“Homoabielu” seadustanud USA Ülemkohus otsustas, et 2+2 ei võrdu tingimata 4

Niisiis, juhtunud on see, mida oligi karta: USA Ülemkohus otsustas – lihtsalt otsustas, rakendades oma elavat kujutlusvõimet konstitutsioonilise vabadusõiguse tõlgendamisel –, et abielu ei ole tingimata mehe ja naise vaheline liit ning et ühelgi osariigil ei ole õigust asuda vastupidisele seisukohale, mida iganes inimesed ka ei arva.

Siin on suurepärane näide sellest, milliseks türanniaks on kujunenud kaasaegne “demokraatia”: viis valimata inimest kirjutab rohkem kui 300 miljonile inimesele ette, et 2+2 ei pruugi võrduda 4, vaid võib võrduda ka nt 3 või 5. Igaüks võib enese jaoks pidada õigeks vaid seda, et 2+2=4, aga kellelgi – ei ühelgi inimesel ega ka osariigil – pole õigust oma arvamust teistele peale suruda, mistõttu ei saa niisuguse eelduse ainuõigsusest lähtuda.

Isanda ja orja kuvand võtab EL-i kontekstis üha selgemaid kontuure

 

Delfi vahendab, et Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker olevat käratanud Brüsselis peetud immigratsiooni- ja pagulaste teemalisel arutelul, et tal on täiesti ükskõik.

Terake otsekohest ausust ei tee iseenesest paha – vastupidi, see on vägagi tänuväärne, võimaldades üha enamatel inimestel aru saada, millise “mänguga” on tegelikult tegu.

Kogu jutt pagulaskvootide vabatahtlikkusest hakkab niisuguste sündmuste taustal järjest piinlikumaks muutuma ning piinlikkus vaid süveneb vaadates uudistest kaadreid sellest, kuidas meie peaminister lipitseb alandlikult suurte onude keskel, kes talle peale käratavad ja teada annavad, et vastuargumentidest on täiesti ükskõik. (Seejuures ma hästi ei usu, et meie peaminister üldse sõandas mingeid reaalseid vastuargumente sõnastada ja neid kaitsta.)

Kui Juncker teatab, et teda ei huvita vastuargumendid, siis võiks peaminister viisakalt püsti tõusta, soovida kõigile kena õhtut ja lihtsalt minema jalutada. Miks peaks suveräänse riigi valitsuspea niisugust alandust taluma ja sellega kogu oma rahvast häbistama?

Kuidas Iirimaa “homoabielu” referendum ära osteti ja mida me saame sellest õppida

Kuu aja eest ehk täpsemalt 22. mail toimus Iirimaal referendum, mille keskmes oli küsimus abielu ümbermääratlemisest moel, et see kätkeks ka homoseksuaalseid suhteid. Täpsemalt pandi referendumile küsimus, kas täiendada põhiseadust alljärgneva klausliga: “Abielu võidakse sõlmida kooskõlas seadusega kahe inimese vahel sõltumata nende soost.”

Referendumist võttis osa 60% hääleõiguslikest inimestest, kellest omakorda 62% pooldas abielu olemuslikku ümbermääratlemist. Niisiis said “Jah” leeri esindajad rahvahääletusel ülekaaluka võidu, kuigi õigus on ka neil, kes juhivad tähelepanu asjaolule, et “homoabielu”* seadustamist pooldas kokku vaid 36% hääleõiguslikest inimestest ehk selgelt vähem kui rahvaenamus ning et 64% hääleõiguslikest inimestest hääletas referendumil “Ei” või jättis oma hääle andmata.

FAKT: “Homoabielu” seadustamist pooldas kokku vaid 36% hääleõiguslikest inimestest ehk selgelt vähem kui rahvaenamus. 64% hääleõiguslikest inimestest hääletas referendumil “Ei” või jättis oma hääle andmata.

Uus normaalsus: vikerkaarelipu all võib teiste riikide siseasjadesse sekkuda

Läti on võetud homoliikumise poolt uueks keskseks sihtmärgiks, et Ida-Euroopas oma ideoloogiliste ambitsioonide läbisurumisega jõuliselt edasi liikuda. Seetõttu ei ole üllatav, et suurejooneline homokarneval EuroPride2015 korraldati sedapuhku just Riias.

Teiste hulgas marssis paraadil ka meie kõrge riigiametnik, agara homoaktivistina tuntud võrdõiguslikkuse volinik Mari-Liis Sepper, kelle büroo tegevust Eestis rahastab teatavasti suures ulatuses Norra Kuningriik.

Riia paraadi kuldsponsoriteks olid (oma saatkondade läbi) USA ja Saksmaa valitsus, hõbesponsoriteks aga Hollandi ja Norra valitsus. Toetajate ja partnerite seas olid veel Taani valitsus, Ühendkuningriigi valitsus, Kanada valitsus, Prantsusmaa valitsus, Soome valitsus, Rootsi valitsus ja Belgia valitsus.

Koalitsiooni teerull kütab kindlalt edasi

“Miks kobarseaduseid tehakse? 2011. aastal viitas Eiki Nestor, et valitsus üritab nii mugavuse huvides lihtsalt riigikogust üle sõita. Eeskujust õpitakse.” (Ginter ja Jõks)

Nii ta siis jälle läks. Koalitsioonierakondadesse kuuluvad poliitikud hääletasid kuulekalt maksutõusude poolt, tehes seda täies teadmises, et tegu ei ole Eesti jaoks sisuliselt heade ega õigete sammudega ning et kogu protsess on mitte lihtsalt puudulik, vaid piinlikult vastuolus nende ideaalidega, millele õigusloome peaks meie riigis vastama.

Siia juurde tasub lugeda Carri Ginteri ja Allar Jõksi eilset kommentaari, kus seisab:

“Ühe pauguga ja pikema jututa võetakse vastu omavahel seostamata eelnõud – majutusasutuste käibemaksu ja erinevate aktsiiside tõstmine, sotsiaalmaksu vähendamine ja madalapalgaliste maksusoodustused. Milleks selline sasipundar? Ainult nii saab tagada, et muudatuste üle ei toimuks sisulist arutelu. Kaob võimalus iga muudatuse mõju eraldi kaaluda. Seotakse presidendi käed, kes ei saa põhiseadusega vastuolu tõttu jätta välja kuulutama üksikuid seaduseid vaid peaks tagasi lükkama terve paketi. See on aga suur vastutus. Miks kobarseaduseid tehakse? 2011 viitas Eiki Nestor, et valitsus üritab nii mugavuse huvides lihtsalt riigikogust üle sõita. Eeskujust õpitakse.”

Tähelepanu juhitakse ka täiesti ilmsele ja avalikule silmakirjalikkusele, millega valitsus oma ettevõtmisi õigustab:

“Eelnõu nr 41 seletuskiri sisaldab mitmeid ebasiiraid põhjendusi. Näiteks rahvatervise kaitseks alkoholiaktsiisi tõstmine kõlab üllalt õõnsana. Eriti silmas pidades, et rahvatervise kaitse  võetakse kaitsekilbiks siis kui lubaduste katteallikaid napib. Sama kehtib trahvide mitmekordistamise kohta.”

Vaadata tasub ka Eesti Maksumaksjate Liidu arvamust, mille sissejuhatuses on mh kirjutatud:

“Meil on siiralt kahju Rahandusministeeriumi ametnikest, keda sunnitakse praegu ennast kogu ilmarahva ees lolliks tegema ning must-valgel paberile kirja panema kogu selle demagoogia, mis on juba mitu nädalat tagasi Delfis „ribadeks“ kommenteeritud. Kui tõesti peaks toimuma suuremat sorti ametnike koondamine, siis võib nendel tublidel inimestel tekkida raskusi erasektoris töökoha leidmisega. Meie arvates oleks õiglane, kui koalitsioonipoliitikute rumaluste kiitmine oleks ametnikele vabatahtlik – kes tahab poliitikutele pugeda, leiab selleks ise sobiva aja ja koha.”

Selgelt tuntava lootusetuse noodiga ja teades, et ettepanekutega nii või teisiti ei arvestata, sedastab EML:

“Viisakuse pärast ja tulevastele põlvedele meenutuseks kordame oma ettepanekut: loobuda kütuseaktsiisi tõusust ja majutusteenuse käibemaksumäära tõusust ning sotsiaalmaksu määra langetamisest. Selle asemel rakendada sotsiaalmaksu erisusi üksikutele ettevõtjate gruppidele ja valdkondadele, näiteks kehtestada sotsiaalmaksu lagi ja kaotada ära või vähendada sotsiaalmaksu kuumäära, teha soodustusi alustavatele või maapiirkondades tegutsevatele ettevõtjatele, uute töökohtade loojatele jne. Aga eks te ole neid mõtteid juba kuulnud ja lugenud küll.”

Kas selles on meist kellelegi midagi uut või üllatavat? Kas me oskame oodata valitsuselt midagi muud? Paremat, ausamat, siiramat ja rohkem Eesti kui iseenda huvidele mõtlevat käitumist? Ilmselt mitte, sest olukord riigis ongi kujunenud niisuguseks, nagu nõukogude ajal, mil mitte ainult inimesed ei võtnud tõsiselt seda, mida võimuesindajad rääkisid, vaid ka võimuesindajad ise ei eeldanudki, et peaks kõnelema moel, mida inimesed võiks tõsiselt võtta. Poliitilise ladviku sõnade, mõtete ja tegude lahknevus ning ühes sellega (nüüd juba üsna tavapäraselt varjamatu) silmakirjalikkus aina kasvab ning kaasamine on sõna, mille väljaütlemine tekitab poliitikuis ilmselt spontaanseid naerupahvakuid.

Kõige selle kontekstis on kahju neist parteipoliitikuist, kes südames tahaksid head, ent ei suuda mitte olla sellise süsteemi osaks ja kes seega aitavad egaõigluse masinavärgi toimimisele kaasa, kartes muidu kaotada selle vähese, mis on õnnestunud elu jooksul hankida ja mida kaotades ei suudeta oma elu ette kujutada. Nagu Seneca on kirjutanud: “Saatus ei jookse meile otsa harvemini kui meie talle. Häbistav on mitte minna, vaid kanduda ja asjade keerises imestunult küsida: “Kuidas ma siia olen jõudnud?””

Objektiivi hooaja kokkuvõte

Eelmisel nädalal salvestasime Markusega selle hooaja viimase Objektiivi saate. Selle napi tunni jooksul, mis alati nii kiiresti möödub, peatusime põgusalt uute parteide esimestel sammudel parlamendis, puhkenud immigratsiooni-teemalisel hüsteerial ja Iirimaa referendumil, millega anti toetus abielu õiguslikuks ümbermääratlemiseks moel, mis kätkeb ka homoseksuaalseid suhteid.

Objektiivi hooaeg on aga jälle läbi saanud, sel aastal peamiselt Markuse eestvedamisel. Paljud inimesed on öelnud, et sellise saate järele, kus püütakse ühiskonnas toimuvat lahtimõtestada kristliku maailmatunnetuse pinnalt, on Eestis vajadus. Loodan minagi, et saade jätkub uuel hooajal uue hooga – ehk lennukamaltki kui seni, sest probleemid, millele tähelepanu pöörata, paraku üksnes süvenevad ja muudkui kasvavas tempos.

Hea ja meeldiva koostöö eest tänan südamest Pereraadio pealikku Mare Pihlakut ja Liina Kütsonit, meie hindamatut abimeest ja toredat saatekaaslast, kellega koos oleme saanud veeta palju lõbusaid hetki.

Saadet saab kuulata siit. Varasemad Objektiivi saated on kuulatavad Pereraadio arhiivist.