Hispaania “katoliiklasest” kuningas allkirjastas abordiseaduse

Hispaania kuningas Juan Carlos I andis allkirjaga heakskiidu ja jõustas sotsialistliku valitsuse poolt paljude vastuseisust hoolimata läbisurutud seaduse, millega legaliseeriti abort ükskõik millisel põhjusel kuni 14. rasedusnädalani. Sedasi toimides eiras end katoliiklasena määratlev kuningas enam kui 62 000 hispaanlase allkirjastatud palvet jätta abordi lubatavust laiendav seadus väljakuulutamata, mis oleks tähendanud selle mittejõustumist.

Hispaania kuninga otsus läheb otseselt vastuollu Katoliku Kiriku õpetusega, mis keelab igasuguse osalemise sündimata inimeste tapmises või selle võimaldamises. Nagu ütleb Katoliku Kiriku Katekismus punktis 2271:

“Esimesest sajandist saati on Kirik kinnitanud iga esilekutsutud abordi moraalset kurjust. See õpetus ei ole muutunud ning jääb muutumatuks. Otsene abort, st abort, mida soovitakse kas eesmärgi või vahendina, on moraaliseadustega sügavalt vastuolus.”

Maailma suurim pro-life organisatsioon Human Life International mõistis kuninga sammu hukka ning ütles, et Kiriku õpetuse kohaselt on ta end ise ekskommunikeerinud (vt lähemalt siit). Seda seisukohta näivad kinnitavat nii Katekismuse punkt 2272 kui Kanoonilise õiguse koodeksi kaanon 1398.

Tegu on järjekordse kurva näitega selle kohta, et süütute tapmine leiab aset paljuski just seetõttu, et kristlased on arad ja alalhoidlikud ega julge tõe eest seista, püüdes samas pidevalt maailmaga kompromisse otsida. Need kompromissid, mis — tähendades raske ebaõiglusega leppimist — on iseenesest täiesti lubamatud ja viivad üha sügavamasse moraalsesse kaosesse. Eriti puutub see probleem kristlaste juhtidesse, sest kui nemad  ebaõiglust täheldades selle vastu välja ei astu, siis toimivad ülejäänud kristlased nende eeskujust juhindudes just samuti.

Kui raskelt on meie usujuhtide vaikimine vastuolus paavst Johannes Paulus II üleskutsega ringkirjas Evangelium Vitae (1995):

“Seistes vastamisi paljude vastandlike seisukohtadega ning inimelu käsitleva terve õpetuse hülgamisega, tunneme, et püha Pauluse palve Timoteusele on suunatud ka meile: „Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega“ (2 Tm 4:2). See manitsus peab erilise jõuga kõlama Kiriku nende liikmete südames, kes erineval viisil otseselt jagavad tema kui tõe õpetaja missiooni.”

Ühtlasi on oluline täheldada, mida ütles paavst Johannes Paulus II samas ringkirjas seesuguste “seaduste” kehtivuse ja siduvuse kohta: “Abort ja eutanaasia on […] kuriteod, mida ei saa õiguslikuks tunnistada ükski inimlik seadus. Sellistele seadustele kuuletuda pole südametunnistuse järgi kohustuslik, vastupidi on selge ja tõsine kohustus neile südametunnistuse alusel vastu seista.”

Kinnitades, et sellistele seadustele “on alati keelatud kuuletuda”, lisas paavst ühtlasi, et keelatud on ka võtta osa nende propageerimise kampaaniatest või nende poolt hääletada. Ta selgitas:

“Kristlastel, nagu kõigil hea tahtega inimestel, on tõsine südametunnistuse kohustus mitte osaleda tegevuses, mis – isegi siis, kui seda lubavad kehtestatud seadused – on Jumala seaduse vastane. Tõesti, moraalsest seisukohast ei ole kunagi lubatud kurjaga formaalselt koostööd teha. Selline koostöö toimub siis, kui tegu saab määratleda kas siis oma olemuselt või teatud olukorras omandatud vormi poolest otsese osavõtmisena süütu inimese elu vastu suunatud aktist, või seda toime paneva isiku ebamoraalset kavatsuse jagamisena. Sellist koostööd ei saa kunagi õigustada – ei teiste vabaduse austamise ettekäändel ega ka toetudes sellele, et kehtestatud õigus seda lubab või nõuab. Tegelikult on igal isikul moraalne vastutus tegude eest, mida ta isiklikult korda saadab, mitte kedagi ei saa sellest vastutusest vabastada, ja selle põhjal mõistab igaühe üle kohut Jumal ise.”

Sünge tõsiasi on, et kõige süütumate tapmine kogub maailmas muudkui hoogu. Alates 1920. aastast, kui Nõukogude Venemaa sündimata inimeste tapmise esimese riigina maailmas seadustas, on seksuaalrevolutsiooni järgselt seksuaalse piiramatuse ideoloogiale andununa seda eeskuju järginud pea kõik Euroopa riigid. 20. sajandil tehti maailmas ainuüksi registreeritud aborte enam kui 930 miljonit. Praegusel ajal tapetakse abordi esilekutsumise teel iga-aastaselt enam kui 40 miljonit sündimata last.

Eestis toimub süütute tapmine teatavasti riigi rahalisel toel, mis sest, et põhiseaduse §-st 16 tulenevalt on riigil kohustus sündimata inimeste elu kaitsta (nagu on kinnitanud õiguskantslerina ka Allar Jõks). Valdav osa puudelistest lastest tapetakse enne, kui nad jõuavad sündida.

Raske on mitte tunda vastikust inimeste vastu, kes süütute tapmise seadustavad, tehes sellest moraalselt aktsepteeritava valiku. Veel keerulisem on hoiduda vastikustundest nende vastu, kelle otsusel süütute tapmist riiklikult rahastatakse ning kes seda ka õigustavad. Mitte vähem kohutav kui süütute massiline tapmine, on rahva vaikiv heakskiit selle suhtes. Jutt demokraatlikust õigusriigist on sellistes tingimustes naeruväärne.

Hispaania kuninga otsusest loe lähemalt portaalist LifeSiteNews.com.

11-nädala vanuselt abordi teel tapetud beebi.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: