Kesk võõraid välju…

Jõulude sisust tühjaksjooksmine ja taandumine konsumeristlikuks tõmblemiseks muutub iga aastaga üha kriiskavamaks ja hingekriipivamaks. (Mõne sõnaga osutasin sellele ka ühes teises kommentaaris, mis puudutas institutsioonide jõulukaartide sisutühjust.)

Kuuldes kaubanduskeskuse toidupoes kes teab mitmendat korda end kaupmeestele müüva Maarja-Liis Ilusa mesimagusat jõulutervitust “Loodan, et kõik Teie ostusoovid täituvad!”, käib kehast läbi veider võbin, milles on omajagu nii vapustust kui ka tülgastust.

Kogu selle tühjuse juures jäävad aga eriliselt selgelt kõlama hetked, mis on täidetud tähendusega. Neil jõuludel mõtlesin eriliselt kahele kunstiteosele, mis mõlemad puudutavad jõuluaega, ent räägivad tegelikult millestki muust, ent mitte vähem olulisest – kannatustest, südamevalust ning neist võrsuvast sügavast inimeseks olemise tähendusest.

Neist kahest kunstiteosest esimene on laul pealkirjaga “Kesk võõraid välju”, mida kuulsin esimest korda mõne aasta eest Tõnis Mägi esituses. Kahjuks ei ole loo autori esitust võimalik siin esile tuua, mistõttu pean viitama teise suurepärase laulja, Mikk Dede esitusele.

Laulu sõnad pani Tõnis Mägi selgituse kohaselt kirja üks noor Siberisse küüditatud tüdruk, kel nimeks Lea Rebane. “Kesk võõraid välju” – kui palju on neis sõnades jõuludele mõtleva hapra hinge igatsust, kõike läbistavat tähendust…

Kesk pakast ja lumiseid välju
olen täiesti üksinda ma.
Mu südamepõhjas, kuis hilju,
üks mälestus ei unune ta,
et kuskil on soe tuba, soe tuba ja jõulupuu.
Isa taevas, Sa kord veel luba,
jõuluõnnistust palub mu suu.

On täna ju palves kogu Lääs,
üks pere suure Jumala ees.
Olen üksi, mu ümbrus kõik jääs,
ma ekslemas selle jäätuse sees.
Sääl võõraste väljade süles
Jõuluõhtul nii üksinda ma
Pilk palvel on tõstetud üles,
oh, koju kus igatsen ma.
Koju kus igatsen ma.

Teine teos, millele juhtis minu tähelepanu mu kallis abikaasa, pärineb Marie Underilt ning kannab pealkirja “Jõulutervitus 1941”. Valu on see sama, mis eelnevates ridades. Kommentaarid näivad ülearusena.

Astun vaikset jõululumist rada
üle kannatanud kodumaa.
Igal lävel tahaks kummardada:
ükski maja pole leinata.

Vihasäde hõõgub muretuhas,
nördimusest kalk, valust hell meel:
ei saa mitte olla jõulupuhas
sellel valgel jõulupuhtal teel.

Ah, et on nii kiviränki hetki
kanda südamel kui kirstukaant!
Enam pole anda silmavettki –
seegi armuand on otsa saand.

Olen nagu tagurpidi sõudja:
silmad ikka minevikku säet
– tagurpidi – siiski kojujõudja…
ent mu hõimud – kodutuks on jäet…

Ikka mõtlen neile, kes siit viidi..
Taeva poole karjub nende äng.
Nagu oleksime kõik ses süüdi,
et neil puudub – meil on söök ja säng!

Aralt ohkan nagu mõistukeeli,
uskumata, et see täide läeks:
kas me kunagi veel oma meeli
saame tarvitada rõõmu hääks?

Ühineb nüüd pimedus ja valgus,
tähtedesse tõuseb kustuv tund.
Loojumisse pandud puhte algus –
öö on äkki nagu avardund.

Kõik on harras, tõsine ja püha,
ripsmeil sulab lume hõbeleht;
tõuseksin kui kõrgemalle üha:
Kutsub nimepidi mind see täht.

Äkki tunnen, et ka täna nende
pilgud tähtedesse tõstet, kust
kuulen vangipõlves õdede ja vende
valus-igatsevat tervitust.

See on meile ainus kahekõne,
särav märguand – oh, loe ja loe! –
tuhatsuine – ja kui oleks mõne
tähe helk veel hingeõhust soe!

Kahaneb me vahelt lumeväli:
tähtedest saand meile ühiskeel…
Nüüd kui oleksime üksijäli
sammumas üksteise poole teel.

Viivuks tummub ehk see: Millal? Millal?
mis teis üha tuikab sunnitööl,
ning me kohtume sel taeva sillal
palgest palgesse sel jõuluööl.

Olid ajad, mil jõuluaega täitsid südamevalu, igatsus ja lein. Jah, need olid kurvad ajad – väga kurvad ajad –, ent ometi olid need ajad, milles inimesed mõistsid sõnadeta, mida tähendab olla inimene ja mida tähendavad jõulud. Meie ajal on nii ühe kui ka teise mõistmine paljuski kaotsi läinud, sest elame – kasutades täna loetud Jaak Valge esseest meelde jäänud sõnu – vaimselt ja füüsiliselt vananevas ja stagneerunud, ükskõikses tarbijalikus post-modernistlikus soos, kus mitte millelgi pole enam mingit kindlat tähendust. Mida meil üleüldse on kindlat peale omaenda ego?

Äratoodud värsse lugedes ja seda laulu kuulates kangastub üha selgemalt arusaamine, kui paljust inimlikust sügavusest jääb ilma heaolu rüpes sündiv, kasvav ja elav põlvkond, kellele ei saa osaks mingeid märkimisväärseid kannatusi. Nagu märkisin päevikusse, hingates augustikuises Krakowis lahke poola aadlikest vanapaari uhkes, kuid nii natside kui ka kommunistide poolt kõvasti räsitud korteris kannatustest tiinet õhku: “Pole kannatust, pole ka väärikust.”

Aga meie püüdleme Euroopa 5 rikkama riigi hulka ja tahame kõigest väest saada põhjamaiseks heaoluühiskonnaks… Kas mitte polnud nõukogude ajalgi jõuluajas rohkem tähendust? Minu mälestuste põhjal oli see kindlasti nii. Raskused ja kannatused aitasid hoida tähendust.

“Soovin teile kõigi teie ostusoovide täitumist…” Mida teha, kui inimesed leiavad end kesk võõraid välju oma enda kodumaal?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: