma tegude tagajärgi hoomamata võõra ideoloogiaga kaasa ning püüab oma enda rahva suhtes põlgust väljendades iga hinna eest oma edumeelsust tõestada, sisendades teineteisele innukalt oma moraalset ülimuslikkust, ei ole midagi uut ega üllatavat.

Eks ole seda ennegi nähtud, ent naljakat ei ole selles endiselt mitte midagi – vastupidi, kultuurieliidi võõrandumine rahvast ehk muutumine oma rahva suhtes vaenulikuks jõuks, on kurjakuulutav ajamärk, seda enam, kui vastavat ambitsiooni toetab isegi rahvusringhääling.

Siiski loodan, et inimesed, kes neid “nalju” tegid ja neid heaks kiitsid, taipavad kord ka ise oma eksitust ning mõistavad, et on asju, mida ei peaks naeruvääristama.


Screen Shot 2016-01-03 at 19.54.53

Advertisements

Lastega Tohisoo mõisas väikesel kontsertil

December 3, 2014

Täna õhtul laulsime-mängisime lastega Tohisoo mõisas taas kord “Kuninganna unenägu”. Benital sai just enne esinemist julgus otsa, mistõttu tuli tuua solisti kõrvale tagalast lisajõudu…


Lastega VHK laulufestivalil

November 25, 2014

Reede õhtul esitasime lastega VHK laulufestivali lõppkontserdil ühe Piret Ripsi ilusa laulu. Pidades silmas, et proovi eriti teha ei jõudnud ja viimasel hetkel helistikku muutsime, tuli asi päris armas välja. Lapsed sirguvad ja on juba päris tublid muusikud. (Meie lugu algab 9:56)


Püha Miikaeli Poistekoor – 25 aastat

January 8, 2014

SONY DSC

Täna tähistas Püha Miikaeli Poistekoor (PMPK) Mustpeade Majas toimunud kontserdiga oma 25. juubelit (vt lähemalt siit). Mul paluti öelda kontserdi alguses mõned sõnad, sest olin üks neist poistest, kes nüüd juba rohkem kui veerand sajandit tagasi nõukogude aja lõpus 1988. aastal Vanalinna Muusikamajas poistekooris alustas.

Ma ei soovinud öelda muud kui väljendada (nii hästi või halvasti kui oskan) oma sügavat tänu, et mul on olnud võimalus selle koori raames kasvada. PMPK-l (ja hiljem ansamblil LinnaMuusikud) on olnud minu identiteedi kujunemises väga oluline osa. PMPK ei ole lihtsalt muusikaline kollektiiv, see on kultuuriline fenomen. Poistekoor asutatigi selge intentsiooniga hakata pealekasvavat põlvkonda pärast nõukogude aja kultuurikatkestust taasühendama Euroopa tsivilisatsiooni aluseks oleva kristliku traditsiooni ja kultuuriga.

Ei ole kahtlustki, et poistekoori repertuaaris domineerinud gregooriuse koraalidel, paljudel reisidel Euroopa imelistesse kirikutesse ja kloostritesse ning osalemistel suurejoonelistes liturgilistes talitustes on olnud minu maailmatunnetusele väga suur mõju – see on aidanud mul armuda kristliku kultuuri vaimustavasse ilusse ja selle taga seisvasse vaimsesse reaalsusse. Usun, et selle armastuse seemned on jäänud paljude poiste südamesse.

Selle eest tahan tänada nii koori asutajaid alates oma emast kuni Taivo Niitvägi ja Reet (Nikkel) Marttilani kui ka selle kannatlikke ja pikameelseid vedajaid, kellest tõstaksin isikliku kogemuse pinnalt eriliselt esile Kadri Hundi, Karin Veissmanni ja Igor Kaasiku. Ilmselgelt ei ole ma suutnud seda tänutunnet piisavalt väljendada, aga samas näib, et iga mööduv aasta aitab paremini mõista kõike seda head, mille eest on põhjust tohutuks tänulikkuseks. Aitäh!

Soovin PMPK-le, kus täna laulab juba minu pojake, palju aastaid ning ustavust oma missioonile, mis on mõõtmatult sügavam ja olulisem kui laste laulma õpetamine.


Verum, bonum, pulchrum

November 1, 2013

Püha Thomas õpetab meile kõige olulisemate asjade kohta, et Tõde, Headus ja Ilu on trantsendentaalselt ühtsed, selles mõttes et kõik kujutavad endast olemist hoomatuna erinevates modaalsustes.

Tõde on olemine õigesti mõistetuna, Headus olemine õigesti tahetuna, ja Ilu olemine õigesti tunnetatuna. Selle koha võiks ka öelda, et Tõde on olemise märk mõistuses, Headus olemise märk tahtes ja Ilu olemise märk tunnetes. Kuivõrd trantsendentaalid on olemusühtsed, on nad ka ülekanduvad – kus on Tõde, seal on ka Headust ja Ilu, kus on Headust, seal on ka Tõde ja Ilu ning kus on Ilu, seal on ka Tõde ja Headust.

Alltoodud muusika on selle elavaks kinnituseks, andes tunnistust millestki palju suuremast kui muusika ise. Hing puhkab sellest läbiimbudes, sest ta resoneerub olemisega selle totaalsuses… Ja siit ilmneb kunsti ainus tõeline ja sügav tähendus – tuua läbi ilu esile olemise sügavust, millega kokku puutudes saab kõik täiuslikumaks.


Viljandi Folk – pärimuskultuuri festival või etnohõnguline läbu?

July 25, 2010

Käisime eile õhtul Viljandis (kontserti andmas) ja pilt, mis veidi pärast keskööd (kontserti ajal pooltühi olnud) Jaani kirikust välja astudes avanes, oli sõna otseses mõttes šokeeriv. Meeletu raskelt joobunud rahvamass laotunud üle kogu vallikääru ja muruväljakute … värviliste prožektorite tekitatud ööklubivalgus … raskelt ülesvõimendatud tümps … kõik kohad prügi täis … õllepudelid ja -topsid, viinapudelid, krõpsupakid, papptaldrikud … meeletu jorramine ja ropendamine … urineerimine jms kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades (nt autode vahel ja vastu kirikuseina) … alkoholist või muudest meelemürkidest teadvuse (või tasakaaluvõime) kaotanud inimesed maas vedelemas … poolpaljad pahupidi silmadega noored kakerdamas … ja politseinikud seda kõike abitult pealt vahtimas (justkui seadused folgi ajal ei kehtikski). Pilt oli tõsiselt kole ja palju koledam, kui oskasin karta.

Mul ei ole kahtlust, et Viljandi folgi tegijad on näinud palju vaeva ja kavatsenud parimat ning et nad on ka saavutanud palju head. Samuti ei ole mul kahtlust, et festivalil esinevad paljud väga head muusikud, kelle tegemistest on inimestele rohkelt rõõmu. Aga see, mis festivali näol on kokkuvõttes sündinud, näib elavat oma elu ning on vägagi küsitav, kas seda kõike tervikuna vaadates on põhjust rääkida kultuuriüritusest või pigem suurest etnohõngulisest läbust (millel on nii mõndagi olemusühtset nt Õllesummeriga). See ei ole öeldud üldsegi mitte paha pärast, aga tõsiasi on, et paljud kultuursed (ja vägagi pärimusmuusikahuvilised) inimesed on väljendanud seisukohta, et just suure läbustamise tõttu ei tõsta nad oma jalga Viljandi folgile mitte mingil juhul — kultuuriüritus on lokkava kultuurituse tõttu liialt vastumeelne.

Mida võiks olukorra parandamiseks ette võtta? Nõustun nendega, kes ütlevad, et alustada tuleks alkoholimüügi piirangu kehtestamisest folgi ajaks kogu Viljandi linnas ja politsei poolt avalikes kohtades alkoholi tarbimise ja muu avaliku korra rikkumise tolereerimise lõpetamisest. Mõelda võiks kontsertite hajutamisest üle maakonna, just nagu ka kogu kesklinna muutmisest festivali territooriumiks ja seeläbi kõrvaliste läbustajate eemalhoidmisest. Ent vaevalt see juhtub, kuna nõnda talitada ei oleks majanduslikult otstarbekas… Samas, nt Hiiu folgil on eelmainitut tehtud ja tulemus on kvalitatiivselt erinev (kuigi ka inimesi on kordades vähem).

President Ilves ütles, et Viljandi folk on saanud osaks eesti pärimuskultuurist ning et see on sama igavikuline kui meie riik. Usun, et kui president tutvunuks folgiga ka vähem ametlikus kontekstis, oleks ta viimasest paralleelist pigem hoidunud. Folk võib ju olla saanud osaks eesti pärimuskultuurist, kuid kahjuks koos kõige negatiivsega, mida see endas kannab. Festival, mis peaks meid viima meie juurte juurde, kannab endas väga tõsiseid juurte läbilõikamise märke.

Kuid teisalt võib karta, et see, mida eile folgil nägin, räägib üldsegi mitte ainult Viljandi Folgist, vaid eesti (ja õhtumaade) kultuurilisest olukorrast palju laiemalt: traditsioonide, tavade ja kommete eiramisest, naudinguhimulisest andumisest piirideta vabadusele ja tegelikkusest põgenemisest.