Veel mõned sõnad uute ideoloogiatöötajate esiletõusust

article-1

Kuulasin laupäeval autos sõites jupiti kahte poliitika teemalist vestlussaadet ja huvitav oli täheldada, kuidas arutlustes (nii seal kui meedias laiemalt) kordub sama muster, mida nägime kooseluseaduse kontekstis.

See, kui suur osa ühiskonnast ei kiida poliitilise ja ideoloogilise kliki poolt toetatud ja väljastpoolt Eestit lähtuvate ambitsioonide elluviimist heaks, tembeldatakse edumeelse ajakirjandusliku ja poliitilise eliidi poolt juba eelduslikult vihkamiseks, sallimatuseks, rassismiks, kitsarinnalisuseks, hirmuks ja muuks koledaks.

Pealtnäha intelligentsetel inimestel näib tekkivat tõsine probleem väga lihtsatest asjadest arusaamisega.

Näiteks ei ole ju tarvis geniaalsust mõistmaks, et see, kui keegi ei nõustu abielu tähenduse radikaalse ümbermääratlemise või moslemiimmigratsioonile ukse avamise osas iseseisvale riigile kohase otsustusõiguse loovutamisega, ei tähenda, et tema seisukohtade ainus võimalik tagamaa on kitsarinnalisus või hirm.

Just samuti on jabur arvata, nagu oleks rahva vastuseisust poliitilis-ideoloogilise kliki ambitsioonide läbisurumisele võimalik järeldada üksnes seda, et läbisurutavaid ambitsioone ei ole avalikkusele piisavalt selgitatud. Mõte, et vahest ei ole lihtsalt tegu heade ja mõistlike plaanidega, ei näi üldse tõusetuvat – pole kahtlustki, et plaanid on õiged ja head, ainult et loll, tagurlik ja tänamatu pööbel ei saa sellest paraku aru.

Nagu Malle Pärn tabavalt kirjutab, kutsudes ajakirjanikke üles järgima ise “erinevus rikastab” standardit, mida kogu ühiskonnale jutlustatakse:

“Vähemalt ajakirjanikud võiksid sellest aru saada ning mitte pidada tagurlikuks või rassistlikuks näiteks mõtlejat, kes püüab meid manitseda oma tegevuse tagajärgi tõsisemalt kaaluma. Nad peaksid olema talle tänulikud, sest tema teeb ajakirjanduse mõtleva inimese jaoks huvitavaks. Arukas ajakirjanik arvestab mõtleva inimesega rohkem kui sellisega, kes ei mõtle, kes võtab vastu talle pakutud „mannapudru” ja on sellega kenasti rahul.”

Kui miski annab tunnistust hirmust ja kitsarinnalisusest, siis just niisugune ülbe ja samas arglik hoiak, mis ei luba väljaspool väga kitsaid ideoloogilisi raame mõtiskleda ja millest kumab pidevalt läbi alalhoidlik ja samas ambitsioonikas püüd olla tubli ja eeskujulik arvamusliider, kes on vankumatult ajaloolise progressi poolel ja selle teenistuses.

Eksponaat Kuressaare Lossi muuseumiosas, mis räägib nõukogude võimu diktatuuri kehtestamisest Eestis.

Just täna hommikul nähtud eksponaat Kuressaare Lossi muuseumiosas, mis räägib nõukogude võimu diktatuuri kehtestamisest Eestis. Ajalool on halb komme end korrata, eriti seal, kus ei suudeta vigadest õppida.

Taas kord meenuvad Toomas Haugi poolt hiljuti kirja pandud väga tabavad sõnad uutest ideoloogiatöötajatest:

“Avalikus debatis (mis ajuti võib olla ka lihtsalt ühesuunaline propagandavoog) kerkib seoses pagulaste teemaga esile nimesid, rääkijaid, keda varem polegi eriti märganud Eesti probleemide pärast nii tõsiselt muret tundmas. Nüüd on nad järsku platsis ja räägivad sellest, kuidas Eestil on kohustus hakata vastu võtma tunduvalt rohkem pagulasi. Nende põhiline argument on see, et tegu on paratamatusega, ajalugu lihtsalt kulgeb nii, tulemas on uus, teistsugune ja ilmselt ka parem maailm, mille vääriliseks me peame alles saama.

Selle platvormi vastaseid kujutatakse inimestena, kes ei ole uusi arenguid mõistnud, kes on kitsarinnalised ja inimlikult väiksed, vahel lausa kurjad ja sallimatud. Uued rääkijad, uued ideoloogiatöötajad, uute väärtuste kandjad, ei ole huvitatud sisulisest diskussioonist niisuguste inimestega, aga on lahkesti valmis neid selgitustööga järele aitama. Kõik näib kena ja loogiline, uute ideoloogitöötajate väike probleem on aga selles, et nende kasvatusobjektiks on eesti rahva enamus.

Ideoloogiatöötaja on omamoodi huvitav nähtus. Omal aja arvasin, et see on midagi spetsiifilist Nõukogude režiimile, nüüd pean vähemasti osaliselt oma arvamust korrigeerima. Ideoloogiatöötaja on inimene, kes toob teateid tulevikust, kelle teadvus esindab juba arengu järgmist etappi. Ta näeb meist kaugemale, seisab n.-ö. hiiglaste õlgadel. Ja vastavalt sellele ei hinda eriti seda tarkust, mida omandatakse minevikku vaadates. Seepärast on loomulik, et ideoloogiatöötaja ei allu ka demokraatlikule valikule, sest rahva enamus on ikka rohkem oma isikliku mineviku ja sealt juurduvate väärtuste kammitsas. Näiteks kooseluseaduse vastuvõtmise eel seletati, et on asju, mida ei saa otsustada demokraatliku enamuse või nn. rahva arvamuse kaudu. On ilmne, et need asjad kuuluvad rohkem valgustatute ampluaasse.

Olukord pagulastega ongi mõnevõrra sarnane kooseluseaduse vastuvõtmisega. Ka siin võib ees oodata kiire ülesõit enamuse arvamusest, kui küsimus liigitatakse mitte demokraatia, vaid ideoloogiatöötajate otsustusvaldkonda.”

Et küsimus on just nimelt liigitatud sageli teineteise poolt vastastikku ekspertideks hüütavate ideoloogiatöötajate otsustusvaldkonda, sellele viitas ka mõne päeva eest ERR-i uudisteportaalis avaldatud lugu, mille pealkiri kutsus esile spontaanse naerupahvaku: “Eksperdid: põgeniketeemalist debatti iseloomustab rassism ja vihakõne”.
Screen Shot 2015-07-01 at 13.36.00

Just nagu kooseluseaduse kontekstis, on taas kord platsis ideoloogiliselt truud ideoloogiatöötajad, “poliitikaekspert” Alari Rammo ja “suhtekorraldusekspert” Ilona Leib ning nende retoorika oleks välja käidud justkui copy-paste meetodil – põgeniketeema on käest ära lastud, lokkab vihkamine, hirm ja rassism, valitsus pole piisavalt selgitanud jne.

Omamoodi põnev on ka viidatud artikli viimane lõik, mis ütleb järgmist:

Ehk kokkuvõtlikult öeldes saame teada, et valitsuse kommunikatsioonibüroo juures või vähemasti selle osalusel käib koos (teadmata koosseisus) töörühm, mis hakkab järgmisel nädalal (teadmata ajal ja kohas) kohtuma (teadmata) “kodanikuühiskonna organisatsioonide” (loe: valitsuse ja välismaiste huvigruppide käepikenduse) esindajate, (teadmata) poliitikute ja (teadmata) ametnikega, et koordineerida, kuidas peaks avaliku arvamuse suunamise ja kujundamisega edasi liikuma.

Teema on hea kokku võtta sellega, mida ütles Priit Hõbemägi tänases Keskpäevatunni saates. Nimelt selgitas üks tema vestluspartneritest, et ehk peaks Ilmar Raagi juhtimisel pakkuma rahvale pagulasküsimuses usinamalt psühholoogilist kaitset, mis peale vastas hr Hõbemägi, et kui aus olla, siis käib vist jutt mitte rahvale psühholoogilise kaitse teostamisest, vaid pigem psühholoogilisest rünnakust oma rahva vastu.

Mis aga laupäevaste arutlussaadete kuulamisse puutub, siis sellega tundub olevat lugu mõneti sarnane alkoholi tarvitamisega – tervise säilitamise huvides tuleb rangelt piiri pidada ja kui võimalik, siis üldse loobuda. Samas on inimestel muidugi loomulik soov ühiskonnas toimuva osas kaasa mõelda, mistõttu oleks väga vaja, et tekiks alternatiivseid arutlusringe, kus püütakse ühiskonnas toimuvat lahtimõtetada, näidates üles oluliselt enam ausat tõetaotlust.

One Response to Veel mõned sõnad uute ideoloogiatöötajate esiletõusust

  1. […] teema, mistõttu võib tunda kahetsust Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks liidrite pagulastevastaste avalduste puhul, mis näitab, et nad on politiseerunud ja näevad oma tulevikku EKRE käepikendusena. Müüt […]

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: