Toetan Martin Helme kandidatuuri

Nagu vist enamikust eestlastest, ei ole ka minust läinud mööda sõpradevahelised arutelud selle kohta, kuidas eelseisvaisse Riigikogu valimistesse suhtuda.

Mõned lähedased on üritanud mind veenda, et tingimata tuleks hääl anda end konservatiivse(ma)na esitlevale IRL-le, et vähendada Reformierakonna ja Keskerakonna edulootusi.

Teised on jällegi selgitanud, et valimistel osalemine kui selline on põhimõtteliselt väär, sest selle kaudu legitimeerime oma käitumisega süsteemi, mis on olemuslikult parasiitlik ja ühise hüvega vastuolus.

Mulle ei näi kumbki neist vaadetest päris põhjendatud olevat. Sel teemal võiks kirjutada pikalt, ent ajahädas piirdun vaid mõne tähelepanekuga.

Kõigepealt väide, et peaksime osalema valimistel ja hääletama mõne erakonna poolt selleks, et vältida veelgi suurema võimu koondumist veelgi vähem hüveliste erakondade kätte. Selline vaade on mulle äärmiselt ebasümpaatne. Leian, et vähegi toimiv demokraatia (ehk süsteem, kus rahva hääl midagigi maksab) eeldab, et inimesed mitte üksi ei peaks, vaid ka ei tohiks hääletada isiku või partei poolt, kelle või mille vaateid ja tegevust nende südametunnistus heaks ei kiida.

Paljuski just sellest põhimõttest taganemise tõttu leiamegi end täna selliselt poliitiliselt maastikult, kus paljud inimesed ei leia ühtegi parteid, kellele tahaks sisuliselt häält anda — parteid lihtsalt ei pea pingutama, et valijate ootustele vastata. Sellest põhimõttest taganemine aitab parteidel hästi sisse seada parasiitliku positsiooni ja seda põlistada: ükskõik kui ebarahuldavalt sa ka ei talita, alati saad valimiste eel saata rahvale ühe ja sama sõnumi, apelleerides sellele, et me võime küll olla vääritud, ent kui te meie poolt ei hääleta, siis hakkavad teid valitsema veel vääritumad tegelased.

Mõttemall on umbes selline: tõsi, kuna see on ebapopulaarne, ei võta me midagi ette sündimata inimeste massilise tapmise ja selle riikliku rahastamise suhtes; tõsi, müüme maha rahvuslikud rikkused ja kogu riikliku iseseisvuse tagatiseks oleva infrastruktuuri, et saadud raha eest heldemalt valijatele lubadusi pakkuda; tõsi, laseme hääbuda rahvuslikul reaalmajandusel, soosime rahva müümist liigkasuvõtjate võlaorjusse, taotleme võimu populistlike vahenditega, segame pidevalt ära rahva ja erakondlikud huvid, hoidume sisuliselt oluliste küsimuste arutelust ja selgete seisukohtade väljendamisest, mängime kaasa geopoliitilistes manipulatsioonides jne — aga kui te meie poolt ei hääleta, siis müüakse riik maha eriti pahadele inimestele ja hävitatakse veelgi kiiremini.

Sel skeemil on teatud sarnasusi kuritegelike organisatsioonide tegevuspõhimõttega “maksa või paneme põlema”. Selline rahva teatud mõttes pantvangis hoidmine ei ole aktsepteeritav. Ainuüksi sellise argumendi levik ja elujõulisus on selgeks kinnituseks kesisest poliitilisest kultuurist. (Eelnev ei tähenda, et parteide nimekirjades kandideerijate seas ei võiks olla väärikaid inimesi — nt võib tuua IRL-i kuuluva Põlva maavanema Priit Sibula, kes seisab julgelt väärtuste eest, millest teised ei julge rääkida.)

Samas ei saa ma nõustuda ka väitega, et igal juhul tuleks valimistel osalemisest hoiduda, et mitte legitimeerida olemuslikult ebaõiglast süsteemi. Tõsi, meie poliitiline süsteem on ebaõiglane. Ei näi liialdusena rääkida teatud poliitilise kartelli kujunemisest, mis on aastate jooksul oma positsioonid nii tugevalt kindlustanud (seda soosib nii valimissüsteem, parteide riigieelarvelise rahastamise kord, valimisliitude keelustamine, õiguskantsleri protesti eirates parteide rahastamise läbipaistmatuks muutmine, uute erakondade moodustamise ilma end ärimeestele mahamüümata pea võimatuks tegemine jne), et toimida lootuses seda kuidagi kõigutada võib näida lihtsalt illusioonina, mis on mitte üksnes naiivne, vaid otseselt ühist hüve kahjustav. See võib olla tõsi ja ka mina ei tahaks oma käitumisega seda süsteemi legitimeerida.

Ent teiselt poolt julgen arvata, et kui avalikult ja selgelt välja öelda, et a) süsteem on ebaõiglane ning vajab muutmist ning seejuures b) leida valik, mis ei ole südametunnistusele vastuvõetamatu, siis ei näi põhjendatud põhimõtteliselt keelduda valimistel osalemast. Lõppude-lõpuks peame ju alati püüdma teha oma võimuses oleva selleks, et olemasolevat ebaõiglust mingilgi määral vähendada — eeldusel et seda on võimalik teha vahenditega, mis ise ei ole selgelt vääritud. Keegi meist ei pääse vastutusest ühiskondlikusse ellu suhtestumisel. Ma mõistan, kui inimesed on kaotanud usu sellesse poliitilisse süsteemi, ent ei mõista, kui loodetakse oma käed puhtaks pesta täieliku tegevusetuse teel.

Siin tulevad mängu üksikkandidaadid. Esiteks on oluline, et nende poolt hääletades võib olla täiesti kindel, et sinu häält ei kanta üle kellelegi, kelle kandidatuuri sa mingil juhul ei toetaks (väide, et valimiskünnist mitte ületanud isikule antud häältega toetatakse suurerakondi, ei ole tõene, sest need hääled jagatakse laiali proportsionaalsuse põhimõtte alusel ehk see ei muuda kujunenud jõuvahekorras mitte midagi). Teiseks võib osutuda võimalikuks leida kandidaat, kes ei pruugi küll olla hüvelisuse kehastus, ent kelle poolt hääletamist võib südametunnistus pidada vastuvõetavaks.

Eelöeldule tuginedes oleks minu soovitus neile, kes ei pea vastuvõetavaks parteide poolt hääletades kujunenud ebaõiglust põlistada, uurida, kas vastavas valimisringkonnas leidub mõni üksikkandidaat, kelle pürgimusi toetada. Jah, võib olla kindel, et paljud neist ei pääse Riigikokku ja vahest ei pääse mite ükski (mida ma küll ei pea tõenäoliseks). Samuti võib olla, et Riigikokku valituks osutumise korral harjuvad need inimesed hea eluga ning minetavad seetõttu julguse seista varem väljaöeldud põhimõtete eest. Ent me ei saa kunagi teada, kas see tõesti nii on, kui lähtume vaid parteide järjepidevast kinnitusest, et just täpselt nii saab see kindlasti olema.

Ühes võib vist küll kindel olla: parteide poolt hääletades ei muutu Eesti poliitilises elus põhimõttelisel tasandil mitte midagi: jätkub mandumine. Andes hääle toetusväärseks peetavale üksik-kandidaadile ei ole meil mingit muutust paremusele garanteeritud ja ehk on ka naiivne loota nii väikestest sammudest suuri muutusi, ent vähemalt oleme loonud mingeidki eeldusi võimalusele, et asjad võiksid natukenegi muutuda — et Riigikogus oleks mõnigi inimene, kes toimib mitte parteikontori käepikendusena, vaid iseseisvalt mõtleva subjektina, kes ka ütleks välja selle, mida ta õigeks peab.

Eelnev mõttekäik ei ole originaalne ning et just sellest juhindudes käituvad neil valimistel paljud meie parteidemokraatias sügavalt pettunud inimesed. Kas nende lootus muutustele saab olema õigustatud, eks seda näitab aeg. Isemasti probleem on muidugi see, kas konkreetse piirkonna valimisnimekirjas leidub sobiv kandidaat. Minul läheb sellega Harju- ja Raplamaal igal juhul keeruliseks. Hääletaksin Leo Kunnase poolt, kui ta ei toetaks nn tsiviilpartnerluse seadustamist (ja selle kaudu homoseksuaalsele eluviisile riikliku tunnustuse andmist ja perekonna institutsiooni devalveerimist).

Suurt osa üksik-kandidaatidest ma ei tunne, ei isiklikult ega ka läbi lähema teadmise nende vaadete kohta. Küll aga olen puutunud kokku Martin Helmega, kes on meie poliitilisel maastikul üks väheseid Eesti pärast südant valutavaid inimesi, kes julgeb avalikult tähelepanu juhtida probleemidele, mida ka mina oluliseks pean. Jah, kahtlemata on nii mõnigi küsimus, mille osas jään temaga eriarvamusele (ennekõike välispoliitika osas, peaasjalikult suhtumises USA-sse ja Venemaasse), ent samas ei ole ma teadlik ühestki faktist, millele tuginedes võiksin öelda, et tegu ei ole väärika, teotahtelise ja põhimõttekindla inimesega, kes on valmis ka vaenulikus poliitkorrektses õhkkonnas seisma selle eest, mida ta õigeks peab.

Seega, kel selline võimalus on — st kes on valijaks valimispiirkonnas nr 2 ehk Tallinna kesklinnas, Pirital või Lasnamäel –, sel soovitan hääletada neil valimistel Martin Helme poolt ja anda ka oma sõpradele-tuttavatele nõu talitada sel moel. Kuivõrd üldjuhul ei kuku käbi kännust kaugele, siis kehtib eelöeldu ka Martini isa Mart Helme kohta, kes kandideerib valimispiirkonnas nr 1 ehk Haaberstis, Kristiines ja Põhja-Tallinnas.

Minult jõuti juba küsida, kas osalen nüüd nimetatud isikute valimiskampaanias. Eks vastus sõltu muidugi sellest, kuidas kampaanias osalemist määratleda. Siiski võin kinnitada, et kõik ülalöeldu on pandud kirja mitte kellegi palvel või tellimusel, vaid ühemõtteliselt omal initsiatiivil ja kõnealuste isikutega kooskõlastamata väljendamaks seisukohta, mis minus on praeguses olukorras kujunenud pärast vähem või rohkem tuliseid arutelusid lähedaste inimestega. See võib kõlada uskumatult, aga sellistel teemadel on võimalik kirjutada ka siiralt, ilma igasuguste manipulatiivsete tagamaadeta. Või peaks oma poliitilisi seisukohti pidama eraeluliseks asjaks, mida ei ole (sarnaselt aluspesuga) viisakas avalikus ruumis näidata?

One Response to Toetan Martin Helme kandidatuuri

  1. Martin Tähela says:

    Kuidas käituda lähenevate valimiste puhul, kas neid eirata, anda oma hääl või rikkuda valimissedel. Tegelikult ei ole Eesti enam suveräänne riik, tema isandad asuvad mujal ning nende isandate võimu teostavad kohalikud satraabid, siis seetõttu on täiesti ükskõik kuidas rahvas praegusel hetkel toimib, sest nendest häältest ei olene midagi, kuna Eesti on võrku püütud, ja mitte ainult Eesti, vaid pea terve maailm on rahvusvaheliste bankersite võrgus. Ka eesti keeles on piisavalt materjali selle kohta olemas, kuid TOON AINULT NÄITEKS ÜHE RAAMATU, ning selleks on Robert Kiyosaki raamat Rikaste vandenõu. Selle raamatu läbilugemisel saab teha järelduse, et praegune finantssüsteem on ebaloomulik ja lausa kuritegelik, raha on võlg, majanduskasv on võlg, rikkad saavad aina rikkamaks, maksud aina suurenevad, hinnad aina tõusevad, mis ükskord lõpeb sellise pauguga nii mis hirmus. SEEGA ME OLEME VÕRGUS, kus meil tuleb elada ja vaadata kuidas ise nii moraalselt kui ka majanduslikus mõttes ellu jääda. Siis seetõttu on hoopis mõttekam valmistuda teatud X-PÄEVAKS, kus võib tekkida tingimused reaalseks suveräänsuse taastamiseks ning selleks tuleb valmistuda mitte ainult üksikisiku, vaid ka kogukondlikul tasandil. Kardan, et lähitulevikus ootab maailma ees suur sõda ja seda nimelt USA ja HIINA vahel, kus lähevad käiku kõik võimalikud relvad, ka tuumarelvad, ning USA selle käigus totaalselt hävitatakse just tuumarelva abil. Eesti on teatavastu USA vasall, kes täidab ustavalt oma senjööri korraldusi, aga kui isandat ükskord enam pole, KUI BAABÜLON ON LANGENUD, mis siis saab! Aga hääletamisest niipalju, et isiklikult arvan, et valimissedeli rikkumisel ei ole suurt mõtet, sest kui oletame, et oma 100000 isikut rikub oma valimissedeli, kas siis poliitkatrellile läheb see korda? Arvan, et mitte, sest pigem läheb neile korda see kui näiteks ANSIP, LAAR, LIGI JNE. ei saaks ühtegi häält, vat see kraabiks küll nende hinge! Ka Eesti parlamenti olesk vaja NIGEL FARAGE sugust tõerääkijat, kes poliitkartellile tõrva kaela valaks, siis seetõttu valin mina üksikkandidaat HENN PÕLLUAASA, aga kardan, et see võib olla viimane valimine sellisel kujul, sest aasta 2012. läheneb….

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: