Endine õiguskantsler Jõks ja riigikontrolör Oviir: ühiskond muutub aina suletumaks

Endine õiguskantsler Allar Jõks on avaldanud ajalehes Sirp eesti avaliku ruumi kohta tavatult jõuliste seisukohtadega artikli, mis kannab pealkirja “Neli aastat sisepoliitikas – kus me oleme?” Jõks hoiatab jätkuvalt, et meie ühiskonna uksele koputab vaikiv ajastu (minu meelest on uks ammu lahti). Selle seisukoha selgitamiseks meenutab ta sõnu, mille lausus 2006. aasta lõpus (st enne eelmisi parlamendivalimisi) Riigikogu ees ettekannet pidades:

“Viimase aja diskussioonid ühiskonnas on näidanud, et poliitilise eliidi poolt sotsiaalsete sanktsioonidega ähvardamine, halvustamine, naeruvääristamine, hirmuõhkkonna loomine on kujunemas avaliku debati lahutamatuks osaks. Ühiskond muutub järjest suletumaks. Ühiskond, kus parteistumine on võtmas hirmuäratavaid mõõtmeid, erahuvi eelistamine avalikule huvile on saamas reegliks, vajab ent vastupidi, enam avatust ja läbipaistvust.  Eelnevate arengute valguses polegi ehk üllatav, et ühiskonna seisukohalt olulised diskussioonid kas suretatakse välja või need lihtsalt hääbuvad.”

Seejuures osutab Jõks ka riigikontrolör Mihkel Oviiri (ehk teise põhiseadusliku järelvalveorgani juhi) hiljutistele sõnadele, et “ühiskonnas ja poliitilistes ringkondades on üha enam tunda sättumust tõrjuda alateadlikult ükskõik millised  mõtteavaldused, mis ei lähe kokku teatud dogmadega” ning konstateerib, et “peaministripartei piiritu enesekindlusega kaasnev ignorantsus teistsuguse vaatenurga osas on suretanud sisulise diskussiooni Eesti tuleviku üle.” Jõks lisab:

“Koalitsioonipoliitikute enesekindluse, opositsiooni nõrkuse ja vabasektori haprusega võib selgitada ka võimulolijate üleolevat suhtumist, mille saab kokku võtta ütlusega „me võime teha ükskõik mida, sest vaid meie teame, mis  on õige”. Selle väite kinnituseks sobivad novembri lõpus vastu võetud erakonnaseaduse muudatused, millega erakonnad välistasid enda karistamise seaduserikkumise eest.”

Ent vaevalt nende prominentsete isikute hoiatused midagi muudavad. Samas, nagu eelminegi postitus siin blogis näitas, on aina enam neid — alates külameestest kuni õiguskantsleri ja riigikontrolörini –, kes ütlevad eesti ühiskonna seisu vaadeldes välja, et “keiser on alasti”. Mitmed mõjukad mõtlejad on Eesti tuleviku pärast mitte üksnes väga mures, vaid lootust kaotamas (erinevalt peaministrist, kelle hinnangul on meil läinud imeliselt hästi). Siiski kasvab üha enam vajadus vastuste järele miks-küsimustele. Miks on meie seis selline, nagu ta on? Millised on fundamentaalsed põhjused? Kas ei ole need seotud paljuski meie maailmavaatelise tühjusega, sellest tulenevalt meie identiteedi minetamisega ja ammu ebaadekvaatsena paljastunud lootusega ehitada üles hea ühiskond eirates olemise igavikulist dimensiooni?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: