Milles seisneb eestlase identiteet?

Eile õhtul sain lõpuks realiseerida kingituse, mille päkapikud Jõuludeks tõid. Nimelt käisime abikaasaga Linnateatris vaatamas Elmo Nüganeni lavastatud A. H. Tammsaare romaanil põhinevat etendust “Ma armastasin sakslast” (peaosades Ursula Ratasepp, Tõnn Lamp ja Aleksander Eelmaa). Tegu on väga nappide vahenditega tehtud ja ometi lihtsalt suurepärase, parimas mõttes theatrumliku etendusega, mida soovitan kõigil vaatama minna.

Õhtul koju jõudes leidsin riiulist romaani 1935. aastal avaldatud esmatrüki köite ning lugesin mõned olulisemad kohad uuesti üle. Pean ütlema, et minu lugupidamine Tammsaare suhtes kasvas hüppeliselt (piinlikkusega pean tunnistama, et varem olen Tammsaarelt lugenud vaid “Tõde ja õigust”, sedagi mitte terviklikult ja režiimil “kohustuslik kirjandus”). Kõnealuses tekstis on tõesti käsitletud mitmeid väga olulisi küsimusi, mis on omavahel ka tähendusrikkalt läbi põimunud.

Riputan siin kohal üles ühe pisikese väljavõtte romaanist, mis avaldas mulle nii näidendit jälgides kui raamatut lugedes eriti sügavalt muljet (muidugi on toodud teksti tähendus kogu romaani kontekstis veelgi sügavam).

Mõtlesin juba etenduse ajal, et kui paljud inimesed mõtlevad samale küsimusele, mis näis minu arvates olevat (mitte küll ainukesena) antud romaani keskmes ning mida ma ei ole näinud ühegi teise autori poolt valusamalt käsitletuna: mida siis ikkagi tähendab olla eestlane; milles seisneb eestlase identiteet? Ja kas see, mida meile rahvusromantilises vaimus identiteedina serveeritakse, ei paljastu näilisuse pealispinnast sügavamale vaadates häbematult tühise või koguni naeruväärsena?

Kes siis ikkagi on perekond?

Riigikogu liige Liisa Pakosta küsib Delfi vahendusel, kes siis ikkagi on perekond. Üks kommenteerija, kes kirjutab nime “Margot” all, märgib kohe kommentaariumi alguses tabavalt, et “Perekonna mõistet ei tohi küll devalveerida lähtuvalt sotsiaaltoetustest või muudest riigi poolt antavatest abidest, sest toetuse saamisel pole tähtis perekond, vaid leibkond, kes elab koos ja kes toetusi taotleb.”

Tõepoolest, kui küsimusele “Mis kujutab endast perekonda?” hakatakse vastama lähtudes sellest, kuidas ja kellele oleks tarvis sotsiaaltoetusi maksta, siis on midagi väga valesti läinud – pragmatism on mõistuse troonilt tõuganud.

See, et poliitilisest korrektsusest domineeritud poliitikud ei suuda määratleda, mis asi on perekond, on tõesti hämmastav, lihtsalt tragikoomiline. Veel jaburam on, et oma küündimatuse varjamiseks loobutakse ise otsuste langetamisest ja sellega kaasnevast vastutusest ning vaadatakse hoopis Riigikohtu poole. Samas on ju selge, et Riigikohtul ei ole pädevust selliste kriitilise tähtsusega ja samal ajal olemuslikult täiesti mittejuriidiliste küsimuste osas ebademokraatlikul moel ühiskonnale ettekirjutusi teha.

Kui loobuda määratluse kriteeriumina inimloomusest, siis jääb üle küsida, kas lisaks kõigile artiklis mainitud variatsioonidele ei peaks perekonnana tunnustama ka ka nt kolme, nelja, viie või miks mitte ka kaheksa naise või ühe (või nt kolme) mehe ja viie naise vahelist liitu – sellist kommuuni tüüpi kooslust -, mille raames jagatakse eluaset, külmkappi, voodit ja kasvatakse ühiselt lapsi? Millise mõistusliku kriteeriumi alusel võiks väita, et nõue, et perekonnas oleks üksnes kaks vanemaks nimetatavat isikut on kuidagi olulisem kui nõue, et vanemaks nimetatavad isikud oleks erinevast soost?

Huvitav on seegi, et ettepanek, mis sisuliselt (kuigi tõenäoliselt mitte tahtlikult) toetab samast soost isikute koosluste määratlemist perekonnana, tuleb poliitikult, kes esindab end konservatiivsena määratlevat erakonda. Võiks küsida, et milles IRL-i konservatiivsus seisneb? Ja milles seisneb nende ilmavaate perekesksus, kui ei osata määratleda, mis perekond on?

Ühtlasi loodan, et Liisa ei pane siin kirjutatut pahaks. Pean temast lugu, sest erinevalt paljudest teistest poliitikutest on ta tõestanud, et kuulub selgroogsete hulka.

Kurb tagasiside

Eile kohtusin kunagise kursusekaaslasega, kes töötab juba aastaid advokaadina. Ta mainis, et luges minu hiljutist blogipostitutst poliitilise korrektsuse dogmast ja sõnavabaduse hääbumisest — sellest, et sissetuleku ja/või ühiskondliku positsiooni kaotamise hirmus on inimesed minetanud igasuguse julguse oma moraalsete (ja ka poliitiliste) põhimõtete eest avalikult välja astuda (v.a. juhul, kui need langevad domineeriva ideoloogiaga kokku).

Ta vaatas mulle silma, vaikis hetke ning lausus vaiksel häälel: “Varro, kardan, et sa ei kujuta tegelikult ette, kui palju selles mõttes tõtt on.” Võta nüüd kinni, kas kujutan ette või mitte, aga neist sõnadest piisas täielikult andmaks mõista, et nii mõnelegi inimesele põhjustab poliitilise korrektsuse dogma ohvriks langemine valusaid üleelamisi. Kõnealusel kursusekaaslasel on kaelas mahukas eluasemelaen ja üpris kalli auto liising, mistõttu kujutaks töökoha kaotus tõepoolest õnnetust, millega ei söandaks isegi riskida.

Samas oli mainitud kursusekaaslane ülikooli ajal suure tõenäosusega meie lennu kõige aatelisem inimene, kelle silmis säras ühiskonna paremaks muutmisele pühendumise soov, mis väljendus paljudel kordadel kirglikes tunde väldanud debattides moraalsete ja poliitiliste küsimuste üle. Niivõrd, kui ma tean, on ta aga pärast ülikooli lõppu loobunud praktiliselt igasugusest ühiskondlikust tegevusest väljaspool oma professionaalseid kohustusi.

Jus est ars boni et aequi?

“Õigus on headuse kunst ja seaduste tõlgendamisel ei saa moraali ja eetikat kõrvale jätta” — suurepärane, et hr Riigikohtu esimees selle tõe täna ajalehes Postimees avaldatud intervjuus välja ütles (vt Sigrid Kõiv, “Õigus on headuse kunst”).

Idee õigusest kui headuse ja õigluse kunstist on kahtlemata väga ülendav. Tasub vaid mõelda juristidele, nagu Thomas More, kelle jaoks oli südametunnistuse vahendusel ära tuntud moraalsele tõele kindlaks jäämine olulisem kui kuningas Henry VIII ebaõiglastele käskudele allumine — olgugi, et selle hinnaks oli tema enda elu –, kui tärkab nägemus juristist kui tõeliselt üllast kutsumusest.

Samas on hr Riigikohtu esimehe sõnade taustal probleemne, et juristide ettevalmistamisel pannakse ülikoolis õiguse kui headuse ja õigluse kunsti tundmaõppimisele kahetsusväärselt vähe rõhku. Lõviosa tähelepanust ja energiast suunatakse kehtiva õiguse tundmaõppimisele, samas kui moraali ja eetika üliolulistele küsimustele ei pöörata peaaegu mingit tähelepanu — vähemalt selline oli minu kogemus Tartu Ülikoolis õppides.

Teaduslikud, ebateaduslikud ja ületeaduslikud teadmised

Lugesin hommikul Delfist kunagise kolleegi professor Jüri Saare artiklit pealkirjaga “Meedia toetagu teaduslikku maailmapilti”. Et professor Saar tõstatab julgelt olulise küsimuse, mõtlesin omalt poolt kaasa ning saatsin talle alltoodud sisuga kirja. Et professor Saare artikkel kujutab endast avalikku mõtteavaldust, siis eeldan, et ka minu kommentaare selle suhtes, olgugi et saatsin need otse autorile, ei tule käsitleda privaatsena.

* * *

Tere Jüri!

Aitäh Sulle täna Delfis avaldatud artikli eest. Probleem, mida käsitled, on kahtlemata oluline, ning ütled välja nii mõnedki asjad, mida enamik ühiskondlikult arvestatavat positsiooni omavaid inimesi avalikult öelda ei julgeks. Ebateaduste vohamine ja inimestega manipuleerimine — mitte üksi ebateaduste valdkonnas — on avalikus ruumis tõepoolest lausa normiks kujunenud.

Et Sinuga kaasa mõelda, lisaksin omalt poolt mõtlemisaineks nii palju, et paralleelselt Sinu artiklis tooduga tasub meeles pidada sedagi, et elu kõige olulisematele, st metafüüsilistele küsimustele — nagu nt mis on inimeseks olemise sügavam tähendus, milles seisneb hea elu, mis on au, väärikus, õiglus, vabadus või milline käitumine on moraalne — ei ole teadus, mille objektiks on teatavasti materiaalne osa reaalsusest, põhimõtteliselt suuteline vastama. Teadmiste tõsikindlus kipub olema nende olulisusega pöördvõrdelises suhtes.

Teisisõnu, Sinu kirjeldatuga vähemalt sama ohtlik on tendents redutseerida maailm üksnes mateeriale ja käsitleda nn objektiivse teadmisena vaid seda osa teadmisest, mis on teadusliku meetodi rakendamise kaudu (st eksperimentaalselt) verifitseeritav. Sellele teele asumine ähvardab nii üksikisiku kui ühiskonna jaoks sulgeda eksistentsi sügavama ja inimolemist tõeliselt rikastava tähenduse. Tõe tunnetamise teid on õige mitmeid (nt teaduslik, religioosne, kunstiline) ning ehkki mõned inimesed usuvad — just nimelt usuvad — vastupidist, ei ole teadusliku tunnetuse absolutiseerimises või esmatähtsaks arvamises midagi teaduslikku. Teaduslikud teadmised, nagu kõigi teiste tunnetusviiside vahendusel omandatud teadmised, on paradigmaatilised ning kriteerium, mille alusel teaduslik paradigma teistest kõrgemale seada, ei ole ise kuidagi teaduslikult põhjendatud.

Niisiis nõustun Sinuga, et peaksime üritama vaimupimedust vältida, kuid samas julgen arvata, et vaimseks valguseks jääb teadusest üksi väheks. Kes meist ei oleks kohanud inimesi, kel on väga vähe nn teaduslikku teadmist, kuid kelle vaimuvalgus ületab kordades nii mõnegi teadlase oma… Mulle tundub, et õiget suunda vaimuvalguse poole aitab mõista vahetegu ühelt poolt ebateaduslike (ehk teadusega vastuolus olevate) ja teiselt poolt ületeaduslike (ehk teaduse haaret ületavate) teadmiste vahel. Ehk teisisõnu, vaimse pimeduse allikaks on üht moodi nii ebateaduslike teadmiste jaatamine kui teaduse haardeulatusest väljapoole jäävate teadmiste eitamine.

Sind veel kord oluliste küsimuste tõstatamise eest tänades ja tervitades,

Varro

Poliitilise korrektsuse dogma ja sõnavabaduse hääbumine

Täna avaldati Delfis Ülla Vähki igati asjalik lugu pealkirjaga “Homode pretensioonidega ei saa nõustuda“. Vähemalt sama oluline, kui teksti sõnum, on asjaolu, et leidub veel inimesi, kes julgevad homoideoloogiaga avalikult mitte nõustuda ning et on olemas vähemalt ükski laialt loetav meedium, kus on võimalik sellist mittenõustumist väljendada. (Kahjuks on see meedium enamjaolt kollase solgi toru, mistõttu ei omistata selles avaldatud massi sattunud vähestele väärtuslikele tekstidele kuigivõrd palju kaalu).

Tõsi ta on, et nagu mitmete teistegi tundlike ühiskondlike küsimustega seonduvalt, on homoteema (nagu ka nt aborditeema) käsitlemisel peamiseks probleemiks asjaolu, et inimesed on hakanud sedavõrd kartma kriitikat — millega homoaktivistid muidugi ei koonerda –, et ei julge oma seisukohti avalikult välja öelda. Nt kirjutas mulle hiljuti prominentne isik, kes on ühena vähestest võrreldava ühiskondliku positsiooniga inimestest homoteemal julgelt sõna võtnud, et tema jaoks “on probleemiks see, et kuigi paljud mõtlevad sarnaselt, julgevad vähesed välja ütelda.”

Mõtlevate inimeste seas ei ole kuigi palju kohata neid, kes usuvad tõsimeeli kaasaegset relativistlikku dogma ning sellest tulenevaid väiteid, nagu “moraalset tõde pole olemas”, “ükski käitumine ei ole inimloomusega vastuolus, sest sellist nähtust, nagu inimloomus, ei eksisteeri”, “sugudevahelised erinevused on kõik kultuuriliselt tingitud” jne. Selliseid vaateid propageerib arvuliselt väga piiratud, kuid sellest hoolimata äärmiselt mõjukas reaalsusest irdunud “eliit”.

Kahjuks on aga ühiskonnas üha enam tõsiasi, et nendelt, kes väidavad end olevat ühiskondlik eliit, ei maksa terve mõistuse kaitseks väljaastumist loota. Poliitilise korrektsuse dogma, mille kohaselt ei ole lubatav tõsiselt kahelda selles, mida dikteerib nn avalik arvamus (ja mis on tegelikult ei enamat kui kitsa ringi poolt peamiselt meedia, meelelahutustööstuse ja haridussüsteemi vahendusel jõustatud ideoloogiline programm) ning millest üleastumist takistab hirm kaotada nende toetus, kellest sõltub populaarsus ning seega ka töökoht ja sissetulek, on nende väljaütlemisjulguse lämmatanud.

Nt on kaks praegu ametisolevat Riigikogu liiget mulle abordist rääkides selgitanud, et kui nad sündimata inimeste tapmise kohta tõe avalikult välja ütleksid ja selle eest nii parteis kui poliitikas laiemalt seisma asuksid, kaotaksid nad peagi oma positsiooni, misjärel ei saaks nad tasahilju isegi neid häid asju ajada, mis on praegu võimalikud.

Demokraatia illusioon

Mõne päeva eest kirjutas Liisa Pakosta Delfi veergudel alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude teemal artikli pealkirjaga “Siidrit osta ei tohi, last tappa võib?” Muu seas teeb ta üleskutse — nagu alati sellistel puhkudel tehakse — jätkata ühiskondlikku arutelu.

Aga kas keegi mõistab, kuidas peaks see arutelu välja nägema? Millised tingimused peaks olema täidetud, et võiks õigustatult rääkida ühiskondlikust arutelust?

Nagu Pakosta kirjutab, toimus Sotsiaalministeeriumis hiljuti antud teemal “igati asjalik nõupidamine”. Aga kas see kujutab endast avalikku arutelu või osagi sellest? Kuigi EKI esitas Sotsiaalministeeriumile jt institutsioonidele alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude küsimuses oma põhjaliku seisukoha juba kuid tagasi, ei kutsutud meist kedagi ministeeriumis toimunud nõupidamisele — tõtt-öelda meid isegi ei teavitatud sellest. Kusagilt ei ole võimalik teada saada, mille alusel nõupidamisele osalejaid kutsuti, mida seal räägiti ning mida otsustati. Muidugi ei ole Sotsiaalministeerium ka EKI esitatud seisukohtadele mingilgi moel vastanud.

Näib, et “arutelul” osalemise eelduseks on põhimõttelisel tasandil naistearstide, Eesti Seksuaaltervise Liidu ja selle ideoloogilisi eesmärke elluviiva Sotsiaalministeeriumiga nõustumine. Neile aga, kes on põhimõtteliselt eriarvamusel, ei ole arutelus kohta. Need religioossed fanaatikud ja radikaalidest fundamentalistid, kes leiavad, et tulenevalt asjaolust, et igaühel on õigus elule ja et kõik on seaduse ees võrdsed peaks iga inimese õigust elule kaitsma ühetaoliselt ning et seega ei tohiks ühtegi süütut inimest tahtlikult tappa või kes arvavad, et kui vanematele on pandud õigus ja kohustus oma laste eest hoolitseda ning neid kasvatada, siis ei tohiks võtta neilt õigust rääkida kaasa oma laste kõige suuremat kaalu omavate küsimuste otsustamises — nemad ei kvalifitseeru aruteludes osalema, kuna nad arvavad liiga valesti.