Tappa võib, karistada mitte

Viimase nädala jooksul on laste kehalise karistamise teemal meedias nii palju kära olnud, et raske on järge pidada. Pikalt ei ole aega sel teemal kirjutada, ent kõnealustele küsimustele mõeldes ja meedias avaldatud seisukohti vaadates on mul tekkinud ennekõike kaks põhimõttelist küsimust.

Esiteks, raske on mõelda välja suuremat silmakirjalikkust, kui see, millega on viskutud kaitsma laste inimõiguseid. Täna Postimehe veebis vahendatud väitluseski kirjutavad prouad Mari Kalkun ja Anniki Tikerpuu:

“Väidame, et Eesti peab keelama laste füüsilise karistamise, sest see on inimõiguste rikkumine kehalise puutumatuse ja inimväärikuse seisukohalt. Miks me seda väidame? Sellepärast, et lastel on täiskasvanutega võrdne õigus inimväärikusele ja kehalisele puutumatusele ning seaduse kaitsele.”

Või et laste inimväärikuse ja inimõiguste kaitsmise nimel? Ent lubagem küsida, miks teie, kes väidate end valutavat südant laste inimväärikuse ja -õiguste rikkumise pärast, ei ole kunagi öelnud sõnagi abordi teel laste massilise tapmise ja selle seadustamise vastu. Ei, veelgi enam, Sotsiaalministeerium on mitte üksi sündimata inimeste tapmise seadustamist, vaid ka selle riiklikku rahastamist korduvalt õigustanud. Miks?

Te ei saa öelda, et sündimata inimesed ei ole inimväärikuse ja -õiguste kandjad — vastupidist, st et neil on sündinud inimestega võrdne inimväärikus ja -õigused, on kinnitanud isegi õiguskantsler Allar Jõks oma 2002. aasta ametlikus arvamuses:

“Loote arenguetapid ei mõjuta seega mingil määral loote inimeseks olemist ning tema inimväärikuse olemasolu, mis jääva suurusena saadab inimelu algusest lõpuni. Inimelu tähendab seega ka veel sündimata elu ning seega kaitseb PS § 16 [õigus elule] ka loodet.”

Kas te ei leia, et on absurdne väita, et austus laste inimväärikuse ja inimõiguste vastu nõuab riigilt nende kehalise karistamise keelustamist, kuid ei nõua nende tapmise ehk nende täieliku füüsilise hävitamise keelustamist? Lapsele vitsa anda ei või, aga teda tappa võib? Riik peab keelama laste tutistamise, aga võib rahastada nende tapmist? Absurd, või mis!?

(Seda enam, et erinevalt laste kaitsmisest tutistamise eest on riigil tõepoolest reaalne põhiseaduslik kohustus kaitsta neid juba sünnieelselt tapmise eest, nagu õiguskantsler juba viidatud arvamuses kinnitas, öeldes et “Riigi kaitsekohustus ei keela mitte ainult vahetut sekkumist loote eluõigusesse, vaid ka paneb riigile kohustuse loote eluõigust kaitsta.”

Vaadates küsimust teistpidi, on huvitav täheldada, et Sotsiaalministeeriumis Eesti perepoliitikat kujundavate valgustatute (nagu enamiku abordipooldajate) standardargument sündimata inimeste tapmise seadustamise õigustuseks on, et riik peab jätma inimestele õiguse valida ega või moraalseid põhimõtteid peale suruda — nö moraali seadustega ette kirjutada.

Kas keegi selgitaks, et kui inimestele peab jätma õiguse valida, kas tappa oma laps või mitte, siis mis õigustab neilt valiku võtmist selle osas, kas kasutada oma laste kasvatamisel möödukat kehalist karistust kätkevaid meetmeid või mitte? Kas pole siin mitte tegemist kõige elementaarsemate loogikareeglite (vasturääkivuste välistamise seadus) eiramisega?

Ja kui riigi asi ei ole moraali legisleerida, siis kuidas tõlgendada järgmist prouade Kalkuni ja Tikerpuu väidet:

“Riigis kehtivad seadused kannavad endas ühiskonna kokku lepitud norme ja väärtusi. Sõnasõnalise füüsilise karistamise keelu sisseviimine seadusesse on hädavajalik kujundamaks ühiskonna väärtusi ja hoiakuid.”

Kas see pole mitte ehe näide moraalsete hoiakute kujundamisest seaduste abil? Kui esitada see sama tsiteeritud argument neile samadele inimestele, kelle suust see pärineb, sündimata inimeste tapmise keelustamise põhjendusena, vastavad nad aga tõenäoliselt umbes nii: “Käskude ja keeldudega ei saa inimeste käitumist muuta — tarvis on laiapõhjalist selgitustööd.”

Niisiis on siin selged vastuolud, mis näitavad, et inimesed, kes nende taga seisavad, on kas intellektuaalselt küündimatud (ei suuda vastuolusid näha ega mõista) või ebaausad ideoloogilised manipulaatorid, kes kasutavad endale sobivas kontekstis argumente, mille väidavad teises kontekstis olevat ebapädevad.

Teine küsimus, mis mul on tekkinud, puutub eesmärki, mida kõnealuse seadusemuudatusega tegelikult saavutada püütakse. Pr Kalkun on korduvalt rõhutanud, et tegelikult ei muudeta kehtivas õiguses midagi, sest laste kehaline väärkohtlemine on juba nii või teisiti keelatud — tahetakse lihtsalt probleemile tähelepanu juhtida ja suunata inimeste väärtusi ja hoiakuid.

Ent vaadates kas või seda, kui palju kära on üles keerutatud selleks, et seadustes sisuliselt mitte midagi muuta, ja milline intellektuaalne ebaausus nende inimeste väidetest nähtub, tekib tahes tahtmata küsimus, kas ei või mitte olla, et antud ettevõtmine lähtub varjatud eesmärkidest?

Ehk on võimalik, et igasuguse kehalise karistamise keelustamisega tahetakse järjekordselt piirata vanemate õigust oma lapsi kasvatada ja juurutada arusaamist, et kokkuvõttes on selles küsimuses ikkagi kõrgeim autoriteet riik? (Muuseas, just praegu tegeleb Sotsiaalministeerium ka sellega, et võtta vanematelt õigus mitte lubada oma alaealisel tütrel aborti teha.) Ma küll ei usu, et lihtsad ametnikud oleks sellistest ambitsioonidest teadlikud, ent ometi on tõsiasi, et kõnealustel sammudel võivad olla kirjeldatud tagajärjed.

Pr Kalkun on korduvalt rääkinud ka sellest, kuidas Sotsiaalministeeriumil on plaanis hakata rohkem raha paigutama koolitustesse, mille abil riik õpetab inimestele lapsevanemaks olemist. Aga oleks huvitav teada, miks ministeeriumis arvatakse, et kodanikele õpetuse jagamine selle osas, mida tähendab olla hea lapsevanem, on üleüldse riigi funktsioon? Ja veelgi enam, kust võtab riik endale õiguse mitte lubada mitte nõustuda selle ideoloogiliselt kitsalt määratletud kontseptsiooniga heaks lapsevanemaks olemisest ja heast kasvatusest, mida kodanikele ette kirjutatakse?

Kui asjad nii edasi lähevad, siis ei maksa imestada, kui ühel hetkel tuleb hakata oma lapse kasvatamiseks Sotsiaalministeeriumilt litsentsi taotlema — kõik ikka selleks, et lastele oleks tagatud parimad võimalikud kasvutingimused. Kui litsentsi ei anta — nt seetõttu, et lapsevanemate maailmapilt on liialt “fundamentalistlik” ega võimalda lapsel areneda avatud demokraatlikule ühiskonnale kohases relativistlik-pluralistlikus vaimus — siis peab laps tema inimväärikuse ja -õiguste kaitstuse huvides lastekodus kasvama. Lõppkokkuvõttes on ju lubamatu ka vaimne ja psüühline, mitte üksi kehaline väärkohtlemine… ja selle, mida vaimne väärkohtlemine endast kujutab, määratlevad muidugi bürokraadid, eelistatavalt diskretsiooni alusel.

Vaadates, kui jõhkralt on mitmed Euroopa “heaoluriigid” hakanud perekondade privaatsfääri tungima, röövides täiesti normaalsetest perekondadest lapsi üksnes põhjusel, et vanemad ei nõustu alluma riigi taotlusele omada laste kasvatuse üle ideoloogilist kontrolli (vt kõnekat näidet siit), ei näi selline võimalus sugugi välistatuna.

See, mis pannakse kehtima laste inimväärikuse ja inimõiguste kaitse ülla loosungi all, võib kergesti kujuneda mehhanismiks, mille abil riik hakkab ulatuslikult piirama vanemate õigust perekonnaelu puutumatusele ja oma laste kasvatamise vabadusele. Samal õigustusel — ikka laste väärikuse ja õiguste kaitseks — võtab Rootsi praegusel ajal seadusemuudatusega vanematelt õiguse oma lapsi kodus harida, just nagu Soome on võtnud lapsevanematelt õiguse rajada oma lastele sobiva kasvatuse tagamiseks erakoole.

Muidugi on õige, et laste kasvatamisel peaks lähtuma põhimõttest “head lapsed kasvavad vitsata” ning et laste kehaline väärkohtlemine peaks olema keelatud, ent küsimus sellest, kas igasugune laste kehaline karistamine kujutab endast kehalist väärkohtlemist ja veelgi enam, kas see tuleks riiklikult karistuse ähvardusel keelustada, on sootuks midagi muud. Küsimus on palju enamas kui selles, kas tuti-tuti on laste kasvatamisel aktsepteeritav meede. Nõustudes kõnealuse seadusemuudatusega peaksime nõustuma ka ideoloogilise taotlusega tugevdada riigi võimu laste kasvatamise üle lastevanemate õiguste arvelt. Ja sellega ei saa kuidagi nõus olla — seda enam, et sellistel tendentsidel on kalduvus veereva lumepallina kasvades hoogu ja rammu koguda.

Lõpetuseks võib veidi teemast kõrvale kaldudes mainida veel üht punkti. Hiljutises intervjuus Õhtulehele rääkis Sotsiaalministeeriumi äsjaloodud laste ja perede osakonna juhataja pr Mari Kalkun juttu, mis tekitab tema erialases kompetentsuses ja intellektuaalses aususes sügavaid kahtlusi. Tsiteerida võiks teisigi lõike, aga piisab ühest. Küsimusele “Olite seni soolise võrdõiguslikkuse osakonnas perepoliitikajuht. Mis seos on võrdõiguslikkusel ja perepoliitikal?” vastas ta konkreetselt:

“Mida sooliselt võrdõiguslikum on riik, seda õnnelikum ta on. Riigi õnnelikkust näitab sündivus. Me teame, et põhjamaades sünnib rohkem lapsi. Miks? Sest seal on kõrge võrdõiguslikkuse tase ja seal on isad palju oma lastega koos.”

Aga vaadakem nende väidete taustal korraks fakte. Kui kõrge siis soolise võrdõiguslikkuse (loe: sugude vaheliste loomulike erinevuse hegemoonilistes huvides kunstlikult tasalülitamise) paradiisina kujutatud põhjamaades sündivuse tase on? 2006. aasta andmetel Soomes 1,84, Rootsis 1,85, Taanis 1,85 ja Norras 1,9 last fertiilses eas naise kohta. Kuivõrd rahvastiku taastootmiseks vajalik sündivuse tase on 2,1 last fertiilses eas naise kohta, nähtub et ükski põhjamaa ei ole hoolimata oma mammutlikust sotsiaaltoetuste süsteemist ja soolise võrdõiguslikkuse loosungi all inimseksuaalsusega manipuleerimise pingutustest suutnud rahvastiku kahanemist peatada (seda püütakse teha kunstlikul teel, tuues riiki immigrante).

Kuivõrd nimetatud riigid asetsevad oma sündivuse näitajatega CIA World Factbooki andmeil maailma 191 riigi arvestuses 154., 158., 161. ja 168. kohal, tekib põhjendatud küsimus, kas pole kohatu või pigem vastutustundetud soovitada sündivuse tõusu eesmärgi poole püüelda järgides nende ebaõnnestujate sotsiaalpoliitilist eeskuju?

Et Euroopas ei ole mitte üheski riigis sündivus üle taastootmiseks vajaliku taseme ja et nii mõneski riigis (Itaalia, Kreeka jt) on see katastroofiliselt madal, siis ei tohiks ju olla raske mõista, et nn võrdõiguslikkus*, millele siin kontinendil nii palju rõhku pannakse, ei ole demograafiliste probleemide lahendamise võti, vaid pigem osa nende ja seega — arvestades pr Kalkuni osundatud seost sündivuse ja õnnelikkuse vahel — ka üleüldise õnnetuse põhjusest.

* Muidugi ei ole mul midagi soolise võrdõiguslikkuse vastu. Probleem on selles, et öeldes “sooline võrdõiguslikkus” peetakse enamasti silmas palju enamat, kui pelgalt meest ja naiste võrdsed õigused. Selle sildi all üritatakse realiseerida radikaalset plaani tasandada kõik meeste ja naiste vahelised erinevused ühiskonnas, väites et sugudevahelised erinevused on pelgalt bioloogilised ning et kõik kultuuris juurdunus stereotüübid selle kohta, milline on ühiskonnas mehe ja milline naise roll ning milline on nende vastastikune komplementaarsus, on põhjendamatud ja lubamatud.

2 Responses to Tappa võib, karistada mitte

  1. Enn Auksmann says:

    Jah, taolised küsimused tekivad, aga minu kogemus kõneleb, et kutsega loogilisele mõtlemisele ei saavuta liberaalfundamentalistide juures midagi. Võidelda tuleb, aga … nagu ütleb Issand: “Kes teeb ülekohut, tehku veel enam ülekohut, ning kes on rüve, saagu veelgi rüvedamaks! Õige tehku veel enam õigust ning püha pühitsegu ennast veel enam! Vaata, ma tulen varsti ning toon igaühele palga, ma tasun igaühele tema tegude järgi.” (Ilm 22:11-12)

  2. vooglaid says:

    Aga kui ei saavuta midagi kutsega loogilisele arutelule, siis millega veel saavutab? Mis võiks siis olla see ühine pinnas, millele toetudes nende inimestega erimeelsusi arutada? Käega lüüa – öelda, et ah, ükskõik, tehke mis tahate – ju kah ei saa, sest jutt käib ikkagi ühiskonnast, kus peavad elama meie lapsed ja nende järeltulijad.

    Need inimesed peavad ju ennast ratsionalistideks ja kristlasi mõistusest lahti öelnud ullikesteks, mistõttu eeldan, et kutsudes neid arutama sel pinnal, mille nad on oma mängumaaks kuulutanud, peaksid nad olema üksnes õnnelikud. Kui nad sel pinnal aga asju arutama ei nõustu või oma seisukohti põhjendada ei suuda, siis peaksid nad ka tunnistama, et juhinduvad oma tegevuses mitte mõistusest, vaid irratsionaalsetest ideoloogilistest uskumustest. Kui nad ka seda keelduvad tunnistamast, siis saab selgeks, et tegu ei ole intellektuaalselt ausate inimestega.

    See peaks omakorda tõstatama küsimuse, kas need inimesed on sobivad kujundama riiklikku sotsiaalpoliitikat.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: