Rahvusliku identiteedi määratlemisest valedega

Jaak Aaviksoo on avaldanud Diplomaatias artikli, mida Rein Raud nimetab EPL-s õigustatult küüniliseks. Aaviksoo kirjutab:

“Informatsiooniline enesemääratlemine rahvusriigi tasemel tähendab ka seda, et keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me ise seda ei taha. Ja meist oleks rumal panna pahaks nende riikide tegevust, kes samuti ei soovi alati tõde rääkida.”

Ta lisab, et “päris kindlasti ei tohi ennast lasta peibutada ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine”, andes mõista, nagu peaks leppima asjaoluga, et riikide (välis)poliitika tugineb paljuski ka valdele. Ühesõnaga huvi ülimuslikkus hüve suhtes ehk realpolitik par excellence.

Asjaolu, et üks koalitsioonierakonna juhtpoliitikutest, Tartu Ülikooli endine rektor ja valitsuskabineti tänane liige õigustab avalikult rahvusliku identiteedi määratlemist valede abil, on tõepoolest õõvastav ja annab tunnistust tõsisest ohust.

Raud kritiseerib Aaviksood, öeldes et reserveerib endale “rumala õiguse” panna riikidele pahaks, kui nad ei soovi alati tõde rääkida. Ta selgitab, et Eestile ei ole mingil juhul kasulik retsept, mis seisneb moraalsete kaalutluste kõrvalejätmises.

Vähemalt järelduste osas on Raua kriitika toetusväärne, ent samas jätab tema arutluskäik õhku rippuma nii mõnegi küsimuse — mitte niivõrd selle suhtes, mida ta ütleb, vaid selle suhtes, kuidas tema öeldut ühitada sellega, mida ta on varem öelnud. Mäletatavasti on Raud korduvalt ajalehtede veergudel sõna võtnud eitamaks nii inimeste loomulikku moraalset tunnetust kui ka moraaliseaduste kui selliste olemasolu (vt nt siit). Veelgi enam, alles see oli, kui Raud väitis TLÜ õppejõudude vestlusringis teemal “Kas poliitika saab üldse olla eetiline?”, et riik ei ole üleüldse eetiline moodustis.

Ent kui moraaliseaduseid ei eksisteeri, inimesel neid seega tunnetada ei ole võimalik ja kui riik ei ole eetiline moodustis, siis millele tugineb Raua väide, et riiklikku poliitikat kujundades ei ole kasulik moraalseid kaalutlusi kõrvale jätta?

Siin ilmneb, et olemuslikul tasandil ei pruugi olla põhjust Raua vaateid Aaviksoo omadest kuigivõrd erinevaks pidada. Nimelt ei kritiseeri Raud Aaviksood mitte selle pärast, et ta peaks moraalsete kaalutluste poliitikast kõrvalejätmist olemuslikult vääraks (sest ta eitab, et miski võiks üleüldse olla iseeneses õige või väär) ehk ebahüveliseks, vaid seetõttu, et see ei oleks Eestile kasulik (sest siis ei saa me teistele, meist suurematele ja tugevamatele, sama käitumise osas etteheiteid teha). Kasulikkus on aga just nimelt nn reaalpoliitika võtmekategooria.

Raua kriitikast ei käi kordagi läbi idee, et tõde on hüve iseeneses ning et valetamine riikliku poliitika vahendina on seega põhimõtteliselt väär. Seevastu väidab ta, et “konsensuslik tulevikunägemine [on] ainuke alus, millele võiks tugineda Eesti riiki ja kodanikkonda ühendav enese-määratlus”.

Ent kuigi relativistid püüavad ühiskonda veenda vastupidises, ei ole tõde sama, mis konsensus (ehk üksmeel või jagatud arvamus). Tahaks loota, et Eesti riiki ja rahvast ühendav enesemääratlus võiks toetuda siiski tõele, mitte konsensusele. Seda enam, et konsensus kui selline on tänases kultuurilises ja poliitilises kontekstis, eriti poliitilise kogukonna kultuurilist kirevust, mastaapi ja infomüra rohkust arvestades muutunud illusiooniks, mis taandub enamasti jõupositsioonil olija arvamuseks ning mida viimane püüab erinevate manipuleerimise tehnikate ja tehnoloogia abil vaid näidata nn avaliku (ehk rahva ühise) arvamusena.

3 Responses to Rahvusliku identiteedi määratlemisest valedega

  1. Rein Raud says:

    Lgp Varro Vooglaid,

    Vastan mõnele väitele Teie postituses.
    Esiteks, arvan jätkuvalt, et universaalseid moraalinorme ei ole olemas, need muutuvad läbi aja ja erinevad kultuuriti. Selles jääme tõenäoliselt eriarvamusele. Samas ei ole ma kunagi eitanud ühtki moraalinormi kui niisugust. Vastupidi – ma lihtsalt ei arva, et ainult universaalsed normid on normid. Nagu kunagi väga tabavalt ütles Karl Mannheim: “seinsgebundene Normen sind nicht unverbindlich”.
    Mis puutub tõesse, siis siin jääb minu seisukoht kuskile Averroese ja Nagarjuna vahele. Leian, et tegelikkus on selline, nagu ta on – ja see ei ole mitte triviaalne väide – kuid (1) meie tajule ei ole ta sellisena kättesaadav, nt me ei saa vaadata korraga teleskoobi ja mikroskoobiga, ning (2) ka see, mida me tajume, ei ole sajaprotsendiliselt ja kadudeta väljendatav. Sestap on eraldi tegelikkuse tõde (tinglikult võiks öelda, et see on korrespondentsiteooria tõde, ehkki selle teooria pooldajad tingimata ei nõustu mu kahe piiranguga) ja tõesed laused. Viimaste osas olen pigem pragmaatilise tõeteooria (James ja Peirce) kui koherentsiteooria seisukohal.
    Vale – see, mida Aaviksoo möödaminnes poetatud enesetaandamisest hoolimata peab riiklikus propagandas lubatud võitlusvahendiks – ei ole seega mitte absoluutse tõega mitte kooskõlas olev väide, vaid väide, mis on teadlikult vastuolus sellega, mida tema esitaja tegelikult teab või arvab. (Vale võib niisiis paradoksaalselt olla ka päristõele lähemal – kui mu arvamus asjadest on ise vale.)
    Siit näete, et ma võin pidada ja pean sellise vale kasutamist poliitilistel eesmärkidel olemuslikult vääraks ka ilma uskumata, et absoluutne tõde oleks meist kellelegi kättesaadav. Seetõttu jääme väga paljudes asjades Teiega ka tulevikus eriarvamustele, kuid tahtsin siiski osutada, et mu positsioonis ei ole filosoofilist vastuolu.
    Samuti ei pea ma vale kasutamist vääraks vaid seetõttu, et see ei ole Eesti riigile kasulik (mida ta ka ei ole) ning minu meelest tuli see artiklist selgelt välja.
    Igal juhul tänan lugemast ja kommenteerimast. Vabandan ette, kui tihe ajagraafik ei luba mul pikemat dialoogi pidada.

    Rein Raud

  2. vooglaid says:

    Tänan kommentaari eest!

    Siiski ei saa ma öelda, et Teie selgitused veenaksid mind Teie seisukohtades vastuolu(de) puudumises. Esiteks ei näe ma endiselt, kuidas saab pidada midagi “olemuslikult vääraks” (ehk vääraks iseeneses, ebahüveliseks), eitades samal ajal, et miski on väär iseeneses (ehk olemuslikult väär).

    Teiseks pole mulle selge, et kui Te eitate moraaliseaduste (ehk inimeste tahtest sõltumatute moraalsete seaduspärasuste) olemasolu, siis millele Te apelleerite väites, et Aaviksoo soov ehitada rahvuslikku identiteeti tõe salgamise (ja ehk koguni valetamise) teel on taunitav? Sellele, et see ei ühti Teie nägemusega moraalsest käitumisest? See poleks just eriti veenev argument, sest Teil on oma nägemus sellest, mis on moraalne, ja Aaviksool on oma nägemus ning miks peaks keegi Teie nägemust tema oma suhtes ülimuslikuks pidama? Võiks isegi küsida, mis õigusega Te oma väärtusi (moraalset maitset) Aaviksoole (jt-le) peale surute? Rohkem sallivust… – kõlab tuttavalt, kas pole?

    Või apelleerite sellele, et Aaviksoo käitumine ei vasta kultuuris prevaleerivale nägemusele moraalist? Seegi argument poleks eriti kaalukas, kuna miks peaks keegi arvestama kultuuris prevaleeriva nägemusega moraalist, kui selles ei ole midagi olemuslikult tõest? Nagu Nietzsche ütles, taandub sellises nägemuses moraal üksnes vahendiks nõrkade käes, millega tugevaid alla suruda ja kütkeis hoida…

    Aga miks peaks tugevad sellega leppima? Kui moraaliseaduseid ei eksisteeri, siis kehtestabki selle, mida pidada moraalseks ja mida mitte, tema, kel on võim (jõud). Ja antud juhul juhtubki võim olema just Aaviksool, kellele anti äsja neljaks aastaks võimalus (võim) teostada oma avameelset küünilisust ka meie kõigi laste peal.

    Kolmandaks on endiselt arusaamatu, et kui riik ei ole üleüldse eetiline moodustis – nagu Te hiljuti Postimehe vahendusel avalikult väitsite -, siis miks peaks riiki juhtides eetilisi kaalutlusi silmas pidama. Kui riik ei ole eetiline moodustis, siis ehk võiks Aaviksoole valetamise osas etteheiteid teha eraisikuna, ent kas ka riigiesindajana?

    Kokkuvõttes tänan Teid siiralt, et Aaviksoo artiklile tähelapanu juhtisite ja selles sisalduva maailmavaatelise küünilisuse laiema avalikkuse ette tõite. Paljud inimesed on sellest artiklist šokeeritud, sest sellest nähtub nii selgelt, et kõrged poliitikud ei pea paljuks isegi mitte selle avalikku väljaütlemist, et nad peavad end valgustatuteks, kes otsustavad meie kõigi eest, kui suur või väikest osa tõest meil on tarvis teada ja milline meie identiteet ikkagi peaks välja nägema (milline peaks selles olema tõe, milline vale osakaal). See on tõsiselt vastik ja hirmutav.

  3. Rein Raud says:

    Nagu eelnevas kommentaaris kirjutasin, võib tõde näha kahel tasandil: asjade olemises sellisena, nagu nad on (nende “nõndasuses”) ning keelelistes väidetes nende kohta. Esimesele ei ole kellelgi meist täielikku juurdepääsu. Seevastu viimased, väidan, ei suuda kunagi edasi anda absoluutset tõde. Samas kuuluvad kõikvõimalikud inimeste sõnastatud reeglid nende hulka. Mis pole absoluutne tõde, ei ole sellepärast tingimata vale.

    See vale, mida Aaviksoo peab identiteedi kujundamisel lubatavaks, on samuti keeleline. Me ei saa öelda täpselt, kuidas asjad tegelikkuses on, aga me saame öelda seda nii täpselt kui suudame. Vale on selline väide, mis ütleb asjade kohta midagi, millest ütleja teab, et see nii ei ole. (Albert teab, et vanaisa on praegu tema juures külas ja seega mitte kodus, aga ütleb Miraldale: “Vanaisa on praegu kodus.” See on vale, aga ei vastandu absoluutsele tõele, sest mõni teine kord võib see väide ka õige olla.) Aaviksoo ettepanek on sisendada riigi kodanikele seda tüüpi valesid nende endi kohta. Siin meie arusaamad kohtuvad: see on täiesti vastuvõetamatu ja selline inimene ei tohiks olla poliitikas.

    Taas kord vabandan, et kiire graafiku tõttu ei saa pikemalt vastata.

    Rein Raud

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: