Poliitilise korrektsuse dogma ja sõnavabaduse hääbumine

Täna avaldati Delfis Ülla Vähki igati asjalik lugu pealkirjaga “Homode pretensioonidega ei saa nõustuda“. Vähemalt sama oluline, kui teksti sõnum, on asjaolu, et leidub veel inimesi, kes julgevad homoideoloogiaga avalikult mitte nõustuda ning et on olemas vähemalt ükski laialt loetav meedium, kus on võimalik sellist mittenõustumist väljendada. (Kahjuks on see meedium enamjaolt kollase solgi toru, mistõttu ei omistata selles avaldatud massi sattunud vähestele väärtuslikele tekstidele kuigivõrd palju kaalu).

Tõsi ta on, et nagu mitmete teistegi tundlike ühiskondlike küsimustega seonduvalt, on homoteema (nagu ka nt aborditeema) käsitlemisel peamiseks probleemiks asjaolu, et inimesed on hakanud sedavõrd kartma kriitikat — millega homoaktivistid muidugi ei koonerda –, et ei julge oma seisukohti avalikult välja öelda. Nt kirjutas mulle hiljuti prominentne isik, kes on ühena vähestest võrreldava ühiskondliku positsiooniga inimestest homoteemal julgelt sõna võtnud, et tema jaoks “on probleemiks see, et kuigi paljud mõtlevad sarnaselt, julgevad vähesed välja ütelda.”

Mõtlevate inimeste seas ei ole kuigi palju kohata neid, kes usuvad tõsimeeli kaasaegset relativistlikku dogma ning sellest tulenevaid väiteid, nagu “moraalset tõde pole olemas”, “ükski käitumine ei ole inimloomusega vastuolus, sest sellist nähtust, nagu inimloomus, ei eksisteeri”, “sugudevahelised erinevused on kõik kultuuriliselt tingitud” jne. Selliseid vaateid propageerib arvuliselt väga piiratud, kuid sellest hoolimata äärmiselt mõjukas reaalsusest irdunud “eliit”.

Kahjuks on aga ühiskonnas üha enam tõsiasi, et nendelt, kes väidavad end olevat ühiskondlik eliit, ei maksa terve mõistuse kaitseks väljaastumist loota. Poliitilise korrektsuse dogma, mille kohaselt ei ole lubatav tõsiselt kahelda selles, mida dikteerib nn avalik arvamus (ja mis on tegelikult ei enamat kui kitsa ringi poolt peamiselt meedia, meelelahutustööstuse ja haridussüsteemi vahendusel jõustatud ideoloogiline programm) ning millest üleastumist takistab hirm kaotada nende toetus, kellest sõltub populaarsus ning seega ka töökoht ja sissetulek, on nende väljaütlemisjulguse lämmatanud.

Nt on kaks praegu ametisolevat Riigikogu liiget mulle abordist rääkides selgitanud, et kui nad sündimata inimeste tapmise kohta tõe avalikult välja ütleksid ja selle eest nii parteis kui poliitikas laiemalt seisma asuksid, kaotaksid nad peagi oma positsiooni, misjärel ei saaks nad tasahilju isegi neid häid asju ajada, mis on praegu võimalikud.

Ühest küljest võiks aravata, et sellises olukorras on lihtsate inimeste poolt tugevate seisukohtade kujundamist ning nende julget ja jõulist väljendamist nii pereringis, sõpruskonnas, tutvuskonnas kui laiemas avalikkuses täna tarvis rohkem kui kunagi varem. Ja see on kindlasti tõsi — muu hulgas selle pärast, et näidata ühiskonnas liidripositsioonil olijaile, et rahva seas on palju inimesi, st potentsiaalseid valijaid, kes mõtlevad teisiti, kui avalik arvamus dikteerib.

Ent teisest küljest on ka enamik nn lihtsaid inimesi minetanud julguse või praktilise võimaluse kartmatult oma seisukohtade eest seista, sest ühelt poolt vajavad ka nemad toimetulekuks sissetulekut ja teiselt poolt saavad oma sissetuleku palgatööst, ning seega riskivad valitsevale “avalikule arvamusele” vastu hakates tööandja silmis ebasoosingusse langemisega (kes tahaks, et tema ettevõttes-asutuses-teaduskonnas töötavad “religioossed fundamentalistid”, “ekstremistid” või “homofoobid”?). Paljud inimesed on mulle vahetult kinnitanud — alates kõige kõrgema taseme Eesti poliitikutest, nagu juba märgitud, ning Eesti ja teiste riikide ülikooli õppejõududest-teaduritest kuni üliõpilaste, õpilaste, õpetajate, ametnike, arstide, psühholoogide, advokaatide ja ärimeesteni välja –, et nad tahaksid küll ühe või teise küsimusega seonduvalt sõna võtta ja näevad eksiarvamuste levimise tingimustes selle järele ka suurt vajadust, ent “ei saa” (st ei julge) seda ühel või teisel põhjusel teha.

See on veel võrdlemisi hea olukord, sest siit sammuke edasi minnes tekib kognitiivse dissonantsi effekt — inimesel on südametunnistuse häält eirates või oma veendumuste eest seismata jätmise tingimustes nii halb olla, et ta ütleb neist üldse lahti või surub need tagaplaanile, oma olemise keskmest selle perifeeriasse, ühiskonda mitte mõjutavasse privaatsfääri, nagu sekularismi dogma religioossete veendumuste puhul seda nõuab.

Lisaks otsestele rahalistele kaalutlustele peljatakse nn avaliku arvamusega konflikti sattuda ka soovist vältida teravaid maailmavaatelisi vastuolusid sõprade-tuttavate-kolleegide-äripartnerite-valijate-koguduseliikmete-toetajatega, kellega sõbralike suhete säilimine on üht, teist, või kolmandat tüüpi edu garantiiks. (Enamasti käib jutt teatud ühiskondliku positsiooni saavutamisest: kes loodab saada valitud presidendiks või professoriks, kes saada kõrgendatud avaliku teenistuse, ettevõtte või muu ühenduse ametiredelil, kes leida jätkuvalt toetust Hasartmängumaksu nõukogust või Kultuurkapitalist jne — need on kõik konkreetsed näited minu tutvusringkonnast).

Kokkuvõttes on kujunenud olukord, kus inimeste sõnavabadust ei olegi tarvis otseselt piirata, sest kaudsete mõjutuste tõttu on nad hakanud seda ise tegema. Toimib tõhus massiline enesetsensuur.

(Veelgi enam, kui selline asjade seis on piisavalt kaua kestnud, hakkavad inimesed üleüldse metafüüsiliselt tähenduslikest (sh moraalsetest) küsimustest rääkimist pelgama. Kes sellistel teemadel, nt Jumalast, voorustest, tõe ja vabaduse suhtest, õiglusest, abordist, homoseksuaalsest käitumisest vms-st juttu alustab, seda vaadatakse kui ebaviisakat inimest, kes paneb teised ebamugavasse või koguni piinlikku olukorda (just nagu mitte kuigi ammu suhtuti enesepaljastamisse, millest on tänaseks saanud igati aktsepteeritud käitumine). Moraaliküsimused (jt teised inimlikult tõeliselt olulised küsimused) taanduvad mitte üksi avalikust ruumist, vaid ka eraviisilisest suhtlemisest, leides oma viimase varjupaiga inimeste artikuleerimata mõtetest. Sellega seoses toimub loomulikult inimeksistentsi ja inimeste vahelise suhtlemise kohutav vaesumine, ebainimlikustumine. Samal ajal, kui räägitakse pikalt ja laialt söögist, joogist ja erinevatest meelelahutamise võimalustest, igatsevad inimesed üha valusamalt tunnetatud kultuurilise allakäigu kontekstis aina enam suhtlemist teiste inimeste kui isikutega, st suhtlemist vaimsel tasandil, rakendades ausates taotlustes mõistust avastamaks inimesi endid ületavat tõde ja kõige selle piiritut ilu, mis tõstab inimese teistest kehalistest olenditest kõrgemale.)

Sellist asjade käiku ennustasid Inglismaal sündinud distributistliku liikumise asutajad vääramatu täpsusega juba 20. sajandi alguses. Nad hoiatasid, et ühiskonnas, kus hääbuvad talu kui isemajandamisvõimeline ja seega sõltumatust tagava eluviisi alus ja maaelu struktuur, mis sellist olemist toetaks (külad), ning kus seatakse sisse palgatöö orjus — st süsteem, milles enamik inimesi ei ole võimelised end ise elatama, vaid sõltuvad oma sissetulekutes tööandjast — ja kus toimub sellest tulenev massiline linnastumine, hääbub paratamatult õige kiiresti ka sõnavabadus. Aja möödudes hakkavad poliitilise korrektsuse dogmale allunud institutsioonid ennast ja oma juhtideede kandjaid taastootma — nt ülikoolides vormitakse see pitserina üliõpilastesse, samal ajal kui õpetajaskonda pääsemiseks peab tõestama truudust valitsevale ideoloogiale.

Eks samal põhjusel ole end demokraatia eest seisvana määratlevad inimvaenulikud liikumised (nagu nt kommunism, sotsialism ja kapitalism) ka sedavõrd kirglikud egalitarismi pooldajad, sest nad teavad hästi, kui oluline on igale ühiskonnale aadelkond, kes ühelt poolt omab materiaalset kindlustatust, millele toetudes saavad mõtetest avalikult väljaöeldud ja vankumatult kaitstud seisukohad, ning kel on teiselt poolt sugupõlvede pikkusele traditsioonile rajatud vooruslik kasvatus ja klassikaline haridus, mis võimaldavad ja nõuavad (st kohustavad) seismist kõrgemate hüvede eest kui kitsas ajaline omakasu.

Ei ole tarvis selgitada, et meie ühiskond on aga aadlist pea täielikult ilma jäänud (keda ei suutnud me iseseisvumise järel minema ajada ja kes ei lahkunud 1939.-40. aastal, need hävitati bolševike poolt), mistõttu ei ole isegi nende seas, kelle varaline positsioon lubaks ebapopulaarsete seisukohtade eest seista, kuigivõrd inimesi, kes kas suudaks või tunneks moraalset kohustatust ära tuntud tõe eest ja tõena esitatud vale vastu välja astuda. Selliseid kultuurilisi gigante, nagu Jaan Kross, kellega mul oli au tema elu lõpuaastatel mõned korrad privaatselt kohtuda ning kellele silma vaadates näed hetkega reaalsuse varjatud ja ülivõimsaid dimensioone, on Eestis hirmuäratavalt väheks jäänud — ja need kes on jäänud, on ammu avalikust elust selles valitsevat labasust talumata taandunud. Olgem ausad: vaimse eliidi puudumine on meile rahvana kõige suuremaks õnnetuseks ja selles seisneb ka kõige valusam osa nõukogude pärandist. Tõelise eliidi puudumisel kujuneb aga ühiskonna “eliidiks” tahes-tahtmata peaasjalikult seltskond, mida ühendavad mitte kõrged ideaalid, vaid madal oma- või grupikasupüüdlik raha- ja võimuihalus, millises iganes vormis see ka ei avaldu.

Ühiskonnas, kus inimesed on minetanud sõnavabaduse, kusjuures see on neilt võetud eriti peenelt, pannes nad end ise vaikima sundima, on demokraatia absolutiseerimine ja selle kirglik edutamine, nii oma ühiskonnas kui kõigist teistes haardeulatuses ühiskondades, üksnes ootuspärane. Ainult et tuleb täpsustada, et ühiskonnas, mille liikmeid iseloomustab hariduslik-kultuurilise ettevalmistuse puudumine ühiskonnaelu nähtuste ja protsesside adekvaatseks mõistmiseks, oma tähtsusestuse tunnetamisest tulenev huvipuudus ühiskonnas toimuva vastu ning julguse puudumine tõena äratuntu avalikult välja öelda ja selle eest välja astuda, saab demokraatiast kujuneda vaid üks — äärmiselt tõhus ja peen ühiskondliku kontrolli mehhanism, millega jäetakse inimestele mulje, et nad on võimu subjektid, riigivõimu kõrgeimad kandjad ja teostajad, ent millega tegelikkuses tehakse inimestest võimu objektid, pannes nad avaliku arvamusega manipuleerimise teel nõustuma just nende kitsaste ideoloogiliste seisukohtade ja neile toetuvate eesmärkidega, mida võimueliit esindab ja taotleb.

See on kontekst, millesse paigutuvad sellised tekstid, nagu ülalpool osundatud Delfis avaldatud kirjutis — üksiku hundi ulgumine, mis ei sõltu küll millestki, kuid millest omakorda ei sõltu kah midagi. Tahes-tahtmata on nii, et end progressiivseks ja valgustatuks ülistavas ühiskonnas, kus vastupidiselt deklareeritule on mõistus põlu all ja kus argumendi sisuline veenvus ei oma seega kuigivõrd tähtsust, saab jõudu olla vaid nendel väljaütlemistel, mis pärinevad autoriteetide suust. Autoriteetide suud on aga lukus ja nii jätkub ajaloo näiliselt vääramatu “progressi” võidumarss — mõned koerad hauguvad, aga karavani edenemist ei mõjuta see vähimalgi määral.

On kurb, aga tõsi, et terve mõistuse kaitseks julgevad väheste eranditega välja astuda vaid need üksikud, kes on säilitanud mingigi usu endast põhimõtteliselt kõrgemal seisvasse reaalsusse, mis üksi teeb inimese oma tegude ja tegemata jätmiste eest lõpp-astmes vastutuvaks, ja kes on tõepoolest sisemiselt sõltumatud ühes kahest viisist: neil kas ei ole midagi kaotada või nad ei karda seda kaotust (või kardavad seda vähem kui au ja eneseväärikuse kaotust).

Samuti on kurb, et kui inimesed hoiduvad piisavalt kaua tõena äratuntud seisukohtade väljaütlemisest ja avalikkuses nende eest seismisest, siis varsti leiavad nad (või nende lapsed) end olukorrast, kus seda ei saagi enam teha — ja mitte üksi avalikkuses, vaid ka eraviisilises suhtlemises.

Meie ühiskonna “areng” on lääneriikidest veidi maas, kuid nt Austraalias on juba jõustunud kohtuotsus, millega mõisteti inimene süüdi vaenu õhutamises ainuüksi selle pärast, et ta väitis meestevahelise homoseksuaalse läbikäimise olevat tervistkahjustav. Olles tutvunud faktiliste selgitustega nõustus kohus, et väide on iseenesest tõene, kuid sellest hoolimata pidas selle väljaütlemist lubamatuks, kuna sel olevat toime näidata homoseksuaalselt käituvaid inimesi halvas või halvustavas valguses ja tingida seetõttu nende suhtes ebasoovitavaid hoiakuid. Saksamaal ja Rootsis aga on võimud sõna otseses mõttes rõõvinud lapsed vanematelt, kes ei ole oma südametunnistusele tuginedes nõustunud lubama järeltulijaid avalikesse koolidesse, kus on õppeprogrammi kohustuslikuks osaks homoseksuaalse käitumise propageerimine, ning on soovinud oma lapsi kodus harida. Inglismaal on võimude käsul suletud paljud pika traditsiooniga kristlikud adopteerimisagentuurid, mis ei nõustunud südametunnistusele tuginedes adopteerima lapsi samast soost ja omavahel seksuaalselt läbikäivaile inimestele. Jne. Uskumatud, aga tõesed lood.

Lõpetuseks on paslik meenutada Edmund Burke’i sügavaid mõtteid, et “kurjuse triumfiks ei ole vaja muud, kui heade inimeste tegevusetust” ning et “keegi ei tee suuremat viga kui tema, kes, arvates et tema võimuses on teha vaid natuke, ei tee mitte midagi.” Meie aeg vajab hädasti uusi Sokratesi, kes seaks tõe oma ülimaks eesmärgiks ja ei peaks sellele järgnedes ühtegi isiklikku ohverdust, sh lahtiütlemist suurest edu- ja progressikultusest, vastuvõetamatult suureks.

8 Responses to Poliitilise korrektsuse dogma ja sõnavabaduse hääbumine

  1. Erik Jalakas says:

    Kas ei ole üheks sellise poliitkorrektsuse lähtekohaks ka pseudohumanistliku psühholoogiakoolkonna arusaamad nagu peaks kõigil, ka patustel ja normaalsusest hälbinutel, võimalikult hea ja mugav elada olema. Psühhiaatria ja psühholoogia on minetanud oma algse tähenduse korrigeerida ebanormaalset normaalsuse suunas ning normaalsusena on tõstetud esile mõnus, mugav ja rahulik äraolemine. Aga kas normist hälbinul või patusel peab olema hea ja mugav olla? Patuse valu, häbi ja meeleheide on loomulikud reaktsioonid, miks liberaalne ühiskond üritab neid ära võtta?

    Niisamuti on olemas selge norm ning sellest hälbinutel peabki olema ebameeldiv ja isegi valus.

    • vooglaid says:

      Tere Erik!

      Usun, et Sul on õigus. Tegelikult viitad ju väga sügavale küsimusele sellest, milles üleüldse seisneb inimeseks olemine ja kas see on seotud kuidagi defineeritud inimloomusega. Kui viimasele küsimusele vastata jaatavalt – ja ma olen veendunud, et just nii peab vastama -, siis peab inimese heaolu olema paratamatult seotud kooskõlaga selle loomusega – väljaspool seda kooskõla ei saa leida ülimat õnnelikkust. See, mida ma nüüd nimetasin “loomuseks” või “kooskõlaks loomusega”, on sama, millele viitad sõnaga “normaalsus”. Miski saab olla normaalne või ebanormaalne üksnes juhul, kui eksisteerib mingi standard, norm, mille alusel hinnang kujundada.

      Aga mõistagi on need filosoofilised õpetused, mis ei tunnista üldse inimloomuse olemasolu või vähemalt ei nõustu, et see ei ole lõpmatult inimese enda poolt ümberkujundatav, kogunud 20. sajandi teisel poolel väga palju võimu. Just selle ja kristliku maailmapildi taandumise tagajärjel näeme ka selliseid ühiskondlikke protsesse, nagu samasooliste “abielu” seadustamine või soomuudatusoperatsioonide tunnustamine – ülimaks käsuks, nagu ütlesid, on tõepoolest mitte normaalsus ehk harmoonia inimloomusega, vaid inimese enda tahe, ükskõik milles see ka ei väljendu.

      Tulemuseks on see, et mõistus on ühiskondlike protsesside suunamise ülima möödupuuna asendatud tahtega, mis tähendab sisuliselt ettevalmistuste tegemist totalitarismile, st ühiskondlikule korraldusele, kus maksab mitte õiglus, vaid tugevama tahtest lähtuv suva (millele võib muidugi anda positiivsete seaduste vormi). Nagu on öelnud kuulsad mehed enne meid, ei ole mingit tähtsust, kas despoodiks on monarh või rahva enamus – küsimus otsustakse sellega, kas võim lähtub mõistuses ja selle poolt pandud piirangutest või rajaneb tahtel ja on sellisena põhimõtteliselt piiramatu.

      • Oudekki says:

        Ma sellest inimloomuse-teooriast tahaksin natukene enam teada saada :)

        Kui inimeseks olemine on defineeritud inimloomusega, kas inimene siis üldse saab käituda mittekooskõlaliselt oma loomusega?

        Või siis on see, et kõik homo sapiensid ei ole inimesed, inimesed on ainult need, kes käituvad kooskõlaliselt universaalse inimloomusega? Kas eksisteerib mingi protseduur läbi mille seda tõelist inimloomust saab kindlaks teha, nii, et kõik sellest üheti aru saavad, sõltumata oma kultuuritaustast?

      • vooglaid says:

        Muidugi saab inimene käituda oma loomusega vastuolus. Erinevalt kõigist teistest kehalistest olenditest on inimesele antud mõistus, mille abil oma loomust mõista, ja vaba tahe otsustamaks, kas käituda oma loomusega kooskõlas ehk moraalselt või sellega vastuoluliselt ehk ebamoraalselt. Kas eksisteerib protseduur, mida järgides inimloomust tunnetada? Jah, eksisteerib: selleks on ausast tõetaotlusest lähtuv mõistuslik arutelu, mis tunnistab reaalsusele vaadates nii selle loomulikku kui üleloomulikku dimensiooni. Muidugi on see “protseduur” tihti häiritud – just seda paljud inimvaenulikud ideoloogiad taotlevadki, et inimesed kaotaksid võime iseenda olemust mõista. Kristlikus mõtteloos on räägitud sellest, et ka patt ehk loomuvastane käitumine varjutab inimese võime tunnetada reaalsust, sh oma loomust adekvaatselt.

  2. Heh says:

    _(Kahjuks on see meedium enamjaolt kollase solgi toru, mistõttu ei omistata selles avaldatud massi sattunud vähestele väärtuslikele tekstidele kuigivõrd palju kaalu)._

    Milleks selline halvustav märkus vajalik oli? Natuke rumalalt ei kukkunud välja sinu arust või?

    • vooglaid says:

      Tegelikult on see ju mitte halvustav märkus, vaid lihtsalt fakt. Või ei vasta tõele, et Delfi on ennekõike kollane meedium? Kui ma aga Delfile siin kohal üldse hinnangut annan, siis on see positiivne – ma ei usu, et üheski teises üleriigilise loetavusega meediumis (PM, EPL) oleks Ülla Vähki tekst avaldatud. Selles mõttes Delfi ees müts maha!

  3. Hyvä stoori, näpyttele lisää näitä!

  4. Ivar says:

    KAS “HEA PSÜHHOLOOGIA” ON OLEMAS?

    Asjade praegune seis ongi viinud mind mõttele tutvustada 1960. ja 70. aastate ühele psühholoogia huvitavamale suunale, kuid maailma psühhiaatria, psühholoogia ajaloos väga olulisele vormile «antipsühholoogiale» (käibel on veel ka sünonüümid «kriitiline», «radikaalne», «alternatiivne psühholoogia») aluse pannud Thomas S. Szaszi, David Cooperi ja Ronald D. Laingi seisukohti vaimsete häirete olemusest, tekkepõhjustest ning ravist. Siingi oli tegemist tugeva rünnakuga psühhiaatrilise, ja psühholoogias levinud ühekülgsuse vastu, kuid juba hoopis kõrgemal, professionaalsel tasemel. Oma raamatus «Ideoloogia ja hullumeelsus» (1970) kirjutab Thomas S. Szasz, et kuna kaasaegne psühhiaatriline ja psühholoogline keel on oma loomult inimsuhteid ja käitumist deetiseeriv ning politiseeriv, fundamentaalsed psühhiaatrilised terminid nagu «vaimne tervis», «häire» ja «vaimuhaigus» on aga ebaadekvaatsed ning mitterahuldavad, sest nad ei pööra tähelepanu või juhivad seda kõrvale inimliku arengu ja ühiskondliku eksistentsi põhiliselt moraalselt ning poliitiliselt iseloomult, siis tuleb meil tõsiselt asuda eetilistele ja poliitilistele aspektidele kuuluva koha taastamisele psühhiaatrias ja psühholoogias (Szasz 1970 : 2). Igapäevases elus näeme igal sammul, et inimene, otsides kergendust oma moraalsete kohustuste koorma all, müstifitseerib ning muudab keerulisemaks oma elu probleeme. See inimlik omadus ongi Szaszi arvates pidevalt genereerinud psühholoogias käitumistehnoloogiat, mis on valmis ja võimeline vabastama inimest tema moraalsetest kohustustest, nõudes vastutasuks vaid üht — abivajajal tuleb omaks võtta haige roll ning alluda vastuvaidlematult oma psühholoogi, arsti jne ettekujutustele sellest, kuidas ta oma elu korraldama peaks. Nimetatud inimlik vajadus ja professionaal-tehniline vastus sellele panigi XVII sajandil alguse katkematule tsüklile, mis meenutab tuumafüüsikast tuntud ahelreaktsiooni — kord alanud ja jõudnud kriitilisse faasi, kulgeb see iseeneslikult, transformeerides üha enam inimlikke probleeme ja situatsioone nn vaimse tervise professionaalidele «lahendamisele» kuuluvaiks tehnilisteks probleemideks. See protsess muutus kriitiliseks ja plahvatuslikuks XIX sajandi teisel poolel. Sellest ajast on psühhiaatria (koos psühhoanalüüsi ja psühholoogiaga) kuulutanud oma õigust üha laiematele inimkäitumise ja sotsiaalsete suhete aladele. Tagajärjeks on aga nüüd juba terve elu käsitlemine lihtsalt häirena (haigus, sõltuvuse mõiste on juba WTO väga tugeva kriitika all. APA, Ameerika psühhiaatrite ühendus, lennutas öösel vastu 10. veebruari veebi oma diagnostilise süsteemi uuenduse DSM-5 (www.DSM5.org). Ameerika psühhiaatrid on otsustanud kõrvaldada häirete seast sõltuvuse (dependence) ja teised olulised haiguste määratlused), mis algab sünnist ning lõpeb surmaga, nõudes igal sammul arstide ja vaimse tervise professionaalide oskuslikku juhendamist. Kaasaja psühhiaatria ideoloogia on ajastu adaptsioon kristliku teoloogia traditsioonilisest ideoloogiast. Selle asemel et elu oleks täis muresid ja pisaraid, on ta nüüd häireid ja erilisust täis. Ning kui varem juhatas inimest tema eluteel preester, siis nüüd teeb seda arst. Me teame, et psühholoogia ja psühhiaatria kui selle haru oli kuni XIX sajandi lõpuni tihedalt seotud filosoofia ning eetikaga. Sellest ajast on psühholoogid aga hakanud end pidama empiirilisteks teadlasteks, kelle meetodid ja teooriad ei erine näiteks füüsikute või bioloogide omadest. Kuid et psühholoogi ülesandeks on vastata küsimustele «kuidas inimene elab?» ja «kuidas ta peaks elama?», on nende meetodid ja teooriad siiski teistsugused kui loodusteadlastel. Sellest tuleneb, et psühholoogid ei saa lahendada eetilisi probleeme meditsiiniliste meetoditega. Ronald D. Laing kirjutas oma raamatus «Lõhestatud isiksus» (1961), et hullumeelsus on inimestevaheliste suhete karakteristika, mis põhineb ühtede inimeste tegude, motiivide ja hinnangute kardinaalsel erinevusel teiste inimeste omadest, et skisoidsus on tegelikult iselaadne mask, sarkofaag «sisemise Mina» varjamiseks ja isikliku vabaduse kaitsmiseks teiste inimeste eest, et kaasaegne psühhopatoloogia annab moonutatud kujutise inimese sisemaailmast; oma 1967. aastal kirjutatud raamatus «Kogemuse poliitika» («The Politics of Experience») läheb ta veelgi kaugemale ning kuulutab hullumeelsed ainukesteks vaimselt terveteks inimesteks( Mäejutluses ja Pühakirjas on sama motiiv tugevalt olemas, kiri korintlastele särab XVI sajandil suuremas aupaistes kui ühelgi teisel ajastul: “Ma kõnelen hullumeelses, sest olen ise rohkem hull kui keegi teine.” Hullus on maailmast lahti ütelda, hullus on täielikult alistuda Jumala hämarale tahtele, hullus on otsing, mille lõppu me ei tea — kõik need on vanad, müstikutele armsad teemad), sest nad on alustanud teed tõelise vaimse tervise poole meie totaalselt võõr(an)dunud maailmas. Laing arvab koguni, et skisofreenikud võiksid õpetada psühhiaatritele inimese sisemaailmast rohkem, kui psühhiaatrid meile ie oskaksid seletada. Hullumeelsust ei sisalda mitte inimene, vaid inimsuhete süsteem, millest inimene osa võtab; skisofreenia, kui see midagi tähendab, on grupi käitumishäirete vähem või rohkem iseloomulik kogum. Ka Cooper rõhutab, et loodusteaduslikke ennustusi ei tule inimteadustes pidada mitte võimalikeks või võimatuiks, vaid lihtsalt arutluseks kõlbmatuiks (Cooper 1967:5). Laing aga tähendab, et loodusteaduste teoreetilised konstruktsioonid võivad meile öelda üht-teist inimese kui organismi, aga mitte kui isiksuse kohta (Laing 1961: 25). Kuigi Ronald D. Laing kirjutab, et meil kõigil tuleb jätkuvalt õppida unustama paljutki sellest, mida oleme õppinud, ja õppida õppima, et meid ei ole õpetatud (Laing 1973: 49), peame liigagi tihti kibedusega tõdema, et me õpime psühholoogiast, et me psühholoogiast ei õpi. Aga kõik üleskutsed armastusele, solidaarsusele ja kaastundele on kasutud, kui puudub see tähtis eeldus kaasinimese tundmiseks ja mõistmiseks. Headus. Eriti tähtis on see tõsiasi professionaalsete psühholoogide puhul, sest headuse osadust tundmata ei saa nad edukalt rakendada oma erialaseid teadmisi, ükskõik kui palju aega nad inimestele ka ei pühenda. 1908. aastal pidas William James oma kuulsa kõne, milles ta avaldas mõned read psühholoogia olemuse. Ma tsiteerin mõne tema kõneosa, mis mul 2006. aastal aitas lõpuks mõista sündmust, mida ma olin 10 aastat tulemusteta püüdnud endale selgitada.
    1. Tõeline psühholoogia ei ole ainult teadus nõrkustest ega ebaõnnest; see on ka teadus inimese tugevustest ja tõelisest olemusest.
    2. Psühholoogia ei saa ise ennast paremaks muuta. Teaduse paremaks muutmise probleem on alati pigem inimeste kui institutsioonide probleem. Ent kui me tahame paranemist, peame selgeks tegema, milliseid inimesest me tahame parandada.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: