Mida teha olles tunnistajaks riikliku kehami hävitamisele?

Hea sõber Adrian kirjutas väga tõsise kommentaari täna Vabariigi Valitsuse poolt langetatud otsusele anda üüratu-suur summa Eesti maksumaksjate raha Hispaania pankade toetuseks. Mõne päeva eest avaldatud Tiina Kangro läbi liha ja luuni lõikavalt terava artikli “Eesti 19-eurone edulugu” taustal muutub Valitsuse seesugune solidaarsusetunnetus, mis näitab üles hoolt pigem suurpankade kui oma enda riigi sügavas hädas või koguni meeleheites olevate inimeste suhtes, lausa groteskseks. Ent milles see otsus siis seisneb?

“Kokkuvõtlikult võib öelda, et selle ajaloolise otsusega kiitis valitsus heaks suuremas osas vaesunud Eesti maksumaksjate madalatelt palkadelt ning väikesemahuliselt tarbimiselt kogutud maksude jagamise Euroopa (antud momendil Hispaania) suurpankadele – suurpankadele, mille sarnased viimase kümnendi jooksul miljardite eurode väärtuses kapitali Eestist maksuvabalt (mõistagi Eesti juristide usina abiga) välja on viinud ning milledele suur osa Eesti leibkondadest on 30 aastasesse võlaorjusesse määratud, et maksta tagasi ise-enda riigis kinnisvara soetamise (st ise-enda maal elamise) privileeg.”

Selles kommentaaris öelduga võib nõustuda või mitte nõustuda, ent sellest olulisem on, et niivõrd tõsiste küsimuste suhtes ei tohiks ükski inimene, kellele meie maa, rahva, riigi ja kultuuri saatus korda läheb, ükskõikseks jääda. Ehk teisisõnu näib, et igaüks peaks leidma vähemalt nii palju tahtekindlust, et kujundada ausas tõetaotluses võimalikult adekvaatne seisukoht ja see ka julgelt välja öelda. Miks?

“Aga sellepärast, et teisiti ei saa ega tohi – südametunnistus lihtsalt ei võimalda olla vaikivaks kaasosaliseks kuriteos. Soovin käesolevas südamale panna kõigile, kes selle riigi ja rahva püsimajäämisest pisutki hoolivad, et neil lasub kohustus teha avalikult teatavaks oma moraalne seisukoht otsuse suhtes, millega alustatakse Eesti maksumaksja reaalselt tehtud töö pinnalt kogutud maksutulude suunamist Euroopa pankade laenukahjumite korvamiseks. Alustan ehk ise ja teen teatavaks oma hinnangu – tegemist on otsusega, mis Eesti demograafilist, majanduslikku ja sotsiaalset olukorda arvesse võttes on igasuguse tervemõistusliku eetilise positsiooni pinnalt objektiivselt eemaletõukav ning ebaõiglane määral, mis võimaldab otsuse eest vastutavate isikute tegevust hinnata objektiivselt kurjaks. Kuid jäägu see nende hingedele…”

Olen Adrianile selle julge väljaütlemise eest siiralt tänulik. Vaadates neid suurepäraseid analüüse, mille ta on viimase aasta jooksul De Civitatesse majanduse ja rahanduse teemadel kirjutanud – kantuna siirast murest meid ümbritsevate hukatuslike protsesside ja nende tegeliku tähenduse mahavaikimise pärast –, tuleb müts maha võtta ja tõdeda, et mees on käitunud mehelikult: rääkinud tõtt, selle asemel, et vaikida või vassida ning isiklikele eduvõimalustele panustades oi-oi kui paljudega sarnasel kombel ajavaimuga flirtida.

Järgides Adriani eeskuju ja üleskutset kinnitan ka omalt poolt, et minu parima arusaamise kohaselt on tema ülalosutatud kommentaaris ja täpsemalt artiklis “Eurotsooni võlaprogramm: vara pankadele, võlad rahvastele, võim rahvusvahelistele organisatsioonidele” käsitletu näol tegemist eetiliselt vastuvõetamatute eesmärkide ja otsustega, mis sillutavad teed Eesti kui riikliku, rahvusliku, kultuurilise ja sotsiaalmajandusliku kehami lammutamisele. Punkt.

Huvitav on mõelda, mis võis toimuda 1939. aasta sügisel nende inimeste peas ja südames, kes lugesid murega uudiseid Eesti Vabariigi ja NSVL-i vahelise vastastikuse abistamise pakti – sümptomaatiliselt tabav nimi riiklikku iseseisvust loovutavale dokumendile – ehk nn Baaside lepingu sõlmimise kohta. Ühelt poolt kinnitati avalikkusele – nagu kinnitavad ka praegused nomenklatuuri esindajad eesotsas peaministri, rahandusministri ja nende rohkearvulise kaaskonnaga –, et Eestil ei olnud muud võimalust ning et tegelikult oli see kõik Eesti parimates huvides (raske aeg nõuab ebapopulaarseid otsuseid jne). Paljud ametnikud, õppejõud jt ühiskondliku eliidi esindajad koogutasid kaasa. Ent teiselt poolt oli paljudel siiski julgust desinformatsioonist hoolimata mõista, mida see otsus endast tegelikult kujutas ja milliseid suundumusi see ette kuulutas. Täna 71 aastat tagasi aset leidnud enam kui 10 tuhande inimese küüditamiseni oli sel hetkel jäänud veidi rohkem kui poolteist aastat…

President Pätsu kõne 1938. aasta võidupühal, 20 aastat pärast Eesti Vabariigi loomist. Baaside lepingu allakirjutamiseni ja seega võitluseta bolševikele alistumisni oli sel hetkel jäänud vähem kui poolteist aastat. “Meie oleme sõjariistus rahvas, ei karda mitte kedagi. Me oleme valmis viimse veretilgani igale vaenlasele vastu hakkama.” Need sõnad kõlavad mitte rohkem õõnsalt kui naiiv-optimistlikud loosungid (Eesti edulugu kui “täielik triumf” jne), mida tänased rahvast võõrandunud riigijuhtid tuima järjekindlusega korrutavad. Ka Eesti Vabariigi taastamisest on möödas veidi enam kui 20 aastat. Kas ring on jälle täis saamas? Küsimusele vastamise muudab keerukaks asjaolu, et seekorde alistumine toimub samm-sammult, tasapisi, ilma et see ühe hetkega suurele osale inimestest ilmselgeks muutuks. Pika Hermanni tipus lehvib ju endiselt sini-must-valge…

Paratamatult tekib neid mõtteid vaagides küsimus, kas me ei ole praegusel ajal tunnistajaks olemuslikult sarnastele sündmustele: kui nn Baaside lepinguga anti ära väga oluline osa kontrollist oma territooriumi üle, siis ESM-i lepinguga tahetakse anda ära väga oluline (ja ESM-i esialgse aktsiakapitali suurendamist võimaldava ESM-i asutamislepingu artiklist 10 tulenevalt tegelikult teadmata ulatusega) osa kontrollist riigieelarve üle (olulisem osa seadusandlikust võimust anti ära juba 2003. aastal liitudes Euroopa Liiduga ning oma raha emiteerimise õigusest on eurotsooniga liitumise teel samuti loobutud). Samuti tekib küsimus, kas nt poole sajandi pärast ei küsita praegusele ajale tagasi vaadates samamoodi, nagu meie ajal küsitakse 1939. aastal elanud ja tegutsenud inimeste kohta: miks nad midagi ei öelnud, miks nad midagi ei teinud, vaid lihtsalt vaatasid, kuidas võimumehed riigi käest ära andsid? (Kõik muidugi ei vaadanud seda lihtsalt pealt – nt minu vanaisa sõitis 17-aastaselt ühes teiste vabatahtlikega Soome Talvesõtta bolševike vastu võitlema.) Kardan, et küsitakse ja et vastused, mida täna oma tegematajätmistega anname, saavad olema meile taas kord suure häbi põhjuseks.

Vähim, mida teha saame, on ületada hirm ja ebamugavustunne – see baashoiak, mille tõttu võetakse sujuvalt omaks ikka just need vaated, mida esitletakse hoolimata ilmsetest vasturääkivustest mõistlike ja tasakaalukatena – ning öelda välja see, mille oleme tõena ära tundnud. Kui muud teha ei oska, võiks levitada nende väga väheste sõnumit, kes teavad, millest räägivad ja kes on võtnud oma südametunnistuse häält kuulata. Adrian Bachmann tõestab, et on üks sellistest.

5 Responses to Mida teha olles tunnistajaks riikliku kehami hävitamisele?

  1. Raul says:

    Kahjuks on tegu pigem sellises vinguvas stiilis artikliga, kus põhjatakse kogu maailma, kuid ei esitata mingit lahenduskäiku, mida artikli autori arvates meil, eurooplastel, teha tuleks, et majandust ja seega elustandardit päästa, niivõrd-kuivõrd see võimalik on.
    Mõned ebameeldivad näited – kui eluaseme ostuks laenu võtmine nii paha on, siis kas keegi teab mõnd turumajanduslikku riiki, kus maju või kortereid tasuta jagatakse? Kas endale maja ostev saksa pere tuleks ka kuidagi “orjusest” päästa, et ta ise-enda riigis ei peaks kinnisvara soetamise eest raha maksma (lihtsalt taskust seda ju tavainimesel võtta pole ühelgi maal)? Tasuta vist keegi ju maja kellelegi ei ehita, materjale ka ei anna..
    Või siis “suuremas osas vaesunud eesti” – tulin just hiljuti Ida-Euroopa riike hõlmanud ringreisilt ja võin tõdeda, et elustandard on neis maades üsnagi Eesti eluga sarnane, pigem isegi üllatas kui palju on meil mõnedki asjad paremad (seda ei taha muidugi keegi tunnistada, palju popim on ju võrrelda end riikidega, kus kunagi kommunismi-iket pole olnud) Miskipärast ei kirjuta keegi artikleid, et miks meie saatusekaaslastel Poolas või Slovakkias või Ungaris on elu nii palju parem. See poleks popp, sest kuna arengutingimused on seal olnud sarnased, siis on ka praegune elujärg suht sarnane. Meiega võrdse SKT per capita tasemega Poolas teenivat minu Poola sõbra sõnul supermarketi kassiir neto 1500 PLN kandis (ca 350 eurot), töötustoetust makstakse seal tema sõnul pool aastat mingit miinimumi. Samas on bensiini (vist ka elektri) hind Poolas kallim. 1-päevane Varssavi ühistranspordipilet maksis mulle 19 PLN ehk 4,4 EUR, jällegi kallim kui meil (meil Tallinnas on 3 EUR).
    Aga mis siin ikka rääkida, keegui nagunii ei viitsi hakata kirjutama artikleid teemal, miks me elu oma saatusekaaslaste omast nii palju “halvem” on. Estiteks on raske leida sellsieid fakte (OK, mõne leiab, nt suhkur, vein ja õlu on “neil seal” odavamad), teiseks poleks see “cool”.
    Ometi oleks palju edasiviivam ju arutleda teemal, mida eurooplased tegema peaks, et riigid ei kapselduks tagasi protektsionismi ja võidu devalveerimisse (mille tooks kaasa euro häving). Kokkuvõttes tooks see kõigile kaasa üleüldise vaesumise, sh eriti Eestis. Kui euro peaks hävima ja me peaksime tagasi minema kroonile ning seda paratamatult devalveerima (aga ilma selleta poleks majanduskrahhis vaevlevatesse ja oma koduvaluutasid devalveerivatesse Euroopa maadesse võimalik eksportida, eksport on aga Eesti-suguses riigis ainus rahaallikas), siis lööksid eurodes võetud laenumaksete summad viiendikul peredel üle pea kokku. Seega, see võrduks pigem õudusunenäoga.
    Mõte, et Eesti edukuse tagaks kapseldumine Hoxha-aegse Albaania taoliseks riigiks (Euroopale keerame selja, EL-i võrdleme stalinistliku diktatuuriga, eurooplaseks olemist hakkame maha tegema, jne, jne), ei vääri eriti arutlust.
    Missest, et kommentaariumidest aegajalt tundub, et see mõte väga popp on. Seda pooldab vist ka ülaltoodud artikli autor. Mida teha, et vingumise asemel esitaksid inimesed pigem mõtteid teemal, kuidas senisest paremini saaks?

  2. rasmus says:

    Kui palju on saanud Eesti raha Euroopa Liidust? Kui palju saab seda järgmisel perioodil? Kelle taskust see tuleb? Kas meil on moraalset õigust seda vastu võtta?

  3. vooglaid says:

    Ma ei saa nõustuda, et Adrian Bachmann kirjutab üksnes vinguvas stiilis kirudes, lahendustele osutamata. Selles veendumiseks tasub vaid otsida välja tema kirjutised portaalis De Civitate. Teie kommentaari vaadates tekib mul ennekõike küsimus, kas meie edu mõõduks on tõesti see, kuidas meil läheb võrreldes naabritega – a la Eestis elab allpool vaesuspiiri enam kui 65 000 last, aga pole hullu, sest Lätis on lugu veelgi halvem. Mina arvan, et mitte. Ilmselgelt on ka endised NL-i riigid teinud majanduspoliitiliselt üpris sarnaseid valikuid, mistõttu on “arengu”trajektooride ühetaolisus mitte kuigi üllatav. See, et meil läheb ehk paremini kui Lätil või Leedul, ei ole eriline saavutus, kui meie saatuseks on sellest hoolimata kultuuriline, riiklik ja rahvuslik hääbumine.

  4. Raul says:

    Vastan. Edu või ebaedu mõõtmine naabritega võrdluses on üpris tavaline, küllap põhimõtteliselt ka objektiivne, kuid minu nägemuses ei ole kindlasti objektiivne võrrelda meid Põhjamaade või Lääne-Euroopaga, nagu seda 95% juhtudel tehakse. Ilmselt pole ka SRÜ maad hea näide, sest nende poliitiline kultuur on viisakalt väljendudes teistsugune ja seega ei saa eeldadagi, et neid meiega võrrelda saaks.
    Parim võrdlusmoment meie jaoks oleks minu arusaamise kohaselt endised sotsbloki maad, kes 1990-te algul suht samas seisus meiega olid, seega Poola, Slovakkia, Ungari. Sloveenia oli juba eelnevalt Idabloki rikkaim maa, seega stardipositsioon polnud sama. Horvaatia jällegi koosneb peamiselt liivarannast ja rannakaljudest, seega poleks võrdlus taas väga objektiivne, sest nad ei pea seal lillegi liigutama, raha lihtsalt voolab sisse, suures osas ilmselt sularaha kujul ja maksuametis deklareerimata. Miskipärast aga ei taha keegi kirjutada artikleid teemal, miks me nii “kehvalt” oleme toimetanud võrreldes Poola, Slovakkiaga või Ungariga. Küllap seepärast, et ega ei olegi nii kehvalt. Seega ei ole see teema atraktiivne, sest palju müüvam on kirjutada vinguvas stiilis artikleid teemal, millal viimane eestlane Soome kolib või miks soomlased teenivad 3000 eurot ja meie mitte.
    Minu arust on see taas teatava poliitilise kultuuri küsimus. Ühelgi soomlasel ei tule ju pähe kiruda oma maad ja rahvast, hädaldada, miks me soomlased ei ela ii hästi kui elatakse Monacos või Dubais, neetud demarid, kokoomuse, keskusta kommarid süüdi…
    Kultuuriline, riiklik ja rahvuslik hääbumine on majandusseisuga teatud osas seotud, kuid siin ei aita ei Soomega võrdlemine, euro kirumine, eurooplaseks olemisele selja pööramine jne.
    Keskenduda tuleks positiivsusele, mida teha, et rahvuslikku rikkust kuidagi senisest kiiremini kasvatada (nt kuidas spurtida Slovakkia tasemelt Tšehhi tasemele).
    Alustuseks oleks suurimaks abiks ilmselt tee leidmine vohava lumpenluse vähendamiseks (viiendik eesti noori valib ju vabatahtlikult lumpeni saatuse, soovimata omandada isegi põhiharidust, samas kui tänapäeval peab ka treial olema (rakendus-)kõrgharidusega, sest treipingid on programmeeritavad ja matemaatikaoskus on mast-know). Kuidas seda Heraklese ülesannet täita? Lumpen ja pealekasvav tulevane lumpen ju ise sellest midagi kuulda ei taha, nad isegi ei teadvusta endale, milles on nende raske elu põhjus. Pealekasvava noore lumpeni ärahoidmiseks oleks vaja korralikku kinderstubet, kuid kui pereisad-pereemad ise pole samuti haridust ja haritust väärtustanud, siis on neile seda ka ülimalt raske selgeks teha, et parema elustandardi saavutamiseks tuleks alustada iseendast. Soome koristajaks minnes teenib ju niigi hästi, milleks siis pinguatada.
    Sinu mainitud hääbumised on ju kõik sellega seotud. Muuta aga peredest kaasaantavat (kaasa mitte antavat) kinderstube’t on väga-väga raske. Siin ei aita vingumine teemal, miks meil Euroopat ja eurot vaja on. Kuidas suunata tänasel ilusal suvehommikul maapoodide nurga taha double-bocki kummutavad või siis 300-seeria bemariga ringi paarutavad maanoored ülikooli sisseastumiseksamiteks valmistuma?

    • Tiit says:

      Pooldan muutustele viivate võimaluste otsimist ainult “vingumise” asemele.
      Kuid mulle tundub, et ka Rauli targale jutule vastuvaidlemiseks ei pea liiga kõrget intellekti omama. Liiga “ühte väravasse” käib haridusmure. Kui me jääme arvama, et haridus peab ülikoolihariduseni viima, taotleksime mingit ebanormaalsust.
      Hariduse sisus peaks hakkama väärtustama tootmist. Ja isiklike kulude paremat kontrollimist – vältimaks kaasajooksmist üldisesse hukatusse suunduva lõputu majanduskasvuga.
      Minu jaoks on ülimalt loogiline, et mitte midagi tootjate ehk igasugu vahendajate ja ametnike armee on kasvanud lubamatult suureks.
      Kuidas seletab Raul loogikaviga, et meil on väga kõrge tehnoloogiline tase, aga elu ei kipu kuidagi kergemaks muutuma? Kusagil varitsevad mingid lihtsad vead. Imselt võib olla süüdi inimlik ahnus (rahamaailm). Lisaks koostööoskuste puudumine. Reaalse elueesmärgi ähmastumine. Seda kõike saaks õpetada juba praegu ja mina isiklikult alustaksin õpetajate suunamisest ja mõningasest ümberõppest. Isegi algklasside õpilaste kaudu võib uue mõtlemise alge kodudesse levida ja esmalt isegi paksu pahandust põhjustada. Kuid sellisel kavalal viisil tähelepanu pälvida ja hoopis tulemuslikumaid diskussioone pakkuda, kui senised – see artikkel kaasaarvatud.
      Ilma ajutiste segadusteta sellest praegusest “supist” enam välja ei tule, kuid lõpptulemusena saame hoopis täiuslikuma korrastatuse ja eesmärgid kestahes indiviidi või pere tasandil.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: