Tõeline naiselikkus

Naiseilu särab eriti eredalt pruudi kujus. Tema õrnus ja haprus, peen romantilisus ja kõrge hingestatus täidavad ümberringi kõikide südamed rõõmu ja vaimustusega. Pruudi kuju on kõikidel aegadel sümboliseerinud puhtust ja harmooniat, armastust ja lootust, väärikust ja salapära, õrnust ja hoolivust. Pruut – see on naiseliku alge õidepuhkemine naises.

Naine on kutsutud olema õrn ja kaunis nagu lill: õrn on tema suhtumine, õrn on tema loomuse saladus, õrn on tema figuur, õrn on tema vaade. Tütarlaps, kes ei soovi midagi teada õrnusest, reedab oma olemuse ning võitleb oma enda loomuse vastu. Õrnus kohustab naist olema ilus.

Iga naine võib olla ilus, sest tõeline pole mitte niivõrd füüsiline, vaid vaimne ilu. Hingerikkus kumab läbi välimuse, laulab ja kiirgab endast õnne. Kui pilgust õhkub headuse valgust, mis muudab näo hingestatuks, juhib liigutusi ja kõlab kõne soojusena, siis kes pöörab veel tähelepanu ebaproportsionaalsetele näojoontele, kehavormidele ja teistele võimalikele puudustele välimuses. Sellisel juhul valitseb vaim keha üle ning suureärane hing väljendub tütarlapse hingestatuses. Ja vastupidi, sisemine tühjus moonutab ka kõige kaunima näo.

Naiselikul loomusel on võime ohjeldada mehes madalat ning vabastada tema loominguline energia. Selleks on naisele antud mehe hingeehituse mõistmise tundlikkus. Inspiratsiooniallikana näitab ta mehele kätte õige tee, saab oma nõuannete, manitsuste, hoiatuste ja toega talle lohutuseks ja rõõmuks.

Naiselikkus on sisemine harmoonia, headus, väärikus, hingerikkus, iseloomujõud, armastav süda ja rõõmsameelsus – see on tütarlapse vaimse väärikuse alus. Kui ühiskonna moraalis on naiselikkuse ideaal kaotanud vaimse aluse, ihuline loomus aga kuulutatakse peamiseks, siis moondub naises tema hingeehituse olemus. Ta lakkab olemast tõeliste naiselike omaduste kandja.

(Tekst baseerub Nadešda Hramova raamatul “Perekond”, maali autoriks on Edmund Blair Leighton)

Järjekordne kinnitus ERR-i kallutatusest

10. oktoobril ehk päev pärast kooseluseaduse vastuvõtmist riigikogus, oli Vikerraadio eetris Alari Rammo päevakommentaar, mis torkas oma sügavas ja pahatahtlikus kallutatuses kõrva paljudele inimestele. Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu töötaja Rammo kasutas meie perekeskse meeleavalduse halvustamiseks mh sõnu “vihkamine” ja “toores vägivald” ning võrdles sealset õhustikku 1944. aasta märtsipommitamise aegu valitsenuga.

13. oktoobril kirjutasin sellise erapoolikuse ja kallutatuse vastu protesteerimiseks ERR-i eetikanõunik Tarmu Tammerkile:

Tere, hr Tammerk!

Palun Teie kommentaari ka sellele päevakommentaarile, mida olen mitu korda järjest läbi kuulanud, suutmata siiani uskuda, et selline asi võib olla eetris rahvusringhäälingu peamise raadiokanali päevakommentaarina päev pärast kooseluseaduse vastuvõtmist.

Kardan, et ma ei ole vist mitte kunagi nii ühekülgset, tigedat ja kallutatud poliitilist kommentaari kuulnud (stiilinäide: “Kõikjal lokkas viha ja toores vägivald.”). Päevakommentaariks kooseluseaduse vastuvõtmise järgsel päeval antakse sõna mitte kellelegi, kes arutleks toimunu üle ühelt ja teiselt poolt, kainelt ja rahulikult — ei, sõna antakse end väga selgelt ja avalikult homoaktivistina positsioneerinud isikule, kes siis kasutab seda võimalust, et täiesti mõõdu- ja taktitundetult ning ilma igasuguse arutluse või argumentideta tembeldada meie meeleavaldus vihkamisürituseks, mille vastu tuleks mobiliseerida valitsuse jõud. Mulle tundub, et asi on läinud selgelt üle mõistlike piiride ja see ei ole enam sugugi naljakas.

Vihkamislipuke? Kas austus traditsioonilise perekonna ja abielu ideaalide vastu on ERR-i arvates samastatud vihkamisega?

Kooseluseaduse rahvahääletusele panemise lubatavusest

Viimastel päevadel jagavad paljud inimesed parastavalt ja kahjurõõmsalt viidet minu 2007. aasta artiklile Postimehes, kus kritiseerisin Portugalis rahvahääletusel langetatud otsust jätta sündimata lapsed ilma õigusest elule ning kus kirjutasin muu hulgas järgmist:

“Peaks olema ilmne, et teatud (ja ennekõike põhiõigustesse puutuvate) küsimuste üle rahvahääletusel ei otsustata!”

Neile sõnadele viidates väidavad inimesed, nagu oleksin kooseluseaduse rahvahääletusele panemist toetades käitunud vastupidiselt oma tõekspidamistele. Just seda püüdis väita ka BNS-i ajakirjanik Sven Harjo, kes esimesena antud küsimusega ka minu poole pöördus hetk tagasi laekunud e-kirjas, kus seisab:

2007. aasta 20. veebruari Postimehes ilmunud arvamusloos ütlete muuhulgas “Peaks olema ilmne, et teatud (ja ennekõike põhiõigustesse puutuvate) küsimuste üle rahvahääletusel ei otsustata!”

Äsjastel kooseluseaduse vastastel protestidel oli üks teie ja SAPTK-i põhinõudmine selle eelnõu rahvahääletusele panek. Üks teie kooseluseaduse põhiargumente on ka erinevates uuringutes väljatoodud rahva enamuse vastusesis kooseluseadusele.

Mis on sundinud teid 2007. aasta leheloos korduvalt väljatoodud seisukohtadest taganema?

Alljärgnev on minu vastus, mille tuumaks on väide, et ma ei ole oma seisukohtadest taganenud, neid ümber vaadanud ega ka nendega vastuolus olevalt käitunud – vastupidised osundused näitavad kas puudulikku arusaamist kooseluseadusega seonduvatest küsimustest või lihtsalt pahatahtlikkust.

Tänan küsimuse eest! Vastuseks võin öelda, et ma ei ole oma varasematest seisukohtadest taganenud, sest ma pole kordagi väitnud, nagu oleks õige kellegi inimõiguste üle rahvahääletusel otsustada.

Kui vaatate, mis kontekstis on minu väide 2007. aastal esitatud, siis näete, et seal käib jutt rahvahääletusel selle üle otsustamisest, kas võtta ära ühiskonna kõige haavatavama grupi esindajatelt õigus elule ehk kõige fundamentaalsem õigus üldse.

Kui täna oleks küsimus selles, kas võtta homoseksuaalse kalduvusega inimestelt ära õigus elule (või ka õigus elada oma eraelu endale meelepärasel viisil, eeldusel, et sellega teisi ei kahjustata), siis oleksin esimene, kes sellele vastu seisaks ning tauniks ka püüdlust sellist küsimust rahvahääletusele panna. Paraku ei ole küsimus kooseluseaduse vastuvõtmisest ja homosuhetele riikliku tunnustuse andmisest küsimus inimõigustest — nagu ka õiguskantsler Allar Jõks on kinnitanud, ei kohusta meie riiki selliseks sammuks mitte ükski inimõigusleping, EL-i õigus ega ka põhiseadus. Et tegu on poliitilise otsustuse küsimusega, seda selgitasin avalikult ka allviidatud videos:

Omamoodi huvitav on muidugi see, et need inimesed ja ühendused, kes ja mis väidavad end meie ühiskonnas inimõiguste eest seisvat, ei tee samas üldse välja tõsiasjast, et valitsuse rahalisel toel tapetakse Eestis igal aastal tuhandeid sündimata lapsi, mis on reaalselt tõsine inimõigusteprobleem – minu kindla veendumuse kohaselt kõige tõsisem inimõiguste alane probleem üldse tänases Eestis ja maailmas.

Loodan, et minu vastus rahuldab Teid.

Täpsustamist minu 2007. aasta väide siiski väärib, sest põhimõtteliselt seondub inimõigustega vähemal või rohkemal määral pea iga õiguslik küsimus, mis loomulikult ei tähenda, et ühtegi õiguslikku küsimust ei või rahvahääletusele panna. Pidades silmas konteksti, kus minu väide sai välja käidud, oli sellega konkreetsemalt peetud silmas, et rahvahääletusele ei tohiks panna küsimust kelleltki elemantaarsete inimõiguste äravõtmisest.

22-nädala vanuselt abordi läbi tapetud laps

Kuhu, kuhu sa lähed, kuhu, mu kodumaa!?

Seda ei juhtu minuga just tihti, aga eile õhtul kodus seda sõnavõttu vaadates tulid mulle pisarad silma. See, valu, mida siit näeme – see ongi Armastus!

Ma olen kisendand
kinnise suuga:
kuhu! kuhu sa lähed! kuhu!
sina ise,
sa, minu kodumaa,
kuhu lähed võõra ja muuga,
sina kõrk!

Minu kurk
hääletust kisast
on tulipunane:
mäleta, tuled sa kust?
kes olid sa tuna?
kes on su isa?

Minu sisikond on must
vaitolemise valskusest;
mina ei saa
vaikida,
sõna on saanud mu suhu,
nüüd pean ma laulma sest:
mina armastan sind,
minu kodumaa pind.

Armastusega Ristole!

“Tõenäoliselt peavad kõik käima läbi valulise tee ja kaotama kõik maises mõttes, et siis võita kõik. Nii nagu Kristus, kaotades kõik, võitis kõik… Kõik muutub siin maailmas. Suured võimsad riigid kaovad äkki. Kontinendid vajuvad igaveseks meresügavustesse. Terved tsivilisatsioonid kaovad – kaovad nagu ebajumalad. Aga meie vaim – Tõde otsiv vaim – igatseb sellist arusaamist, mis oleks vastupidavam kui sada või tuhat aastat. Lõppude-lõpuks ei ole asi mitte sadades või tuhandetes aastates. Me peame tunnetama Tõde praegu, veel siin olles – see on tee.” (Arvo Pärt)

Taas kord Delfi pahatahtlikust kallutatusest

Ajal, mil Pressinõukogu menetleb meie kaebust EPL-i, Delfi ja ERR-i vastu seoses ebaõigete andmete ja eksitava kuvandi loomisega SAPTK ja selle juhtorganite liikmete suhtes, saame taas kord kinnitust Delfi toimetuse pahatahtlikust kallutatusest. Nimelt avaldas Delfi aasta isade-emade kirja kritiseeriva artikli, mille juurde pandi minu ja Markus Järvi pilt, olgugi, et meile ei ole saanud osaks au olla valitud aasta isaks, mistõttu ei ole meid ka aasta isade-emade kirja allkirjastajate seas. Allpool on minu asjakohane kiri Delfi ja EPL-i peatoimetajale, Urmo Soonvaldile. Täiendavad kommentaarid oleks ülearused.

---

Tere, hr Soonvald!

Lubage küsida, miks ehib autismiühingu seisukohti kajastavat artiklit Delfis minu ja Markus Järvi pilt? Nagu ma aru saan, on avalduse kriitika suunatud aasta isade-emade avalduse, mitte minu ja Markus Järvi tegevuse-väljaütlemiste pihta.

Kas peaksime jälle Pressinõukogusse pöörduma? Ütleb ju Eesti Ajakirjanduseetika Koodeks väga selgelt punktis 1.4., et “Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon”.

Sellest, et Delfi kasutab jälle ilmselgelt halvustava alatooniga pilti, kus ma seisan projektori valgusvihus, ei hakka enam rääkima — sellest oleme juba rääkinud ning näib, et tultutult.

Tervitades,

Varro Vooglaid

Delfi uudis oli esitletud selliselt:

Pärast minu kirja hr Soonvaldile muudeti pilt ära, ent ikkagi olen sellel millegi pärast kujutatud mina (nüüd koos hr Gräziniga):