Finantsparasiitlus ja majanduslik häving

Hea ja erudeeritud sõber saatis minu eelmise postituse peale mulle ja veel mitmele teisele märksa põhjalikuma ja väga informatiivse vastuse, mida ta lubas lahkelt ka teistega jagada. Seega riputan selle siia üles (õige pisikeste toimetuslike muudatustega).

Selle jutu autori kompetentsuses ei ole vähimatki kahtlust. Küsimus on pigem selles, miks sellist analüüsi nt meie meedia vahendusel kunagi lugeda ei saa.

* * *

Varro saatis mulle huvitava artikli Soome riigi võlapüramiidist … ja pakkus mainitule ka omaomapoolese eeskätt eksistentsiaalsest rakursist koostatud kommentaari. See kannustas mind, ütlema isegi paar sõna Euroopa ja läänemaailma sotsioökonoomilise realiteedi kohta puhtalt poliitökonoomilistest kategooriatest lähtuvalt.

Teen siis väga kokkuvõtlikult…

Asi on selles, et praktiliselt kogu Euroopa on nüüdseks pankadele võlgu täiesti tagastamatud summad. Põhimõtteliselt ollakse võlgu mikroskoopilisele osale populatsioonist, kellele on seadusega tagatud privileeg mõelda välja raha ja küsida sellelt intressi.

Kuna pankurid läksid oma intressi kogumisega viimase 39 aasta jooksul (st. pärast kullastandardist loobumist) pisut liiale ja viimase 11 aasta jooksul (st. pärast investeerimis ja kommertspangaduse vaheliste müüride lammutamist) täiesti hulluks, siis kasvatati kord odava krediidi, kord rahamassi kokkutõmbamise ja intresside plahvatusliku kasvuga võlakoorem sellisele tasemele, kus Euroopa tehnoloogilised, energeetilised ja mis paemine – demograafilised realiteedid ei võimalda enam absoluutselt kogunenud intresse kinni maksta või kui täpne olla siis on seda võimalik teha üksnes raha juurde trükkides. See juurdetrükkimine muidugi tähendab rahvastiku reaalse rikkuse pidevat kollapsi. Piltlikult öeldes väljendub see selles, et kuigi kõigi sissetulekud ametliku statistika alusel pidevalt “tõusevad”, läheb leen ikka lahjemaks, riie õhemaks ja tuba külmemaks.

Järgnev dekaad ongi küsimus sellest, kas selle tagastamatu võla tasumise eesmärgil kurnatakse välja ja pankrotistatakse nii kasvavate intressimaksetega (otse pankadele) kui kasvava maksukoormaga viimanegi osa Euroopa alles jäänud reaalmajandusest või pannakse hullumeelsusele piir, eraldatakse spekulatiivne pangadus investeerimispangandusest ja investeerimispangandus hoiupangandusest.

Vahemärkusena olgu öeldud, et maksutulu makstakse riikidele nüüd üha enam sellel eesmägil, et need saaksid selle kulutada mitte selleks, et tagada rahvale sotsiaalteenuseid, vaid üha enam selleks, et maksta pankadele riigivõlga või päästa panku pankrottidest. Selle süsteemi parimaks näiteks on meie lõunanaaber Läti, kes hiljuti kaotas täielikult ära igakuise lastetoetuse, kärpis pensione, koondas pool sõjaväge (Läti kaitseministeeriumi avaldatud andmete kohaselt langesid sõjalised kulutused 2009-2010 tervelt 52% Sic!) ja sulges pooled haiglad, et riik võtaks enda kanda ühtede pankurite võlad teistele pankuritele. Voila!… ja Läti riigivõlg paisub hetkega circa 10%-lt 2008 aastal umbes 100%-ni 2011/12 aastaks. Rahvas sureb muidugi välja (või täpsemalt põgeneb ära), kuid pole parata — pankade ellujäämise nimel ei ole mõne väikerahva (ja kui hullumeelsus jätkub siis peagi ka mitmete suurte rahvaste) kadumine kõige suurem tragöödia. Põhimõtteliselt on võlakoorem Eestis sama suur kui Lätis, kuid kuna püramiid ei ole kokku kukkunud siis ei ole seda veel ka riigi õlgadele lükatud. Niipea kui see juhtuma peaks kanditaks meilgi circa 130% SKTst välisvõlga kohe riigi õlule ja kohe näeksite kuidas Meremeeste ja Maarjamõisa haiglate tiibu hakatakse sulgema, et Swedbank saaks oma võlapositsioonid ilusti kaetud. C’est la vie!

Ameerika Ühendriikide ja Suurbritanniaga tundub asi olevat pikemas perspektiivis tõesti ühelpool. Nende koguproduktist moodustab reaalne tootmine nüüd juba alla 20%. Euroopas on see paremate riikide (Saksamaa, Rootsi, Soome jvm) puhul siiski kuskil 30-35% juures. Lõuna-Koreas on vastav näitaja 42%, Venemaal 43%, Hiinas 61% (sic!). Piltlikult öeldes ei olegi USA ja UK peamiseks reaalseks rikkuseks nüüd muud kui sõjalaevad ja lennukid, millega maailmas ringi patrullida, et ülejäänud maailm omavahelise kaubanduse otstarbeks USA dollarit ja Briti naela (mastaabid mõistagi väga erinevad USA dollar moodustab circa 63% ja Briti nael 5% rahvusvahelise kaubanduse kandjast) kasutaks ja seeläbi neile iga aasta jooksevkonto defitsiidi suuruses tasuta reaalseid resursse (energiakandjaid, toorainet, poolfabrikaate ja kõikvõimalikku ja võimatut tarbenänni) müüks. Samas on seegi süteem täiesti jätkusuutmatu. USA lennukikandjad on ehitatud Saksa raskemasinatega, lennukid kokku keevitatud Prantsuse fusioonkeevitajatega ja satellidid sünkroniseeritud Šveitsi maseritega. Kuigi USA SKT on nominaalväätuses viimase 15 aasta jooksul kahekordistunud ja sõjalised kulutused samuti, siis relvaplatvormide hinnad on selle aja vältel kasvanud 4-5 korda. Suurbritannia seevastu on nüüdseks kaotanud sedavõrd palju oma tööstuslikust võimsusest ja oskusteabest, et nende tulevane lennukikandjate duo saab olema kokku monteeriud võimalikult odavat metalli stantsimist ja kõige lihtsamat supertankerite modulaar konstruktsioonilahendusi kasutades. Mis teha, kui otsustad riigi üles ehitada üksnes väärtpaberispekulantidele, siis sõjalist võimsust kaua ei jätku…

Et mõista probleemi olemust olen alljärgnevalt toonud nimekirja erinevate riikide riigivõlgade suurusest suhtestatuna nende iga aastasesse kogutoodangusse. Väga üldistatult näitab see nimekiri seda millised riigid on pankade taskus all ja millised mitte:

  • Saksamaa = 77%
  • USA = 80% (tegelikullt nüüd pigem 90-95% – so. pärast viimast üritust surnud hobusele kaera suhu toppida, paisutades rahamassi $2,5 triljoni “kuuma” rahaga, mis nüüd ilusasti ka “blue chip” aktsiatesse on jõudnud – ennäe imet – kes on viimasel ajal CNBC’d vaadanud on kuulnud ditürambe sellele, kuidas aktsiaturud näitavad paranemise märke – ei tea kas sellel võib eelpool mainituga midagi pistmist olla :o)
  • Itaalia = kaugelt üle 100% (itaalia demograafiat vaadates tuleb tunnistada, et see riik on täitsa küpse)
  • Jaapan = 199% (prakitiliselt sama mis Zimbabwe (218%)  — kuna Jaapani siseriiklik nõudlus langeb tänu olematule demograafiale kohe läbi põranda ja ekportkaupade tootlikuski hakkab tänu sellele, et  Jaapani jeen saab pikemas tulevikus üksnes tõusta (see tuleneb möödunud dekaadi jeeni nö “carry trade’i” spekulatsiooni pohmakast, mis see täpsemalt endast kujutab ei jõua ma siin praegu seletada, ehk mõni teine kord) langema on selle riigi tulevik väga tume.
  • Brasiilia = 45%
  • Lõuna-Korea = 28%
  • Venemaa = 7%
  • Hiina = 18%
  • Iraan = 19%

Kui kombineerite madala võlakoormaga riikide märgatavalt suuremad võimalused oma majanduspoliitikat strateegiliselt suunata koos nende demograafilise kasvu või vähemasti taastootluse tingimustega ning faktiga, et nende riikide majandused moodustuvad siiski suuresti strateegiliselt relevantsest tööstustoodangust mitte finantsspekulatsioonist, siis võite hõlpsasti kalkuleerida kus võim maailmas järgnevate dekaadide jooksul saab paiknema. Sestap saab viimaks alguse saanud Euraasia ja Lõuna-Ameerika majanduste tehnoloogiaintensiivne reaalmajanduslik kasv kombineerituna läänemaailma sotsioökonoomilise suitsiidiga järgnevate dekaadide geopoliitika leitmotif‘iks.

Ilusat esmaspäeva suvisest Tartust!

One Response to Finantsparasiitlus ja majanduslik häving

  1. M says:

    Tänan, et keegi võttis vaevaks maakeeles seda maailmamajanduse olukorda lahti seletada inimestele kes ise sellega nii hästi kursis pole.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: