Isaga meeleavaldusel

Isaga meeleavaldusel. Kahju on sellest põlvkonnast, kes pühendas oma elu Eesti iseseisvumisele ja taasiseseisvunud riigi ülesehitamisele, ent on nüüd sunnitud tõdema, et asjad ei ole läinud sugugi nii, nagu loodeti, ja et valitsus on pöördunud oma enda rahva vastaseks jõuks. (Foto: Delfi)

Astusin ka koos isaga tänasel vihmasel hommikupooliku meeleavalduselt läbi ja vastasin Postimehe reporteri palvel ka mõnele küsimusele. Nagu öeldud, pean põhimõtteliselt valeks tõsta veelgi tavaliste inimeste maksukoormust, mis on niigi haiglaselt kõrge.

Minu hea kolleeg Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, keda peetakse üheks parimatest maksuõiguse spetsialistidest Eestis, selgitas mulle kord kalkulatsioonide näitel, et Eestis läheb ühe keskmise perekonna palgafondist (ehk rahast, mis on vajalik inimese palkamiseks) sõltuvalt tarbimisharjumustest otseste või kaudsete maksudena riigile 60-90% (lisaks sotsiaal- ja tulumaksule käib siin jutt ka käibemaksust, kõikvõimalikest aktsiisidest, riigilõivudest, Eesti Energia kasumist jms-st).

Mida teha olles tunnistajaks riikliku kehami hävitamisele?

Hea sõber Adrian kirjutas väga tõsise kommentaari täna Vabariigi Valitsuse poolt langetatud otsusele anda üüratu-suur summa Eesti maksumaksjate raha Hispaania pankade toetuseks. Mõne päeva eest avaldatud Tiina Kangro läbi liha ja luuni lõikavalt terava artikli “Eesti 19-eurone edulugu” taustal muutub Valitsuse seesugune solidaarsusetunnetus, mis näitab üles hoolt pigem suurpankade kui oma enda riigi sügavas hädas või koguni meeleheites olevate inimeste suhtes, lausa groteskseks. Ent milles see otsus siis seisneb?

“Kokkuvõtlikult võib öelda, et selle ajaloolise otsusega kiitis valitsus heaks suuremas osas vaesunud Eesti maksumaksjate madalatelt palkadelt ning väikesemahuliselt tarbimiselt kogutud maksude jagamise Euroopa (antud momendil Hispaania) suurpankadele – suurpankadele, mille sarnased viimase kümnendi jooksul miljardite eurode väärtuses kapitali Eestist maksuvabalt (mõistagi Eesti juristide usina abiga) välja on viinud ning milledele suur osa Eesti leibkondadest on 30 aastasesse võlaorjusesse määratud, et maksta tagasi ise-enda riigis kinnisvara soetamise (st ise-enda maal elamise) privileeg.”

Selles kommentaaris öelduga võib nõustuda või mitte nõustuda, ent sellest olulisem on, et niivõrd tõsiste küsimuste suhtes ei tohiks ükski inimene, kellele meie maa, rahva, riigi ja kultuuri saatus korda läheb, ükskõikseks jääda. Ehk teisisõnu näib, et igaüks peaks leidma vähemalt nii palju tahtekindlust, et kujundada ausas tõetaotluses võimalikult adekvaatne seisukoht ja see ka julgelt välja öelda. Miks?

“Aga sellepärast, et teisiti ei saa ega tohi – südametunnistus lihtsalt ei võimalda olla vaikivaks kaasosaliseks kuriteos. Soovin käesolevas südamale panna kõigile, kes selle riigi ja rahva püsimajäämisest pisutki hoolivad, et neil lasub kohustus teha avalikult teatavaks oma moraalne seisukoht otsuse suhtes, millega alustatakse Eesti maksumaksja reaalselt tehtud töö pinnalt kogutud maksutulude suunamist Euroopa pankade laenukahjumite korvamiseks. Alustan ehk ise ja teen teatavaks oma hinnangu – tegemist on otsusega, mis Eesti demograafilist, majanduslikku ja sotsiaalset olukorda arvesse võttes on igasuguse tervemõistusliku eetilise positsiooni pinnalt objektiivselt eemaletõukav ning ebaõiglane määral, mis võimaldab otsuse eest vastutavate isikute tegevust hinnata objektiivselt kurjaks. Kuid jäägu see nende hingedele…”

Olen Adrianile selle julge väljaütlemise eest siiralt tänulik. Vaadates neid suurepäraseid analüüse, mille ta on viimase aasta jooksul De Civitatesse majanduse ja rahanduse teemadel kirjutanud – kantuna siirast murest meid ümbritsevate hukatuslike protsesside ja nende tegeliku tähenduse mahavaikimise pärast –, tuleb müts maha võtta ja tõdeda, et mees on käitunud mehelikult: rääkinud tõtt, selle asemel, et vaikida või vassida ning isiklikele eduvõimalustele panustades oi-oi kui paljudega sarnasel kombel ajavaimuga flirtida.

Järgides Adriani eeskuju ja üleskutset kinnitan ka omalt poolt, et minu parima arusaamise kohaselt on tema ülalosutatud kommentaaris ja täpsemalt artiklis “Eurotsooni võlaprogramm: vara pankadele, võlad rahvastele, võim rahvusvahelistele organisatsioonidele” käsitletu näol tegemist eetiliselt vastuvõetamatute eesmärkide ja otsustega, mis sillutavad teed Eesti kui riikliku, rahvusliku, kultuurilise ja sotsiaalmajandusliku kehami lammutamisele. Punkt.

Huvitav on mõelda, mis võis toimuda 1939. aasta sügisel nende inimeste peas ja südames, kes lugesid murega uudiseid Eesti Vabariigi ja NSVL-i vahelise vastastikuse abistamise pakti – sümptomaatiliselt tabav nimi riiklikku iseseisvust loovutavale dokumendile – ehk nn Baaside lepingu sõlmimise kohta. Ühelt poolt kinnitati avalikkusele – nagu kinnitavad ka praegused nomenklatuuri esindajad eesotsas peaministri, rahandusministri ja nende rohkearvulise kaaskonnaga –, et Eestil ei olnud muud võimalust ning et tegelikult oli see kõik Eesti parimates huvides (raske aeg nõuab ebapopulaarseid otsuseid jne). Paljud ametnikud, õppejõud jt ühiskondliku eliidi esindajad koogutasid kaasa. Ent teiselt poolt oli paljudel siiski julgust desinformatsioonist hoolimata mõista, mida see otsus endast tegelikult kujutas ja milliseid suundumusi see ette kuulutas. Täna 71 aastat tagasi aset leidnud enam kui 10 tuhande inimese küüditamiseni oli sel hetkel jäänud veidi rohkem kui poolteist aastat…

President Pätsu kõne 1938. aasta võidupühal, 20 aastat pärast Eesti Vabariigi loomist. Baaside lepingu allakirjutamiseni ja seega võitluseta bolševikele alistumisni oli sel hetkel jäänud vähem kui poolteist aastat. “Meie oleme sõjariistus rahvas, ei karda mitte kedagi. Me oleme valmis viimse veretilgani igale vaenlasele vastu hakkama.” Need sõnad kõlavad mitte rohkem õõnsalt kui naiiv-optimistlikud loosungid (Eesti edulugu kui “täielik triumf” jne), mida tänased rahvast võõrandunud riigijuhtid tuima järjekindlusega korrutavad. Ka Eesti Vabariigi taastamisest on möödas veidi enam kui 20 aastat. Kas ring on jälle täis saamas? Küsimusele vastamise muudab keerukaks asjaolu, et seekorde alistumine toimub samm-sammult, tasapisi, ilma et see ühe hetkega suurele osale inimestest ilmselgeks muutuks. Pika Hermanni tipus lehvib ju endiselt sini-must-valge…

Paratamatult tekib neid mõtteid vaagides küsimus, kas me ei ole praegusel ajal tunnistajaks olemuslikult sarnastele sündmustele: kui nn Baaside lepinguga anti ära väga oluline osa kontrollist oma territooriumi üle, siis ESM-i lepinguga tahetakse anda ära väga oluline (ja ESM-i esialgse aktsiakapitali suurendamist võimaldava ESM-i asutamislepingu artiklist 10 tulenevalt tegelikult teadmata ulatusega) osa kontrollist riigieelarve üle (olulisem osa seadusandlikust võimust anti ära juba 2003. aastal liitudes Euroopa Liiduga ning oma raha emiteerimise õigusest on eurotsooniga liitumise teel samuti loobutud). Samuti tekib küsimus, kas nt poole sajandi pärast ei küsita praegusele ajale tagasi vaadates samamoodi, nagu meie ajal küsitakse 1939. aastal elanud ja tegutsenud inimeste kohta: miks nad midagi ei öelnud, miks nad midagi ei teinud, vaid lihtsalt vaatasid, kuidas võimumehed riigi käest ära andsid? (Kõik muidugi ei vaadanud seda lihtsalt pealt – nt minu vanaisa sõitis 17-aastaselt ühes teiste vabatahtlikega Soome Talvesõtta bolševike vastu võitlema.) Kardan, et küsitakse ja et vastused, mida täna oma tegematajätmistega anname, saavad olema meile taas kord suure häbi põhjuseks.

Vähim, mida teha saame, on ületada hirm ja ebamugavustunne – see baashoiak, mille tõttu võetakse sujuvalt omaks ikka just need vaated, mida esitletakse hoolimata ilmsetest vasturääkivustest mõistlike ja tasakaalukatena – ning öelda välja see, mille oleme tõena ära tundnud. Kui muud teha ei oska, võiks levitada nende väga väheste sõnumit, kes teavad, millest räägivad ja kes on võtnud oma südametunnistuse häält kuulata. Adrian Bachmann tõestab, et on üks sellistest.

Eesti avaliku sektori kulud on kasvanud üle igasuguste mõistlikkuse piiride

Ettevõtja Jaak Nigul kirjutab Postimehe arvamusküljel, et väidetavalt liberaalse majanduse ja madalate maksudega ning õhukese riigi kontseptsioonist lähtuva Eesti avaliku sektori kulud on kasvanud üle igasuguste mõistlikkuse piiride:

“2008–2010 vähenes  erasektoris hõivatute arv 501 000-lt 413 200-le ja avalikus sektoris suurenes 155 500-lt 157 700-le. Need andmed on olemas, aga reaktsioon puudub.”

Hr Niguli artikkel, näidates mh, kui tohutult suured kulutused tuleb ettevõtetel teha seoses avalikule sektorile kõikvõimalike aruannete esitamisega, osundab küsimusele, mille üle olen viimasel ajal palju mõelnud: kui suur on Eestis tegelik maksukoormus, sest ka kõik sellised kulud kujutavad ju endast kaudseid makse?

Väga huvitav oleks näha selgelt esitatud kompetentset analüüsi selle kohta, kui suur osa erasektoris töötavate inimeste palgafondist jõuab lõpuks riigi kätte. Kui keegi on sellise analüüsi olemasolust teadlik, võiks sellest mullegi teada anda. Jutt ei käi siin ainult tulumaksust, sotsiaalmaksust ja töötuskindlustusmaksust, vaid ka käibemaksust, kõikvõimalikest aktsiisidest (kütuse-, gaasi-, tubaka-, alkoholi- jne), tollimaksudest, liikluskindlustusmaksust, maamaksust, kõikvõimalike lubade ja litsentside eest makstavatest tasudest, kõikvõimalikest ettevõtluskuludest (nagu nt aruannete esitamine) jne – ent veelgi enam, ka nt sellest, et suur osa hiiglaslikku kasumit teeniva Eesti Energia poolt müüdavast elektrihinnast kujutab endast kaudset maksu.

Raske on hinnata, mida kõike peaks siin arvesse võtma ja kuidas see kalkulatsioon adekvaatselt teostada (ilmselgelt on tulemus väga erinev sõltuvalt konkreetsest inimesest ja tema tarbimismustrist), ent ma ei üllatuks üldse, kui selguks, et mõne tüüpilist linnaelu elava (st autoga sõitva ning palju kaupu ja teenuseid ostva) inimeste palgafondist jõuab ühel või teisel viisil riigi kätte rohkem kui 80%. Järele mõeldes on see riigis, mis väidetakse olevat demokraatlik ja lähtuvat vabaduse tagamise eesmärgist, üpris õudne olukord.

Lisaks osundab hr Nigul, et riigiaparaadi näol on tegemist süsteemiga, mille otseseks huviks on iseenese eksistentsi õigustamine ja perpetueerimine:

“Ma ei arva, et kõik ametnikud on halvad. Neid on lihtsalt liiga palju! Kuna hädavajalikke tegevusi kõigile ei jätku, on paljude peaeesmärk ainult oma ametile õigustust tekitada, et pääseda tööst erasektoris. Erasektoris tuleb ju kõigil – omanikust lihttööliseni – päriselt oma rahakoti ja töökohaga vastutada. Avalikus sektoris on aga ainult poliitiline ja kriminaalvastutus ning vaid viimasega võidakse tulla su isikliku rahakoti kallale. Parimal juhul nõutakse tagasi ebaseaduslik tulu, kuid mitte valeotsustest või tegematajätmistest tekkinud kahju.

See on tekitanud olukorra, kus ametnike huvid ei ühti sageli ei riigi ega kodanike huvidega. Tüüpiline näide on päästjate vähendamine olukorras, kus eelmisel aastal suurenes avalikus sektoris hõivatute arv 1600 inimese võrra (statistikaameti andmetel). Tahaks teada, kes on need päästjatest hädavajalikumad ametnikud.”

Lõpetuseks lisan hea sõbra mahlaka kommentaari hr Niguli artiklile. Eriti huvitav on küsimus sellest, miks Eesti Vabariik hoiab oma rahalisi vahendeid (Rootsi) kommertspankades (mitte riiklikus pangas) ja mis kõik sellest sõltub. Keegi teadjam inimene võiks sellestki lähemalt kirjutada, kuigi tegu on vist ühega neist küsimustest, millega respekteeritud majandusteadlased üldjuhul ei tegele. mõistan nii palju, et see on äärmiselt oluline küsimus ning et otsus selliselt raha hoiustada tähendab neile pankadele uskumatult suurt kingitust – eriti perversne näib just asjaolu, et niisiis laenavad pangad meile (ja ka riigile ning kohalikele omavalitsustele) sisuliselt meie enda poolt maksudena riigile (ja kohalikele omavalitsustele) makstud raha, et sellelt siis protsenti võtta ja meeletu kasum genereerida ning see omakorda riigist maksuvabalt välja suunata –, aga kindlasti ei tea ma asjast piisavalt, et ise küsimust lahata.

Mis ma oskan kosta? Aga selline see riik ongi. Kõige suurem maksukoormus on selles suitsidaalses moodustises asetatud kokku kuivavale tööjõubaasile (netomediaan palk kuskil €400), samas kui maksuamet ja riigiettevõtted hoiavad Eesti riigi raha välispankade kontol, mis kodanikele nende endi maksutulude pinnalt loodud krediidiraha intressiga tagasi laenavad. Absurdne? Tõsi.

Kuid asi läheb huvitavamaks. Seda sellepärast, et välispankade poolt liigkasuvõtmisega teenitud tulud (mis liginevad peagi miljardi euroni aastas) on võimalik viia täiesti maksuvabalt riigist välja (selleks on tuhat eri võimalust – “ostad” emapangalt mingisuguseid ülipika nõudetähtajaga rämpsväärtpabereid, vms) – riigist, mille pangandusregulatsioon on igas aspektis (riski jagamine laenuandja ja laenaja vahel, riikliku monetaarpoliitika olematus, pankrotiseadused, riigivarade hoiustamine, finantsinspektsiooni lõtvus jne) lausa liigkasuvõtjate unelm (aga pole ka ime kui see “rubinomicsit” järgivate “Mariotti brigaadide” poolt katselaborina meie ja paljude teiste Ida-Euroopa poliitklounidele 90-ndatel pähe määriti) .

Seda silmas pidades ei tundugi enam nii uskumatuna tõsiasi, et maksumaksjate maksukohuslaste ettemakse kontole laekunud summadelt nopib riik kõige esimseses järjekorras kohustusliku kogumispensioni summad, mis antakse jällegi välispankadele ning alles seejärel rahludatakse maksunõuded riigi enda vajaduste katteks – st. töötuskindlustusmakse, tulumaks, sotsiaalmaks, jne. Võimatu? Ei – lihtsalt Eesti. Kui paljud on sellest ülimalt kõnekast faktist, mis kõneleb kelle huvides siin riigis seadusi vastu võetakse teadlikud? Ma ei pea ennast kõige halvemini informeeritud inimeseks, kuid mina näiteks ei teadnud sellest pikemalt midagi.

See on vaid üks nensest võtmetähtsusega otsustest, mis võeti vastu täielikus vaikuses – parimal juhul on arhiivides ladestunud mingi kantseliidist sõnadevaht, mis sai mõne ametniku poolt aastate eest õigustusena välja lausutud kui vastav seadus vastu võeti. Nüüd on fait accompli valmis ja keegi ei vastuta miljardites kroonides  riigile potentsiaalset kahju tuua võiva ning üksnes välispankade huvides vastu võetud regulatsiooni eest. Tegelased, kes asja vastu võtsid, sumisevad juba pekiste nägudega kuskil vanalinna lounge’is ja räägivad katkises inglise keeles pugejalikult mõnele väliskülalisele sellest kuidas Eesti on edumeelne IT tiiger või kõnelevad tõepoolest avameelselt Eesti totaalsest läbikukkumisest… viimases sõpruskohtumises jalgpallimurul.

Riigiaparaat aga paisub edasi nagu buliimikust elevant, kes ei suuda söömist piirata ka vaatamata teadmisele, et jalgades, mis tema monstroosset kogu üleval hoiab, levib luuhõrenemine. Sealjuures möllivad riigiametnikud iga aasta täiesti süüdimatult aina uusi semusid ja sõbrannasid soojadele kohtadele paberit määrima. Selleks tõstetakse mõistagi kahanevalt tööjõubaasilt pidevalt maksukoormust. Olen raudkindel, et 80% riigiametnike “tööl” puudub igasugune mõte ning väärtus ning nende poolt loodud paberite põhimass liigub otsejoones makulatuuri. Samal ajal kärbitakse sotsiaaltoetusi, sulgetakse päästekomandosid, koondatakse õpetajaid, jne, jne.

Selline on siis riik mille mõnusasti etableerunud seltskond on 20 aastaga ehitanud. Veel paar lustakat kurvi ja see saan ei ole mitte kraavis, vaid abüssaalis… Ent keda Eesti poliitökonoomiline mudel lähemalt huvitab, siis antud teemat käsitleb üks väga hea dokumentaalfilm mille võib leida järgmiselt lingilt:

http://www.youtube.com/watch?v=k1xyb72X9V0

Mida me küll teeme…

EPL-s avaldatud artikkel pealkirjaga “Tuumajaamade ajastu murdepunkt – kes neid suudaks peatada” loob suurepärase pildi sellest, kuidas lõputut majanduskasvu ja materiaalse heaolu tõusu jahtiv ühiskond ennast ise hävitab. Kurb, aga tõsi. Paar pauku ja siis saab lõplikult selgeks, et meid aastakümneid lummanud jutt progressist on olnud üks inimajaloo suuremaid miraaže.

Rahva tõrksusest euro suhtes ja vanalinna getostumisest

Mitte et seesugustele kaunis napi valimiga rahvaküsitlustele võiks ülemäära usaldusväärsust omistada, aga siiski on tõsiasi, et need vähesedki uuringud, millega püütakse selgitada, kuidas suhtub rahvas valitsuse otsusesse loobuda eesti kroonist ja liituda euroalaga, näitavad et valitsus tegutseb selles osas ilma rahvaenamuse toetuseta.

Nimelt vahendab Delfi järgmist:

Eurole ülemineku vastaseid on hetkeseisuga enam kui pooled Eesti elanikud, nii leidis Saar Poll oktoobri lõpus läbiviidud 1524 inimesega küsitluses.

„Kui võrrelda käesolevat uuringut juunis läbi viidud analoogse küsitlusega TNS Emorilt, siis europooldajate hulk on langenud juuni 39,48% pealt 34,3%-ni. 5,18% eurole ülemineku pooldajate vähenemine on tähelepanuväärne, arvestades, et euro maine tõstmiseks viiakse läbi mastaapset 12 miljonit krooni maksvat reklaamikampaaniat. See on olnud tühi töö“, ütles Saar Pollilt uuringu tellinud Anti Poolamets.

Aleksandr Solženitsõn helge tuleviku müüdist karmi tegelikkuse valguses

Mõne päeva eest saatis hea sõber mulle katkendi ühest Aleksandr Solženitsõni teosest ja lisas järgmise kommentaari: “Nagu te kahtlemata ära tunnete ei ole tegemist sugugi mitte ajaloospetsiifilise, vaid täiesti ajatu lugemismaterjaliga.” Tegu on hea näitega selle kohta, kuidas kõikvõimalikke manipulatsioonitehnikaid rakendades veendakse inimesi usaldama mitte terve mõistuse ja kogemuste asemel võimumeeste retoorikat.

Lamasin kord koos oma sõbra Paniniga vangivaguni keskmisel lavatsil, olemine oli lahe, heeringas taskus, janu ei olnud, oleks võinud magadagi. Kuid kuskil jaamas torgati meie kupeesse – õpetatud marksist! /…/ Olime vanglas juba kaua istunud, istuda oli veel palju ning me pidasime heast naljast lugu – läki alla lõbutsema! /…/

– Tere.

– Tere.

– Ega teil kitsas ei ole?

– Ei, pole viga.

– Kas istute juba ammu?

– Päris pikka aega.

– Kas jäänud on vähem?

– Peaaegu samavõrra.

– Vaadake, missugused viletsad külad: õlgkatused, majad viltu vajunud.

– Tsaarirežiimi pärand.

– Eks neid nõukogude aastaid ole ju oma kolmkümmend möödas.

– Ajaloolises mõttes tühine aeg.

– Häda on selles, et kolhoosnikud nälgivad.

– Kas te olete vaadanud kõikidesse pottidesse?

– Küsige ükskõik milliselt kolhoosnikult meie kupees.

– Kõik, kes vanglas kinni istuvad, on tigestunud ja ebaobjektiivsed.

– Aga ma olen ka ise näinud kolhoose …

– Ja need polnud iseloomulikud.

[kikkhabe pole neis üldse käinud ja nii on tal ka lihtsam]

– Aga küsige vanematelt inimestelt: tsaariajal olid nad söönud, riides, ja kui palju oli pühasid!

– Ei hakka küsimagi. See on inimmälu subjektiivne omadus: kiidab kõike, mis on möödas. See kana on surnud, kes suure muna munes – mehel vahel vanasõnagi varuks – ja pühasid meie rahvas ei armasta, ta armastab tööd teha.

– Miks siis mõnes linnas on leivaga kehvad lood?

– Millal nii?

– Otse enne sõda oli.

– See pole tõsi. Just enne sõda hakkasidki asjad edenema.

– Kuulge nüüd, kõikides Volga-äärsetes linnades seisid inimesed tuhandete kaupa leivasabades.

– Mingi kohalik transpordiviga. Kuid pigem petab teid mälu.

– Praegugi on leivast puudus!

– Naiste lora. Meil on 7-8 miljardit puuda vilja.

– See on kopitanud vili.

– Otse vastupidi, sordiaretus teeb edusamme.

– Kuid kauplustes on letid tühjad.

– Kohtadel ollakse saamatud.

– Ka hinnad on kõrged. Tööline peab paljust loobuma.

– Meie hinnad on teaduslikult põhjendatud nagu ei kusagil mujal.

– Ju siis on töötasu liiga madal.

– Ka töötasu on teaduslikult põhjendatud.

– Ju ta on siis niimoodi põhjendatud, et tööline teeb suurema osa ajast tasuta tööd riigi heaks.

– Teil pole arusaamist poliitökonoomiast. Mis eriala teil on?

– Insener.

– Mina olen just nimelt ökonomist. Ärge üldse vaielge. Meil on lisaväärtus koguni võimatu.

– Aga miks jõudis varem perekonnapea perekonna ära toita, aga nüüd peavad kaks-kolm inimest töötama?

– Sellepärast, et varem valitses tööpuudus, naine ei leidnud töökohta. Ja pere nälgis. Pealegi on naise töö tähtis tema võrdsuse mõttes.

– Mis kuradi võrdsus see on? Kelle kaela jääb kogu kodune majapidamine?

– Mees peab abistama.

– Kas teie abistate oma naist?

– Me ei ole abielus.

– Varem töötas kumbki ainult päeval, nüüd peavad mõlemad ka õhtul tööd tegema. Naisel ei jää aega kõige tähtsamaks: laste kasvatamiseks.

– Jääb piisavalt. Põhiliselt kasvatavad lapsi lasteaed, kool, komsomol.

– Aga kuidas nad kasvatavad? Poistest saavad huligaanid ja vargad, tüdrukud lähevad raisku.

– Ei midagi niisugust. Meie noorsugu on kõrgelt ideeline.

– Nii ütlevad ajalehed. Aga meie ajalehed valetavad!

– Nad on palju ausamad kui kodanlikud ajalehed. Kui te veel neid näeksite!

– Eks andke lugeda!

– See on täiesti tarbetu.

– Ja ometi meie ajalehed valetavad!

– Nad teenivad avalikult proletariaadi huve.

/…/

Lõpetuseks lisas sõber veel ühe kommentaari: “Vahetage nüüd kommunistist agitaator neoliberalistliku progressiiviga, kompartei mõne globaalse liberaaldemokraatliku finantsparasiitlust propageeriva institutsiooniga, vagun stalinistlikul imedemaal Tallinna ühistranspordiga, poliitvangid 5000 kroonise kuupalgaga kahe lapse üksikemaga ning kommunistlik möla  “Eestil ei ole kunagi nii hästi läinud” nüüdseks kõikidele teada, ent kõikide poolt vaikselt maha salatud suure valega ja te näete, et olemuslikult ei ole absoluutselt mitte midagi muutunud…”

Van Rompuy: Euroopa Liit oli Kreeka kriisi tõttu lõpu äärel

Delfi vahendab Euroopa Liidu presidendi Herman van Rompuy sõnu Belgia telekanalile, et Kreeka kriisi tõttu oli eurotsoon kokkuvarisemise ja seetõttu Euroopa Liit oma lõpu äärel:

Euroopa Liidu president Herman Van Rompuy ütles intervjuus Belgia telekanalile, et kui Kreeka kriisi poleks suudetud lahendada ja eurotsoon oleks kokku varisenud, oleks see tähendanud Euroopa Liidu lõppu.

„Me olime finantssüsteemi ja seega kogu majandussüsteemi täieliku kokkuvarisemise äärel,” ütles Van Rompuy tagasi vaadates. Kreeka kriis domineeris alates jaanuarist Van Rompuy’ ametiaja esimest kuut kuud, vahendab De Telegraaf.

„See oli ellujäämise küsimus, sest eurotsooni lõpp oleks ka Euroopa Liidu lõpp olnud,” ütles belglasest president. Kreeka probleemist sai kogu eurotsooni ja lõpuks kogu maailma probleem. „Kriis on seljataga, kuid probleemid mitte,” ütles Van Rompuy.

Kui juba sedavõrd kõrged euroametnikud sellised asjad välja ütlevad, siis meie valitsuse plaan eesti kroonist loobuda ja eurotsooniga liituda ei kõla just eriti mõistlikult. Seda enam, et nt riigivõlgasid kajastavatele numbritele ja Euroopa üha langevale konkurentsivõimele vaadates on selge, et Kreeka juhtumiga olemuslikult sarnaste, kuid veelgi teravamate kriiside puhkemine — ja seetõttu eurotsooni ja Euroopa Liidu uuesti kokkuvarisemise veerele jõudmine — on vaid ajaküsimus. Iseenesest on see ju üksnes loogiline, sest kui utoopilise heaoluühiskonna standardiga ära harjunud riigid kulutavad järjepidevalt palju rohkem kui vahendid lubavad ja teevad seda pidevalt suurte intresside hinnaga raha juurde laenates, siis on krahh möödapääsmatu.

Kas van Rompuy väljaütlemistele mõeldes on ebamõistlik eeldada, et valitsus peaks tegema tõsise pingutuse selgitamaks, miks soovitakse astuda krahhi veerel vaakuvasse rahaliitu?

Tõsine artikkel Martin Helmelt

Martin Helme otsekohene ütlemine ja emotsionaalne toon võib meeldida või mitte meeldida, aga ei saa eitada, et ta kirjutab tõsistest asjades moel, mida kohtab eesti meedias väga harva — ilma paksu poliitkorrektsuse sordiinita.

Siin on üks artikkel, milles ta käsitleb eurole üleminekuga seonduvaid ja tegelikult märksa ulatuslikuma tähtsusega küsimusi:

“Euro usaldusväärsusest on naeruväärne rääkida ka olukorras, kus Euroopas on juba tervelt kolm riiki, kelle valitsuste eurodes müüdavaid võlakirju ei osta mitte keegi peale Euroopa Keskpanga. Viimane teeb seda muidugi eriti usaldusttekitaval moel, rikkudes ilmselt seda viimast punkti stabiilsuspaktis, mida siiani veel rikutud pole ja mis keelab valitsuste päästmise pankrotist teiste eurotsooni riikide maksumaksja rahaga. Eestigi maksab oma solidaarsusummat Kreeka, Portugali ja Iiri valitsuste päästmiseks ning euro vee peal hoidmiseks. Tõmmake püksirihma koomale eestlased, ees ootavad ka Hispaania ja Itaalia võlgade tasumised.”

Artikli lõpetuseks kirjutab Helme:

“Karm tõde on selles, et kui võtta valemist välja usaldus ja heaolu kasv, siis jääb järele ainult hinnatõus, võlalõks ja solidaarsusmaksed. Ja seda kõike toovad meile fanfaarihelide saatel samad inimesed, kes lubasid viia viie rikkama hulka, saime aga kuue vaeseme sekka. Kes lubasid 2003. aastal, et elu läheb paremaks, läks aga ainult kallimaks. Kas keegi tõesti usub veel neid?

Võibolla meil veab veel, võibolla hävitab Euroopast raginal üle rulliv võlakriis euro enne 1. jaanuarit ja meie poliitikutel ei õnnestu parimast tahtmisest hoolimata oma rahast loobuda. Ja võibolla hakatakse siis tõsisemalt mõtlema krooni kursi vabaks laskmisele ning heaolu saavutamise aluseks võetakse tegelik oma majandus, mitte laenumull ja enda taskust makstavad abirahad. Karta aga võib, et saame hoopis uuesti üle elada ühe võõra raha krahhi, mis meid kõiki jälle puruvaeseks teeb. Ärge siis unustage, et selle variandi kasuks otsustasid inimesed juba siis, kui nad hääletasid faustiliku tehingu kasuks — elu läheb paremaks, kui me loobume oma asjade üle ise otsustamast. Iseseisvus on ju kõigest sõnakõlks…”

Vt samal teemal:

• The Financial Times: Portugali olukord halvenes järsult (23.09.2010)

Maailmamajanduse kollapsist 3 minutiga

Indrek Neivelt: mõtleks järele, kas praegu on ikka eurot vaja

Eesti Päevaleht toob lugejateni intervjuu Indrek Neiveltiga. Tundub, et kommentaarid oleks üleliigsed — piisab pilguheidust lausetele “olen kümme aastat olnud ilmselt kõige suurem euro fanaatik” ja “väga vabalt võib juhtuda, et kolme või viie aasta pärast läheb asi lõhki.” Veelgi enam:

Aga seda kõike ei räägi ainult mina. Vaatame laiemalt, seda räägivad paljud maailmas lugupeetud majandus-analüütikud, professorid. Nad ütlevad, et euroalas on palju küsimärke. Kui ei suudeta väga kiiresti reformida, ei püsi see koos. Seda on öelnud väga paljud lugupeetud ja sõltumatud inimesed, see ei ole mingi vaimuhaige jutt.

Kui juba prominentsed eurousku inimesed hakkavad oma seisukohtadest avalikult taganema, siis oleks ju ratsionaalne tõstatada ka valitsuse tasemel täpselt sama küsimus, mis kõlab Neivelti intervjuu pealkirjas. Ent muidugi seda ei juhtu, sest vastasel korral võiks ilmneda, et valitsus on aastaid käsitlenud suure rahvusliku eesmärgina seda, mis osutub üleüldse miraažiks.

* * *

•• Jüri Mõis ütles hiljutises intervjuus, et 95-protsendise tõenäosusega näeb tema ära euro käibelt kadumise. Selline pessimistlik vaade…

Aga miks pessimistlik? Äkki realistlik? Jüri on ju veel noor mees.

•• Mida te ise euroala tulevikust arvate? Eesti euroalasse astumisest?

Mul on sel teemal paha sõna võtta, sest olen kümme aastat olnud ilmselt kõige suurem euro fanaatik. Alguses levitasin ideed ühepoolsest kasutuselevõtust ja 2007. aastal olin üks väheseid, kes küsis: kuhu jääb euro poole pingutamine? Aga viimase aasta jooksul ütleb sabajuurikas, et midagi on valesti. Praegu on pilt selgem, kui oli kuu aega tagasi. Kuigi segadus on suur.

•• Mis siis euroalaga praegu lahti on?

Vaadake, mis toimub. Vahetult enne seda, kui tehti otsus Eesti euroalasse kutsumiseks, toimusid euroalas fundamentaalsed muudatused. Reede õhtul oli üks euro ja esmas-päeva hommikul oli hoopis teine.

Seal oli kaks väga põhimõttelist muudatust. Esimene oli see, et Euroopa Keskpangalt võeti ära väga suur osa iseseisvust. Keskpangale öeldi, et tuleb osta riigivõlakirjasid. Muidugi, kui lugeda praegu keskpanga ametlikke jutte või mida räägib keskpanga juht Jean-Claude Trichet, siis nemad ütlevad, et iseseisvust pole vähendatud. Aga tegelikult ikka sekkuti keskpanga tegevusse väga jõuliselt.

•• Nad ei saagi teistmoodi öelda.

Täpselt, nad ei saagi midagi teistmoodi öelda. Ja teiseks juhtus see, et kõikide Euroopa riikide eelarvekavad peaksid Brüsseli laualt läbi käima. Seega kaks põhimõttelist muudatust, mis tehti ühe nädalavahetusega. Kui mõelda, kui kaua räägiti Euroopa põhiseaduslepingust, kui mitu aastat sellega tööd tehti, aga nüüd järsku tehti suured muudatused lupsti ära.

Angela Merkel on öelnud, et Euroopa Liit ja euro on praegu oma ajaloo kõige suurema katsumuse ees. Kui üritame lugeda ridade vahelt, siis tavaliselt on ikka nii, et opositsioon räägib, et asi on hull, ja koalitsioon ütleb, et tegelikult asi nii hull ei ole. Kui aga nüüd koalitsiooni inimesed, kes peaksid olema positiivsemad, ütlevad, et tegu on ajaloo suurima kriisiga, siis…

•• … siis on asi ikka päris hull?

Vähemalt peaks see olema meile mõtlemiskoht. Igatahes peaksime tõsiselt mõtlema, kas praegu on ikka mõtet euroalaga ühineda. Väga vabalt võib juhtuda, et kolme või viie aasta pärast läheb asi lõhki.

•• Kuna otsus Eesti kohta tuli samal nädalal kui suured muudatused euroalas, millest teie räägite, siis mõistetavatel põhjustel Eesti uudis varjutas suurema asja…

Eesti euroalasse saamine ei mängi mingit rolli. See on nii väike asi.

Loe lähemalt Eesti Päevalehest.

Endine välisminister: Läti on pankrotis ja tulevikuta

Delfi annab teada, et Läti endise välisministri ja rahvusliku üksmeele partei ühe asutaja Jānis Jurkānsi sõnul ei ole Lätit enam riigina olemas ja tal puudub tulevik:

Läti on riigina pankrotis. Kui meile enam raha ei anta, kuidas maksate te pensione, kuidas ravite inimesi jne? Pöörake tähelepanu kolmele tähtsamale valdkonnale: meditsiinile, haridusele ja sotsiaalkindlustusele. Lätis on praegu pool miljonit pensionäri. Keskmine pension on alla elatusmiinimumi. Aga tervishoid? Mida oleme me 20 aastaga saavutanud? Mõningatel aladel on olnud edusamme, aga need pole kõigile kättesaadavad.

Jurkāns lisas:

Läti on tõestanud, et ei suuda riigina eksisteerida. Ta peaks olema Euroopa Liidu lipu all. Välispoliitikat meil ei ole, riigikaitset ei ole, kui astume eurotsooni, hakatakse raha ka väljaspool Lätit trükkima. Majanduselu dikteerivad aga need, kes raha trükivad. Me liigume ühest korruptsiooniskandaalist teise. Elamegi skandaalides. Me oleme nii palju raha võlgu, et seda maksavad tagasi veel lapselapselapsed. Seega ei näe ma väikesele ilusale Lätile tulevikku.

Neid karme sõnu lugedes meenuvad president Ilvese poolt 2009. aastal iseseisvuspäeva kõnes öeldud sõnad, et majanduskriisis on meil tarbetu otsida süüdlasi ning et pigem peaksime ühiselt vastutuse võtma (vt siit). Presidendi sõnad näivad lähtuvat eeldusest, nagu oleks kriis kuidagi iseenesest ja paratamatult tekkinud, mitte kellegi poolt põhjustatud. Aga miks peaks seda eeldust aksioomina käsitlema? Kas kõigepealt ei peaks mitte uurima, miks selline olukord kujunes, et alles seejärel otsustada, kas on süüdlasi, keda otsida või mitte?

Kuidas siis ikkagi juhtus nii, et meie naaberriigis on kujunenud välja sedavõrd nukker olukord. Ülevaatliku selgituse sellest annab professor Michael Hudson, kelle sõnum on kokkuvõtlikult see, et ennekõike tuleb Läti hädade põhjust otsida valitsuse soovimatusest või suutmatusest ohjeldada predaatorlike finantsinstitutsioonide (ja teiste suurte korporatsioonide) röövellikult omakasupüüdlikku tegevust, mis on omakorda hävitanud kogu reaalmajanduse. “You don’t need to let the companies rape you [the society] to have a relationship with them,” ütleb Hudson oma analüüsi kokkuvõtteks.

Lõpetuseks meenutan sõnu, mille üks hea sõber kirjutas mõne aja eest iseloomustamaks Läti olukorda:

Vahemärkusena olgu öeldud, et maksutulu makstakse riikidele nüüd üha enam sellel eesmägil, et need saaksid selle kulutada mitte selleks, et tagada rahvale sotsiaalteenuseid, vaid üha enam selleks, et maksta pankadele riigivõlga või päästa panku pankrotist. Selle süsteemi parimaks näiteks on meie lõunanaaber Läti, kes hiljuti kaotas täielikult ära igakuise lastetoetuse, kärpis pensione, koondas pool sõjaväge (Läti kaitseministeeriumi avaldatud andmete kohaselt langesid sõjalised kulutused 2009-2010 tervelt 52% sic!) ja sulges pooled haiglad, et riik võtaks enda kanda ühtede pankurite võlad teistele pankuritele. Voila!… ja Läti riigivõlg paisub hetkega circa 10%-lt 2008. aastal umbes 100%-ni 2011/12 aastaks. Rahvas sureb muidugi välja (või täpsemalt põgeneb ära), kuid pole parata — pankade ellujäämise nimel ei ole mõne väikerahva (ja kui hullumeelsus jätkub siis peagi ka mitmete suurte rahvaste) kadumine kõige suurem tragöödia. Põhimõtteliselt on võlakoorem Eestis sama suur kui Lätis, kuid kuna püramiid ei ole kokku kukkunud, siis ei ole seda veel ka riigi õlgadele lükatud. Niipea, kui see juhtuma peaks, kanditaks meilgi ca 130% SKT-st välisvõlga kohe riigi õlule ja kohe näeksite kuidas Meremeeste ja Maarjamõisa haiglate tiibu hakatakse sulgema, et Swedbank saaks oma võlapositsioonid ilusti kaetud. C’est la vie!

Uuring: liitumiseks euroga puudub rahva mandaat

Portaal E24.ee vahendab Postimees Online’i kaudu, et AS Emori uuringu tulemuste kohaselt peab ligi kaks kolmandikku Eesti elanikest eurole ülemineku otsustamiseks vajalikuks rahvahääletust. Küsitletuist koguni 59,52 protsenti leidis, et eurole ülemineku otsustamiseks tuleks läbi viia rahvahääletus.

“Uuringu tulemused näitavad, et Eesti elanikud tahavad otsuse teha nii nagu Taani ja Rootsi rahvas, kes viisid selles küsimuses läbi rahvahääletused,” leidis uuringu tellinud teabekeskuse Oma Riik esimees, jurist ja ajaloolane Anti Poolamets. Ta lisas:

“Nende riikide kodanikud otsustasid selgelt oma rahvusliku vääringu kasuks. Tänane suur kriis eurotsoonis on nende otsuse õigsust kinnitanud. Miks Eesti valijat rumalamaks peetakse?”

Samuti küsiti uuringu käigus: “Kas Teie pooldate üleminekut Eesti kroonilt eurole?” Vastanutest 49,9 protsenti olid eurole ülemineku vastu ning 39,48 protsenti selle poolt. Oma arvamust ei osanud öelda 10,62 protsenti vastanuist.

Tartu Ülikooli sotsioloogiadotsent Henn Käärik leidis, et tulemused on ootuspärased:

“Uuring näitab, et valitsusel ei ole eurole üleminekuks endiselt rahva mandaati. Sama selge on, et valitsus ei kavatsegi seda mandaati rahvalt küsida.”

Nagu harjumuspäraseks saanud, langetatakse ka antud juhul riiklikult väga oluline otsus (mida oma rahast loobumine vaieldamatult endast kujutab) ebademokraatlikult. (Mõelda vaid, milline ettearvamatus ja “kaos” vallanduks, kui rahval lastaks tegelikult võimu teostada!)

Nii on riigi demokraatlikkuse esmaseks möödupuuks kujunenud mitte see, kas rahvas tegelikult teostab riigivõimu või mitte, vaid see, kas rahvas usub end riigivõimu teostavat või mitte. Mida selgemini sellise “demokraatia” tegelik pale paljastub, seda ebausutavamaks muutub meie presidendi alljärgnev loosunglik seisukoht:

“Kui me vaatame, kuidas mujal, kasvõi Euroopas, on olnud väga populistlikke loosungeid, kus uuringud näitavad, et inimesed kõhklevad või kahtlevad demokraatias, siis Eestis küll ei ole selliseid märke.”

Küsimus ei ole selles, kas neid märke on või ei ole; küsimus on selles, kas keegi soovib neid märgata ja neid tunnistada või mitte. Neid märke on kõikjal — nendest teadlikuks saamiseks tasub vaid maale sõita ja inimestega rääkida. Mida kauem neid märke eiratakse või koguni eitatakse, seda valusamalt need end ühel hetkel teatavaks teevad.

Seonduval teemal:

• Liitumine euroga — kas astumine uppuvale laevale? (15.06.2010)

Liitumine euroga – kas astumine uppuvale laevale?

Ma ei ole küll majandusküsimustes kuigi kompetentne (püüan end selles osas jätkuvalt harida), aga pean ütlema, et kuulun nende hulka, kelle jaoks ei ole kaugeltki selge, miks on Eestil tarvis lahti öelda oma rahast ja liituda eurotsooniga.

Olen silmad-kõrvad enam-vähem lahti hoidnud, et leida selgitusi, milleks see samm, millest valitsus räägib kui suurest rahvuslikust eesmärgist, vajalik on, aga rahuldavat selgitust ei ole seni näha-kuulda õnnestunud. Üldine jutt stabiilsusest ja usaldusväärsusest ei ole veenev, eriti veel olukorras, kus enamik eurotsooni liikmesriike on pidevalt Maastrichiti eelarvedefitsiidi kriteeriumitele vilistades kutsunud esile euro enda ebastabiilsuse ja ebausaldusväärsuse ning kus isegi Euroopa Liidu kõrged ametnikud ja riigijuhid ei salga, et euro tulevik on kõike muud kui kindel.

Ettevaatlikuks teeb ka see, et ajakirjanduses ei ole antud teemal tekkinud kuigivõrd sisulist arutelu selle üle, mis näib paljudele pea skandaalne: Eestil tuleb hakata solidaarsuse loosungi all väga suurte summadega toetama kaugelt üle oma võimete (st priisates ja võlgu) elanud eurotsooni riike veel enne, kui oleme eurotsooni liikmeks saanud. Kas see ei ole midagi sellist, mis peaks tekitama tõsiseid küsimusi?

Vaadates Eesti majanduspoliitikat ja seda puudutavat avalikku diskussiooni üleüldse, nähtub et see on kõike muud kui ratsionaalne. Nagu kirjutas hiljuti Eesti Ekspressis avaldatud harvanähtavalt ausas, ent teenimatult tähelepanuta jäetud artiklis Siim Nurklik:

Ent ka riiklikke poliitilisi valikuid ei põhjendata Eestis enam niivõrd ratsionaalsete argumentidega, rääkimata kriitilisest analüüsist või mitmekülgsest diskussioonist, kuivõrd viidates “autoriteetsete” välismaiste organisatsioonide soovitustele ja hinnangutele. Organisatsioonidele, kelle ametlik eesmärk on levitada kindlat maailmavaadet, kes esindavad ja toetavad kindlaid huvigruppe ja kelle roll senise Eesti poliitika kaudsel või otsesel kujundamisel on olnud märkimisväärselt suur.

Mingi välja pakutud reform on hea, sest sellised väljaanded nagu Economist, institutsioonid nagu IMF, mõttekojad nagu Heritage Foundation või krediidiagentuurid nagu Moody’s ütlevad, et see on hea. Ehkki selle jaoks nad loodud ongi – ja selle jaoks me neid järgimegi. Eesti elab peegelskeemis, kus ühe leeri kiitus oma tegudele õigustab tema enda ideoloogiat. Edetabelid ja raportid on pandud mõõtma seda, mida tahetakse objektiivse ja legitiimsena kinnistada. Poliitilised, eetilised ja sotsiaalsed vaidlused taandatakse puhttehnilisteks. Seadusi on vaja uuendada, otsuseid peab langetama, turg nõuab ja Wall Street Journal kiidab. See ei ole enam kallutatus, see on suletud ring.

Tänagi võib uudistest lugeda, kuidas isegi BBC analüütikud avaldavad imestust, et miks tahab Eesti hüpata uppuvale laevale ehk võtta kasutusele euro. Nad väljendavad seisukohta, et selline käitumine näib lihtsalt uskumatu ning meenutab  äärmuseni viidud orjalikku lojaalsusust:

Isegi kreeklased küsivad, kas eestlastel pole viimased kuus kuud olnud internetiühendust? Kas Tallinnas paiknev valitsus pole kuulnud uudiseid eurot tabanud kriisist ja majandusekspertide arvamusi, kes leiavad, et rahvas peaks ise omama kontrolli oma raha üle? Või on Euroopa Komisjon suutnud luua uue salarelva, mis suudab eemaldada rahva iseseisva mõtlemise ning asendada selle Brüsseli-propagandaga?

Raske on säilitada usku demokraatiasse ja rahva heaolu nimel töötavasse valitsusse, kui suurteks eesmärkideks seatud sammud näivad olevat mitte üksi rahvale põhjendamata, vaid talupojamõistusest lähtudes otseselt rahva huve kahjustavad. Vaevalt, et keegi tahab vastu väita, et sedavõrd olulised otsused, nagu oma rahast loobumine — otsused, mis vaieldamatult mõjutavad tugevalt riigi sõltumatust –, peaks olema rahvale palju põhjalikumalt lahti seletatud. Nii president kui (Riigikogu valimiste eel Eesti 15 aastaga Euroopa 5 rikkama riigi hulka viimise oma suureks eesmärgiks ja lubaduseks seadnud) peaminister räägivad eurost aga ülivõrretes, ilma kriitikameeleta ja sisulistesse selgitustesse laskumata, justkui lunastaja tulekust. See ei ei ärata usaldust.

Liitumine eurotsooniga, nagu liitumine Euroopa Liidugagi, näib olevat otsus, mis on langetatud sedavõrd kitsas ringis, et selle iseloomustamine demokraatlikuna oleks kohatu. Nagu kaasaegsele demokraatiale omane, ei peeta ka Eestis võimalikuks oluliste küsimuste osas rahva arvamusele kuigivõrd palju kaalu omistada — olulisi otsuseid võib küll rahva tahtega kinnitada ja legitimeerida (nagu tehti EL-iga liitumise küsimuses korraldatud referendumiga, mille “õige” tulemus garanteeriti aastaid väldanud ja väga suuri summasid nõudnud massiivse avaliku arvamuse kujundamise kampaaniaga), ent neid ei või jätta rahva otsustada.

Muidugi tekib küsimus, kas selline mudel demokraatiast omab piisavalt olemusühtsust antiikajast pärineva ideega demokraatiast kui rahva võimust, et seda võiks üleüldse demokraatiaks nimetada. Paljuski kord paari aasta tagant valimiskasti juures käimisele ja seal tihti vaid protestihäälte andmisele taandatud nägemuses demokraatiast ei ole demokraatia algsest ideest enam kuigivõrd palju alles jäänud. Demokraatia on tänases Eestis — nagu enamikus teisteski end demokraatlikuks nimetavatest riikidest — ju sisuliselt võimatu, sest rahval puudub juurdepääs valdavale osale strateegiliselt olulisest teabest, mis on lihtsalt salastatud. Ilma teabeta ei ole aga võimalik vastutustundlikult otsuseid langetada. Sellest ei maksa rääkidagi, et enamikul inimestest ei ole tegelikult huvi, võimalust ja võimet olemasolevatki teavet läbi töötada, seda mõista ja tõlgendada.

Ei ole midagi üllatavat, et sedamööda, kuidas arusaamine sellest aina enamate inimeste peas jõudu kogub, on nii mõneski Euroopa riigis hakanud levima tõsised kahtlused demokraatliku riigikorralduse kui sellise suhtes — kujunenud nägemus demokraatiast ei ole lihtsalt rahuldav. Nõnda on üksnes ootuspärane, et nt Saksamaal tõstavad natsionalistlikud tunded jõuliselt pead ning et isegi kõrged ametiisikud on hakanud väljendama muret selle üle, et nagu 1930ndatel, võivad ka nüüd hakata Euroopa riigid demokraatiale selga pöörama. Nt eile vahendas Postimees Online Euroopa ametiühingute konföderatsiooni peasekretäri John Monksi sõnu, kes kinnitas, et Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso olla temaga kohtumisel väljendanud apokalüptilist nägemust sellest, kuidas Euroopa demokraatiad riikide võlgade tõttu kokku kukuvad.

Muidugi tajuvad inimesed, et on ebaõiglane, et tööinimesed kannavad täiesti vastutustundetult tegutsenud rahavürstide poolt põhjustatud (kuid samas ka arutult heldete sotsiaaltoetussüsteemide ülesseadmise ja riigivalitsemiskulude paisutamise läbi esile kutsutud) kriisi põhiraskust. Nagu Monks selgitab, on toimunud võla massiline ülekandmine pangandussektorist riikide bilanssidesse ehk maksumaksjate õlgadele. Pisikesele osale inimestest on antud õigus sõna otseses mõttes raha välja mõelda ja siis seda suurte intressidega edasi laenata, orjastades sedasi mitte ainult üksikuid inimesi, vaid terveid riike ja rahvaid. Mitmete riikide võlakoorem on kasvanud nii suureks, et enam ei tulda toime isegi mitte laenuintresside tagasimaksmisega, pidevalt paisuvast võla põhiosast rääkimata. Järeltulevatele põlvedele jäetakse pärandiks mitte ainult hävinenud kultuur, loodus ja riik, vaid ka üüratu võlg maailma üle üha tugevamat haaret omavate pankurite ees.

Kui see on viis, kuidas demokraatlik riigikorraldus toimib — st kui demokraatia seisneb selles, et käputäis inimesi võib rahva valitsemise loosungi varjus suunata ühiskondlikke protsesse nii, et need teeniks mitte ühist hüve, vaid rahva heaolu arvelt võimupositsioonidel olijate erahuvisid (tasub mõelda vaid Läti ja Parex panga juhtumile) –, siis on üksnes loogiline, et õige pea hakatakse otsima alternatiivseid riigikorralduse vorme.

Nn demokraatia kokkukukkumises on siis aga süüdi mitte need, kes ei suuda taluda üle taluvuse piiride kuhjunud ebaõiglust, vaid need, kes on demokraatia kattevarjus võimu usurpeerinud ja seda omahuvides kuritarvitanud. Vabadus, mis ei ole allutatud moraaliseadustele ega orienteeritud ühisele hüvele, kujuneb anarhiaks ja jõuab varem või hiljem suure ebaõigluse näol oma loogilise kulminatsioonini, tipnedes ülestõusuga — olgu ebaõigluse struktuurid kui tahes peenelt punutud.

Kuigi arusaamises sellest, et demokraatia on taandunud illusioonile demokraatiast, kiputakse lahendusi otsima teise äärmusse kaldumisest ja diktatuuriliste struktuuride ülesseadmisest, ei ole see lahendus, sest probleem ei seisne mitte valitsemise struktuuride vormis, vaid selles, kas võim on sisuliselt allutatud moraalsele hüvele või mitte. Nii on demokraatiast lahtiütlemine, isegi kui see on siiras väljapääs leida kujuenud probleemidele lahendus, ise osa illusioonist ja ajaloolisest draamast, millesse moraaliseadustele selja pööranud ühiskond on vangistatud.

Selle mõnerealisena mõeldud, kuid jälle kord kontrolli alt väljunud jutuvada lõpetuseks tsiteerin veel kord Siim Nurkiliku ülalosundatud artklit, milles kirjutatud read peaks igaühe mõtlema panema:

Eesti ühiskond on kinni lõksus, kus me oleme korraga üks kõige optimistlikumaid ja üks kõige rahulolematumaid rahvaid, kus meil on erakordsel hulgal luksusautosid ja erakordsel hulgal liiklusõnnetusi, kus me tunneme uhkust oma puutumata looduse üle, aga mürgitame samal ajal keskkonda rohkem kui peaaegu ükski teine riik. Kaheks rebituna selle vahel, mida me tunda soovime ja milleks me muutunud oleme. Eesti töötajate loovus on suunatud reklaamklippidesse, empaatia müüginippidesse, tarkus finantsmudelitesse ja unistused massikaupadesse. Erahaiglad, lobifirmad, hävituslennukid ja turvatud elamurajoonid on aga pandud sümboliseerima vabadust ja progressi, mitte selle läbi kukkumist. /…/

Taasiseseisvunud Eestist on saanud mitte representatiivne, vaid elitaarne, mitte liberaalne, vaid kapitalistlik demokraatia. Eesti poliitika on eeskätt ettevõtluspoliitika, Eesti kultuur enamjaolt kommertskultuur, Eesti ühiskond ennekõike tarbimisühiskond ja Eesti vabadused peamiselt majanduslikud vabadused. Me oleme hüpanud ühest äärmusest – ja ühest arutusest, moonutusest ja tasakaalutusest – teise. Mürk on asendunud vaakumiga. Eestist on tehtud soodne pakkumine, tulus tehing, ahvatlev panus, aga mitte väga palju enamat.

Tõepoolest, “Eesti suurim probleem pole, et meil ei leidu õigeid vastuseid; Eesti suurim probleem on, et meil pole veel hakatud küsimusigi esitama.” Miks me isegi mitte ei julge küsimusi esitada? Esimeses järjekorras tuleks püstitada küsimus sellest, mis on tegelikult see, mis aitaks Eesti riigil ja rahval püsima jääda? Kas tõesti näeme vastust ei enamas kui liitumises euroga?

Finantsparasiitlus ja majanduslik häving

Hea ja erudeeritud sõber saatis minu eelmise postituse peale mulle ja veel mitmele teisele märksa põhjalikuma ja väga informatiivse vastuse, mida ta lubas lahkelt ka teistega jagada. Seega riputan selle siia üles (õige pisikeste toimetuslike muudatustega).

Selle jutu autori kompetentsuses ei ole vähimatki kahtlust. Küsimus on pigem selles, miks sellist analüüsi nt meie meedia vahendusel kunagi lugeda ei saa.

* * *

Varro saatis mulle huvitava artikli Soome riigi võlapüramiidist … ja pakkus mainitule ka omaomapoolese eeskätt eksistentsiaalsest rakursist koostatud kommentaari. See kannustas mind, ütlema isegi paar sõna Euroopa ja läänemaailma sotsioökonoomilise realiteedi kohta puhtalt poliitökonoomilistest kategooriatest lähtuvalt.

Teen siis väga kokkuvõtlikult…

Asi on selles, et praktiliselt kogu Euroopa on nüüdseks pankadele võlgu täiesti tagastamatud summad. Põhimõtteliselt ollakse võlgu mikroskoopilisele osale populatsioonist, kellele on seadusega tagatud privileeg mõelda välja raha ja küsida sellelt intressi.

Kuna pankurid läksid oma intressi kogumisega viimase 39 aasta jooksul (st. pärast kullastandardist loobumist) pisut liiale ja viimase 11 aasta jooksul (st. pärast investeerimis ja kommertspangaduse vaheliste müüride lammutamist) täiesti hulluks, siis kasvatati kord odava krediidi, kord rahamassi kokkutõmbamise ja intresside plahvatusliku kasvuga võlakoorem sellisele tasemele, kus Euroopa tehnoloogilised, energeetilised ja mis paemine – demograafilised realiteedid ei võimalda enam absoluutselt kogunenud intresse kinni maksta või kui täpne olla siis on seda võimalik teha üksnes raha juurde trükkides. See juurdetrükkimine muidugi tähendab rahvastiku reaalse rikkuse pidevat kollapsi. Piltlikult öeldes väljendub see selles, et kuigi kõigi sissetulekud ametliku statistika alusel pidevalt “tõusevad”, läheb leen ikka lahjemaks, riie õhemaks ja tuba külmemaks.

Järgnev dekaad ongi küsimus sellest, kas selle tagastamatu võla tasumise eesmärgil kurnatakse välja ja pankrotistatakse nii kasvavate intressimaksetega (otse pankadele) kui kasvava maksukoormaga viimanegi osa Euroopa alles jäänud reaalmajandusest või pannakse hullumeelsusele piir, eraldatakse spekulatiivne pangadus investeerimispangandusest ja investeerimispangandus hoiupangandusest.

Vahemärkusena olgu öeldud, et maksutulu makstakse riikidele nüüd üha enam sellel eesmägil, et need saaksid selle kulutada mitte selleks, et tagada rahvale sotsiaalteenuseid, vaid üha enam selleks, et maksta pankadele riigivõlga või päästa panku pankrottidest. Selle süsteemi parimaks näiteks on meie lõunanaaber Läti, kes hiljuti kaotas täielikult ära igakuise lastetoetuse, kärpis pensione, koondas pool sõjaväge (Läti kaitseministeeriumi avaldatud andmete kohaselt langesid sõjalised kulutused 2009-2010 tervelt 52% Sic!) ja sulges pooled haiglad, et riik võtaks enda kanda ühtede pankurite võlad teistele pankuritele. Voila!… ja Läti riigivõlg paisub hetkega circa 10%-lt 2008 aastal umbes 100%-ni 2011/12 aastaks. Rahvas sureb muidugi välja (või täpsemalt põgeneb ära), kuid pole parata — pankade ellujäämise nimel ei ole mõne väikerahva (ja kui hullumeelsus jätkub siis peagi ka mitmete suurte rahvaste) kadumine kõige suurem tragöödia. Põhimõtteliselt on võlakoorem Eestis sama suur kui Lätis, kuid kuna püramiid ei ole kokku kukkunud siis ei ole seda veel ka riigi õlgadele lükatud. Niipea kui see juhtuma peaks kanditaks meilgi circa 130% SKTst välisvõlga kohe riigi õlule ja kohe näeksite kuidas Meremeeste ja Maarjamõisa haiglate tiibu hakatakse sulgema, et Swedbank saaks oma võlapositsioonid ilusti kaetud. C’est la vie!

Ameerika Ühendriikide ja Suurbritanniaga tundub asi olevat pikemas perspektiivis tõesti ühelpool. Nende koguproduktist moodustab reaalne tootmine nüüd juba alla 20%. Euroopas on see paremate riikide (Saksamaa, Rootsi, Soome jvm) puhul siiski kuskil 30-35% juures. Lõuna-Koreas on vastav näitaja 42%, Venemaal 43%, Hiinas 61% (sic!). Piltlikult öeldes ei olegi USA ja UK peamiseks reaalseks rikkuseks nüüd muud kui sõjalaevad ja lennukid, millega maailmas ringi patrullida, et ülejäänud maailm omavahelise kaubanduse otstarbeks USA dollarit ja Briti naela (mastaabid mõistagi väga erinevad USA dollar moodustab circa 63% ja Briti nael 5% rahvusvahelise kaubanduse kandjast) kasutaks ja seeläbi neile iga aasta jooksevkonto defitsiidi suuruses tasuta reaalseid resursse (energiakandjaid, toorainet, poolfabrikaate ja kõikvõimalikku ja võimatut tarbenänni) müüks. Samas on seegi süteem täiesti jätkusuutmatu. USA lennukikandjad on ehitatud Saksa raskemasinatega, lennukid kokku keevitatud Prantsuse fusioonkeevitajatega ja satellidid sünkroniseeritud Šveitsi maseritega. Kuigi USA SKT on nominaalväätuses viimase 15 aasta jooksul kahekordistunud ja sõjalised kulutused samuti, siis relvaplatvormide hinnad on selle aja vältel kasvanud 4-5 korda. Suurbritannia seevastu on nüüdseks kaotanud sedavõrd palju oma tööstuslikust võimsusest ja oskusteabest, et nende tulevane lennukikandjate duo saab olema kokku monteeriud võimalikult odavat metalli stantsimist ja kõige lihtsamat supertankerite modulaar konstruktsioonilahendusi kasutades. Mis teha, kui otsustad riigi üles ehitada üksnes väärtpaberispekulantidele, siis sõjalist võimsust kaua ei jätku…

Et mõista probleemi olemust olen alljärgnevalt toonud nimekirja erinevate riikide riigivõlgade suurusest suhtestatuna nende iga aastasesse kogutoodangusse. Väga üldistatult näitab see nimekiri seda millised riigid on pankade taskus all ja millised mitte:

• Saksamaa = 77%
• USA = 80% (tegelikullt nüüd pigem 90-95% – so. pärast viimast üritust surnud hobusele kaera suhu toppida, paisutades rahamassi $2,5 triljoni “kuuma” rahaga, mis nüüd ilusasti ka “blue chip” aktsiatesse on jõudnud – ennäe imet – kes on viimasel ajal CNBC’d vaadanud on kuulnud ditürambe sellele, kuidas aktsiaturud näitavad paranemise märke – ei tea kas sellel võib eelpool mainituga midagi pistmist olla :o)
• Itaalia = kaugelt üle 100% (itaalia demograafiat vaadates tuleb tunnistada, et see riik on täitsa küpse)
• Jaapan = 199% (prakitiliselt sama mis Zimbabwe (218%)  — kuna Jaapani siseriiklik nõudlus langeb tänu olematule demograafiale kohe läbi põranda ja ekportkaupade tootlikuski hakkab tänu sellele, et  Jaapani jeen saab pikemas tulevikus üksnes tõusta (see tuleneb möödunud dekaadi jeeni nö “carry trade’i” spekulatsiooni pohmakast, mis see täpsemalt endast kujutab ei jõua ma siin praegu seletada, ehk mõni teine kord) langema on selle riigi tulevik väga tume.
• Brasiilia = 45%
• Lõuna-Korea = 28%
• Venemaa = 7%
• Hiina = 18%
• Iraan = 19%

Kui kombineerite madala võlakoormaga riikide märgatavalt suuremad võimalused oma majanduspoliitikat strateegiliselt suunata koos nende demograafilise kasvu või vähemasti taastootluse tingimustega ning faktiga, et nende riikide majandused moodustuvad siiski suuresti strateegiliselt relevantsest tööstustoodangust mitte finantsspekulatsioonist, siis võite hõlpsasti kalkuleerida kus võim maailmas järgnevate dekaadide jooksul saab paiknema. Sestap saab viimaks alguse saanud Euraasia ja Lõuna-Ameerika majanduste tehnoloogiaintensiivne reaalmajanduslik kasv kombineerituna läänemaailma sotsioökonoomilise suitsiidiga järgnevate dekaadide geopoliitika leitmotif‘iks.

Ilusat esmaspäeva suvisest Tartust!

Mugav elu tulevaste põlvede arvelt

Üks soome sõber juhtis mu tähelepanu veebilehele Velkakello.fi, mis osundab lihtsas märgilises keeles kurvale reaalsusele. Sõnumi mõistmiseks ei olegi tarvis soome keelt mõista:

Kun valtio tuhlaa yli varojensa, sitä kutsutaan kauniisti elvytykseksi. Suomen velkaa lyhentävät – jos pystyvät – tulevat sukupolvet, koska ne eivät voi äänestää seuraavissa vaaleissa. Heiltä ei ole kysytty mitään. Jokainen suomalainen saa syntyessään 274 euron arvoisen äitiyspakkauksen ja reilut 13 000 euroa valtion velkaa – ja kotikunnan velat siihen päälle. Fiksua ja vastuullista?

Niisiis, Soome pidevalt kasvav riigivõlg on hetkeseisuga 70 042 066 974 eurot, mis tähendab, et iga soomlase (sh imikud ja teised lapsed) osa sellest on rohkem kui 13 tuhat eurot. See  on tabavalt öeldud, et sündides saad 274 eurose beebipaki ja 13 tuhat eurot võlga — tere tulemast maailma!

See pole küll mingi uudis, et hedonism on üks meie aega defineerivaid ideoloogilisi voole, ent see, millises mastaabis praegune põlvkond endale tulevaste põlvkondade arvelt heaoluühiskonna loosungi all mugavusi loob, on lihtsalt uskumatult nahaalne.

Marksism, kapitalism ja kristlik ideaal

Täna avaldati Delfis Riigikogu ajaloolasest liikme Lauri Vahtre artikkel pealkirjaga “Kuhu kõik see klassiviha jäi?”. IRL-i ridadesse kuuluv teenekas isamaaliitlane kirjutab vastuseks Märt Väljatagale, kes avaldas oma vaateid hiljuti ajalehes Sirp avaldatud artiklis pealkirjaga “Seltsimeeste aasta (Tambovi hundina)”.

Olles lugenud Vahtre artiklit, lasin silmad üle ka Väljataga omast. Suur soov on tekste ja neis esitatud seisukohti lähemalt kommenteerida — sest kommenteerida on palju –, ent kahjuks pole selleks aega. Seega piirdun üldise tähelepanekuga.

Võib arvata, et Vahtre tekst on paljudele lugejatele sümpaatne — sümpaatsem kui Väljataga oma. Esiteks on Vahtre osav sõnaseadja, tema tekste on lihtne lugeda. Teiseks on tal ka terav meel ja keel, mida rakendades on ta konkreetselt välja toonud mitmed sotsialismi ideelise raamistiku nõrkused. Toon ühe näite: “Tüüpiline sotsialist ei ole mitte selleks sotsialistiks hakanud, et midagi anda, vaid et kedagi teist andma sundida”.

Tõepoolest, sotsialismile on omane püüelda selle poole, et keegi ei peaks enam kellegi teise heaks midagi oma isiklikust piiramatusest ja ambitsioonidest ohverdama, vaid et kõik inimlikud vajadused saaks rahuldatud (riiklike) struktuuride abil. Sotsialismi keskmes on utoopiline plaan rajada nii hea ühiskond, et inimesed ei peagi enam head olema.

Kivirähk, protestantism ja kapitalismi vaim

Maailm on kummaline. Kohati juhtub asju, mille kohta ei ole tabavamat väljendit kui ütelus “ka luuavarrest võib pauk tulla”. Vaadakem nt Andrus Kivirähki igati asjalikku kolumni tänases EPL-s.

Ma pole kunagi arvanud, et Kivirähkil puuduks võime asjalikku teksti kirjutada. Veel vähem olen kahelnud tema võimes kirjutada hästi. Aga mis siis üllatas?

Kolumnis pealkirjaga “Järjekorrad lauluväljakul” mõtiskleb Kivirähk sel nädalal Tallinna Linnavalitsuse korraldatud nn sotsiaalsete töökohtade kampaania ainetel. Kivirähk alustab tõdemusest, et kuigi kõikjal räägitakse majanduskriisist, ei ole seda tänaval liikudes kuigivõrd märgata:

“Uued kaubanduskeskused on rahvast tulvil ja ka teatrid ning kontserdimajad ei või kurta publikupuuduse üle. Raamatupidamise pabereid uurides selguks tõenäoliselt, et käive on langenud, aga vähemalt pealtnäha kõik toimib. Viletsus ei irvita näkku, vaesus ei laiuta keset uulitsat.”

Ta lisab, et “Meenutades läinud sajandi 30. aastate majanduskriisi, kerkivad kohe silme ette mustvalged fotod Ameerika või Saksamaa töötutest, kes seisavad summas vabriku ees, käed sügavale püksitaskutesse surutud, näod tõsised, sonid silmil” ning selgitab siis, miks on tänane pilt sootuks teistsugune:

“Praegu me midagi säärast ei kohta. Esiteks juba muidugi sellepärast, et vabrikud on meie tänavapildist kadunud ja paiknevad parimal juhul kusagil tühermaal, kui mitte Hiinas. Teiseks sellepärast, et vaene olla on hirmus piinlik.“

Palgatööline, kes on kaotanud võimaluse end ise elatada ning sõltub seega oma leivaisast, on nii või teisiti orjastatud, kuid Kivirähk juhib tähelepanu asjaolule, et täna on see veelgi sügavamalt nii kui eelmise suure majanduskriisi ajal:

“Läinud sajandi proletaarlane oli alati vaene, ka siis, kui tal oli tööd. Tema jaoks oli kukkumine vähem valus ning sugugi mitte sedavõrd häbiväärne, kui täna-päeva väikekodanlase jaoks, kes on harjunud pidama end kesk-klassi kuuluvaks majaomanikuks ja avastab nüüd korraga, et on paljas kui püksinööp. 30. aastate töötatööline võis vahetada oma viletsa üürikorteri veelgi viletsama vastu ning sel kombel säästetud sendid moodustasid olulise osa tema kasinast eelarvest. Tänapäeva majaomanik oma kalli raha eest ostetud maja odavama vastu vahetada ei saa, sest ta on pangale võlgu. Ja ega ta soovikski kolida kuhugi keldrikorterisse. Sest häbi on. Vaene olla on häbiasi.”

Siin kohal on põhjendatud küsida, miks siis ikkagi on nii, et meie ühiskonnas on vaesus kujunenud ehk kõige häbiväärsemaks seisundiks. Märgates Jumala lugudega tuntust kogunud Kivirähki artiklis aga alapealkirja “Vaene kui Kristus”, käib peast läbi mõte: “No mis siis seekord kristluse pihta visata on?”