Antibeebipill tekitas ühiskonnas seksuaalanarhia

Täna on maailmameedias mõningast kajastamist leidnud kunagise nn seksisümboli Raquel Welchi (69) “radikaalne” seisukohavõtt seonduvalt hormonaalsete kontratseptiivide kultuurilise mõjuga.

Artiklis, mille pealkiri ilmus hetkeks vist isegi Postimees Online‘i esilehele, vahendatakse Welchi arvamust (originaalteksti vt siit), et 1960.-1970. aastate seksuaalrevolutsioon ning eriti just antibeebipillide legaliseerimine ja turuletoomine mõjusid seksuaalmoraalile ja abielu institutsioonile laastavalt.

Näitlejanna arvates aitas rasestumisvastaste vahendite laialdane kättesaadavus kaasa seksuaalmoraali langusele ning andis noortele võimaluse vabalt seksida kellega tahes. Ta lisab:

Üks oluline ja kestev pilli toime naiste suhtumisele seksuaalsusse 1960ndatel oli järgmine: “Nüüd võime seksida millal iganes, ilma et peaks tagajärgedega tegelema. Halleluja, pangem pidu!”

Asi on endiselt nii. Täna ei näi enam pea keegi suutvat “püsida oma pükstes” või pidada kinni antud tõotustest. /…/

Minu arvates oleme nüüdseks jõudnud olukorda, kus ei ole enam tähtis kellega seksitakse, seda tehakse siis kas lõbu või ka spordi pärast. See on kaasa toonud seksuaalanarhia.

Tasapisi hakkavad ka popkultuuri ikoonid tunnistama tagant järele seda poliitiliselt ebakorrektset, kuid üha ilmsemat tõsiasja, mida paavst Paulus VI ennustas juba 1968. aastal oma palju kriitikat pälvinud ringkirjas Humanae Vitae (2009. aastal välja antud ka eesti keeles, vt siit), milles ta kaitses Kiriku õpetust seksuaalmoraali küsimustes (õpetust, mida tunnistasid muusas kuni 1930ndate aastateni ka kõik suuremad protestantlikud kogukonnad):

Ausameelsed inimesed võivad veelgi enam veenduda nende kindlate põhimõtete õigsuses, millel Kiriku õpetus selles osas baseerub, kui nad võtavad vaevaks mõtiskleda kunstlike sündimuse kontrolli meetodite tagajärgede üle.

Kaalutlegu nad kõigepealt selle üle, kuivõrd avar tee avataks sellega truudusetusele abielus ja üldisele moraali langusele. Ei ole vaja olla kuigi kogenud teadmaks, et inimene on nõrk, ja mõistmaks, et inimesed — eelkõige just noored, kes on selles osas eriti kergesti haavatavad — vajavad moraaliseadusele truuks jäämiseks julgustamist, ning on kuritegelik anda neile lihtne vahend selle järgimisest kõrvalehiilimiseks.

Samuti on karta, et mees, harjudes ära rasestumisvastaste vahendite kasutamisega, kaotab lõpuks lugupidamise naise vastu, ega hooli enam tema füüsilisest ja hingelisest tasakaalust, ning jõuab selleni, et peab naist üksnes isiklike naudingute saamise vahendiks, mitte aga oma austatud ja armastatud kaaslaseks.(17)

Tähelepanuväärne on Welchi võime tunnistada oma eksimusi, mitte olla nendest oma seisukohtade kujundamisel pimestatud:

Tõstatades küsimuse “Kas abielu on veel elujõuline valik?” on mul piinlik tunnistada, et olen ise olnud abielus neli korda. Ent ometi usun, et abielu on tsivilisatsiooni nurgakivi, olemusliku tähtsusega ühiskonda stabiliseeriv institutsioon, mis kujutab endast laste pühakoda ja päästab meid anarhiast.

Ta lisas:

Tõsiselt, inimesed, kui minusugune vananev seksisümbol hakkab hoiatuseks punast lippu lehvitama, andes märku, kui madalale on moraalsed standardid sööstnud, siis on selge, et asi peab olema päris hull.

Ootuspäraselt järgnes just kontratseptiivide laiema levikuga kaasnenud seksuaalmoraali allakäigule ka suguhaiguste plahvatuslik levik ühiskonnas. Selle fakti valguses on eriti irooniline, et paljud nn humanitaarorganisatsioonid, sh ÜRO, näevad just kontratseptiivse kultuuri juurutamises suguhaiguste leviku piiramise vahendit, ujutades sellest seisukohast lähtudes kondoomidega üle terve Aafrika.

Olgugi, et selle lähenemise ekslikkus on leidnud rohkelt puht-faktilist kinnitust, ei ole kõnealust poliitikat ümber vaadatud ega sellest loobutud. Vastupidi, neid, kes julgevad selle ekslikkusele vihjata — nagu nt paavst Benedictus XVI (vt “Liberaalne akadeemik Edward Green: Paavstil on AIDSi ja kondoomide osas õigus”) –, rünnatakse vahendeid valimata. Näib, et igasugune poliitiline lähenemine ühiskondlike probleemide lahendamisele, mis eeldab kõlblus-standardite olulisuse tunnistamist, rõhutamist ja kaitsmist, on valitsevale ideoloogiale vastuvõetamatu.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: