Propaganda vaenu õhutamise keelu laiendamiseks kogub tuure

Maruste

Edu võti seisneb oskuses kiiresti kohanduda, et olla alati võitjate poolel.

Rait Maruste, kes on tuntud nii ühe aktiivsema kooseluseaduse läbisuruja kui ka parlamendi komisjonide istungite salvestiste hävitamise eestkõnelejana, on avaldanud Postimehes arvamusloo pealkirjaga “Vihakõne vääriks kriminaliseerimist”. Artikkel kujutab endast head näidet sellest, kuidas ka Eestis kasvab vasak-liberaalide kihelus edendada oma ideoloogilist projekti läbi selle, et rakendada teisitimõtlejate suhtes riikliku karistusaparaadi raudset rusikat.

Ainuüksi sõnavara, mida Maruste kasutab, on kõnekas – oma artikli kokkuvõtvas lõigus kirjutab ta, et “õigusriiklik kriminaalkaristuse ähvardus taoliste arengute eos elimineerimiseks ja süüdlaste karistamiseks on leebe vahend võrreldes potentsiaalse kahjuga, mida [ühiskonna ideoloogiline] mürgitamine põhjustada võib.”

Ilmselt pole raske arvata, kelle suhtes Maruste ja tema euroopalike väärtuste ülla loosungi all tegutsevad kambajõmmid tahaks oma unistuste regulatsiooni ning sellest lähtuvaid repressioone esmajoones käiku lasta, et tirida Eesti ühiskonda käsukorras nattipidi suurema vabaduse, võrdsuse, vendluse, sallivuse ja mitmekesisuse õilsate ideaalide poole. Kindlasti pole need nt religiooni ja usklikke mõnitavad pilapiltide joonistajad ega krutsifikse uriini sisse uputavad “kunstnikud”.

Küsimus ei ole selles, nagu ei peaks tõelist vaenu õhutamist (nt avalikke tõsiseltvõetavaid üleskutseid vägivallale) ohjeldama. Küsimus on selles, et siin on meil tegu millegi sootuks muuga – lootuse ja püüdlusega kriminaliseerida ka kõik see, mida võib vaenu õhutamise mõistet laiendavalt tõlgendada solvamise, halvustamise, kellegi õiguste pisendamise või diskrimineerimisele õhutamisena. Just sama eesmärki on väljendanud th ka peagi erru minev võrdõiguslikkuse komissar Mari-Liis Sepper. Seda, kui loominguliselt, salakavalalt ja ühekülgselt oskavad progressiusu fundamentalistid vaenu õhutamise keeldu laiendavalt tõlgendada, et ideoloogiliselt ebamugavaid positsioone avalikus arutelus “eos lämmatada”, teame mitmete lääneriikide kogemusest liigagi hästi (ilmselt kirjutan sellest peagi lähemalt).

hate crime art bible

Üks on selge: kui enam täiesti normaalsete maailmavaateliste tõekspidamiste eest (a la perekond on mehe ja naise vaheline liit, homoseksuaalsed suhted on ebamoraalsed, islamiimmigratsioon on ühiskonnale kahjulik) ei saa avalikult seista ilma, et peaks riskima kriminaalkaristuse kaelasaamisega, siis on ühiskonnas midagi väga valesti läinud ning ei ole vähimalgi määral liialdus rääkida ideoloogilisest diktatuurist.

Mis aga Rait Maruste isikusse puutub, siis tema näol on tegu hämmastava näitega sellest, kuidas ideoloogiliste tuulte pöördudes võivad mitte ainult inimese maailmavaatelised tõekspidamised plaksti muutuda, vaid neist võib saada sisuliselt üleöö taas kord domineeriva ideoloogia aktiivne jünger ja jutlustaja. Metamorfoos aktiivsest kommunistist veendunud liberaaliks toimub mängleva kergusega. Nagu Vikipeedias seisev isikututvustus kokku võtab: “Aastatel 1977-1989 kuulus ta NLKP-sse, alates 2010. aastast kuulub Eesti Reformierakonda.”

Ega see kokkuvõttes nii väga üllatav ei olegi, pidades silmas, et vähemalt selles osas, mis puudutab sallimatust ideoloogilise konkurentsi ja teisitimõtlejate suhtes – eriti aga kristluse suhtes –, on kommunismil ja liberalismil märkimisväärne ühisosa. Igal juhul meenub sõber Adriani mõtisklus maskidest ja maskimeistrist:

“Põhimõtteliselt on ideoloogiate näol tegemist teatud tüüpi valelike konstruktsioonidega, mis alati ja kõikjal esitlevad ennast igavikuliste väärtuste vastutusvaba aseainena. Ainus põhimõte, millele vastutusvabadus nendes süsteemides kunagi ei laiene, on kohustus tunnistada eelmist valet asendanud uut valet tõena. Uue ebajumala poolt pakutud vabadus seisneb piiramatutes võimalustes põrmu heidetud ebajumala haual tantsu lüüa. Ennast mõnitada uus ebajumal – seni kuni tal elu sees on – neofüütidele ei kingi.

Meie (mõtlen siinkohal Eesti riiki ja rahvast) puhul on selle inimkonna ajalootragöödia leitmotifiks oleva valemi (asendada üks ebajumalus teisega) muutujateks hetkel kommunism ja proletariaadi diktatuur ning demokratism ja liberalism, mis etendavad vastavalt põrmu heidetud ja uut ebajumalat. … Mida ilmsem on defektse süsteemi pankrott, seda suurema vastumeelsusega inimesed järjest enam paljastatud ebajumalat teenivad. Ebardlike süsteemide lõppfaasis on pettus sedavõrd ilmne, et “pumba juurde” jääb vaid absoluutne põhjakiht. Järgneb kollaps ja uue ebajumala esilemanamine.”

Rohkem ei olegi nagu midagi lisada – eeltooduga on kõik oluline öeldud.

One Response to Propaganda vaenu õhutamise keelu laiendamiseks kogub tuure

  1. Mart Saag says:

    Ei ole aimu kas Maruste ise on pereinimene,aga mis puutub poliitkas värvi muutmisse siis see on ellujäämiseinstinkt.Tuletage meelde raamatut Šolohhovi”Vaikne Don”Seal pidi Ivan päeva jooksul majal mitu korda lipu vahetama Kord olid külas valged, kord punased,ellu tahtsid ju jääda.Mõni vahetab parteid põhimõtete järgi,mõni põhimõtteid partei järgi on öelnud Churchill ja neid meil jätkub.MAR

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: