Evangelium Vitae presentatsioon

Täna presenteeris Elukultuuri Instituut paavst Johannes Paulus II ringkirja Evangelium Vitae eestikeelset väljaannet (“Elu evangeelium”). Sel puhul toimus pisike seminar, kus astusid üles piiskop Philippe Jourdan, Markus Järvi ja Toomas Vooglaid (vt tema ettekande teksti siit) ning kus kanti ette ka dr Jerome Lejeune’i poolt 1993. aastal Tallinnas ettekandmiseks kirjutatud suurepärane tekst “Inimene on inimene on inimene”, kus see Downi sündroomi põhjuse avastamise teel maailmakuulsaks saanud ja kaasaegse geneetika isaks nimetatud teadlane kirjutas mh järgmist:

Kui nüüd need väga hiljutised avastused geneetikas ja embrüoloogias ei veena meie generatsiooni selles, et „inimene on inimene on inimene”, siis kindlasti mitte sellepärast, et meie kaasaegsed pole piisavalt intelligentsed. Asi pole selles, et nad ei saa aru tõestusmaterjalist, vaid selles, et nad tahavad olla tühjad kaaned.

Teadlasena ütlen ma kõigile maailma parlamentidele: „Teil, parlamendid, pole õigust peita rahva eest tõde. Te peate ütlema oma rahvale, et inimolend saab alguse eostumise hetkest; vastasel juhul ei saaks temast iialgi inimest, vastasel juhul pole see consensus vaid nonsensus, mõtte puudumine, lahtiütlemine tõest. Mitte ühelgi valitsusel maailmas, hoolimata sellest, kas ta püüdleb demokraatiale ja pluralismile või mitte, pole õigust keelduda rääkimast tõtt. Ainult tõtt, mitte midagi peale täieliku tõe. Ainult tõde teeb vabaks.”

Kopeerin siia ka read, mille laususin seminari sissejuhatuseks. Evangelium Vitae peaks raamatupoodidest peagi kättesaadav olema. Elukultuuri Instituudist saab teost osta hinnaga 1oo krooni.

Teie ekstsellents, kallid sõbrad, head kohalviibijad!

Mul on siiralt väga hea meel, et olete leidnud võimaluse täna siia tulla. Meie rõõm selle üle, et palju aega ja suuri pingutusi nõudnud protsessi tulemusel on paavst Johannes Paulus II ringkirja Evangelium Vitae ehk “Elu evangeelium” eestikeelne versioon lõpuks valmis saanud, on ülevoolav. Selle 15 aasta eest avaldatud teksti tähtsust on võimatu ülehinnata, kusjuures selle olulisus kasvab iga päevaga. Miks siis?

Ei ole vähimatki kahtlust, et tänasel päeval elame ühiskonnas, mis on surmast läbiimbunud. Alates 1956. aastast, kui Nõukogude Liit seadustas abordi kogu oma territooriumil, on sel viisil Eestis tapetud enam kui poolteist miljonit sündimata last. Seda on rohkem, kui tänases Eestis elanikke! Igal aastal tapetakse endiselt riigi rahalisel toel ligi 8000 kõige kaitsetumas seisundis inimest. 20. sajandil tapeti maailmas ainuüksi registreeritud kirurgiliste abortide teel ligi miljard inimest. Igal aastal lõpetatakse enne sündi enam kui 40 miljoni inimese elu. Emaüsast, mis on läbi ajaloo olnud inimese jaoks kõige turvalisem paik, on saanud konkurentsitult kõige ohtlikum koht maailmas.

Vaadates sellist asjade seisu kirjutab paavst Johannes Paulus II, et valla on päästetud „vandenõu elu vastu“. Ta selgitab, et “See vandenõu ei hõlma mitte ainult inimesi üksikult ning pere- ja rühmasuhetes, vaid läheb palju kaugemale – sinnamaani, et rahvusvahelisel tasandil rikutakse või moonutatakse rahvaste ja riikide vahelisi suhteid.”

Seejuures iseloomustab meie aega, nagu paavst Johannes Paulus II kirjutab, karjuv vastuolu: “Just sel ajal, kui pühalikult kuulutatakse inimese võõrandamatuid õigusi ja avalikult kinnitatakse elu väärtust, eitatakse tegelikult või tallatakse jalge alla õigust elada ja seda eriti inimeksistentsi kõige tähtsamatel hetkedel — sünnihetkel ja surmahetkel.” (Lk 32)

Meie riigis leiab kõik see aset hoolimata tõsiasjast, et põhiseaduses on deklareeritud iga inimese absoluutne õigus elule, kusjuures õiguskantsler Allar Jõks on kinnitanud juba 2002. aastal, et “Kuna loote eluõigus on põhiseaduse poolt kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud”, et „Riigi põhiseadusest tulenevaks kohustuseks on tagada kaitse sündimata [inimeste] elule” ja et “Riik peab oma kaitsekohustuse täitmiseks võtma tarvitusele piisavad meetmed… mis tagaks [sündimata inimeste eluõiguse] proportsionaalse ja efektiivse kaitse.“

Seistes hea ja kurja, elu ja surma, “surmakultuuri” ja “elukultuuri” tohutu suure ning dramaatilise kokkupõrke ees — või veelgi täpsemalt, seistes mitte üksi selle ees, vaid olles otse selle keskel ja tunnistades selle aluseks oleva kurjuse sügavust ja haardeulatuse tohutut mastaapi — võib kergesti tekkida lootusetuse tunne.

Nagu paavst ütleb, “Seistes silmitsi loendamatute tõsiste ohtudega, mis käesoleval ajal inimese elu ähvardavad, võib end lausa jõuetuna tunda — näib, et hea ei saa kunagi nii tugevaks, et kurja võita!” Tõepoolest, “Kui südametunnistus, see hinge hele lamp (vt Mt 6:22-23), nimetab „kurja heaks ja head kurjaks“ (Js 5:20), on see juba kõige murettekitavamalt alla käinud ja viibib suurimas moraalses pimeduses.”

On meil siis üksikisikuina, perekondadena ja ühiskonnana lootust surmakultuuri kammitsaist vabaneda? Paavst Johannes Paulus II vastus, nagu Kiriku vastus eile, täna ja homme, on selge “jah”.  Ammutades jõudu ja julgust meie Issandast Jeesuset Kristusest, kes on kõige alus ja mõõt, peame me sirgeselgselt täitma oma kristlikku kohustust olla tõe, õigluse ja headuse vankumatuks kaitsjaks. Tsiteerides taas kord paavsti, ei tohi me “Elu Evangeeliumi kuulutamisel … karta vaenulikkust ega ebapopulaarsust, me peame keelduma igast kompromissist ja ebaselgusest, mis võiks meid panna mõtlema nii, nagu seda teeb maailm.” (vt Rm 12:2).

Tõepoolest, igaüks meist peaks kuulama paavsti üleskutset, et “Tungivalt on vaja südametunnistuste üldmobilisatsiooni ja ühist eetilist pingutust, et algatada suur liikumine elu toetuseks”, kusjuures “Elukultuuri uuendamist peame alustama kristlikest kogukondadest endist.” Paavst kutsub meid elukultuuri taastamisele sõnadega, mis ei saaks kõlada selgemalt:

“Ma kutsun Kiriku liikmeid, kes on elu rahvas ja rahvas elu jaoks, tungivalt üles andma maailmale uusi lootuse märke ning tegema tööd selle tagamiseks, et suureneksid õiglus ja ühtekuuluvus ning leiaks kinnituse uus inimelu kultuur, et ehitada üles tõelist tõe ja armastuse tsivilisatsiooni. Üleskutsest uue elukultuuri elluviimiseks ei tohi keegi tunda end kõrvalejäetuna — igaühel on siin täita tähtis osa. …

Kultuurimuutus, millele me üles kutsume, nõuab igaühelt julgust võtta omaks uus elamise viis, mis seisneb praktiliste valikute tegemises — isiklikul, perekondlikul, ühiskondlikul ja rahvusvahelisel tasandil — õige väärtuste skaala alusel, milleks on olemise primaarsus omamise ees ja inimese primaarsus asjade ees. Selle uue elamise viisi saavutamine nõuab ükskõiksuse muutmist teistest hoolimiseks ja eemaletõukamise muutmist vastuvõtmiseks.”

Peaksime nii üksikisikute kui terve ühiskonnana alati ja pidevalt meeles pidama, et “Ainult austus elu vastu saab olla kõige hinnalisemate ja vajalikumate ühiskondlike hüvede nagu demokraatia ja rahu aluspõhi ning tagatis.”

Viimane aeg on hakata astuma samme taastamaks austust iga inimese väärikuse vastu, alustades vabaduse ja moraalse hüve olemusliku sideme tunnistamisest ja kinnitamisest. Mõistame ju kõik, et teise inimese tapmist ei saa kunagi pidada vabaduse legitiimseks ilminguks. Vabadus ei ole suva, just nagu ei ole vabaduse ideaaliks anarhia. Nagu ütleb paavst, “kui vabadus enam ei tunnista ega austa oma olemuslikku sidet tõega, eitab ja hävitab ta iseennast ning muutub teiste hävitamise teguriks.” (Lk 35)

Tänasel ajal, mil paljud räägivad liberaalsest demokraatiast kui ajaloo lõpp-punktist, on eriti oluline meeles pidada paavsti rõhutatut, et “Demokraatiat ei või kummardamise objektiks muuta niivõrd, et sellest tehakse moraali aseaine või ebamoraalsuse vastane imerohi. Põhimõtteliselt on demokraatia ‘süsteem’ ja sellisena vahend, mitte eesmärk. Demokraatia moraalne väärtus ei tulene automaatselt temast endast, vaid sõltub vastavusest moraaliseadusele, millele see, nagu iga teinegi inimkäitumise vorm, peab alluma.” (Lk 118-119)

Mobiliseerigem siis üheskoos oma südametunnistus ja tehkem, nagu paavst palub, “eetiline pingutus, et algatada suur liikumine elu toetuseks.” Peame nii üksikisikuina kui ühiskonnana uuesti õppima kompromissitult austama ja armastama mitte üksi abstraktset ideed inimväärikusest, nagu seda teeb humanism, vaid iga üksiku inimese väärikust. See on ainus tee loomaks eeldusi meie ühiskonna, rahva ja riigi rajamiseks vankumatule vundamendile, nõnda et see võiks jääda püsima ning olla kindlaks, turvaliseks ja inimväärseks koduks ka meie lastele, lastelastele ja nende lastele.

See on üleskutse, millele vastuseks on loodud Elukultuuri Instituut ja millest kantuna on tehtud pingutusi, et eesti keeles saaks kättesaadavaks see monumentaalne teos, mida täna esitleme. Olles seda teksti lugenud (mh toimetamisprotsessi käigus) nii inglise kui eesti keeles tõenäoliselt ligi kümme korda, võin julgelt öelda, et see on oma põhjatus sügavuses ja sisutiheduses täiesti erakordne. Seepärast palun teist igaüht kõige siiramal ja tungivamal moel, et loeksite selle teksti tähelepanelikult kaanest kaaneni läbi, mõtleksite selles kirjutatu üle sügavalt järele ja viiksite sellest tulenevad järeldused oma tegude läbi ellu.

Soovin kõigile head seminari! Kulgegu see ausais tõetaotlustes ning juhatagu see meid olema väsimatud inimelu ja -väärikuse kaitsjad.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: