Meenutus taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ülesehitamisajast

Juhtusin eile lugema Põhiseaduse assamblee istungite protokolle, mis on avadlatud kogukas kõites pealkirjaga “Põhiseadus ja põhiseaduse assamblee” (Juura: Tallinn, 1997). Lk-del 175-176 jäi silma 1991. aasta 18. oktoobri hommikul Hando Runneli väljendatud sügavamõtteline seisukoht, mis on tänases kultuurilises olukorras veel kõnekam kui toona:

“Austatud juhataja, austatud kolleegid! Kõikide kriiside põhi, mis meie maid ja rahvaid tabanud, on kõlbluse kriis. Teatud mõttes peab ka põhiseadus tegelema kõlbeliste küsimuste ja põhimõtetega ja ma lootsin, et meie üldkoosolek on soodus paik selleks, et neid asju koos läbi arutada …, sest paragrahvides on mõned asjad siiski üsna pealiskaudsed ja me ei saa aru, mida me õieti taotleme.”

Mõni hetk hiljem lisas Runnel:

“Usku, usu küsimust tuleks käsitleda natuke sügavamalt kui matemaatikat, sest see on ikkagi rahva, rahvuse ja kogu olemise üks põhitegureid ja võiks natukese selle juures peatuda ning natukene võtta eeskuju suuremate, vanemate, targemate rahvaste põhiseadusest, kus usk vahel tuuakse esimesele kohale ja öeldakse, me oleme ja meie võim tuleneb jumalast. Me peame ka seda arvestama, mitte rääkima proletkultlikus stiilis.”

Nagu me teame, see küsimus, millele hr Runnel assamblee liikmete tähelepanu juhtis, põhiseaduses kajastamist ei leidnud. Selles osas jätkasime oma riigi ehitamist marksismiajal omaks saanud ateistlikus vaimus, ilma et tunnistaksime ja tunnustaksime oma riigielu alusdokumendis tsiviilvõimu alusena inimesest kõrgemal seisvat võimu.

Ja jälle meenuvad A. H. Tammsaare poolt vanale baltisaksa barunile romaanis “Ma armastasin sakslast” suhu pandud sõnad, millega viimane pöördus tema tütre kätt paluma tulnud tõusiklikult Jumalat salgava, kuigi heasüdamliku eesti soost üliõpilase poole:

“Teie jumalaga on sama lugu, nagu teie korporatsioonigagi: ta on ja ta ei ole ka mitte. Aga millise püha juures te tahate mulle siis tõotada, et palute preili Erika kätt kogu elueaks? Teie vanemate jumal on teile surnud, teie esiisade pühadused on teile ükskõikseks saanud, nende traditsioonid naeruväärseks muutunud — ja muidugi, ka teie esiisadel olid oma traditsioonid, mina tean seda –, aga millele mõtlete siis toetuda, millest pidet leida? Millega tahate mind veenda, et mina peaksin julgema selle saatuse teie kätte usaldada, kes mulle üle kõige kallis?”

Tõepoolest, millele mõtleme toetuda, millest raskustes pidet leida?

Üks 20. sajandi tunnustatumaid ajaloolasi, oma elu maailma kultuuride uurimisele pühendanud ja meeletu erudeerituse saavutanud Christopher Dawson kirjutas juba 1929. aastal monumentaalses teoses “Progress ja religioon” oma ajastu positivistlikele ja nihilistlikele suundumustele vastu seistes , et “religioosne impulss on see, millest tuleneb  ühiskonda ja kultuuri ühendav siduv jõud… Ühiskonnast, mis on minetanud oma religiooni, saab varem või hiljem ühiskond, mis on minetanud oma kultuuri.”

Et eesti ühiskond on üks ateistlikumaid kogu maailmas, on eeltoodus küllaga, mille üle järele mõelda. Huvitav, et inimesed tunnevad sageli meie ühiskonna religioonikauguse üle uhkust, andmata endale aru, et ehk on sel midagi pistmist tõsiasjaga, et paljude oluliste näitajate osas (sündimata laste tapmine, suguhaiguste levik, alkoholism, narkomaania, inimkaubitsemine, vangide arv, hasartmängurlus, perekondade purunemine jne) oleme Euroopas viimaste hulgas.

Quo vadis, populus Estoniae?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: