Liitumine euroga – kas astumine uppuvale laevale?

Ma ei ole küll majandusküsimustes kuigi kompetentne (püüan end selles osas jätkuvalt harida), aga pean ütlema, et kuulun nende hulka, kelle jaoks ei ole kaugeltki selge, miks on Eestil tarvis lahti öelda oma rahast ja liituda eurotsooniga.

Olen silmad-kõrvad enam-vähem lahti hoidnud, et leida selgitusi, milleks see samm, millest valitsus räägib kui suurest rahvuslikust eesmärgist, vajalik on, aga rahuldavat selgitust ei ole seni näha-kuulda õnnestunud. Üldine jutt stabiilsusest ja usaldusväärsusest ei ole veenev, eriti veel olukorras, kus enamik eurotsooni liikmesriike on pidevalt Maastrichiti eelarvedefitsiidi kriteeriumitele vilistades kutsunud esile euro enda ebastabiilsuse ja ebausaldusväärsuse ning kus isegi Euroopa Liidu kõrged ametnikud ja riigijuhid ei salga, et euro tulevik on kõike muud kui kindel.

Ettevaatlikuks teeb ka see, et ajakirjanduses ei ole antud teemal tekkinud kuigivõrd sisulist arutelu selle üle, mis näib paljudele pea skandaalne: Eestil tuleb hakata solidaarsuse loosungi all väga suurte summadega toetama kaugelt üle oma võimete (st priisates ja võlgu) elanud eurotsooni riike veel enne, kui oleme eurotsooni liikmeks saanud. Kas see ei ole midagi sellist, mis peaks tekitama tõsiseid küsimusi?

Vaadates Eesti majanduspoliitikat ja seda puudutavat avalikku diskussiooni üleüldse, nähtub et see on kõike muud kui ratsionaalne. Nagu kirjutas hiljuti Eesti Ekspressis avaldatud harvanähtavalt ausas, ent teenimatult tähelepanuta jäetud artiklis Siim Nurklik:

Ent ka riiklikke poliitilisi valikuid ei põhjendata Eestis enam niivõrd ratsionaalsete argumentidega, rääkimata kriitilisest analüüsist või mitmekülgsest diskussioonist, kuivõrd viidates “autoriteetsete” välismaiste organisatsioonide soovitustele ja hinnangutele. Organisatsioonidele, kelle ametlik eesmärk on levitada kindlat maailmavaadet, kes esindavad ja toetavad kindlaid huvigruppe ja kelle roll senise Eesti poliitika kaudsel või otsesel kujundamisel on olnud märkimisväärselt suur.

Mingi välja pakutud reform on hea, sest sellised väljaanded nagu Economist, institutsioonid nagu IMF, mõttekojad nagu Heritage Foundation või krediidiagentuurid nagu Moody’s ütlevad, et see on hea. Ehkki selle jaoks nad loodud ongi – ja selle jaoks me neid järgimegi. Eesti elab peegelskeemis, kus ühe leeri kiitus oma tegudele õigustab tema enda ideoloogiat. Edetabelid ja raportid on pandud mõõtma seda, mida tahetakse objektiivse ja legitiimsena kinnistada. Poliitilised, eetilised ja sotsiaalsed vaidlused taandatakse puhttehnilisteks. Seadusi on vaja uuendada, otsuseid peab langetama, turg nõuab ja Wall Street Journal kiidab. See ei ole enam kallutatus, see on suletud ring.

Tänagi võib uudistest lugeda, kuidas isegi BBC analüütikud avaldavad imestust, et miks tahab Eesti hüpata uppuvale laevale ehk võtta kasutusele euro. Nad väljendavad seisukohta, et selline käitumine näib lihtsalt uskumatu ning meenutab  äärmuseni viidud orjalikku lojaalsusust:

Isegi kreeklased küsivad, kas eestlastel pole viimased kuus kuud olnud internetiühendust? Kas Tallinnas paiknev valitsus pole kuulnud uudiseid eurot tabanud kriisist ja majandusekspertide arvamusi, kes leiavad, et rahvas peaks ise omama kontrolli oma raha üle? Või on Euroopa Komisjon suutnud luua uue salarelva, mis suudab eemaldada rahva iseseisva mõtlemise ning asendada selle Brüsseli-propagandaga?

Raske on säilitada usku demokraatiasse ja rahva heaolu nimel töötavasse valitsusse, kui suurteks eesmärkideks seatud sammud näivad olevat mitte üksi rahvale põhjendamata, vaid talupojamõistusest lähtudes otseselt rahva huve kahjustavad. Vaevalt, et keegi tahab vastu väita, et sedavõrd olulised otsused, nagu oma rahast loobumine — otsused, mis vaieldamatult mõjutavad tugevalt riigi sõltumatust –, peaks olema rahvale palju põhjalikumalt lahti seletatud. Nii president kui (Riigikogu valimiste eel Eesti 15 aastaga Euroopa 5 rikkama riigi hulka viimise oma suureks eesmärgiks ja lubaduseks seadnud) peaminister räägivad eurost aga ülivõrretes, ilma kriitikameeleta ja sisulistesse selgitustesse laskumata, justkui lunastaja tulekust. See ei ei ärata usaldust.

Liitumine eurotsooniga, nagu liitumine Euroopa Liidugagi, näib olevat otsus, mis on langetatud sedavõrd kitsas ringis, et selle iseloomustamine demokraatlikuna oleks kohatu. Nagu kaasaegsele demokraatiale omane, ei peeta ka Eestis võimalikuks oluliste küsimuste osas rahva arvamusele kuigivõrd palju kaalu omistada — olulisi otsuseid võib küll rahva tahtega kinnitada ja legitimeerida (nagu tehti EL-iga liitumise küsimuses korraldatud referendumiga, mille “õige” tulemus garanteeriti aastaid väldanud ja väga suuri summasid nõudnud massiivse avaliku arvamuse kujundamise kampaaniaga), ent neid ei või jätta rahva otsustada.

Muidugi tekib küsimus, kas selline mudel demokraatiast omab piisavalt olemusühtsust antiikajast pärineva ideega demokraatiast kui rahva võimust, et seda võiks üleüldse demokraatiaks nimetada. Paljuski kord paari aasta tagant valimiskasti juures käimisele ja seal tihti vaid protestihäälte andmisele taandatud nägemuses demokraatiast ei ole demokraatia algsest ideest enam kuigivõrd palju alles jäänud. Demokraatia on tänases Eestis — nagu enamikus teisteski end demokraatlikuks nimetavatest riikidest — ju sisuliselt võimatu, sest rahval puudub juurdepääs valdavale osale strateegiliselt olulisest teabest, mis on lihtsalt salastatud. Ilma teabeta ei ole aga võimalik vastutustundlikult otsuseid langetada. Sellest ei maksa rääkidagi, et enamikul inimestest ei ole tegelikult huvi, võimalust ja võimet olemasolevatki teavet läbi töötada, seda mõista ja tõlgendada.

Ei ole midagi üllatavat, et sedamööda, kuidas arusaamine sellest aina enamate inimeste peas jõudu kogub, on nii mõneski Euroopa riigis hakanud levima tõsised kahtlused demokraatliku riigikorralduse kui sellise suhtes — kujunenud nägemus demokraatiast ei ole lihtsalt rahuldav. Nõnda on üksnes ootuspärane, et nt Saksamaal tõstavad natsionalistlikud tunded jõuliselt pead ning et isegi kõrged ametiisikud on hakanud väljendama muret selle üle, et nagu 1930ndatel, võivad ka nüüd hakata Euroopa riigid demokraatiale selga pöörama. Nt eile vahendas Postimees Online Euroopa ametiühingute konföderatsiooni peasekretäri John Monksi sõnu, kes kinnitas, et Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso olla temaga kohtumisel väljendanud apokalüptilist nägemust sellest, kuidas Euroopa demokraatiad riikide võlgade tõttu kokku kukuvad.

Muidugi tajuvad inimesed, et on ebaõiglane, et tööinimesed kannavad täiesti vastutustundetult tegutsenud rahavürstide poolt põhjustatud (kuid samas ka arutult heldete sotsiaaltoetussüsteemide ülesseadmise ja riigivalitsemiskulude paisutamise läbi esile kutsutud) kriisi põhiraskust. Nagu Monks selgitab, on toimunud võla massiline ülekandmine pangandussektorist riikide bilanssidesse ehk maksumaksjate õlgadele. Pisikesele osale inimestest on antud õigus sõna otseses mõttes raha välja mõelda ja siis seda suurte intressidega edasi laenata, orjastades sedasi mitte ainult üksikuid inimesi, vaid terveid riike ja rahvaid. Mitmete riikide võlakoorem on kasvanud nii suureks, et enam ei tulda toime isegi mitte laenuintresside tagasimaksmisega, pidevalt paisuvast võla põhiosast rääkimata. Järeltulevatele põlvedele jäetakse pärandiks mitte ainult hävinenud kultuur, loodus ja riik, vaid ka üüratu võlg maailma üle üha tugevamat haaret omavate pankurite ees.

Kui see on viis, kuidas demokraatlik riigikorraldus toimib — st kui demokraatia seisneb selles, et käputäis inimesi võib rahva valitsemise loosungi varjus suunata ühiskondlikke protsesse nii, et need teeniks mitte ühist hüve, vaid rahva heaolu arvelt võimupositsioonidel olijate erahuvisid (tasub mõelda vaid Läti ja Parex panga juhtumile) –, siis on üksnes loogiline, et õige pea hakatakse otsima alternatiivseid riigikorralduse vorme.

Nn demokraatia kokkukukkumises on siis aga süüdi mitte need, kes ei suuda taluda üle taluvuse piiride kuhjunud ebaõiglust, vaid need, kes on demokraatia kattevarjus võimu usurpeerinud ja seda omahuvides kuritarvitanud. Vabadus, mis ei ole allutatud moraaliseadustele ega orienteeritud ühisele hüvele, kujuneb anarhiaks ja jõuab varem või hiljem suure ebaõigluse näol oma loogilise kulminatsioonini, tipnedes ülestõusuga — olgu ebaõigluse struktuurid kui tahes peenelt punutud.

Kuigi arusaamises sellest, et demokraatia on taandunud illusioonile demokraatiast, kiputakse lahendusi otsima teise äärmusse kaldumisest ja diktatuuriliste struktuuride ülesseadmisest, ei ole see lahendus, sest probleem ei seisne mitte valitsemise struktuuride vormis, vaid selles, kas võim on sisuliselt allutatud moraalsele hüvele või mitte. Nii on demokraatiast lahtiütlemine, isegi kui see on siiras väljapääs leida kujuenud probleemidele lahendus, ise osa illusioonist ja ajaloolisest draamast, millesse moraaliseadustele selja pööranud ühiskond on vangistatud.

Selle mõnerealisena mõeldud, kuid jälle kord kontrolli alt väljunud jutuvada lõpetuseks tsiteerin veel kord Siim Nurkiliku ülalosundatud artklit, milles kirjutatud read peaks igaühe mõtlema panema:

Eesti ühiskond on kinni lõksus, kus me oleme korraga üks kõige optimistlikumaid ja üks kõige rahulolematumaid rahvaid, kus meil on erakordsel hulgal luksusautosid ja erakordsel hulgal liiklusõnnetusi, kus me tunneme uhkust oma puutumata looduse üle, aga mürgitame samal ajal keskkonda rohkem kui peaaegu ükski teine riik. Kaheks rebituna selle vahel, mida me tunda soovime ja milleks me muutunud oleme. Eesti töötajate loovus on suunatud reklaamklippidesse, empaatia müüginippidesse, tarkus finantsmudelitesse ja unistused massikaupadesse. Erahaiglad, lobifirmad, hävituslennukid ja turvatud elamurajoonid on aga pandud sümboliseerima vabadust ja progressi, mitte selle läbi kukkumist. /…/

Taasiseseisvunud Eestist on saanud mitte representatiivne, vaid elitaarne, mitte liberaalne, vaid kapitalistlik demokraatia. Eesti poliitika on eeskätt ettevõtluspoliitika, Eesti kultuur enamjaolt kommertskultuur, Eesti ühiskond ennekõike tarbimisühiskond ja Eesti vabadused peamiselt majanduslikud vabadused. Me oleme hüpanud ühest äärmusest – ja ühest arutusest, moonutusest ja tasakaalutusest – teise. Mürk on asendunud vaakumiga. Eestist on tehtud soodne pakkumine, tulus tehing, ahvatlev panus, aga mitte väga palju enamat.

Tõepoolest, “Eesti suurim probleem pole, et meil ei leidu õigeid vastuseid; Eesti suurim probleem on, et meil pole veel hakatud küsimusigi esitama.” Miks me isegi mitte ei julge küsimusi esitada? Esimeses järjekorras tuleks püstitada küsimus sellest, mis on tegelikult see, mis aitaks Eesti riigil ja rahval püsima jääda? Kas tõesti näeme vastust ei enamas kui liitumises euroga?

One Response to Liitumine euroga – kas astumine uppuvale laevale?

  1. […] Liitumine euroga — kas astumine uppuvale laevale? (15.06.2010) […]

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: