Martin Lutheri nägemus abielust

Blogis Tabernaakel on toodud välja, kuivõrd madal nägemus oli Martin Lutheril abielust.

Katoliku Kirik õpetab, et abieluakt on abikaasade vastastikuse armastuse väljendus, mis on olemuslikult sakramentaalne (ehk Jumala armu vahendav, sellisena oluslikult hea) ja omab nii nende kokkuliitmise kui uue elu loomise tähendust, võimaldades selliselt osaleda vahetult Jumala loomistöös.

Vastavalt Tabernaaklis viidatud allikatele nägi Luther aga abieluakti loomalike tungide (iharuse) rahuldamise vahendina ja sellisena paratamatult patusena, mitte millegi poolest olemuslikult erinevana seksuaalaktist väljaspool abielu:

“Abielukohus on patt, möllav patt. Mis puutub tulisusse ja selles leitavasse mõnusse ei erine see mitte millegi poolest abielurikkumisest ja liiderlikkusest. Oleks kohane mitte langeda sellisesse pattu, ent abikaasad ei saa seda vältida. Nõnda siis ei arva Jumal, oma halastuse tõttu, seda neile patuks.”

Muidugi viib selline lähtekoht loogilise järelduseni, et abielu ei saa olla lahutamatu:

“Kui abieluakt ei ole vaimse armastuse väljendus, vaid füüsilise vajaduse rahuldamine, siis oleks ilmselgelt loomusega vastuolus hoida teineteisega seotuna abikaasasid, kes ei saa vastastikku enam teisest endale rahuldust.”

Veelgi enam, see viib loogilise järeldusena, nagu Luthergi möönis, nii vaimulikkonna tsölibaadi võimalikkuse eitamiseni (inimene on oma ihade ori), just nagu ka kontratseptiivide loomuvastasuse eitamise (mida tegid protestantlikud kogukonnad 1930ndatel) ja polügaamia jaatamiseni.

Lisades kõigele eelnevale, et Luther nägi abielus pelgalt tsiviilküsimust, mille osas Kirikul puudub igasugune kompetents ning pidades meeles tema seisukohta, et abielu on pelgalt iharuse rahuldamiseks määratud institutsioon, tekib tahes-tahtmata küsimus, millele toetudes võiks EELK seista tänases ühiskonnas vankumatult vastu samasooliste “abielu” seadustamisele — suundumusele, millele vastuseismisest on protestantlikud kogukonnad mitmes riigis juba loobunud.

Vaadates Lutheri nägemust seksuaalsusest ja abielust, ei ole üllatav, et paljud religioonikauged inimesed heidavad Kirikule ette, et see nägevat seksuaalsust paratamatult patusena. Probleem on lihtsalt selles, et Lutheri nägemus inimseksuaalsusest ei ole kristlik.

Võimalik, et Tabernaakli vahendusel kujunev pilt Lutheri arusaamast abielust ja seksuaalsusest on ebaadekvaante (olgugi, et see näib põhinevat Lutheri enda sõnadel). Sellisel juhul oleks huvitav kuulda sõprade luterlaste argumenteeritud selgitust, millises osas see tõele ei vasta. Kommentaarium on avatud.

25 Responses to Martin Lutheri nägemus abielust

  1. Veiko Vihuri says:

    Katoliiklike autorite puhul on vahel see häda, et ei tunta luterliku kiriku õpetuse aluseid (ja seda vist ei saa ka nõuda?). Olen seda tähele pannud näiteks SSPX-i materjale lugedes – mida kõike Lutherile ja luterlastele omistatakse! Lutherilt võib leida igasuguseid tsitaate ja väita, et näete, see ongi luterlaste õpetus.
    Luterliku kiriku õpetuse aluseks EI OLE Lutheri teosed, vaid Pühakiri, vanakiriku usutunnistused ja need usutunnistuslikud kirjutised, mis on kogutud Liber Concordia’sse. Viimaste hulgas on vaid kolm Lutheri kirjutist – Väike ja Suur Katekismus ning Schmalkaldia artiklid. Ülejäänud Lutheri teosed, kui autoriteetsed need tollal või tänapäeval poleks, on tema privaatteoloogia, milles ta võib, aga ei pruugi väljendada Kiriku õpetust.
    Mis puutub EELK-sse, siis selle kiriku vastuseis homosuhetele tuleneb Pühakirjast ja kiriku traditsioonist. Iseasi, kas luterlastest kirikujuhid ja teoloogid on alati suutnud/julgenud modernismi eksitusi avalikult tagasi lükata ja taunida. Aga eks ole ka katoliku kirik modernismi ja uue inimesekäsitusega hädas. Olen üsna mitmel korral kokku puutunud euroopa katolike preestritega ja avastanud, et nad esindavad üsna sarnaseid liberaalseid ja hereetilisi vaateid, nagu mõned protestandi pastorid.
    Loomulikult on luterliku ja katoliku kiriku vahel õpetuslikke erinevusi ja on asju, milles katoliiklaste tunnistus kristlikust usust on luterlastele oluline. Palvetame, et Püha Vaim juhib meid kõigesse tõesse.

    • vooglaid says:

      Tänan tagasiside eest! Lisan selgituseks nii palju, et eks Pühakirja kui õpetuse alusega on ikka see igipõline probleem, et tekib küsimus, kes on selle autoriteetseks tõlgendajaks.

      Martin Luther, formuleerides oma kuulsa doktriini sola scriptura, eitas Kiriku autoriteeti selles osas ja seadis Pühakirja tõlgendajaks iga inimese enda.

      Eelnevat silmas pidades ei ole minu arvates kohatu vaadata, kuidas Martin Luther ise oma erinevates tekstides (nimetagem seda privaat-teoloogiaks või millekski muuks) Pühakirja tõlgendas. Veelgi enam: see mitte üksi ei ole kohatu, vaid on lausa vajalik, mõistmaks luterlust, sest on ju Luther siiski selle usulise liikumise alusepanija ja suunanäitaja.

      Lõpetuseks: kui osundatud Lutheri esitatud seisukohad abielu osas ei väljenda luterlikku arusaamist kristlikust õpetusest ehk kui need on sellega vastuolus, siis oleks loogiline eeldada, et need on eksiõpetusena autoriteetselt hukka mõistetud. On seda tehtud? Kui jah, siis kelle poolt ja millal?

  2. Täpsustuseks niipalju, et Tabernaaklis vahendatud tekstis ei ole jutt luterlaste või kalvinistide tänapäevastest vaadetest abielule, vaid Lutheri (ja vähem Calvini) omaaegsetest seisukohtadest, mis, peab tunnistama, on paljuski justkui sissejuhatus tänasele abieluinstitutsiooni väärastamisele ja selleks kasutatavate põhiliste argumentide formuleering. Tõsi, mõned Lutheri poolt esitatud seisukohad olid esinenud ka varasemates katoliiklike kirjameeste töödes, aga need polnud kunagi leidnud sellist laialdast kõlapinda, nagu need leidsid reformatsiooni läbiteinud maades.

  3. Enn Auksmann says:

    Mina jällegi leidsin sellised huvitavad rooma-katoliiklaste (Baseli pastoraalkonverentsi) dokumendid:

    http://www.kathbl.ch/Dokumente/pastoral/2.htm
    http://www.kathbl.ch/Dokumente/pastoral/1.htm

    Eriti huvitav on esimesena viidatu, kus öeldakse sõnasõnalt:

    “Kas te tahate lähemal ajal homo- või lesbipaarina seada oma vastutustundlikule partnerlusele ühendava ja siduva tähise? Kas te tahate selles partnerluses rajaneda teadlikult Jumala juhtimisele ja Tema õnnistusele?

    Paljud Baseli piirkonna kogudused ja hingehoidjad on väga meelsasti valmis Teid Teie teel saatma.”

    Niisiis, mis siin enam Lutherist, tundub,et ka Room hakkab – vähemalt oma kohapealsete esindajate kaudu – tasapisi tõepoolest Paabeli hoora kuju võtma. Või kuidas?

    • vooglaid says:

      Mulle tundub, et see kommentaar juhib arutelu valedele radadele – küsimus ei ole ju selles, mida keegi halvasti teeb või kes teeb mida kellest halvemini, vaid selles, kas Lutheri vaated inimseksuaalsusele ja abielule on kristlikud või mitte. Viited sellele, mis on Katoliku Kirikus halvasti, ei vasta antud küsimusele ning näivad juhinduvat üksnes sellest, et küsimuse püstitaja on katoliiklane.

      Niisiis, küsimus ei ole selles, kes kristlikku õpetust rikub või kes seda rohkem rikub, vaid selles, milles kristlik õpetus inimseksuaalsuse ja abielu osas üleüldse seisneb ja kas erinevad kristlikud ühendused tunnistavad seda või mitte. Mulle näib Lutheri seisukohti vaadates, et tema ütles antud küsimuses kristlikust õpetusest ühemõtteliselt lahti. Kas Teile ei tundu nii?

      Küsimuseks jääb, kas luterlus kui selline rajaneb antud küsimuses kristlikul õpetusel või juhindub Lutheri seisukohtadest. Et luterlased tunnistavad abielulahutuse ja uuesti abiellumise võimalikkust, näib viimane variant tõenäolisem.

      Mis aga kommentaaris toodusse puutub, siis selge see, et Katoliku Kirikus on palju probleeme. Kiriku õpetusest oma pastoraalses tegevuses kõrvalekalduvad hereetilised piiskopid on osa ja väga tõsine osa sellest probleemist. Ent Katoliku Kiriku õpetus küsimuse osas, millele kaudselt tähelepanu juhite, on esitatud Katekismuse punktides 2357-2359 ühemõtteliselt ja vankumatult:

      2357 Homosexuality refers to relations between men or between women who experience an exclusive or predominant sexual attraction toward persons of the same sex. It has taken a great variety of forms through the centuries and in different cultures. Its psychological genesis remains largely unexplained. Basing itself on Sacred Scripture, which presents homosexual acts as acts of grave depravity, tradition has always declared that “homosexual acts are intrinsically disordered.” They are contrary to the natural law. They close the sexual act to the gift of life. They do not proceed from a genuine affective and sexual complementarity. Under no circumstances can they be approved.

      2358 The number of men and women who have deep-seated homosexual tendencies is not negligible. This inclination, which is objectively disordered, constitutes for most of them a trial. They must be accepted with respect, compassion, and sensitivity. Every sign of unjust discrimination in their regard should be avoided. These persons are called to fulfill God’s will in their lives and, if they are Christians, to unite to the sacrifice of the Lord’s Cross the difficulties they may encounter from their condition.

      2359 Homosexual persons are called to chastity. By the virtues of self-mastery that teach them inner freedom, at times by the support of disinterested friendship, by prayer and sacramental grace, they can and should gradually and resolutely approach Christian perfection.

      Selle õpetuse rikkumine, olgu või piiskoppide poolt, ei muuda seda õpetust vähem kehtivaks ega ähmasemaks.

  4. Enn Auksmann says:

    Nagu Veiko Vihuri kirjutas, ei ole Martin Lutheri privaatseisukohad luterliku kiriku õpetus – ja on seda kindlasti palju vähem kui Baseli pastoraalkonverentsi seisukohad saavad pretendeerida olevat katoliku kiriku õpetus. Nii ei ole minu eelmine kommentaar sugugi päris asjakohatu.

    Mis aga puutub luterlikku õpetust abielust, siis see on lühidalt järgmine (Konkordiaraamatu põhjal):

    Abielu on jumalik side
    Abielu on Jumala hea loomiskorraldus
    Abielu ei ole midagi ebapüha või -puhast
    Abielu rajaneb Jumala käsul
    Abielulahutus või abielutõotusest taganemine on jumalateotus
    Abielu on jumalik seisus ning rajaneb Jumala sõnal
    Abielu on kõrgeim seisus, mille Jumal on inimesele kinkinud
    Abielu on sakrament (laiema sakramendimääratluse kohtaselt), kuna tal on Jumala käsk ja tõotus
    Abielu peamiseks eesmärgiks on soojätkamine ning sellest tulenevalt laste kasvatamine
    Abielu aitab vältida ka sugulist kõlvatust (vt püha Paulus korintlastele)
    Abielu on kaudses mõttes õndsusvahend
    Abielu aitab inimestel kogeda armastust Kristuse armastuse eeskujul Kiriku vastu, samuti vastastikust kiindumust, ustavust ja austust
    Teise naise võtmine on patt isegi juhul, kui see sünnib (riigi-) õiguse varjus
    Jumal ei keela 6. käsus mitte ainult abielurikkumist, vaid igasugust sugulist kõlvatust, mitte ainult teos, vaid ka sõnas ja mõttes
    Abielu on lahutamiatu
    Kui abielu siiski lahutatakse (hooruse tõttu), tohib soovi korral uuesti abielluda ainult see abielupool, kes ei ole abielulahutuses ega -rikkumises süüdi

  5. Veiko Vihuri says:

    Ma ei pea ennast kompetentseks vastama küsimusele, kuivõrd mõjutasid Lutheri (ja teiste reformaatorite) vaated traditsioonilise elukorralduse, sh abielu institutsiooni allakäiku õhtumaal. Ma pigem usun, et kristliku ühiskultuuri lagunemise põhjused on keerukamad (peamine põhjus on uskmatus).

    See jutt, et Luther lubas igal kristlasel oma suva järgi Piiblit tõlgendada, kuulub jällegi müütide valda. Kindlasti võib Lutherilt leida taolisi märkusi, et kogudusel (st kristlastel) on õigus iga kuulutaja õpetus Piibli alusel läbi katsuda. Kuna Lutheri arvates oli ametlik Room, st paavst ja ilmalikustunud piiskopid langenud hereesiasse või koguni apostaasiasse ja moonutasid Pühakirja ja Kiriku pärimust, siis ei saanud Luther tunnistada nende ainuõigust Pühakirja tõlgendada. Samas ma usun, et Luther oleks tuleriidale saatnud iga koguduseliikme, kes oleks hakanud jora ajama, et tal on õigus Pühakirja oma arusaamist mööda tõlgendada.

    Kirik on pidanud korduvalt oma ajaloos seisma küsimuse ees: mida teha, kui seaduspärased piiskopid on langenud hereesiasse (olgu siis arianismi, ikonoklasmi või mingitesse moodsatesse eksitustesse)? Luther uskus lahendust nägevat Pühakirja autoriteedi rõhutamises. Sola Scriptura põhimõte muide ei eita Kiriku pärimust, vaid ainult inimlike arvamuste tõstmist Jumala sõnast ülemaks. Luterlaste jaoks on olulised nii Scriptura kui sellega kooskõlas olev Traditio.

    Jah, luterlased ründasid toona tsölibaadinõuet, nähes selles (õigusega või mitte) seksuaalse lodevuse allikat vaimulike seas. Nad rõhutasid, et jumalik abielukäsk on kõrgem inimlikest korraldustest. Usutunnistuskirjad ei eita tingimata abielu sakramentaalset iseloomu, kuid siin on pigem küsimus luterlaste kitsamas sakramendikäsituses. Abielu kuulub selle järgi loomiskorra alla (mis on Jumalast), kuid ta ei ole luterlaste käsituses otseselt õndsusvahend nagu nt ristimine, piht ja armulaud.

    Ma ei õigusta oma jutuga Lutheri poleemikatuhinas öeldud või kirjutatud lahmivaid mõtteid. Veel vähem tahaksin eitada luterlike kirikute tänaseid probleeme. Lõppude lõpuks oli kogu see 16. sajandi kirikulõhe äärmiselt kahetsusväärne asi, kuid tollase Kiriku hierarhia ülesanne olnuks see ära hoida ja Kiriku elu õigeaegselt reformida.

  6. Kas olete nõus, et Lutheri seisukohad, millele Tabernaaklis osutatakse, ehkki need ei ole luterliku teoloogia väljendus selle arenenud kujul, on paljuski sarnased tänapäeval abieluinstitutsiooni ründamiseks kasutatavate seisukohtadega? Ja kuigi need ei ole luterliku teoloogilise traditsiooni osadeks, on neil olnud suur mõju abielukäsitusele?

  7. Enn Auksmann says:

    Jah, seda ma usun küll. Aga nagu Veiko Vihuri juba ütles, on asjad keerulisemad – ja ilmselt oli pigem Luther oma aja produkt, mitte vastupidi.

  8. Veiko Vihuri says:

    Ma ei saa hetkel järgi vaadata mainitud teostest, mida ja millises kontekstis Luther täpselt öelnud on. Kuid Suures Katekismuses, mis kuulub luterliku kiriku ametlike õpetusdokumentide hulka, kirjutab Luther VI käsu seletuses järgmist:
    „Siin Ta (Jumal) aga hoiab ja kaitseb seda (abielu). Seepärast Ta tahab, et ka meie abieluseisust austaksime, sellest kinni peaksime ja seda teostaksime jumaliku seisusena, mis on seatud enne kõiki seisusi. Sest Jumal on loonud inimese erinevalt: meheks ja naiseks, mitte aga liiderlikkuseks, vaid et nad ühte kuuluksid, lapsi sigitaksid, neid toidaksid ja üles kasvataksid Jumala auks. Seepärast on Jumal seda seisust enne kõiki teisi rikkalikult õnnistanud ning sellele lisaks kõike, mis maailmas olemas on, kasutanud ning sellele seisusele andnud, et see oleks igapidi hästi hooldatud. Nii et abieluga ei tehta nalja, vaid see on sobiv seisund, täis jumalikku tõsidust.“
    Ja veel: „Seda ma räägin seepärast, et noortele õpetataks, et neil oleks soov abieluseisusesse astuda ja nad ka teaksid, et see on õnnis ja Jumalale meelepärane. Ajapikku võiks selles asjas jõuda niikaugele, et tõuseb taas ausse abieluseisus ja väheneb kõlvatu, metsik ning korratu eluviis, mis praegu kogu maailmas sündmatul viisil levib avaliku hooruse ja muude häbiväärsete pahedena, mis on tingitud abielu põlgamisest.“
    Ma arvan, et sellest Ramón García de Harost oleks olnud aus Lutheri tsiteerimise korral lähtuda pigem sellest tekstist, mis on pealegi kättesaadav kõigis suuremates keeltes, kui otsida mingeid poleemilisi ja võib-olla ka kontekstist väljarebitud tsitaate.

  9. Kindlasti tasakaalustab see tsitaat terviklikku pilti Lutheri abielukäsitusest. Ometi on samas tekstis Sinu poolt toodud kahe tsitaadi vahel veel ka selline lõik (vabandust, et mul pole eestikeelset teksti): “For where nature has its course, as it is implanted by God, it is not possible to remain chaste without marriage. For flesh and blood remain flesh and blood, and the natural inclination and excitement have their course without let or hindrance, as everybody sees and feels. In order, therefore, that it may be the more easy in some degree to avoid unchastity, God has commanded the estate of matrimony, that every one may have his proper portion and be satisfied therewith; although God’s grace besides is required in order that the heart also may be pure.” Minu arust kõlavad ka siin sarnased noodid, millest de Haro kirjutas, ehkki märksa vaoshoitumalt. Pean silmas seda, et Luther peab puhtuse säilitamist võimatuks väljaspool abielu (v.a. teatud erijuhtudel) ning näeb abielus vahendit mingil määral ebapuhtust piirata. Kuna ta ei pea abielu sakramendiks ei näe ta selles abikaasade pühitsemise vahendit, küll aga nende talitsemise vahendit. Muidugi seob ta selle institutsiooniga ka loomisel Jumala poolt selle jaoks ette nähtud hüved, nagu lapsed, armastuse ja vastastikuse abi, aga suutmatuna pattulangemise tagajärjel võitu saada himust (concupiscentia) on abielu minu arust siiski ka siin tekstis eelkõige korra, mitte pühitsuse vahendiks. Lisaks hakkas mulle silma, et see oli vist Väikses Katekismuses, kus ta väljendas seisukohta, et abielu reguleerimine ei puutu vaimulikesse.

  10. Enn Auksmann says:

    Mulle tundub, et Luther rajaneb siin väga selgelt Paulusel (1Kr 7:9).

  11. Veiko Vihuri says:

    Mulle tundub, et Luther kirjutab siin abielust ja tsölibaadist, meeles pidades kirjakohti nagu Mt 5:28 ja 1Kr 7:1-9 kui lähtudes omaenda kogemustest kloostrielu tegelikkusest, nagu see 16. sajandi alguses oli. Tema vaadet inimesele võib pidada pessimistlikuks, kuid selles tsitaadis ei ole minu arvates küll midagi, mis oleks vastuolus Pühakirja õpetusega abielust või langusjärgsest inimloomusest. Ilmselt eksisteerib siiski teatav erinevus katoliikliku ja luterliku käsituse vahel pärispatu mõjust inimloomusele.

  12. Enn Auksmann says:

    See pärispatuõpetuse erinevus seisneb peamiselt selles, et samal ajal kui katoliku kirik teeb vahet pärispatul kui Jumalast lahutatusel (ja sellega kaasneval algse pühaduse ja õiguse kaotamisel), millest sünnib kalduvus kurjale (concupiscentia), siis luterliku (peamiselt küll Lutheri, sest hilisem luterlik ortodoksia tegi siin oma korrektiivid) arusaama järgi ei saa neid kahte eristada ja seega on pärispatu seisund (mis haarab kogu inimisiksust, s.t ka mõistust ja tahet) iseenesest juba igale üksikinimesele isiklikult süüline.

    Katoliikliku arusaama järgi kaotab ristimine Jumalast lahutatuse (s.t pärispatu), ent selle tagajärjed jäävad siin elus veel kestma ning ristiinimene on seega kohustatud vaimulikuks võitluseks.

    Just siin saab aga ilmsiks luterliku arusaama suurim nõrkus, kuna ristimine kaotab selle järgi küll pärispatu süü, ent mitte pärispattu ennast, sest kalduvus kurjale (concupiscentia) ju säilib silmaganähtavalt ja kuna seda ei eristata pärispatust kui Jumalast lahutatusest, siis järelikult jääb inimene ja tema olukord reaalselt justkui täpselt samaks nagu enne, muutudes üksnes formaalselt (siit ka see Lutheri kuulus “simul iustus et peccator”). Kahtlemata on taoline arusaam vastuolus pühakirjaga, sh Paulusega, kellele Luther ise väidetavalt toetub (tuues oma seisukoha kinnituseks Rm 7, aga unustades nt Rm 6 ja paljud muud kohad).

    Küllap see arusaam avaldub ka abielukäsitluses: kuna kõik, mis inimene (ise) teeb, on niikuinii kuri, rikutud ja patune, ei saa ka abielu olla põhimõtteliselt midagi muud, ning olles küll jumalik korraldus, kuna ta on seatud enne pattulangust, on ta nö langenud koos Aadama ja Eevaga ja saanud seetõttu juba iseenesest vaata et patuks. Muidugi ei õpeta luterlik kirik nii, aga jah, loogilise järeldusena võib selleni välja jõuda küll.

    Siiski tuletan meelde, et Luther oli eeskätt oma aja (ja paraku ka oma kiriku) laps, nii et omistades Lutheri eksitused (mis ei tähenda, et kõik, mida ta rääkis ja kirjutas, oleks olnud vale) luterlikule kirikule, ei maksa unustada, et tegemist oli siiski katoliku kiriku preestriga.

    Ja veel: kui vaadata, mida õpetavad tänapäeva “peavoolu” luterlikud kirikud, siis ei ole seal ei Lutheri ega luterlikust pärispatuõpetusest peaaegu jälgegi, pigem õpetatakse seda, et “kõik inimesed on põhimõtteliselt head” ja “igaüks saab õndsaks omal viisil”. Ja abieluinstitutsiooni ei nõrgesta siin mitte see, et abielu peetaks põhimõtteliselt rikutuks nagu inimest ennast, vaid see, et kõik allutatakse inimese “isikliku heaolule” ja “äratundmisele” ning abielu ei ole mitte jumalik loomiskorraldus, vaid (heal juhul Jumala poolt) inimesele antud võimalus isiklikuks õnneks ja heaoluks (nii et kui üks “armastus otsa saab”, siis võib otsida järgmise).

    Seega arvan kokkuvõtteks siiski, et tänapäevase abielu ründamise aluseid ja lähtepunkte tuleb otsida mitte (ainult) Lutheri juurest, vaid pigem mujalt.

  13. Jah, erinev arusaam pärispatu mõjust inimloomusele oli kahtlemata ka alus lahkuminekuks abielu küsimuses nagu de Harogi kirjutab. De Haro teksti konteksti asetamiseks oleksin pidanud ilmselt selgitama, et nagu raamatu pealkirigi ütleb, ei ole tegemist luterliku abieluõpetuse analüüsiga vaid abielukäsituse vaatlemisega magisteeriumi dokumentides. Antud osas on de Haro tähelepanu Trento kirikukogu abielu käsitlevate tekstide analüüsimisel ning reformaatorite väljaütlemised toob ta ära selleks, et aidata mõista Trento vastavate kaanonite tausta.

    1Kr 7:8-9 minu arust ei toeta Lutheri poolt öeldut. Paulus ütleb, et vallalistel ja leskedel “läheks paremini, kuid nad jääksid nõnda nagu minagi. Kui nad aga ei suuda end taltsutada, siis nad abiellugu, sest parem on abielluda kui himudes põleda.” Paulus soovitab abielluda neil, kes ei suuda end taltsutada. Luther aga ütleb, et (üldjuhul) on inimesel võimatu end taltsutada. Paulus ütleb seda mitte “käsuna, vaid mööndusena” (7:6). Luther aga peab vastupidist võimatuks.

  14. vooglaid says:

    Ühelt poolt on huvitav, et Tabernaaklis väljatoodud Lutheri seisukohad inimseksuaalsuse ja abielu (st paljuski inimloomuse) osas ei ole kristlikud – sellega näivad kõik nõustuvat. Teiselt poolt on aga veelgi huvitavam, et luterlaste endi kinnitusel ei ole Lutheri kõnealused seisukohad ka luterlikud.

    Olles tõepoolest fundamentalist – st uskudes, et partikulaarsete küsimuste lahendus sõltub ennekõike fundamentaalsete küsimuste lahendamisest ning et on oluline säilitada loogiline järjepidevus eelduste ja järelduste vahel – näib mulle siiski, et meeldib see meile või mitte, tahame meie (või Luther) seda või mitte, teatud doktrinaarsed eeldused viivad paratamatult teatud järeldusteni.

    Võib küll arvata, et “Luther oleks tuleriidale saatnud iga koguduseliikme, kes oleks hakanud jora ajama, et tal on õigus Pühakirja oma arusaamist mööda tõlgendada”, ent see ei muuda tõsiasja, et sõnastades printsiibi, et Kirik ei ole Pühakirja ainuke autentne tõlgendaja, on avatud tee kõikvõimalikele tõlgendustele, kuna on kaotatud kriteerium, kelle tõlgendus ja milline tõlgendus on õige ja milline ei ole seda mitte.

    Täpselt samuti, võime küll väita, et “Abielu on jumalik side”, “Abielu on Jumala hea loomiskorraldus”, “Abielu ei ole midagi ebapüha või -puhast”, “Abielu rajaneb Jumala käsul” jne, aga meeldigu see meile või mitte, kui võtame eelduseks, et seksuaalakt on paratamatult patune, siis jäävad need kinnitused abielu kohta öönsaks ning varem või hiljem jõuame abieluinstitutsiooni lagunemiseni.

  15. Veiko Vihuri says:

    Ma ei nõustu vooglaid 15.05 11:10 kommentaariga kahes punktis. Esiteks ei õpetanud Luther ega hilisem ametlik luterlik kirik, et „Kirik ei ole Pühakirja ainuke autentne tõlgendaja“. See on tüüpiline, kuid vale järeldus sola scriptura printsiibist. Nii Lutheri kui luterlaste jaoks on Kirik Pühakirja ainus autentne tõlgendaja (kes siis veel!?) – küsimus on vaid selles, et Kirik peab ennast allutama Jumala sõnale kui ainsale kõige kõrgemale normile, mitte moonutama Pühakirja sisu inimlike tõlgendustega. Jah, erinevus luterlaste ja katoliiklaste vahel on selles, et Luther ei pidanud oma kogemustest lähtuvalt õpetusametit ilmeksimatuks. Jättes praegu kõrvale paavsti, kirikukogude ja piiskoppide eksimatuse küsimuse ütlen vaid, et võimalus eksida ei välista võimalust meelt parandada. See kehtib ka luterlaste kohta. Seega ei ava sola scriptura põhimõte kui niisugune teed individuaalsetele tõlgendustele, vaid rõhutab Jumala sõna ülimuslikkust Kiriku jaoks.

    Teiseks ei saa ratsionaalselt tõendada, et luterliku printsiibi simul justus et peccator rakendamine abieluakti kohta ja viimase pidamine patuseks (mille Jumal oma halastuses õigeks loeb, kui Tabernaaklis esitatud tsitaati uskuda) ning abieluinstitutsiooni lagunemise vahel on kausaalne seos. Nähes pattu kõikehõlmava tegurina inimloomuses ei õigusta Luther patus elamist ja jumalike korralduste hülgamist! Nii Lutheri kui tema kaasvõitlejate jaoks oli abielu Jumalast seatud hea kord, kuitahes rikutud ka langusjärgne inimene poleks.

    Põhimõtteliselt nõustun ülaltoodud kommentaari väitega, et „teatud doktrinaarsed eeldused viivad paratamatult teatud järeldusteni“. See paneb aga küsima, kas 16. sajandiks kujunenud tegelik olukord lääne kirikus polnud samuti teatud doktrinaarsete eelduste paratamatuks tulemuseks?

  16. See Kiriku kui autentse tõlgendaja küsimus on muidugi trikiga. Kui see “Kirik” ei ole kuidagi lokaliseeritud — näiteks õpetusametis — siis on see liiga ähmane mõiste, et anda väitele “Kirikust kui autentsest tõlgendajast” konkreetne sisu. Kui me näeme autentse tõlgendajana Kirikut kui Jumala sõna mõista püüdvat siirast usklikku, siis oleme langenud individuaalse tõlgenduse ohvriks. Kuidas siis määrata autentselt tõlgendavat Kirikut? Teoloogidena? See lihtsalt piiraks individuaalse tõlgenduse mingi professiooni raamidega? Mingi konsensusliku grupina? See piiraks tõlgenduste paljuse vaid indiviidide hulgast gruppide hulgale. Tagamaks tõlgenduse ühtsust, näib mulle, et ei saa üle ega ümber ühe lõpliku autoriteedi institutsioonist.

    Teine pool asjast on see, et sageli eksitakse ka õpetusameti eksimatuse doktriini mõistmisel. Ma ei arva et te seda ei teaks, aga täielikkuse huvides ütlen, et see hõlmab vaid ilmutatud või ilmutuse seisukohalt möödapääsmatute usu- ja moraalitõdede formuleerimist kogu Kiriku jaoks kõrgeima kirikliku autoriteedi poolt, olgu erakorralises või korralises vormis. See ei puuduta inimlikke tõlgendusi või seisukohti. Inimlikud seisukohad, mida magisteerium samuti peab väljendama paljudes küsimustes, võivad olla nii doktrinaalse kui distsiplinaarse iseloomuga ja on oma mitte-eksimatule iseloomule vaatamata samuti siduva jõuga, ehkki rohkemal või vähemal määral, sõltuvalt õpetuse valdkonnast, selle sisust ja vormist.

  17. Enn Auksmann says:

    Luterliku arusaama järgi on Kirik “lokaliseeritud õpetusametiks” ning selleks õpetusametiks on piiskopid.

  18. Veiko Vihuri says:

    Küsimus õpetusametist on luterluse nõrk koht, mis tuleneb sellest, et luterlus ei sündinud mingi uue „reformatoorse“ programmi alusel seisva kirikuna, vaid kujutas endast algselt liikumist Rooma kirikus, mis taotles teatud teoloogiliste väidete ja kirikuelu praktika korrigeerimist Jumala sõna valguses. Alles kirikulõhe järkjärguline teostumine viis luterlased iseseisvate kiriklike struktuuride loomisele. Õpetuslik positsioon formuleeriti usutunnistuslike ja katehheetiliste kirjutiste kaudu, mis koguti nn Konkordiaraamatusse (1580). On selge, et tänapäeval ollakse selles jätkuvas ajutises hädaseisundis viibimise tõttu eriti haavatavad.

    Ideaalis on ka luterlaste jaoks õpetusmeelevald ius divinum’i alusel piiskoppidel: „Seepärast seisneb piiskopiamet jumaliku õiguse kohaselt evangeeliumi kuulutamises, pattude andeksandmises, õpetuse üle otsustamises, evangeeliumiga vastuolus oleva õpetuse hukkamõistmises ja jumalakartmatute inimeste, kelle jumalatu loomus on ilmne, kristlikust osadusest väljaheitmises…“ (Augsburgi usutunnistus, art. 28). Aga mida teha siis, kui korralised struktuurid või ametid kirikus ei taga enam puhast õpetust? (Tänapäeval on see luterlastele endale põletav siseprobleem.) Selles suhtes on huvitav jälgida FSSPX-i kriitikat ametliku Rooma suhtes. Ka nemad viitavad Kiriku varasemale traditsioonile ja kritiseerivad nii paavsti kui teisi piiskoppe ehtsast katoliiklikust õpetusest taganemise pärast. Vähemalt nii olen ma aru saanud. Osalt meenutab nende argumenteerimise viis vägagi luterlasi. Ma ei söanda küll sõna võtta teemal, mida ma päris hästi ei valda, aga kui FSSPX-il on õigus ja katoliku kiriku uuemad õpetuslikud seisukohavõtud ei esinda enam ehtsat katoliikliku traditsiooni, kuidas seda probleemi lahendada?

  19. vooglaid says:

    Ma ei tea küll, kellele viimases kommentaaris toodud küsimus on adresseeritud, aga on selge, et arutelu, kuigi huvitav, hakkab algse postituse teemast kaugele liikuma. Mulle tundub lihtsalt oluline rõhutada, et seisukohaga, et abieluakt on igal juhul patune, ei saa mingil juhul nõustuda. See moonutab kristlikku õpetust ja on sügavalt väär. Eriti tänases ühiskonnas, kus on kadunud arusaamine, milline on inimseksuaalsuse normaalne väljendus, on see väga oluline küsimus.

    Hea on teada, et ka kaasaegse luterliku teoloogia seisukohast peetakse Lutheri asjakohaseid väljaütlemisi hereetliseks, kuigi ma ei ole kindel, kas siin kommentaariumis on tsiteeritud ühtki luterliku õpetuse allikat, millega oleks Lutheri vastavad seisukohad selgelt ümber lükatud.

  20. Kuna selle teema jätkuv arutelu siin ei ole ilmselt soovitav, siis kommenteerin vaid lühidalt, et individuaalsete piiskoppide käsitamine õpetusameti kandjatena ei lahenda probleemi — sisuliselt jääb privaatse tõlgenduse probleem alles, ehkki tõlgendajateks on nüüd individuaalsed piiskopid.

  21. Soovi korral võib jätkata diskussiooni Tabernaaklis artikli all Peetruse ametijärglase esmaseisusest

  22. vooglaid says:

    Märkasin, et siin alanud diskussioon on kandunud edasi (või pigem tagasi) blogisse nimega Tabernaakel:

    http://tabernaakel.blogspot.com/2010/05/luterlik-magisteerium.html

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: