Demokraatia illusioon

Mõne päeva eest kirjutas Liisa Pakosta Delfi veergudel alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude teemal artikli pealkirjaga “Siidrit osta ei tohi, last tappa võib?” Muu seas teeb ta üleskutse — nagu alati sellistel puhkudel tehakse — jätkata ühiskondlikku arutelu.

Aga kas keegi mõistab, kuidas peaks see arutelu välja nägema? Millised tingimused peaks olema täidetud, et võiks õigustatult rääkida ühiskondlikust arutelust?

Nagu Pakosta kirjutab, toimus Sotsiaalministeeriumis hiljuti antud teemal “igati asjalik nõupidamine”. Aga kas see kujutab endast avalikku arutelu või osagi sellest? Kuigi EKI esitas Sotsiaalministeeriumile jt institutsioonidele alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude küsimuses oma põhjaliku seisukoha juba kuid tagasi, ei kutsutud meist kedagi ministeeriumis toimunud nõupidamisele — tõtt-öelda meid isegi ei teavitatud sellest. Kusagilt ei ole võimalik teada saada, mille alusel nõupidamisele osalejaid kutsuti, mida seal räägiti ning mida otsustati. Muidugi ei ole Sotsiaalministeerium ka EKI esitatud seisukohtadele mingilgi moel vastanud.

Näib, et “arutelul” osalemise eelduseks on põhimõttelisel tasandil naistearstide, Eesti Seksuaaltervise Liidu ja selle ideoloogilisi eesmärke elluviiva Sotsiaalministeeriumiga nõustumine. Neile aga, kes on põhimõtteliselt eriarvamusel, ei ole arutelus kohta. Need religioossed fanaatikud ja radikaalidest fundamentalistid, kes leiavad, et tulenevalt asjaolust, et igaühel on õigus elule ja et kõik on seaduse ees võrdsed peaks iga inimese õigust elule kaitsma ühetaoliselt ning et seega ei tohiks ühtegi süütut inimest tahtlikult tappa või kes arvavad, et kui vanematele on pandud õigus ja kohustus oma laste eest hoolitseda ning neid kasvatada, siis ei tohiks võtta neilt õigust rääkida kaasa oma laste kõige suuremat kaalu omavate küsimuste otsustamises — nemad ei kvalifitseeru aruteludes osalema, kuna nad arvavad liiga valesti.

Ja kui need “fundamentalistid” julgevad küsida, milles nende seisukohtade väärsus õige seisneb, on vastuseks — kas otseselt või kaudselt väljendatuna –, et selliste inimestega ei ole mõtet üldse diskussiooni laskuda, sest vastasel korral juba tunnustatakse nende naeruväärseid seisukohti mingilgi märral tõsiselt võetavana.

Selliste sündmuste taustal on isegi parima tahtmise juures võimatu säilitada usku riigivalitsemise demokraatlikkusse, avatusse ja läbipaistvusse. Samuti on võimatu uskuda juttu teadmistepõhisest ühiskonnast, kui silmad näevad kõikjal mitte juhindumist mõistusest, vaid kitsastest ideoloogilistest uskumustest.

Mõistmaks seda, millise maailmavaatega ja kui sügavas moraalses pimeduses ekslevad inimesed meie perepoliitikat kujundavad, võib mõelda nt Tartu Ülikooli sünnitusabi ja günekoloogia professori Helle Karro  poolt Sotsiaalministeeriumis peetud arutelul väidetavalt suure imestusega esitatud küsimusele, et mis vahet on abordil ja sünnitusel — et kui arvatakse, et vanematel ei tohiks olla õigust nõuda alaealiselt abordi tegemist, siis miks peaks neil olema õigus aborditegemist mitte lubada. Teatud mõttes on muidugi arusaadav, et kui inimene on elus tapnud sadu või isegi tuhandeid sündimata lapsi, siis on tema moraalne tunnetus juba sedavõrd väärastunud või tuhmunud, et enam ei ole võimalik aru saada, mis vahet on lapse sünnitamisel ja tema tapmisel.

Eriti inetuks teeb kogu asja aga see, et samal ajal, kui kõik vähegi olulised otsused langetatakse väikese kliki poolt, mis ei talu vastuvaidlemist, püütakse avalikkusele jätta mulje, justkui toimuks riigivalitsemine lähtudes rahva tahtest ja arvamusest. Sellest ka pidevad üleskutsed avalikele aruteludele, mida ei ole mina küll vähegi tõsiselt võetavas vormis meie riigis kunagi täheldanud. Neile, kes peavad midagi sellist, nagu ERR-i “Vabariigi kodanikud” vms-st ühiskondliku arutelu ilminguks, võib küll üksnes kaasa tunda.

13 Responses to Demokraatia illusioon

  1. Ray D. Noper says:

    Kurdate, et Surmakultuuri Instituuti ei kutsutud antud arutelule. Niipalju, kui mul infot on, ei kutsutud ka näiteks Hokiliitu ega Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituuti – neist esimene on täpselt samamoodi hobiliit nagu EKI ja teisel oleks sinna ilmselt rohkem asja olnud. Kuidas kommenteerite ?

    • vooglaid says:

      Küsimus on muidugi retooriline, aga vastan siiski mõne sõnaga.

      Erinevalt Hokiliidust jt kodanikeühendustest on Elukultuuri Instituut antud küsimuses kujundanud põhjalikult argumenteeritud seisukohad ning need ka Sotsiaalministeeriumile (jt institutsioonidele) edastanud.

      Veelgi enam, pärast seda, kui EKI oma seisukohad teatavaks tegi, jättis Justiitsministeerium SM-i eelnõu kooskõlastamata, tuginedes paljuski just EKI väljendatud argumentidele.

      Seega olnuks igati loogiline, kui EKI esindaja oleks nõupidamisele kutsutud — selline on avatud riigivalitsemise hea tava, et kui üks kodanikeühendus mingi küsimuse vastu huvi ilmutab ning selle lahendamiseks omapoolsed ettepanekud teeb, siis temaga ka arvestatakse, vähemalt niipalju, et ta kaasatakse küsimuse arutamisse.

      Vastupidisel juhul jääb arusaamatuks, miks kutsuti nõupidamisele Liisa Pakosta kui Eesti Lastevanemate Liidu esindaja (ELVL väljendas eelnõu suhtes seisukohta muuseas EKI üleskutsel) ning Eesti Seksuaaltervise Liidu esindajad — on ju mõlemad organisatsioonid kodanikeühendused, nagu EKI-gi.

      Üldiselt oleks aga tore, kui kommenteerimisel järgitaks kommenteerimise reegleid (sh seda, et kirjutataks oma nime varjamata).

      • Ray D. Noper says:

        Tänan vastuse eest ja palun vabandust reeglitest üleastumise eest – kuna pole kunagi pseudonüümi ja isiku vahelist seost varjanud, eeldasin kogemata, et nom de plume on lubatud. Enda eelmisele kommentaarile ja järgnevatele lisaks: selle nime all kirjutab Alar Floren.

        Eelneva kommentaari küsimus oli, et kas sellisele arutelule on vajalik kutsuda kõik huvi ilmutanud survegrupid või ainult asjassepuutuvad ? Kas EKI kui ühe religiooni põhise huvigrupi sisend on niivõrd oluline, et lisaks nende avalduse arvessevõtmisele nende kohalolek arutluse juures midagi muudaks ?

      • vooglaid says:

        Hea tava kohaselt kutsutakse sellistele nõupidamistele vähemalt nende huvigruppide esindajad, mis on kõnealuse küsimusega (nt eelnõuga) otseselt seondunud, esitades näiteks omapoolsed seisukohad, muudatusettepanekud vms. EKI poolt esitatud seisukohad olid vaieldamatult kõige põhjalikumad, mis antud küsimuses ühegi kodanikeühenduse poolt Sotsiaalministeeriumile edastati. Samuti võib eeldada, et need olid piisavalt argumenteeritud, kuna — nagu juba öeldud — ka Justiitsministeerium toetus neile oma seisukohta kujundades.

        EKI esitatud seisukohtadega tutvudes (link on antud eelmises kommentaaris) saate veenduda, et religiooniga ei ole neil mingit pistmist. Seepärast ei saa vihjet sellele, et EKI kutsumist põhjendab viimase seotus ühe konkreetse maailmavaatelise süsteemiga, kuidagi asjakohaseks pidada.

        Selles võib aga päris kindel olla, et EKI esindaja kohalolek oleks nõupidamist muutnud vägagi palju, sest nii palju, kui ma kuulnud olen, oli ainuke inimene, kes SM-i ja naistearstide massiivist vähegi erinevat seisukohta julges avaldada, pr Liisa Pakosta.

  2. Oudekki says:

    Tegelikult, ma arvan, et sellistele nõupidamistele peaks vähemalt mingil aruteluetapil “kõik asjasthuvitatud”, kodanikena. S.t. tuleks teha ametlik teadaanne mingi(te)s üleriigilis(te)s ajalehtedes, et toimub selline-ja-selline arutelu, osalemisest huvitatud kodanikud palun registreerida selleks-ja-selleks kuupäevaks.

    Teisest küljest, mul on jäänud mulje, et EKI on kristlik ühendus. Ma ei imesta, et riigi asjade korraldamisel kristlikelt ühendustelt nõu ei küsita.
    [Mis ei tähenda, et kristlastel kui kodanikel ei oleks täielikku õigust oma veendumuste kohaselt avalikus arutelus osaleda. Kuid mitte organisatsioonina, läheb riigi ja kiriku lahususest ohtlikult kaugele]

    • vooglaid says:

      Selge on see, et ministeeriumis peetavale nõupidamisele ei saa kaasata kõiki asjast huvitatuid. Küll aga saab kaasata — ja tavaliselt nii ka tehakse — nende huvigruppide esindajad, kes on näidanud küsimuse vastu selget huvi, olles esitanud eelnõus suhtes oma argumenteeritud seisukoha.

      Jah, EKI on täiesti avalikult ühendus, mis lähtub oma tegevuses kristlikust väärtussüsteemist. Kas Teie arvates on tõesti õigustatud, et üksnes seetõttu, et üks organisatsioon end selliselt määratleb, võib tema suhtes rakendada erinevaid standardeid, kui rakendatakse kõigi mittekristlike organisatsioonide suhtes?

      Kuidas seda seisukohta ühitada põhiseaduse §-ga 12, mis ütleb, et “Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu”?

      Kristlaste — olgu indiviididena või ühendustesse kogunenuina — elimineerimine ühiskonnaelus kaasarääkimise võimalust omavate subjektide ringist kujutab endast lihtlabast usulist diskrimineerimist, millel ei ole riigi ja kiriku lahutatusega mingit pistmist — viimane põhimõte tähendab, et ei eksisteeri riigikirikut, mis omakorda tagab, et riik ei saa langetada otsuseid eksklusiivselt kiriku kompetentsi kuuluvates küsimustes ja vastupidi.

      Kõige eelöeldu juures aga tänan Teid, et ütlesite siiralt välja selle, millest suur osa ühiskonnast lähtub — k.a. Sotsiaalministeerium –, aga mida keegi pea kunagi artikuleerida ei läbe — selle, et riigi ja kiriku lahutatuse põhimõtet üritatakse aina jõulisemalt ümberkujundada õigustuseks kehtestada üha kristlusevaenulikum ja võitlevalt sekulaarne ühiskond, kus ühiskonnakorralduslikes küsimustes omavad sõnaõigust üksnes ateistid.

      • Ray D. Noper says:

        Teie kommentaari viimane lõik on pehmelt öeldes solvav.

        Tegemist ei ole diskrimineerimise ega kristlusevaenulikkusega ning keegi ei võta kristlastelt sõnaõigust ära – küll aga eeldatakse, et seadus on religiooniülene, seega eelistatakse nende sisendit, kes on religioonineutraalsed. Minu teada ei küsitud ka suure hulga ateistide huvigrupi MTÜ Eesti Skeptik sisendit.

        Lisaks on täiesti eeldatav, et ei kaasata organisatsioone, mille tegevuse osas on ministeeriumil varem probleeme olnud – tuletame meelde abort.ee’ga kaasnenud probleeme.

      • vooglaid says:

        Milline lõik keda solvab?

        Seadused ja riigikord võib ju olla religiooniülene, aga see ei tähenda mitte kuidagi, et kristlased ei või või võivad kuidagi vähemal määral ühiskonnakorralduslikes küsimustes (sh seadusloomes) kaasa rääkida. Vastasel korral tuleks ka avalikust teenistusest — eriti sellest osast, mis tegeleb õigusloomega — kõik kristlased eemaldada. Sellele peaks muidugi eelnema korralik juurdlus, mille kõigus kõigi maailmavaatelised veendumused päevavalgele tuuakse.

        Teiseks on ju asi mitte selles, kellelt sisendit küsiti või ei küsitud, vaid selles, kes seda pakkus või ei pakkunud. Kui mõni teine kodanikeühendus, nt MTÜ Eesti Skeptik, oleks oma seisukohad esitanud, olnuks tema esindaja arutellu kaasamine igati loomulik.

        Kolmandaks, kordan, et EKI esitatud seisukohtadel ei olnud religiooniga mingit pistmist — kogu argumentatsioon oli üdini ilmalik. Teaksite seda, kui oleksite kõnealuste seisukohtadega tutvunud.

        Neljandaks, Abort.ee-ga seonduvalt ei eksisteeri mingeid probleeme — need väikesed probleemid, mis väidetavalt eksisteerisid, said kiirelt ja korrektselt lahendatud ning ministeerium kinnitas ühemõtteliselt, et etteheited portaali suhtes ei ole. Tõtt-öelda olid need “probleemid” pea täielikult pastakast välja imetud nende poolt, kellele käis asjaolu, et portaal lähtub huvist sündimata inimesi tapmise eest kaitsta, raskelt vastukarva.

        Kõike head!

      • Ray D. Noper says:

        Olen EKI avaldusega ja selle seisukohtadega tutvunud ja leian, et isegi kui loogikavigadega väited välja jätta esindab see isikuvabaduste ajastust mahajäänud suhtumist, mida muu maailma näitel esindavad teatavad enamasti religioossed liikumised.

        Iga pakutavat sisendit ei pea automaatselt arvesse võtma. Kodanikud ja kodanikeühendused teevad regulaarselt erinevatele instantsidele avaldusi ja seadusmuutmisettepanekuid. Mõni sisend on häbitu lobitöö, mõni ilmselgelt meditsiiniline juhtum, mõni lihtsalt kokkulepitud kõneliinist möödahiilimine.

        On ilmselge, et ümarlaua “ümber” ei mahu piiramatu arv huvilisi seega kutsuti antud arutelule ilmselt vaid asjassepuutuvad huvigrupid. EKI-l oli võimalus esitada oma sisend nende huvigruppide kaudu, kuna EKI iseenesest ei esinda ühtegi konkreetselt asjassepuutuvat osapoolt. Sisuliselt on tegemist esindusdemokraatiaga, kui EKI-l on sellele vastuväiteid, siis on selleks omad koht ja aeg.

        Abort.ee juhtum oli vähem pastakast välja imetud rohkem kui antud juhtum siin – tegemist oli ilmselgelt riigi raha kasutamisega ühe maailmavaate propageerimiseks ühe religiooni tõlgendust eelistades. Antud projekti kiituseks tuleb tunnistada, et viga parandati küllalt kiiresti, kuid ometigi annab see mõistetava aluse ettevaatlik olemiseks.

      • vooglaid says:

        Olete vist väga hästi informeeritud isik, et teate nii kindlalt, miks EKI esindajat arutellu ei kaasatud.

        Esimeses lõigus annate raskeid hinnanguid, toetamata neid ühegi argumendiga. Mina igal juhul ei tea, miks on ajast maha jäänud arvata, et kui põhiseadus paneb vanemaile kohustuse hoolitseda oma laste eest ja kasvatada neid ning kui iga meditsiinilise operatsiooni jaoks, mis alaealistega tehakse, tuleb vanemate nõusolekut küsida, miks siis ei peaks vanemate seisukohti arvestama, kui küsimuse all on sündimata beebi tapmine.

        Ärgem lahmigem: Abort.ee ei kasuta ühtegi religioosset argumenti, kuigi lähtub tõepoolest elujaatavast väärtussüsteemist, nagu juba portaali rahastamistaotluses algusest peale deklareeriti. Mis puutub paranduste tegemisse portaalis, siis need nn vead olid ühemõtteliselt kosmeetilised — midagi põhimõttelist ei muudetud.

        Edasi ma sel teemal sõnumite vahetamiseks aega kulutada ei soovi. Kuivõrd tegu ei ole tavalise meediumi, vaid siiski minu isikliku ajaveebiga, siis ei pea ma vajalikuks pikalt vaielda nendega, kes lähtuvad eesmärgist mitte kaasa mõelda, vaid vastu rääkida, tehes seda seejuures kas argumenteerimata või väga viletsalt argumenteeritult. Kui keegi tahab neis küsimustes oma seisukohtadele laiemat kõlapinda saada, siis selleks on igaühel võimalus luua oma blogi.

        Kõike head!

  3. Indrek says:

    No milles on probleem? Kui EKI on oma seisukohad läbimõeldult ja arusaadavalt esitanud, mis nõupidamist veel vaja on? Nende seisukohad olid teada ja korraldajatel mingeid küsimusi ei tekkinud. Ju siis neid arvestati täpselt niipalju kui oli võimalik arvestades konkreetset olukorda. Ja midagi poleks teisiti olnud kui nad ka oleksid kusagil veel kord oma jutu üles ütelnud. Nii lihtne see ongi!

    • vooglaid says:

      Aga milleks siis üldse nõupidamine korraldati? Ja miks osad huvigrupid kutsuti sellest osa võtma, osad mitte? Fakt on see, et erinevatel pooltel on erinevad seisukohad ning selleks, et kõige õiglasema ja inimlikuma lahenduseni jõuda, on vaja neid seisuohti teineteisega kõrvutada. Usutavasti just seda otstarvet toimunud nõupidamine täitiski — aga kuivõrd ministeeriumis prevaleeriva arvamuse suhtes tõeliselt opositsioonis olijaid sinna ei kutsutud, siis sai nn seisukohtade kõrvutamine lõppeda vaid ühega: nenditi, et näete, kõik (kohalolijad) nõustuvad, et ongi nii kõige parem, nagu Eesti Seksuaaltervise Liidu esindajad ja nende hääletoruks olevad ministeeriumi “spetsialistid” arvavad. Elegantne!

  4. Oudekki says:

    Noh, kuigi nõusutun Ray D Noperiga EKI avalduse osas, siis see, et mingi argument mulle tundub vilets ning ühiskonnale pikas perspektiivis kahjulik, ei tähenda, et seda ei peaks siiski ära kuulama.

    Samas, kuulamiseks on erinevaid võimalusi. Võis näiteks olla, et see Sotsiaalministeeriumi nõupidamine oligi suunatud esialgu arstidele ja lastevanematele (esimese ringi spetsialistidele) ja laiema avalikkuse arutelu soovitakse teha hiljem. Soovitan EKIl vastav ettepanek ministeeriumile teha.

    Kui see tagasi lükatakse ja EKIl on tunne, et niisuguse sammuga seadusandja ohustab tugevalt mingeid väärtusi/õigusi, siis on tal alati võimalik näidata, et rahva enamuse tahe on seda probleemi avalikult arutada või teisiti lahendada – kaastes näiteks teisi kodanikuühendusi, et demonstreerida, et tegemist on mittereligioosse probleemiga, mis omab laiemat kõlapinda.

    /Ma arvan, et sunnitud rasedus on sama õudne, kui sunnitud abort/

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: