Isaga meeleavaldusel

April 26, 2015
Foto: Delfi

Isaga meeleavaldusel. Kahju on sellest põlvkonnast, kes pühendas oma elu Eesti iseseisvumisele ja taasiseseisvunud riigi ülesehitamisele, ent on nüüd sunnitud tõdema, et asjad ei ole läinud sugugi nii, nagu loodeti, ja et valitsus on pöördunud oma enda rahva vastaseks jõuks. (Foto: Delfi)

Astusin ka koos isaga tänasel vihmasel hommikupooliku meeleavalduselt läbi ja vastasin Postimehe reporteri palvel ka mõnele küsimusele. Nagu öeldud, pean põhimõtteliselt valeks tõsta veelgi tavaliste inimeste maksukoormust, mis on niigi haiglaselt kõrge.

Minu hea kolleeg Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, keda peetakse üheks parimatest maksuõiguse spetsialistidest Eestis, selgitas mulle kord kalkulatsioonide näitel, et Eestis läheb ühe keskmise perekonna palgafondist (ehk rahast, mis on vajalik inimese palkamiseks) sõltuvalt tarbimisharjumustest otseste või kaudsete maksudena riigile 60-90% (lisaks sotsiaal- ja tulumaksule käib siin jutt ka käibemaksust, kõikvõimalikest aktsiisidest, riigilõivudest, Eesti Energia kasumist jms-st).

Read the rest of this entry »


Mida teha olles tunnistajaks riikliku kehami hävitamisele?

June 15, 2012

Hea sõber Adrian kirjutas väga tõsise kommentaari täna Vabariigi Valitsuse poolt langetatud otsusele anda üüratu-suur summa Eesti maksumaksjate raha Hispaania pankade toetuseks. Mõne päeva eest avaldatud Tiina Kangro läbi liha ja luuni lõikavalt terava artikli “Eesti 19-eurone edulugu” taustal muutub Valitsuse seesugune solidaarsusetunnetus, mis näitab üles hoolt pigem suurpankade kui oma enda riigi sügavas hädas või koguni meeleheites olevate inimeste suhtes, lausa groteskseks. Ent milles see otsus siis seisneb?

“Kokkuvõtlikult võib öelda, et selle ajaloolise otsusega kiitis valitsus heaks suuremas osas vaesunud Eesti maksumaksjate madalatelt palkadelt ning väikesemahuliselt tarbimiselt kogutud maksude jagamise Euroopa (antud momendil Hispaania) suurpankadele – suurpankadele, mille sarnased viimase kümnendi jooksul miljardite eurode väärtuses kapitali Eestist maksuvabalt (mõistagi Eesti juristide usina abiga) välja on viinud ning milledele suur osa Eesti leibkondadest on 30 aastasesse võlaorjusesse määratud, et maksta tagasi ise-enda riigis kinnisvara soetamise (st ise-enda maal elamise) privileeg.”

Selles kommentaaris öelduga võib nõustuda või mitte nõustuda, ent sellest olulisem on, et niivõrd tõsiste küsimuste suhtes ei tohiks ükski inimene, kellele meie maa, rahva, riigi ja kultuuri saatus korda läheb, ükskõikseks jääda. Ehk teisisõnu näib, et igaüks peaks leidma vähemalt nii palju tahtekindlust, et kujundada ausas tõetaotluses võimalikult adekvaatne seisukoht ja see ka julgelt välja öelda. Miks?

“Aga sellepärast, et teisiti ei saa ega tohi – südametunnistus lihtsalt ei võimalda olla vaikivaks kaasosaliseks kuriteos. Soovin käesolevas südamale panna kõigile, kes selle riigi ja rahva püsimajäämisest pisutki hoolivad, et neil lasub kohustus teha avalikult teatavaks oma moraalne seisukoht otsuse suhtes, millega alustatakse Eesti maksumaksja reaalselt tehtud töö pinnalt kogutud maksutulude suunamist Euroopa pankade laenukahjumite korvamiseks. Alustan ehk ise ja teen teatavaks oma hinnangu – tegemist on otsusega, mis Eesti demograafilist, majanduslikku ja sotsiaalset olukorda arvesse võttes on igasuguse tervemõistusliku eetilise positsiooni pinnalt objektiivselt eemaletõukav ning ebaõiglane määral, mis võimaldab otsuse eest vastutavate isikute tegevust hinnata objektiivselt kurjaks. Kuid jäägu see nende hingedele…”

Olen Adrianile selle julge väljaütlemise eest siiralt tänulik. Vaadates neid suurepäraseid analüüse, mille ta on viimase aasta jooksul De Civitatesse majanduse ja rahanduse teemadel kirjutanud – kantuna siirast murest meid ümbritsevate hukatuslike protsesside ja nende tegeliku tähenduse mahavaikimise pärast –, tuleb müts maha võtta ja tõdeda, et mees on käitunud mehelikult: rääkinud tõtt, selle asemel, et vaikida või vassida ning isiklikele eduvõimalustele panustades oi-oi kui paljudega sarnasel kombel ajavaimuga flirtida.

Järgides Adriani eeskuju ja üleskutset kinnitan ka omalt poolt, et minu parima arusaamise kohaselt on tema ülalosutatud kommentaaris ja täpsemalt artiklis “Eurotsooni võlaprogramm: vara pankadele, võlad rahvastele, võim rahvusvahelistele organisatsioonidele” käsitletu näol tegemist eetiliselt vastuvõetamatute eesmärkide ja otsustega, mis sillutavad teed Eesti kui riikliku, rahvusliku, kultuurilise ja sotsiaalmajandusliku kehami lammutamisele. Punkt.

Huvitav on mõelda, mis võis toimuda 1939. aasta sügisel nende inimeste peas ja südames, kes lugesid murega uudiseid Eesti Vabariigi ja NSVL-i vahelise vastastikuse abistamise pakti – sümptomaatiliselt tabav nimi riiklikku iseseisvust loovutavale dokumendile – ehk nn Baaside lepingu sõlmimise kohta. Ühelt poolt kinnitati avalikkusele – nagu kinnitavad ka praegused nomenklatuuri esindajad eesotsas peaministri, rahandusministri ja nende rohkearvulise kaaskonnaga –, et Eestil ei olnud muud võimalust ning et tegelikult oli see kõik Eesti parimates huvides (raske aeg nõuab ebapopulaarseid otsuseid jne). Paljud ametnikud, õppejõud jt ühiskondliku eliidi esindajad koogutasid kaasa. Ent teiselt poolt oli paljudel siiski julgust desinformatsioonist hoolimata mõista, mida see otsus endast tegelikult kujutas ja milliseid suundumusi see ette kuulutas. Täna 71 aastat tagasi aset leidnud enam kui 10 tuhande inimese küüditamiseni oli sel hetkel jäänud veidi rohkem kui poolteist aastat…

President Pätsu kõne 1938. aasta võidupühal, 20 aastat pärast Eesti Vabariigi loomist. Baaside lepingu allakirjutamiseni ja seega võitluseta bolševikele alistumisni oli sel hetkel jäänud vähem kui poolteist aastat. “Meie oleme sõjariistus rahvas, ei karda mitte kedagi. Me oleme valmis viimse veretilgani igale vaenlasele vastu hakkama.” Need sõnad kõlavad mitte rohkem õõnsalt kui naiiv-optimistlikud loosungid (Eesti edulugu kui “täielik triumf” jne), mida tänased rahvast võõrandunud riigijuhtid tuima järjekindlusega korrutavad. Ka Eesti Vabariigi taastamisest on möödas veidi enam kui 20 aastat. Kas ring on jälle täis saamas? Küsimusele vastamise muudab keerukaks asjaolu, et seekorde alistumine toimub samm-sammult, tasapisi, ilma et see ühe hetkega suurele osale inimestest ilmselgeks muutuks. Pika Hermanni tipus lehvib ju endiselt sini-must-valge…

Paratamatult tekib neid mõtteid vaagides küsimus, kas me ei ole praegusel ajal tunnistajaks olemuslikult sarnastele sündmustele: kui nn Baaside lepinguga anti ära väga oluline osa kontrollist oma territooriumi üle, siis ESM-i lepinguga tahetakse anda ära väga oluline (ja ESM-i esialgse aktsiakapitali suurendamist võimaldava ESM-i asutamislepingu artiklist 10 tulenevalt tegelikult teadmata ulatusega) osa kontrollist riigieelarve üle (olulisem osa seadusandlikust võimust anti ära juba 2003. aastal liitudes Euroopa Liiduga ning oma raha emiteerimise õigusest on eurotsooniga liitumise teel samuti loobutud). Samuti tekib küsimus, kas nt poole sajandi pärast ei küsita praegusele ajale tagasi vaadates samamoodi, nagu meie ajal küsitakse 1939. aastal elanud ja tegutsenud inimeste kohta: miks nad midagi ei öelnud, miks nad midagi ei teinud, vaid lihtsalt vaatasid, kuidas võimumehed riigi käest ära andsid? (Kõik muidugi ei vaadanud seda lihtsalt pealt – nt minu vanaisa sõitis 17-aastaselt ühes teiste vabatahtlikega Soome Talvesõtta bolševike vastu võitlema.) Kardan, et küsitakse ja et vastused, mida täna oma tegematajätmistega anname, saavad olema meile taas kord suure häbi põhjuseks.

Vähim, mida teha saame, on ületada hirm ja ebamugavustunne – see baashoiak, mille tõttu võetakse sujuvalt omaks ikka just need vaated, mida esitletakse hoolimata ilmsetest vasturääkivustest mõistlike ja tasakaalukatena – ning öelda välja see, mille oleme tõena ära tundnud. Kui muud teha ei oska, võiks levitada nende väga väheste sõnumit, kes teavad, millest räägivad ja kes on võtnud oma südametunnistuse häält kuulata. Adrian Bachmann tõestab, et on üks sellistest.


Eesti avaliku sektori kulud on kasvanud üle igasuguste mõistlikkuse piiride

May 31, 2012

Ettevõtja Jaak Nigul kirjutab Postimehe arvamusküljel, et väidetavalt liberaalse majanduse ja madalate maksudega ning õhukese riigi kontseptsioonist lähtuva Eesti avaliku sektori kulud on kasvanud üle igasuguste mõistlikkuse piiride:

“2008–2010 vähenes  erasektoris hõivatute arv 501 000-lt 413 200-le ja avalikus sektoris suurenes 155 500-lt 157 700-le. Need andmed on olemas, aga reaktsioon puudub.”

Hr Niguli artikkel, näidates mh, kui tohutult suured kulutused tuleb ettevõtetel teha seoses avalikule sektorile kõikvõimalike aruannete esitamisega, osundab küsimusele, mille üle olen viimasel ajal palju mõelnud: kui suur on Eestis tegelik maksukoormus, sest ka kõik sellised kulud kujutavad ju endast kaudseid makse?

Väga huvitav oleks näha selgelt esitatud kompetentset analüüsi selle kohta, kui suur osa erasektoris töötavate inimeste palgafondist jõuab lõpuks riigi kätte. Kui keegi on sellise analüüsi olemasolust teadlik, võiks sellest mullegi teada anda. Jutt ei käi siin ainult tulumaksust, sotsiaalmaksust ja töötuskindlustusmaksust, vaid ka käibemaksust, kõikvõimalikest aktsiisidest (kütuse-, gaasi-, tubaka-, alkoholi- jne), tollimaksudest, liikluskindlustusmaksust, maamaksust, kõikvõimalike lubade ja litsentside eest makstavatest tasudest, kõikvõimalikest ettevõtluskuludest (nagu nt aruannete esitamine) jne – ent veelgi enam, ka nt sellest, et suur osa hiiglaslikku kasumit teeniva Eesti Energia poolt müüdavast elektrihinnast kujutab endast kaudset maksu.

Raske on hinnata, mida kõike peaks siin arvesse võtma ja kuidas see kalkulatsioon adekvaatselt teostada (ilmselgelt on tulemus väga erinev sõltuvalt konkreetsest inimesest ja tema tarbimismustrist), ent ma ei üllatuks üldse, kui selguks, et mõne tüüpilist linnaelu elava (st autoga sõitva ning palju kaupu ja teenuseid ostva) inimeste palgafondist jõuab ühel või teisel viisil riigi kätte rohkem kui 80%. Järele mõeldes on see riigis, mis väidetakse olevat demokraatlik ja lähtuvat vabaduse tagamise eesmärgist, üpris õudne olukord.

Lisaks osundab hr Nigul, et riigiaparaadi näol on tegemist süsteemiga, mille otseseks huviks on iseenese eksistentsi õigustamine ja perpetueerimine:

“Ma ei arva, et kõik ametnikud on halvad. Neid on lihtsalt liiga palju! Kuna hädavajalikke tegevusi kõigile ei jätku, on paljude peaeesmärk ainult oma ametile õigustust tekitada, et pääseda tööst erasektoris. Erasektoris tuleb ju kõigil – omanikust lihttööliseni – päriselt oma rahakoti ja töökohaga vastutada. Avalikus sektoris on aga ainult poliitiline ja kriminaalvastutus ning vaid viimasega võidakse tulla su isikliku rahakoti kallale. Parimal juhul nõutakse tagasi ebaseaduslik tulu, kuid mitte valeotsustest või tegematajätmistest tekkinud kahju.

See on tekitanud olukorra, kus ametnike huvid ei ühti sageli ei riigi ega kodanike huvidega. Tüüpiline näide on päästjate vähendamine olukorras, kus eelmisel aastal suurenes avalikus sektoris hõivatute arv 1600 inimese võrra (statistikaameti andmetel). Tahaks teada, kes on need päästjatest hädavajalikumad ametnikud.”

Lõpetuseks lisan hea sõbra mahlaka kommentaari hr Niguli artiklile. Eriti huvitav on küsimus sellest, miks Eesti Vabariik hoiab oma rahalisi vahendeid (Rootsi) kommertspankades (mitte riiklikus pangas) ja mis kõik sellest sõltub. Keegi teadjam inimene võiks sellestki lähemalt kirjutada, kuigi tegu on vist ühega neist küsimustest, millega respekteeritud majandusteadlased üldjuhul ei tegele. mõistan nii palju, et see on äärmiselt oluline küsimus ning et otsus selliselt raha hoiustada tähendab neile pankadele uskumatult suurt kingitust – eriti perversne näib just asjaolu, et niisiis laenavad pangad meile (ja ka riigile ning kohalikele omavalitsustele) sisuliselt meie enda poolt maksudena riigile (ja kohalikele omavalitsustele) makstud raha, et sellelt siis protsenti võtta ja meeletu kasum genereerida ning see omakorda riigist maksuvabalt välja suunata –, aga kindlasti ei tea ma asjast piisavalt, et ise küsimust lahata.

Mis ma oskan kosta? Aga selline see riik ongi. Kõige suurem maksukoormus on selles suitsidaalses moodustises asetatud kokku kuivavale tööjõubaasile (netomediaan palk kuskil €400), samas kui maksuamet ja riigiettevõtted hoiavad Eesti riigi raha välispankade kontol, mis kodanikele nende endi maksutulude pinnalt loodud krediidiraha intressiga tagasi laenavad. Absurdne? Tõsi.

Kuid asi läheb huvitavamaks. Seda sellepärast, et välispankade poolt liigkasuvõtmisega teenitud tulud (mis liginevad peagi miljardi euroni aastas) on võimalik viia täiesti maksuvabalt riigist välja (selleks on tuhat eri võimalust – “ostad” emapangalt mingisuguseid ülipika nõudetähtajaga rämpsväärtpabereid, vms) – riigist, mille pangandusregulatsioon on igas aspektis (riski jagamine laenuandja ja laenaja vahel, riikliku monetaarpoliitika olematus, pankrotiseadused, riigivarade hoiustamine, finantsinspektsiooni lõtvus jne) lausa liigkasuvõtjate unelm (aga pole ka ime kui see “rubinomicsit” järgivate “Mariotti brigaadide” poolt katselaborina meie ja paljude teiste Ida-Euroopa poliitklounidele 90-ndatel pähe määriti) .

Seda silmas pidades ei tundugi enam nii uskumatuna tõsiasi, et maksumaksjate maksukohuslaste ettemakse kontole laekunud summadelt nopib riik kõige esimseses järjekorras kohustusliku kogumispensioni summad, mis antakse jällegi välispankadele ning alles seejärel rahludatakse maksunõuded riigi enda vajaduste katteks – st. töötuskindlustusmakse, tulumaks, sotsiaalmaks, jne. Võimatu? Ei – lihtsalt Eesti. Kui paljud on sellest ülimalt kõnekast faktist, mis kõneleb kelle huvides siin riigis seadusi vastu võetakse teadlikud? Ma ei pea ennast kõige halvemini informeeritud inimeseks, kuid mina näiteks ei teadnud sellest pikemalt midagi.

See on vaid üks nensest võtmetähtsusega otsustest, mis võeti vastu täielikus vaikuses – parimal juhul on arhiivides ladestunud mingi kantseliidist sõnadevaht, mis sai mõne ametniku poolt aastate eest õigustusena välja lausutud kui vastav seadus vastu võeti. Nüüd on fait accompli valmis ja keegi ei vastuta miljardites kroonides  riigile potentsiaalset kahju tuua võiva ning üksnes välispankade huvides vastu võetud regulatsiooni eest. Tegelased, kes asja vastu võtsid, sumisevad juba pekiste nägudega kuskil vanalinna lounge’is ja räägivad katkises inglise keeles pugejalikult mõnele väliskülalisele sellest kuidas Eesti on edumeelne IT tiiger või kõnelevad tõepoolest avameelselt Eesti totaalsest läbikukkumisest… viimases sõpruskohtumises jalgpallimurul.

Riigiaparaat aga paisub edasi nagu buliimikust elevant, kes ei suuda söömist piirata ka vaatamata teadmisele, et jalgades, mis tema monstroosset kogu üleval hoiab, levib luuhõrenemine. Sealjuures möllivad riigiametnikud iga aasta täiesti süüdimatult aina uusi semusid ja sõbrannasid soojadele kohtadele paberit määrima. Selleks tõstetakse mõistagi kahanevalt tööjõubaasilt pidevalt maksukoormust. Olen raudkindel, et 80% riigiametnike “tööl” puudub igasugune mõte ning väärtus ning nende poolt loodud paberite põhimass liigub otsejoones makulatuuri. Samal ajal kärbitakse sotsiaaltoetusi, sulgetakse päästekomandosid, koondatakse õpetajaid, jne, jne.

Selline on siis riik mille mõnusasti etableerunud seltskond on 20 aastaga ehitanud. Veel paar lustakat kurvi ja see saan ei ole mitte kraavis, vaid abüssaalis… Ent keda Eesti poliitökonoomiline mudel lähemalt huvitab, siis antud teemat käsitleb üks väga hea dokumentaalfilm mille võib leida järgmiselt lingilt:

http://www.youtube.com/watch?v=k1xyb72X9V0



Mida me küll teeme…

March 17, 2011

EPL-s avaldatud artikkel pealkirjaga “Tuumajaamade ajastu murdepunkt – kes neid suudaks peatada” loob suurepärase pildi sellest, kuidas lõputut majanduskasvu ja materiaalse heaolu tõusu jahtiv ühiskond ennast ise hävitab. Kurb, aga tõsi. Paar pauku ja siis saab lõplikult selgeks, et meid aastakümneid lummanud jutt progressist on olnud üks inimajaloo suuremaid miraaže.


Rahva tõrksusest euro suhtes ja vanalinna getostumisest

November 12, 2010

Mitte et seesugustele kaunis napi valimiga rahvaküsitlustele võiks ülemäära usaldusväärsust omistada, aga siiski on tõsiasi, et need vähesedki uuringud, millega püütakse selgitada, kuidas suhtub rahvas valitsuse otsusesse loobuda eesti kroonist ja liituda euroalaga, näitavad et valitsus tegutseb selles osas ilma rahvaenamuse toetuseta.

Nimelt vahendab Delfi järgmist:

Eurole ülemineku vastaseid on hetkeseisuga enam kui pooled Eesti elanikud, nii leidis Saar Poll oktoobri lõpus läbiviidud 1524 inimesega küsitluses.

„Kui võrrelda käesolevat uuringut juunis läbi viidud analoogse küsitlusega TNS Emorilt, siis europooldajate hulk on langenud juuni 39,48% pealt 34,3%-ni. 5,18% eurole ülemineku pooldajate vähenemine on tähelepanuväärne, arvestades, et euro maine tõstmiseks viiakse läbi mastaapset 12 miljonit krooni maksvat reklaamikampaaniat. See on olnud tühi töö“, ütles Saar Pollilt uuringu tellinud Anti Poolamets.

Read the rest of this entry »


Aleksandr Solženitsõn helge tuleviku müüdist karmi tegelikkuse valguses

November 11, 2010

Mõne päeva eest saatis hea sõber mulle katkendi ühest Aleksandr Solženitsõni teosest ja lisas järgmise kommentaari: “Nagu te kahtlemata ära tunnete ei ole tegemist sugugi mitte ajaloospetsiifilise, vaid täiesti ajatu lugemismaterjaliga.” Tegu on hea näitega selle kohta, kuidas kõikvõimalikke manipulatsioonitehnikaid rakendades veendakse inimesi usaldama mitte terve mõistuse ja kogemuste asemel võimumeeste retoorikat.

Lamasin kord koos oma sõbra Paniniga vangivaguni keskmisel lavatsil, olemine oli lahe, heeringas taskus, janu ei olnud, oleks võinud magadagi. Kuid kuskil jaamas torgati meie kupeesse – õpetatud marksist! /…/ Olime vanglas juba kaua istunud, istuda oli veel palju ning me pidasime heast naljast lugu – läki alla lõbutsema! /…/

– Tere.

– Tere.

– Ega teil kitsas ei ole?

– Ei, pole viga.

– Kas istute juba ammu?

– Päris pikka aega.

– Kas jäänud on vähem?

– Peaaegu samavõrra.

– Vaadake, missugused viletsad külad: õlgkatused, majad viltu vajunud.

– Tsaarirežiimi pärand.

– Eks neid nõukogude aastaid ole ju oma kolmkümmend möödas.

– Ajaloolises mõttes tühine aeg.

– Häda on selles, et kolhoosnikud nälgivad.

– Kas te olete vaadanud kõikidesse pottidesse?

– Küsige ükskõik milliselt kolhoosnikult meie kupees.

– Kõik, kes vanglas kinni istuvad, on tigestunud ja ebaobjektiivsed.

– Aga ma olen ka ise näinud kolhoose …

– Ja need polnud iseloomulikud.

[kikkhabe pole neis üldse käinud ja nii on tal ka lihtsam]

– Aga küsige vanematelt inimestelt: tsaariajal olid nad söönud, riides, ja kui palju oli pühasid!

– Ei hakka küsimagi. See on inimmälu subjektiivne omadus: kiidab kõike, mis on möödas. See kana on surnud, kes suure muna munes – mehel vahel vanasõnagi varuks – ja pühasid meie rahvas ei armasta, ta armastab tööd teha.

– Miks siis mõnes linnas on leivaga kehvad lood?

– Millal nii?

– Otse enne sõda oli.

– See pole tõsi. Just enne sõda hakkasidki asjad edenema.

– Kuulge nüüd, kõikides Volga-äärsetes linnades seisid inimesed tuhandete kaupa leivasabades.

– Mingi kohalik transpordiviga. Kuid pigem petab teid mälu.

– Praegugi on leivast puudus!

– Naiste lora. Meil on 7-8 miljardit puuda vilja.

– See on kopitanud vili.

– Otse vastupidi, sordiaretus teeb edusamme.

– Kuid kauplustes on letid tühjad.

– Kohtadel ollakse saamatud.

– Ka hinnad on kõrged. Tööline peab paljust loobuma.

– Meie hinnad on teaduslikult põhjendatud nagu ei kusagil mujal.

– Ju siis on töötasu liiga madal.

– Ka töötasu on teaduslikult põhjendatud.

– Ju ta on siis niimoodi põhjendatud, et tööline teeb suurema osa ajast tasuta tööd riigi heaks.

– Teil pole arusaamist poliitökonoomiast. Mis eriala teil on?

– Insener.

– Mina olen just nimelt ökonomist. Ärge üldse vaielge. Meil on lisaväärtus koguni võimatu.

– Aga miks jõudis varem perekonnapea perekonna ära toita, aga nüüd peavad kaks-kolm inimest töötama?

– Sellepärast, et varem valitses tööpuudus, naine ei leidnud töökohta. Ja pere nälgis. Pealegi on naise töö tähtis tema võrdsuse mõttes.

– Mis kuradi võrdsus see on? Kelle kaela jääb kogu kodune majapidamine?

– Mees peab abistama.

– Kas teie abistate oma naist?

– Me ei ole abielus.

– Varem töötas kumbki ainult päeval, nüüd peavad mõlemad ka õhtul tööd tegema. Naisel ei jää aega kõige tähtsamaks: laste kasvatamiseks.

– Jääb piisavalt. Põhiliselt kasvatavad lapsi lasteaed, kool, komsomol.

– Aga kuidas nad kasvatavad? Poistest saavad huligaanid ja vargad, tüdrukud lähevad raisku.

– Ei midagi niisugust. Meie noorsugu on kõrgelt ideeline.

– Nii ütlevad ajalehed. Aga meie ajalehed valetavad!

– Nad on palju ausamad kui kodanlikud ajalehed. Kui te veel neid näeksite!

– Eks andke lugeda!

– See on täiesti tarbetu.

– Ja ometi meie ajalehed valetavad!

– Nad teenivad avalikult proletariaadi huve.

/…/

Lõpetuseks lisas sõber veel ühe kommentaari: “Vahetage nüüd kommunistist agitaator neoliberalistliku progressiiviga, kompartei mõne globaalse liberaaldemokraatliku finantsparasiitlust propageeriva institutsiooniga, vagun stalinistlikul imedemaal Tallinna ühistranspordiga, poliitvangid 5000 kroonise kuupalgaga kahe lapse üksikemaga ning kommunistlik möla  “Eestil ei ole kunagi nii hästi läinud” nüüdseks kõikidele teada, ent kõikide poolt vaikselt maha salatud suure valega ja te näete, et olemuslikult ei ole absoluutselt mitte midagi muutunud…”


Van Rompuy: Euroopa Liit oli Kreeka kriisi tõttu lõpu äärel

October 25, 2010

Delfi vahendab Euroopa Liidu presidendi Herman van Rompuy sõnu Belgia telekanalile, et Kreeka kriisi tõttu oli eurotsoon kokkuvarisemise ja seetõttu Euroopa Liit oma lõpu äärel:

Euroopa Liidu president Herman Van Rompuy ütles intervjuus Belgia telekanalile, et kui Kreeka kriisi poleks suudetud lahendada ja eurotsoon oleks kokku varisenud, oleks see tähendanud Euroopa Liidu lõppu.

„Me olime finantssüsteemi ja seega kogu majandussüsteemi täieliku kokkuvarisemise äärel,” ütles Van Rompuy tagasi vaadates. Kreeka kriis domineeris alates jaanuarist Van Rompuy’ ametiaja esimest kuut kuud, vahendab De Telegraaf.

„See oli ellujäämise küsimus, sest eurotsooni lõpp oleks ka Euroopa Liidu lõpp olnud,” ütles belglasest president. Kreeka probleemist sai kogu eurotsooni ja lõpuks kogu maailma probleem. „Kriis on seljataga, kuid probleemid mitte,” ütles Van Rompuy.

Kui juba sedavõrd kõrged euroametnikud sellised asjad välja ütlevad, siis meie valitsuse plaan eesti kroonist loobuda ja eurotsooniga liituda ei kõla just eriti mõistlikult. Seda enam, et nt riigivõlgasid kajastavatele numbritele ja Euroopa üha langevale konkurentsivõimele vaadates on selge, et Kreeka juhtumiga olemuslikult sarnaste, kuid veelgi teravamate kriiside puhkemine — ja seetõttu eurotsooni ja Euroopa Liidu uuesti kokkuvarisemise veerele jõudmine — on vaid ajaküsimus. Iseenesest on see ju üksnes loogiline, sest kui utoopilise heaoluühiskonna standardiga ära harjunud riigid kulutavad järjepidevalt palju rohkem kui vahendid lubavad ja teevad seda pidevalt suurte intresside hinnaga raha juurde laenates, siis on krahh möödapääsmatu.

Kas van Rompuy väljaütlemistele mõeldes on ebamõistlik eeldada, et valitsus peaks tegema tõsise pingutuse selgitamaks, miks soovitakse astuda krahhi veerel vaakuvasse rahaliitu?