Kui demokraatlik on Eesti demokraatia?

Ero Liiviku blogis on loetav dots Henn Kääriku 2007. aastal peetud ettekanne, mis kannab pealkirja “Kui demokraatlik on Eesti demokraatia?” Tegu on päris julge mõtteväljendusega. Loendamatu hulk inimesi räägib eravestlustes, et hoolimata sellest, et poliitikud ning kõikvõimalikud valitsusvälised- ja rahvusvahelised organisatsioonid korrutavad pidevalt vastupidist, on demokraatia Eestis (nagu ka teistes end demokraatlikuks nimetavates riikides) pigem miraaž kui tegelikkus. Ent kõikvõimalike tagasilöökide kartuses julgevad seda välja öelda vähesed.

Käärik alustab oma analüüsi nentides, et kuigi demokraatiast räägitakse pea pidevalt, on väga vähestel sellest kõnelejatest artikuleeritud arusaam sellest, mida võiks üleüldse demokraatia all silmas pidada:

Sõnu “demokraatia” ja “demokraatlik” kasutatakse igal võimalikul ja isegi võimatul juhul, söögi alla ja söögi peale, kirikus ja kõrtsis, parlamendis ja pangas. Lühidalt öeldes: nii tihti, et keegi ei näi enam teadvat, millest õigupoolest jutt käib. On see rahva võim, nagu aeg-ajalt naljatades armastavad öelda poliitikud? Või on see pigem rahva lollitamine rahva abil ja rahva hüvanguks, nagu on arvanud Oscar Wilde? Või selline riiklik korraldus, kus rahval kui suveräänil ja kõrgeima võimu kandjal on suveräänne õigus kanda kõrgemaid võimukandjaid? Või lihtsalt kaunis kunst köita ja paeluda, selleks, et nöörida?

Edasi läheb Käärik demokraatia määratlemise juurde, tuues välja, et ajalugu tunneb mitte lihtsalt demokraatiat, demokraatiat kui sellist, vaid et ajaloost on teada kaks täiesti erinevat demokraatia tüüpi: vahetu demokraatia ja esindusdemokraatia. Vahetut demokraatiat praktiseeriti Antiik-Kreeka polises, ent tänases lääne ühiskonnas seda (vähemalt riiklikul tasandil) ei esine. Esindusdemokraatia reaalsuse kohta Eestis kirjutab Käärik aga järgmiselt:

Et rahvas kui kõrgeima võimu kandja teostab seda võimu mitte vahetult, vaid teostajate kaudu, on piisavalt kõnekas asjaolu. See tähendab, rahvas on küll võimu kandja, ent ainult teoreetiliselt. Praktiliselt rahvas kõrgeimat võimu kanda ei jaksa ning peab selle õiguse kellelegi delegeerima. Ent kui rahvas delegeerib oma võimu, siis loobub ta võimust. Kui ta loobub võimust, siis tal võimu enam ei ole. Kui tal võimu enam ei ole, pole ta võimu kandja. Kui ta pole enam võimu kandja, pole mõtet temaga arvestada. See mõttekäik, küll natuke teisel kujul, kuulub algselt saksa-itaalia tuntud sotsioloogiaklassikule Robert Michelsile. Muidugi on antud juhul tegemist pigem sotsiaalfilosoofilise ja normatiivse käsitlusega. Saatuse kibe iroonia seisneb aga selles, et taolisest lõppkokkuvõttes raudsest ning parasjagu küünilisest arutluskäigust juhindub kogu tänase Eesti poliitika.

Ent siin Käärik veel ei peatu, nentides, et ei ole mingit mõtet arutleda selle üle, kas demokraatia on hea või halb ühiskonnakorraldus, ja püstitades hoopis põhimõttelisema küsimuse, “kas sellel poliitilisel etendusel, milles me kõik erineval määral osaleme, on ülepea demokraatiaga mingit pistmist?” Siin kohal hüppan üle autori arutluskäigust, millega võite tutvuda ülaltoodud lingi vahendusel, ja toon ära lõigu ettekande kokkuvõttest:

Sandid on lood Eesti demokraatiaga, õieti polegi teist. Kui poliitikutel oleks pisutki kodanikujulgust, ütleksid nad otse ja avalikult: mingit demokraatiat Eestis ei ole ega tulegi. Ants Juskel on ilmselt õigus kui ta ütleb, et oleme uue stagnatsiooni lävel. Pole võimatu, et see saab olema veelgi küünilisem ja silmakirjalikum. Nomenklatuur on selleks igatahes valmis.

Kibe tõdemus, seda enam, et tundub olevat tõene. Kardetavasti jõuab igaüks, kes süveneb ausalt küsimusse sellest, kas Eesti Vabariigis kehtib tõepoolest rahva võim (kr. k. demos + kratos), suure tõenäosusega sama vastuseni.

Teatud küsimused jäid Kääriku ettekannet lugedes siiski lahtiseks. Siin kohal tooksin neist välja vaid ühe. Nimelt kirjutab ta käsitledes küsimust demokraatia eeldustest:

Kui pole põhimõttelist majanduslikku võrdsust, pole mõtet rääkida võrdsusest seaduse ees, võrdsetest võimalustest ja demokraatiast. Tavakodanikul pole kuskilt võtta seda raha, mis on vajalik Riigikogu mandaadi lunastamiseks, samuti summasid, millega tema kulul rikastunud äriringkonnad maksavad kinni poliitilisi otsuseid Toompeal. Kui demokraatia on tõepoolest rahva võim, siis tuleks tuvastada rahvas, kes teadlikult ja vabatahtlikult tihkaks tahta võimu, mille põhimureks pole pelgalt majandusliku ebavõrdsuse “demokraatlik” taastootmine, vaid selle plaanipärane süvendamine. Jutt ei käi võrdsustamisest iga hinna eest, jutt käib ressursside mõistuspärasest jaotamisest ühiskonnas.

Ühelt poolt on kindlasti tõsi, et esindusdemokraatias (kuid tegelikult, kuigi vähemal määral, ka vahetus demokraatias) on jõukamatel isikutel ja ühendustel oma huvide läbisurumiseks märksa parem positsioon kui neil, kelle rahalised vahendid on napid. Ent teiselt poolt võiks küsida, kas see ei ole paratamatu ning kas püüdlus seda probleemi ressurside ümberjagamise teel ületada ei tõota mitte põhjustada veelgi suuremat ebaõiglust? Ehk teisisõnu, kas ei ole mitte tegu demokraatia suhtes mitte aktsidentaalse, vaid olemusliku probleemiga, ja kas see majanduslik võrdsus, millest jutt käib, ei ole mitte utoopiline? Autor küll märgib, et jutt ei käi võrdsustamisest iga hinna eest, aga oleks huvitav teada, kuidas võiks tema arvates jõuda olukorrani, kus eksisteerib demokraatia toimimiseks rahuldav majanduslik võrdsus (ilma, et ühtlasi oleks loodud muul moel rohkelt ebaõiglust).

Ero Liivik ajaveebis on riputatud üles teisigi tekste, mis puudutavad demokraatia kriisi Eesti ühiskonnas (vt siit). Neist jõuliseim (kuigi võiks olla veel oluliselt jõulisem) on ehk Allar Jõksi artikkel pealkirjaga “Kellele kuulub Eesti riik?”, milles on näidatud, kui jämedalt eiravad parteid mitte üksi seaduseid, vaid ka põhiseadust, ning milles on antud Eesti demokraatia olukorrale (ja selle edaseise kujunemise väljavaadetele) karm hinnang:

Oleme 2008. aastaks suutnud luua ühiskonna, kus poliitika ja ärihuvide põimumine on tugevam kui kunagi varem. Ühiskonna, mis põhineb usul, et lahendus, mis on parim erakonnale, on parim kõigile. Olen korduvalt juhtinud tähelepanu märkidele ühiskonna suletumaks muutumisest. Sellised muutused ei saabu kunagi ühekordse aktiga, vaid pigem hiilides.

Eelnevale lisaks juhib Jõks tähelepanu ka sellele, millele olen siin blogis korduvalt osutanud: nimelt sellele, et ühiskonnas on üha jõulisemalt kehtestumas enesetsensuur, mis tähendab, et inimesed ei julge tagasilöökide kartuses väljendada avaliku arvamusega mitte ühilduvaid seisukohti:

Kas sõnavabadus ei ole muutunud lihtsalt vabaduseks sõnades, kui poliitilise eliidi poolt peavoolust erineva arvamuse esindajate halvustamine, naeruvääristamine ja sotsiaalsete sanktsioonidega ähvardamine on kujunemas avaliku debati lahutamatuks osaks? Kas selliselt ei varjata mitte oma võimetust või soovimatust riigi ees seisvate väljakutsete üle arutleda?

Ühiskond, kus parteistumine on võtmas hirmuäratavaid mõõtmeid ja erahuvi eelistamine avalikule huvile on saanud reegliks, vajab aga tunduvalt enam avatust ning mõjutamata vaba debatti. Mitte aga enesetsensuuri kehtestanud kodanikke.

Ilma avaliku aruteluta on aga isegi esindusdemokraatia (mil on demokraatia antiigiaegse ideega väga vähe pistmist) teoreetiliselt võimatu, sest need, kes rahvast esindama peaksid, ei saa põhimõtteliselt teada, millised on tegelikult rahva huvid. Ja tihti näib, et nii meeldibki neile rohkem, sest see võimaldab hoiduda vastutusest ning õigustada ükskõik milliseid samme viitega rahvalt saadud mandaadile (kuigi, tõsi, paljudel Riigikogu liikmetel pole tegelikult sedagi).

3 Responses to Kui demokraatlik on Eesti demokraatia?

  1. Tunguuz says:

    Kust üldse on pärit arvamus, justkui Eestis oleks millalgi mingi demokraatia olnud. Jäljendamise korras installeeriti siia miski, mis USA peremeestele meeldis, aga demokraatia teoreetilised alused on meie ühiskonnas küll täielikult puudu.

    Aga kuna sul on vastik lühinägelik policy mis eeldab näokatte mahavõtmist, siis kahjuks pole sulle siia mõtet asjalikumat juttu kirjutada – ajaraisk. Sinagi tegeled ju enesetsensuuriga. Üritades vältida kokkupuudet kõigiga kes võiksid su lipsustatud kuvandile kuidagi varju heita.

    Samas, pole viga, ametlikest andmebaasidest sa isikuid ei kontrolli, seega järgmiseks korraks mõtlen välja mingi vari-identiteedi. Seda ütlen selleks et tajuksid, kuidas sinu pseudokorrektne käitumine tegelikult häälestab sinu vastu.

  2. vooglaid says:

    Tervitus! Kui leiate, et teil ei ole võimalik oma nime alt kirjutada, siis ärge kirjutage – sellest ei ole midagi katki ja kindlasti on palju kohti, kus saab oma mõtteid jagada anonüümselt. Minu huvi on juurutada tava, et inimesed väljendaksid oma seisukohti oma identiteeti varjamata. Minu meelest on see lihtsalt avatud, aus ja julgust nõudev komme, mitte pseudokorrektsus. Ja oma teada ei väldi ma kokkupuudet kellegagi, kes võiksid mu “lipsustatud kuvandile kuidagi varju heita” – kõik, kes on huvitatud kõnealuseid küsimusi lugupidavas ja intellektuaalselt ausas võtmes arutama, on teretulnud siin oma arvamust väljendama.

  3. Ero says:

    Hiljuti lisatud ka dots. Kääriku artikkel: On Eesti riik ikka legitiimne? Link http://eroliivik.blogspot.com/2010/08/votmetekste-eesti-demokraatiast-riigi.html

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: