Reformierakonna saadik Aare Heinvee on esinenud parlamendipoliitikute seas harvanähtava avameelsusega, paotades veidi kaant demokraatia illusioonilt Eesti Vabariigis.
Nimelt selgitas Heinvee Raplamaa Sõnumitele antud intervjuus, et riigikogus viljeletakse näilikku demokraatiat, samas kui tegelikult on erakonnad omavahel kokku leppinud, et liiga aktiivselt omavahel ei võidelda, et uued tulijad väljas hoida.
“See, mis toimub Toompeal, ei ole kaugeltki sama, mida soovitakse väljapoole näidata. Me viljeleme seal n-ö näilikku demokraatiat. Selle taustal käib kogu aeg veel ka positsioonivõitlus. Riigimehi, kellel on riigi huvid isiklikest kõrgemal, ei ole Riigikogus just palju,” nentis Heinvee ja lisas:
“Erakondade omavahelist konkurentsi nimetatakse maailmavaateliseks. Mina ei oska sageli küll mingeid erilisi maailmavaatelisi lahknevusi eristada, pigem on see silt, mille taustal on hea tappa arutelu mingites sisulistes küsimustes, kui need ei ole koalitsioonile meelepärased.”
Tegelikult on väga kahju, et see asi nii on – erakonnad kulutavad suure osa energiast kraaklemiseks ja oma võimupositsiooni kindlustamiseks, mitte aga selleks, et edendada ühist hüve ning seista rahva ja riigi heaolu eest.
Sellest nn parteidemokraatia igipõlisest kurbmängust on tabavalt kirjutanud Erik von Kuehnelt-Leddihn, kelle teostest on eesti keeles minu teada välja antud vaid “Demokraatia analüüs” (mis on tegelikult vaid osa ulatuslikumast teosest “Liberty or Equality”).
Selles suurepärases tekstis, mille just pühade aegu uuesti üle lugesin, kirjutab autor mh järgmist:
“Suuremalt osalt siiski kulutatakse partei-energia riigisisesele sõjale teiste parteide vastu, nagu ju ka hobusetalli omanik juubeldab oma võidusõiduhobuse võidu ja mitte hipodroomi pidaja prestiiži üle. Niisiis pole partei jõupingutuste eesmärk mitte Bonum Communae [ühine hüve], vaid teiste parteide kaotus! Nad teevad riigist kakluse areeni, kusjuures loodetakse naiivselt, et parim võidab. Sellele ei ole aga vähimatki garantiid.”
Kui täpselt haakuvad selle hinnanguga Aare Heinvee sõnad, et “Toompeal toimub aga pidev vastandumine, koostöö on põlu all – et mis sa nüüd nalja teed, vastane on selleks, et temaga võidelda!”
Teine punkt, mille osas Heinvee kirjeldusi lugedes meenus von Kuehnelt-Leddihn’i kirjutatu, puudutab parteide ideoloogilist ühenäolisust sügavamal kui pindmisel tasandil.
Heinvee kirjutab, et erakondade konkurentsi nimetamine maailmavaateliseks on naeruväärne:
“Mina ei oska sageli küll mingeid erilisi maailmavaatelisi lahknevusi eristada, pigem on see silt, mille taustal on hea tappa arutelu mingites sisulistes küsimustes, kui need ei ole koalitsioonile meelepärased.”
Von Kuehnelt-Leddihn iseloomustab parteidemokraatiat just samuti – ja see väärib tsiteerimist pikema lõiguna:
“[P]arteid esindavad enamasti […] ühe ja sama põhifilosoofia varjundeid. Nad kõnelevad tavaliselt ühte “keelt” ja on suures osas toodud ühise nimetaja alla. […] Niisiis läheb vaja väga ranget riiklikku tsensuuri ja pooltotalitaarset ühiskonda, et kujundada ja säilitada ideoloogilist ühisnimetajat – just nimelt ka liberaalses demokraatias. Nii peavad ajakirjandus, film, teater, televisioon, kirjastused, lastetuba ja kool lakkamatult propageerima riigi ja ühiskonna põhiideaale ning nimetama liberaaldemokraatliku ideoloogia vastaseid kaabakateks ja lollpeadeks (või ka kaabaklikeks lollpeadeks). Teisitimõtleja satub seeläbi ühiskondlikku ja tavaliselt koguni materiaalsesse isolatsiooni, olgugi et teisel kujul kui dissidendid totalitaarses türannias. Ta langeb põlustamise pehme vormi ohvriks, ent teda ei panda luku taha ega tapeta.”
Eriti kurb on, et kogu seda näotut näitemängu etendatakse meile meie endi raha eest – raha eest, mida need samad etendajad meilt karistuse ähvardusel ära võtavad, sest vabatahtlikult neile pea mitte keegi seda ei annetaks. Ja seda näitemängu nimetatakse tehtud uhkusega (ja samal ajal pihku itsitades) demokraatiaks.
Erik von Kuehnelt-Leddihn’i teost “Demokraatia analüüs” soovitan aga tungivalt lugeda, sest see seletab meie tänase “demokraatia” tegeliku tähenduse väga tervemõistuslikult lahti.
Vt seonduval teemal:
Veritas lux mea! 
Varro, Kuehnelt-Leddihn ei olnud ju kriitiline mitte ainult “partei-demokraatia”, vaid demokraatia osas üldiselt, tema ideaal oli ikkagi (liberaalne) monarhia. Ja veel *eriti* kriitiline oli ta igasuguse “rahva” ja “enamuse” arvamuse või hinnangu järgi tehtava poliitika suhtes – nii et temast on ikka päris keeruline lähtuda, kui on jutt sellest, et meie demokraatia hädaks on see, et võimulolijad ei kuula rahvast.
Jah, von Kuehnelt Leddihn oli teatavasti monarhist ega ei uskunud demokraatliku riigikorralduse hüvelisuse võimalikkusesse – nagu paljud teised enne teda. Ja ilmselgelt on tõsi, et enamuse tahe ei tohikski olla poliitiliste otsuste langetamisel absoluutne kriteerium. Ma saan muidugi aru, millele Sa vihjad. Enesele vasturääkimist ma siin aga ei tunnista, sest apelleerides kooseluseaduse küsimuses enamuse tahtele tegime me seda teadmises, et see, mille eest enamus seisab, on ka moraalselt hüveline. Meie püüdluseks oli saavutada, et vähemus ei kehtestaks enamuse üle korraldust, mis on vastuolus mitte üksi enamuse tõekspidamiste, vaid ka loomuseadusega. Nii, nagu ütlesin Sulle ka meie vestluses pärast kolmeraudse saadet, ei ole ka mina seisukohal, et demokraatia on ainuõige riigivalitsemise vorm – monarhia võib olla tunduvalt parmini rahva heaolu ja ühist hüve tagav valitsemisvorm kui see, mida nimetatakse demokraatiaks. Kuid kindlasti on see vähemalt oma ideelistes taotlustes parem kui partokraatia või selle varjus viljeletav relativismi diktatuur ning väärib sellisena meie tänases ühiskondlikus kontekstis ka kaitsmist.
Demokraatia on kaugel igas mõttes õiglasest ja mõistlikust valitsusvormist. Ei saa eeldada, et rahvas teab kõige paremini, missugused vahendid on vajalikud tema heaolu saavutamiseks või et rahvas oskaks teha õigeid otsususeid. Pigem tuleks arvata, et õigeid otsuseid on võimeline vastu võtma poliitikas kompetene vähemus – sellepärast, et intelligentsuse jaotumuse järgi elanikkonna hulgas on suurem osa keskpärased või vähe intelligentsed, sellal kui ainult vähesed on väga intelligentsed.
Nii kirjutas Ilmar Tammelo üle 30 aasta tagasi, kuid palju tema tõstatatud probleemid on ka tänapäeval aktuaalsed (enneolematu raiskamine, keskkonnaprobleemid). Tammelo pakkus demokraatia asemele välja valitsemisvormi, mida ta nimetas eukraatiaks. Selle põhimõtteks oleks, et mõistuse võim peab seisma kõrgemal rahva võimust. Näiteks rahva esindajateks tuleb valida ainult neid, kelle puhul on võimalik tõendada, et nad on ülesannete täitmiseks vaimselt ja kõlbeliselt küpsed. See tähendab seda, et rahva enamuse armastusest ühe isiku vastu ei piisa, et valida too rahva esindajaks. (Ilmar Tammelo eesti keeles ilmunud raamatust „Õiglus ja hool” 2006).
Praegune valimissüsteem on muidugi veelgi hullem, piisab sellest, kui oled õiges nimekirjas õigel kohal.
Ma ei mõista, Varro, palun täpsustada, kas monarhia saab olla demokraatiast parem ka ilma monarhi isikut teadvustama, lihtsalt systeemina, või eeldab see siiski kusagilt miskitmoodi alla sadanud “valgustunud monarhi”? Teilt mõlemalt, Tarmo ja Varro, oleks huvitav kuulda kasvõi ühte näidet rahva poolt demokraatlikult langetatud latialusest otsusest (lati all pean silmas mingit hypoteetilist meie allakäinud yhiskonna poolt seatud standardit), ning Sokratese surma mõistmine ei lähe arvesse, sest ta ise olevat seda põgenemisest (mida talle mitmeti sugereeriti) paremaks.
Samuti palun defineerige demokraatia.
Meelis Kaldalu