Kes kahtleb maailmavalitsemise läbipaistvuses, peab olema hull

Poliitilise korrektsuse lipulaeva ja globaalse rahaeliidi häälekandjana tuntud The Economist on avaldanud artikli, mis on oma vastuolulisuses ja manipulatiivsuses nii naeruväärne, et mõtlesin selle ära märkida. Artiklis, mis kannab pealkirja “A Special Report on Global Leaders”, on ühelt poolt nenditud, et nn eliit peab regulaatselt salajasi kohtumisi:

“The cosmopolitan elite—international financiers, bureaucrats, charity bosses and thinkers—constantly meet and talk. They flock to elite gatherings such as the World Economic Forum at Davos, the Trilateral Commission and the Boao meeting in China. They form clubs.” Jne.

Teiselt poolt antakse aga kohe artikli alguses mõista, et need, kes kipuvad arvama, et neis varjatud ja ühemõtteliselt ebademokraatlikes struktuurides võidakse äkki langetada võimuotsuseid, on sisuliselt nõdrameelsed.

Ehk teisisõnu: tahta näha kõrgete võimukandjate vahel avatud ja avalikku arutelu on lihtsalt hullumeelsuse ilming. Sa kas lepid selliste ebademokraatlike asjaajamise struktuuridega või oled poolearuline “vandenõuteoreetik”, keda ei pea avalikus arutelus üldse tõsiselt võtma. Just see näib olevat artikli baassõnum. Selliseid PR materjale, millega klikk iseennast õigustab, on alati lõbus lugeda — eriti, kui nende manipulatiivne otstarve on sedavõrd ilmne.

Kes asjast muidu aru ei saa, siis seda peaks ju ometi mõistma, et midagi on kahtlast, kui The Economist, mis nädalast nädalasse väidab end võitlevat demokraatlike väärtuste eest, ei näe ühtäkki maailma suurte võimukandjate sagedastes, tihti salajastes ja alati avalikkusele suletud kohtumistes mitte midagi sellist, mis võiks vähimalgi määral kahtlusi pälvida. Aga teisest küljest, mine tea … vahest oleks selles millegi kahtlase nägemine hoopis märk hullumeelsusest …

Eriti vahva koht artiklis on see, kus selgitatakse, et Bilderbergi kohtumisele kutsutakse ka ajakirjanikke — nt The Economisti peatoimetaja. See on mitte vähem naeruväärne kui väita, et Keskerakonna juhatuse koosolekud ei ole pressile suletud, sest mõni kord kutsutakse sinna ka Kesknädala peatoimetaja (kellel küll ei lubata nähtust-kuuldust, eeldusel et ta tegelikult üldse midagi näeb-kuuleb, sõnagi kirjutada — et mõttevahetus ei oleks “kammitsetud”).

3 Responses to Kes kahtleb maailmavalitsemise läbipaistvuses, peab olema hull

  1. Tarmo Jüristo says:

    Ma meeleldi täpsustaks, et kas probleem on selles, et ühiskonna jaoks olulistel ja meie kõigi elu puudutavatel teemadel arutatakse väikses ringis ja kinniste uste taga või selles kes ja kuidas seda teevad?

    Kui esimeses, siis on vähemalt minul raske meenutada aega, mil see teisiti oleks olnud. Omal moel on need foorumid ju nii oma vormilt kui funktsioonilt sarnased keskaegsetele kirikukogudele (lihtsalt religioosse eliidi asemel on tänapäeval tegu majanduslikuga) – mõelgem näiteks kasvõi Constance’i kirikukogule, mille teemadering oli tublisti laiem pelgalt teoloogilistest debattidest. Tollal ei olnud ühiskonnakorraks muidugi küll demokraatia, nii et vähemalt ei olnud tegu sedalaadi kognitiivse dissonantsiga nagu praegune de jure riikliku demokraatia vs. de factorahvusvahelise plutokraatia kombinatsioon seda tõepoolest sageli on.

    • vooglaid says:

      Jah, just see, mida kognitiivse dissonantsina mainid, on minu jaoks peamine probleem. Need, kes väidavad end seisvat demokraatlike väärtustest eest ning ei pea seda tehes paljuks sõdu pidada, ei käitu ise endi deklareeritud põhimõtetega kooskõlas. Jabur on ka see, et kes iganes püüab avalikus arutelus väita, et end demokraatia eestkõnelejaiks nimetavais võimuringkondades langetatakse võimuotsuseid väljaspool vähegi demokraatlikke struktuure, naeruvääristatakse või lihtsalt eiratakse – nagu poolearulisi “vandenõuteoreetikuid” ikka.

  2. Huvitav temaatika. Kahtlemata, ilmselt otsustatakse mh sellistel foorumitel ka ühtteist ilma suurema avaliku debatita, aga tuleks tõepärasuse huvides nentida, et täpsem oleks vist kasutada sõna demokraatlik kui demokraatia. Ehk siis arutlustes ja vaidlustes langevad otsused on kas rohkem või vähem demokraatlikud olenevalt sellest, kui kiire otsustega on või kui suured mõjujõud ristuvad. See aga ei tähenda minu meelest kuidagi, et kuna omadussõnal demokraatlik on olemas võrdlusastmed, mis viivad paratamatult teatud relativismini, võiks ülivõrde mitte-saavutamise korral kogu printsiibi kõrvale tõrjuda. Economist on siiski tublisti kajastanud ka näiteks Eruoopa energiavarustusega seotud tõenäolisi vaikivaid kokkuleppeid nii et omad vandenõuteooria tundlad on neil endilgi.

    Pealegi, niipalju kui mina olen lugenud (E.Busek – Mitteleuropa: Eine Spurensicherung), tehti ka Johannes Paulus II aruteludel ida-euroopa liikumiste juhtidega (Castel Gandolfos või kus need toimusidki) teatud kokkuleppeid. Ja parem oligi, et tehti.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: