Kannibalismi normaliseerimine

Kes on jälginud, millises võtmes kujuneb kaasaegne relativiseeritud arusaamine moraalist, see on kindlasti täheldanud, et teo moraalsuse hindamisel käsitletakse keskse kriteeriumine seda, kas see kahjustab vahetult teisi inimesi või mitte. Ehk lühidalt: kõik, mis toimub kahe täiskasvanud inimese vahel nende vaba tahte alusel, on moraalne.

Sellist moraalsuse määratlust rõhutavad eriti usinalt homoaktivistid. Ent on selge, et kui see on tõepoolest moraali kriteerium, siis kvalifitseerub moraalsena palju muudki sellist, mida on meie ühiskonnas väga pikka aega peetud sügavalt ebamoraalseks. Näidetena võib nimetada konsensuslikku polügaamiat, orjapidamist, nekrofiiliat, organitega kaubitsemist, narkootikumide pruukimist ja nii mõndagi muud — nt kannibalismi. Kui moraalsuse kriteeriumiks seatakse ülalosundatu, siis ei tule kaua oodata, kui ühiskondlikku tunnustust hakatakse nõudma ka sellistele käitumistele.

Kannibalism ongi juba pead tõstmas. Just nagu homoaktivistid rõhutavad, et samast soost isikute vaheline seksuaalne läbikäimine on alati eksisteerinud, nii saab eile Delfi teadusrubriigis avaldatud artiklist lugeda, et nn alginimene tegeles regulaarselt ka kannibalismiga: “Teadlased juhivad tähelepanu, et toiduks tarvitati erinevas vanuses liigikaaslasi, alates väikelastest kuni noorukiteni.” Ridade vahelt loetav järeldus on muidugi lihtne: kannibalismis ei ole midagi olemuslikult väärat, seda enam, kui see leiab aset inimeste vaba tahte alusel — üksnes ühiskond on meis vastupidise hoiaku kujundanud.

Ja just selle järelduse ellurakendamise püüdlustest võime lugeda teisest Delfis avaldatud artiklist, mis räägib Berliinis tegutsevast restoranist, kus pakutakse söögiks inimliha. “Me peame söömist vaimseks tegevuseks, mille puhul söödava olendi vaim ja tugevus kanduvad sööjale üle,” öeldakse restorani veebilehel.

Teave sellise (varjatud asukohaga) restorani tegutsemisest on mõistetavalt tõstatanud Saksamaal terava diskussiooni kannibalismi moraalsuse üle. Alles 2006. aastal mõisteti eluks ajaks vangi Armin Meiwes, kes tappis oma kaaslinlase ja sõi tema liha, tehes seda ärasöödud mehe tahteavaldust järgides.

Kui kõik kahe inimese vahel nende vaba tahte alusel toimuv on moraalne, siis tekib tõsine küsimus, mis õigustab sel viisil kannibalismiga tegelevate inimeste ühiskondlikku hukkamõistmist ja karistamist? Ja see ei ole sugugi retooriline küsimus, sest moraalsuse kriteeriume peaks kõigi inimeste suhtes rakendama ühetaoliselt.

9 Responses to Kannibalismi normaliseerimine

  1. ants says:

    Eriti meeldisid kaks esimest lõiku. Muidugi võib keegi pidada kõike seda moraalseks, mis toimub täiskasvanud inimeste vahel, kui see ei kahjusta kedagi teist ega neid endid. Samas ei saa nõuda, et igaüks seda enesestmõistetavusega aktsepteeriks. Kummaline, et mind peetakse homofoobiks, kui mulle on vastumeelne näha kahe samasoolise kiriklikku laulatust või heaks kiita grupiseksi.
    P.S. Mu täisnimi on Ants Kand

  2. Oudekki says:

    Minu arvates on natukene küsitav see, kas vabadus võiks olla moraalseks kriteeriumiks. Kuigi, teatud hulk liberaalseid moraaliteoreetikuid arvatavasti sellel seisukohal võiks olla ja väga tihti eeldatakse vaikimisi, et poliitikat õigustatakse moraaliga.

    Mõnel juhul seda kindlasti tehakse, mõnel juhul see võib olla ka mõistlik, aga siiski tuleb tähele panna, et poliitika ei taandu moraalile, poliitiline valdkond ja moraalivaldkond on erinevad.

    Muide, ma arvan näiteks, et abordiküsimusel moraaliseisukohalt on raske leida mingit ühest aktsepteeritavat lahendust. Aga poliitiliselt tuleb seda reguleerida, seega otsus tuleb teha – võimuotsus, legitimeerida hääletamise teel. Ja põhjenduseks ei pruugi olla moraalsed tõekspidamised vaid mingisugused muud argumendid.

    Aga minu arvates lähtub vabadusele viitamine ideest, et kui ka kõik inimesed peavad mingit käitumist ebamoraalseks, peale ühe, siis neil kõigil ei ole õigust oma moraali sellele ühele peale suruda – kuni ei ole teiste kahjustamise kriteeriumit. St. inimene on suveräänne otsustama oma moraalsete tõekspidamiste üle, seni kuni see puudutab teda ennast. Sest kahe inimese puhul tekib vajadus kokkuleppele, ühe inimese vabadus ei saa tulla teise arvelt.

    Märkus. Orjapidamine muidugi ei ole vabadusega kooskõlas, sest vabadus on piiratud nõudega, et vabadust ei tohi ära kaotada. St. iseenese orjaksmüümine ei ole õigustatud, sest see hävitab vabaduse. Ka liberaalsete teooriate jaoks.

    • vooglaid says:

      Poliitika on tihedalt seotud otsuste langetamisega, seega on see vaieldamatult valdkond, mis peab alluma moraalile.

    • Oudekki says:

      Seda ma viitasingi, et kòiki otsuseid ei saa moraalile taandada. Moraal làhtub teatud aluseeldustest, moraalikysimus on pigem “kuidas mina peaks kàituma” teatud eelduste korral…

      Poliitiline kysimus on aga pigem see, et “kuidas meie peaksime kàituma, kui me peame koos tegutsema, aga meil puuduvad yhised tòekspidamised”. Kuidas korraldada yhist elu, kui moraalsed tòekspidamised on erinevad? Teatud juhul arvatavasti ei olegi vòimalik, kui yldse mingit yhisosa ei ole, siis tuleb lihtsalt kaks erinevat poliitilist yhikut teha. Seni aga, kui mingid alusvalikud on yhised, siis saab moraalierinevustest yle olla :)

  3. ants says:

    “inimene on suveräänne otsustama oma moraalsete tõekspidamiste üle, seni kuni see puudutab teda ennast. Sest kahe inimese puhul tekib vajadus kokkuleppele, ühe inimese vabadus ei saa tulla teise arvelt.”
    Oudekki
    Paluksin mida Sa selle all täpsemalt öelda tahad? Sellisel kujul on see seisukoht kohutavalt kahe otsaga ning pöördub Su enda mõtte vastu.

  4. Sognatrice says:

    Ants, seda tahtsingi ütelda, mis kirjas on.

  5. Jaan Tingas says:

    Vabandust, aga võrdlus konsensuslikust polügaamiast ja orjapidamisest on ikka väga absurdne. Kuidas saab neid asju üldse ühele “skaalale” asetada?

    Mina julgen väita, et ebamoraalseks võib nimetada neid asju, mis kahjustavad või alavääristavad/ rüvetavad TEIST inimest. Seega, muusmõttes pole sellist asja nagu “moraal” lihtsalt olemas. Orjapidamine, nekrofiilia ja kannibalism ilmselgelt rüvetavad ja kahjustavad TEIST inimest. Vabatahtlik polügaamia ja narkootikumide tarvitamine paraku ei kahjusta teist inimest. Seega taandub näiteks polügaamia ja uimastite tarvitamise üle diskulteerimine puhtalt inimeste isiklike seisukohtade väljendamiseks, ei millekski enamaks. Ja ei ole mõtet hakata spekuleerima, a’la “aga selle või teise tegevusega ju inimene kahjsutab iseennast ja piirab omaenda vabadust” vms. Inimesel on kohustus oma tegude eest ise vastutada, ja samamoodi on tal õigus (teisi inimesi mitte kahjsutamise korral) otsustada, mis on talle moraalne või ei.

  6. Jaan Tingas says:

    Juhul kui keegi aru ei saanud, siis võin veel näiteid tuua: Varastamine, petmine, kellegi väärkohtlemine või mistahes viisil omakasu eesmärgil ärakasutamine kahjsutab TEIST inimest, ja seega on see ebamoraalne.

    Samast soost isikute või minupärast kasvõi 10 erinevast soost ja -vanusest inimeste korraga toimuv seksuaalsuhe pole absoluutselt ebamoraalne, juhul kui see on tõesti vabatahtlik, ega pole kuidagi kedagi ära kasutatud.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: