Mõned mõtted erakondade rahastamise teemal

Nädalapäevad tagasi esines Reformierakonna peasekretär Martin Kukk ettepanekuga kaotada ära partei liikmete kohustus maksta liikmemaksu. Mind pani selle uudise lugemine tõsiselt muigama, sest tegu on lihtsalt eeskujuliku näitega sellest mentaliteedist, mis poliitilise ladviku seas on võimust võtnud (võib vist olla üpris kindel, et tegu ei ole ettepaneku esitaja originaalse seisukohaga, vaid positsiooniga, mis omab erakonna juhtkonnas märkimisväärset toetust).

Igal juhul on sümptomaatiline, et valimistel ringkonnamandaadist vähem kui 7% kogunud ja ilmselt tänu oluliste teenete eest üleriigilises nimekirjas kõrgele 5. kohale paigutumisele vaid mõnesaja häälega parlamenti pääsenud parteibroiler sooviks kaotada ära erakonna liikmete kohustuse erakonda ülal pidada, olles samal ajal täiesti kindel, ei saa juttugi olla sellest, et kaotada ära Reformierakonna liikmeks mitte olevate inimeste kohustus Reformierakonnale elatusraha maksta.

Aga teiselt poolt vaadates võiks ju tõesti küsida, miks koguda erakonna rahastamiseks vahendeid erakonna liikmetelt, kui on õnnestunud panna erakonda ülal pidama terve eesti rahvas!? See ei ole ju eriti salliv ega ka kaasav erakonna liikmeid nõnda rõhuda – seda enam, et Reformierakonna eelarvest moodustab liikmemaksudest kogutud raha nii või teisiti vaid marginaalse ühe protsendi.

Selles mõttes on ka igati asjakohane Rein Veidemanni kommentaar, kus ta tõmbab paralleeli Reformierakonna ja NSVL-i kommunistliku partei vahele – mõlema näol on tegu riigis võimupositsioonil oleva ühendusega, mis surub ühiskonnale peale võõrast (vasakpoolset) ideoloogiat, millel puuduvad kodanikuühiskonna osaks olemise tunnused (ennekõike kodanike endi poolne rahastamine) ning mis kujutab endast pigem riiklikku (suprakonstitutsionaalset) institutsiooni. Siiski ei ole probleem minu arvates spetsiifiliselt Reformierakonnas, vaid riiklikult ülalpeetavas parteiaparaadis kui sellises.

Just erakondade riikliku rahastamise teema oli kõneaineks ka eelmise nädala saates “Objektiiv“, kus saatejuht Markus Järvi külalisteks olid Imre Mürk EKRE-st ja Artur Talvik Vabaerakonnast. Pean ütlema, et mitte kummagi saatekülalise poolt antud teemal öeldu ei valmistanud kuigivõrd palju rõõmu. Nimelt selgitasid nii Mürk kui ka Talvik, miks on nii EKRE kui ka Vabaerakond esitanud pea üheaegselt parlamendi menetlusse kaks eelnõud (vt siit ja siit), millest kumbki ei taotle erakondade riikliku rahastamise lõpetamist, vaid üksnes selle kahandamist poole võrra või väljamakstava toetuse võrdsustamist kõigile parlamendierakondadele.

EKRE ettepaneku realiseerumisel väheneks erakondade riiklik rahastamine 2014. aastaga võrreldes ainult 33,5%, mis on iseenesest vastavuses valimisprogrammis antud lubadusele seista erakondade riikliku rahastamise vähendamise eest, ent ei ole harmoonias erakonna varasema lubadusega taotleda erakondade riikliku rahastamise täielikku lõpetamist.

Seejuures tähendaks EKRE ettepaneku realiseerumine, et võrreldes 2014. aastaga saaks erakond riigieelarvelist toetust ca 45 korda rohkem ning võrreldes parlamendivalimiste järgses olukorras praegu kehtiva korra alusel riigieelarvest EKRE-le eraldamisele kuuluva summaga tõuseks toetus 374 257-lt eurolt 450 000 euroni ehk ca 20%.

(Minu arvutuskäik lähtub erakonnaseaduse §-s 12_7 sätestatud põhimõttest, et erakondade riigieelarveline toetus 5,4 miljonit eurot (vt riigieelarve osa 6, jagu 10) tuleb jagada 101 riigikogu kohaga, mis tuleb omakorda korrutada EKRE-le kuuluva kohtade arvu ehk 7-ga. Arvutuskäigu korrektsust kinnitab siseministri korraldus, millega on pandud paika erakondadele antavate riigieelarveliste eraldiste väljamaksmise kord.)

Vabaerakond, seevastu, esitas oma valimisprogrammis vastavasisulise lubaduse nii üldsõnaliselt – rääkides vajadusest lõpetada erakondade riiklik ülerahastamine –, et sellega on raske vastuollu sattuda.

Väljavõte Vabaerakonna valimisplakatilt. Kui erakonnad ei saa seista teistest kodanikeühendustest kõrgemal, siis millega on põhjendatud nende riiklik ülevalpidamine?

Vastuseks küsimusele, miks ei tehtud ettepanekut erakondade riiklik rahastamine üleüldse ära kaotada, selgitasid mõlemad saatekülalised ennekõike seda, et niisugune lahendus ei leiaks nii kui nii toetust ning et sellisena ei omaks ettepanek realistlikku edulootust.

Paraku on sellise lähenemisega kaks põhimõttelist probleemi.

Esiteks on tõsiasi, et kui ei EKRE ega Vabaerakond ei esita ettepanekut parteide riikliku rahastamise lõpetamiseks, siis ei saa sellega keegi ka nõustuda või mitte nõustuda. Sellisel juhul jääb aga faktiks, et mitte kumbki erakond ei ole vastavasisulist ettepanekut parlamendis esitanud. Samuti jääb näotuks faktiks, mida ei saa eitada, et ainuke ettepanek, mille EKRE on seadusandlikul tasandil erakondade riikliku rahastamisega seonduvalt teinud, seisneb mitte selle rahastamise lõpetamises, vaid iseenese riikliku rahastamise suurendamises.

Lisaks sellele tundub, et kui mingisuguse lahenduse toetamine või mittetoetamine teiste erakondade esindajate poolt on ebatõenäoline, siis ilmselt just niisuguse, mille kohaselt pea kõigile teistele erakondadele praeguse korra järgi ettenähtud eraldised langeksid, samal ajal kui EKRE-le ettenähtud eraldise summa kasvaks.

Teiseks on raske pragmaatiliste selgitustega nõustuda, kuna probleem on printsipiaalne:

on lihtsalt kategooriliselt vale ja ebamoraalne panna inimesed karistuse ähvardusel rahastama parteisid, mille ideoloogilisi hoiakuid ja pürgimusi nad heaks ei kiida.

Olukord, kus ma pean sunniviisiliselt rahastama sotsiaaldemokraate ja Reformierakonda, mis süstemaatiliselt lõhuvad neid moraalseid ja ühiskonnakorralduslikke põhimõtteid, mida ma kalliks pean, on mitte üksi tülgastav, vaid ka alandav ning südametunnistuse vabadust riivav.

Mõtlemapanev fakt: riigieelarvest eraldatakse parlamendierakondadele iga riigikogus omatava koha eest ligi 4 500 eurot igas kuus. Statistikaameti andmetest lähtuvalt on see samaväärne ca 4,5 eesti keskmise brutopalga ja 5,5 keskmise netopalgaga.

Selles mõttes nõustun Jüri Adamsi ja Andres Herkeli seisukohaga, et “[e]rakondade ülemäärane rahastamine on Eesti demokraatia sõlmküsimus” ning et “eesti keeles võib seda nimetada lihtsalt riigivarguseks” – selle olulise reservatsiooniga, et riigivarguseks on mitte erakondade ülemäärane riiklik rahastamine, vaid erakondade riiklik rahastamine kui selline.

Kokkuvõtteks võib niisiis öelda, et samal ajal, kui Reformierakond tahaks kõigi teiste kulul elamise pürgimuses teha sammu edasi, ei ole paraku ei EKRE ega Vabaerakond näidanud seni valmisolekut taotleda selles osas piisavalt suure sammu astumist tagasi.

Seejuures varitseb nii EKRE-t kui ka Vabaerakonda tõsine oht sattuda riiklikust rahastusest sellisesse sõltuvusse, mis ei luba enam toiduahela ümberkorraldamise kallale minna. Kui see nõnda peaks minema, siis muututakse aga ise osaks probleemist, mida parlamenti lahendama mindi.