Rahva tõrksusest euro suhtes ja vanalinna getostumisest

Mitte et seesugustele kaunis napi valimiga rahvaküsitlustele võiks ülemäära usaldusväärsust omistada, aga siiski on tõsiasi, et need vähesedki uuringud, millega püütakse selgitada, kuidas suhtub rahvas valitsuse otsusesse loobuda eesti kroonist ja liituda euroalaga, näitavad et valitsus tegutseb selles osas ilma rahvaenamuse toetuseta.

Nimelt vahendab Delfi järgmist:

Eurole ülemineku vastaseid on hetkeseisuga enam kui pooled Eesti elanikud, nii leidis Saar Poll oktoobri lõpus läbiviidud 1524 inimesega küsitluses.

„Kui võrrelda käesolevat uuringut juunis läbi viidud analoogse küsitlusega TNS Emorilt, siis europooldajate hulk on langenud juuni 39,48% pealt 34,3%-ni. 5,18% eurole ülemineku pooldajate vähenemine on tähelepanuväärne, arvestades, et euro maine tõstmiseks viiakse läbi mastaapset 12 miljonit krooni maksvat reklaamikampaaniat. See on olnud tühi töö“, ütles Saar Pollilt uuringu tellinud Anti Poolamets.

Niisiis ei ole isegi 12 miljonit krooni maksnud kampaania koos poliitikute lugematute temaatiliste sõnavõttudega suutnud rahvast eurousku pöörata ja teda “õigesti arvama” panna. Mida muud saab sellest järeldada kui seda, et järgmine kord tuleb rahva harimiseks rohkem raha kulutada. Mõelda vaid milline segadus tekiks, kui valitsus hakkaks oma tegevuses ja eriti veel sellistes poliitiliselt olulistes küsimustes rahva tahtest lähtuma.

Üks hea aspekt euroga liitumisel siiski on: ehk suretab see välja vähemalt suurema osa nendest rahapesuhõngulistest valuutavahetuspunktidest, mis on vanalinnas siginenud nagu seened pärast vihma. Tõepoolest, mõne päeva eest Raekoja platsist Viru väljakule jalutades ja märgates selle mõnesaja meetri jooksul ca kümmet rahavahetuspunkti muutus väga painavaks arusaamine sellest, kuidas vanalinn, mis on ju kultuurisaavutusi silmas pidades konkurentsitult meie rahvuslik aare nr 1, kaotab järjest enam oma orgaanilist elujõudu, muutudes aina enam elutuks getostunud perifeeriaks, üheks suureks lõbustus- ja teeninduspiirkonnaks, mida sügavalt korrumpeerunud linnavõim järjest iseendale ja oma toetajatele maha parseldab.

Nimetagem vanalinnas mõned olulised keskkonnad — lisaks Ladina kvartalile, Linnateatrile ja Ukraina kultuurikeskusele –, milles elutseb orgaaniline (mitte kunstlik, äritegevuslik) kultuurielu? Jah, seda ei ole lihtne teha, aga see-eest on vanalinna koondunud hulgaliselt turistide lõbustamise ja teenindamise punktikesi, võlts-suveniiride poekestest kuni kõikvõimalike restoranide, alkoholikaupluste, ööklubide ja prostitutsioonivarjundiga striptiisiurgasteni. Hiljuti kuuslin, et endise Heliose kino ruumides, mida lootis veel mitte kuigi ammu kasutusele saada süvakultuuri viljelemise poolest tuntud Theatrum, alustab tegevust järjekordne öö”kultuuri”keskus.

Seda kõike on kole kurb tunnistada. Ja see kõik on kultuurituse paratamatu tagajärg: kultuuritud inimesed, kes vaieldamatult linnavõimu enda kätte on haaranud, ei suuda nende hoole alla jäetud pärandit tulevastele põlvedele edasi anda, vaid lagastavad ja kulutavad selle lihtsalt ära, jättes tulevased põlved mitte ainult tühjade kätega, vaid ka sellisesse kultuurilisse (st kultuurituse) keskkonda, mis ei ole inimväärne. See, mis vanalinnaga toimub,  on meie aja kultuurituse kohta küll sedavõrd ilmne märk, et vaevalt saab see kellelegi arusaamatuks jääda. Seejuures on piinlik selle ajastu ja kultuuri ees, mis rajas selle linna, millega ligilähedaseltki kõrge vaimse ja inimliku kvaliteediga keskkondi ei suuda meie aeg enam produtseerida ja mille sügavat väärtust ei oska me isegi mitte aduda.

Kõige eelöeldu valguses on jutt Tallinnast kui Euroopa kultuuripealinnast mitte lihtsalt naeruväärne, vaid lausa kohatu. Kultuursusest võib Tallinna kontekstis rääkida niivõrd, kui peame kultuuri all silmas midagi toodetavat ja tarbitavat, mitte aga kultuurselt elamist ja kultuurse elukeskkonna austamist, hoidmist ja kujundamist — esimeses tähenduses võib isegi Solarise keskusest rääkida kui kultuurikeskusest. Ent see on väga primitiivne nägemus kultuurist.

2 Responses to Rahva tõrksusest euro suhtes ja vanalinna getostumisest

  1. vooglaid says:

    Huvitaval kombel märkasin, et samal teemal kirjutab tänases lehes kirjanik Enn Vetemaa, võttes olukorra vanalinnas kokku järgmiselt:

    “Kunstnikelt kuulen, et müügilauad vanalinnas aina kallinevad, mistõttu väärtusliku originaalloomingu autorid katkestavad seal oma toodete müügi. Kas tagasi kitši ja matrjoškade juurde?! On meil, eestlastel, siis tõesti sedavõrd lambalik hing, et tee meiega mis tahad – mingeid ühisaktsioone ega streike pole karta ja ega valimistulemusedki kajasta rahva ootusi ja nõudmisi. Las need retoorilised küsimised jäägu üles.”

    Barbaarsuse pealetungi vastu suunatud appikarjet meenutava artikli lõpus ütleb Vetemaa:

    “Kas tõesti tahetakse elu kuulsa minevikuga linnasüdames võimatuks teha? Ma julgen loota, et see ei lähe läbi, kuna Euroopa tasandilt – aga milliselt muult tasandilt meie, ise eurooplased, – seda protsessi, tavatut, erandlikku ja kultuurivaenulist, siis jälgima peaksime?! Eriti veel arvestades, et pasundame Tallinnast kui peatsest kultuuripealinnast. On aeg alustada vanalinnas elu ahistavatele tegevustele vastuaktsioone! Meie, vanalinlased, ei kavatsegi armsast kodupaigast taanduda, vaid meil on tagumine aeg asuda oma õiguste eest võitlema!”

    Omaette tähelepanuväärne aspekt on Vetemaa teksti juures see, kui täpse pildi ta edastab Jaan Krossist. Minu mälestus on täpselt samasugune — eriti just selles osas, kuidas ta kuulas sind ülimalt tähelepanelikult ega vastanud ealeski kohe, vaid mõtles hetke või koguni kaks, ja siis vastas nii tabavalt, et ükski sõna ei olnud ülearu ega puudu. Temaga suhtlemine oli tõeline elamus, mille järel tahtsin alati ise olla oma mõtetes ja nende väljenduses täpsem, selgem, puhtam ja väärikam.

  2. Martin Tähela says:

    Miks ei küsita rahva käest rahvahääletusel, kas me tahame eurot? Raha on ju majanduse veri, aga need tegelinskid soovivad oma vere välja vahetada võõra vere vastu, mis kuuldavasti sisaldavat mitmeid viirusi.
    Tihti küsin endalt, kas me elame lollidemaal? Meie riigi valitsemisvorm pidavat olema demokraatia, mis tähendab rahva võimu, aga sama rahvas suures enaamuses ei soovi mürgitatud verd ehk raha, raha, mis kohutavalt haiseb. Tuleb välja tõesti kurb tõsiasi, see oli kirjas nõukaaegses ajaloo õpikus, kus kardinal Richelieu olevat öelnud, et rahvas on eeslikari, keda valitsejad oma tahtmise järgi suunavad, ning näib, et tal on õigus. Eesti avalikku meediat kuulates tekib iiveldusetunne, kui kuulad seda euroülistamise pläma päevast päeva, tuleb meelde saade, kus räägiti Slovakkiast, et kui kahju nemad on meist ees, kuna neil on euro, aga ei räägita reaalseid fakte sellest, et Slovakkias toimus tänu eurole suur hindade tõus, seal on nii kallid hinnad, et kohalikud käivad naaberriigis Poolas osturetkedel, ja siis peab kuulama saatejuhi orjalikku kiitust-me jõuame varsti Slovakkiale järele, meil tuleb ka euro.
    Orjahinged, tõesti orjahinged, laulsite kiitusi Nõukogude korrale, ja laulate kiitust samamoodi Uuele Korrale, tähtis, et endil taskud täis…

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: